Katariina I (0)

Allikas: ENE4 lk 390-391
Katariina II, Jekaterina II , Vene keisrinna 1762-96, päritolult Anhalt-Zebsti printsess Sofia Frederike Auguste . Tuli Venemaale 1744, abiellus 1745 Vene troonipärija, tulevase keisri Peeter III-ga. Sai Venemaa valitsejaks, kõrvaldanud 1762 kaardiväeohvitseri abiga Peeter III troonilt. Ajas aadli huvidele vastavat poliitikat, tugevdas nende maavaldust ja õigusi pärisoriste talupoegade üle. Tegi 1764 ringsõidu Liivimaal, nõudis Balti kub-de agraarsuhete reguleerimist. 1773-75 Pugatšovi juhtimisel toimunud talurahvasõja mahasurumisega kaasnes avalik reaktsioon : keskvõimu tugevdati, vormistati aadli seisuslikud eesõigused ( 1775 kub-ureform, 1785 aadliarmukiri ja linnade armukiri ) Balti kub-des kehtestati 1783 asehalduskord . Poola jagamiste (1772, 1793, 1795) tagajärjel ühendati Venemaaga Paremkalda- Ukraina , Valgevene ja suurem osa Leedut; 1795 liidendati ka Kuramaa . Vene-Türgi sõdade(1768-74 ja 1787-91) tulemusena liideti Venemaaga Krimm ja Musta mere põhjarannik ning rajati Musta mere laevastik . Neile aladele asutati Sevstoopol, Herson, Odessa ja Jekaterinoslavl ( nüüd Dnepropetrovsk)- K. valitsemiseajal oli tähtis osa riigiasjades tema soosikuil ja nõuandjail G.Orlovil, G.Potjomkinil ja P.Zubovil(1767-1822), neile kinkis ta heldelt raha ja maad ja talupoegi. K. oli andekas, tahtejõuline, võimuahne ja lõbuhimuline. Algul püüdis ta näida valgustatud monarhina: pidas kirja-vahetust prantsuse valgustajate J.d’Alembert’I, D. Diderot ’ ja Voltaire ’iga, kirjutas artikleid, komöödiaid ja lastejutte ning andis 1769 -70 välja satiiriajakirja. Hiljem vastustas ta progressiivseid ideid, jälitas vene eesrindliku ühiskonna mõtte pooldajaid (N.Novikovi, A.Radištševit jt.) ja toetas Euroopa tagurlust, kes püüdis lämmatada Suurt Prantsuse revolutsiooni.
Allikas rahvasuu:
Katariina II oli väga kergete kommetega naine ja ta kasutas mehi ära. Meestele meeldis Katariina võimu pärast, aga kui Katariinal enam meest vaja ei läinud lasi ta neile talvel (-40kraadises pakases) külma vett peale, et nad jäätuksid surnuks.
Allikas : http://www.hot.ee/ajaloost/valitseja/romanov/tekst/katariina_ii.ht m
Katariina, sünnijärgselt Anhalt-Zerbsti printsess Sophia Frederike Auguste, sündis Stettinis 21 aprillil 1729. a. 1744. a. asus elama Venemaale, kus 1745. a. abiellus troonipärija Peeter Feodorovitšiga. Andekas neiu õppis kiiresti selgeks vene keele ning võttis omaks vene õigeusu, millesse ta 1745. a. ümber ristiti. Tema uueks ristinimeks sai Katariina (Jekaterina Aleksejevna). Katariina sai väga hea hariduse, mis võimaldas tal pidada kirjavahetust tolleaegse maailma tuntud filosoofide, näiteks Voltaire'ga. 1754 . a. sündis Katariina ja Peetri poeg, kellele anti nimeks Paul (Pavel Petrovitš).
25. detsembril 1761 . a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis , et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov , neid toetasid nii kirik , aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropša kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt.
Valitsejana oli Katariinal kavas läbi viia suuri ümberkorraldusi nii seadusandluses, ühiskondlikus elus, riigi halduskorralduses ja teistes valdkondades. Selleks, et seda teha kutsus ta kokku seisusi esindava Seadusandliku komitee, kuid see ei suutnud aadlike vastuseisu tõttu keisrinna poolt ettepandud reforme vastu võtta ning saadeti lõpuks tulemusi saavutamata laiali. Siiski üht-teist saavutati. 1763. a. asutati vaeslaste varjupaigad, 1766. a. pandi Õilsate Aadlineiude Ühingu (Smolnõi Instituut) asutamisega alus naiste harimisele Venemaal. 1786. a. rahvakoolide seaduse alusel sai võimalikuks gümnaasiumide asutamine. 1775. a. Kubermanguseadusega korrastati riigi halduskorraldus , linnadele anti linnade armukirjaga piiratud omavalitsusõigus.
Samal ajal tugevdati aadli seisuslikke õigusi, tugevnesid nende õigused talupoegade üle. See tõi kaasa talurahva olukorra halvenemise ning sellest tuleneva pahameele, mida omakorda õhutasid kuulujutud, mille kohaselt hea tsaar Peeter III, kelle aadlikud seetõttu ära tapsid , et ta rahvale vabaduse tahtis anda, on imekombel pääsenud ning tuleb varsti oma seduslikku trooni tagasi nõudma. Mitmeid Valepeetreid kerkis, kuid neid ei saatnud eriline edu kuni ilmus Doni kasakas Jemeljan Pugatšov (pugatj - hirmutama), kes suutis valla päästa 18. saj. suurima talurahvaülestõuse Venemaal. 1773-1775. a. kestnud ülestõus saavutas nii suure ulatuse, et seda maha suruma kutsuti tolleaegse Venemaa tuntuim väejuht Suvorov. Suvorovil siiski oma käsi talupoegade vastu sõdimisega määrida ei tulnud. Pugatšov sai lüüa teiselt talupojalt, nimelt võitis teda Riisipere mõisa toapoisist Katariina II voodi kaudu Vene kindraliks tõusnud Johann von Michelsohnen.
Väga edukas oli Katariina välispoliitika. Türgi sõja (1768-1775) tulemusel sai Venemaa endale Aasovi ja osaliselt Musta mere põhjaranniku. 1783. a. ühendati Venemaaga Krimm ja Kubanimaa. Järjekordne sõda Türgiga (1787-1791) andis Otšakovi ja stepialad Bugi jõeni. Venemaa osales kõigis Poola jagamistes, mille tulemusena Venemaa saagiks langes üle 8000 km2 territoorium , millel elas 7 miljonit inimest. Poolast sai Katariina saagiks ka Poola kunigatrooni, millest ta lasknud teha ööpoti hoidja. Saatuse iroonia tõttu surnudki ta 6. novembril 1796. a. südamerabandusse parasjagu hetkel, mil ta Poola kuningatroonil oma loomulike vajadusi rahuldas. Surres oli keisrinna 68-aastane.
Riigiasjade ajamine oli ka Katariina valitsusajal tema favoriitide käes, kellest olulisemad olid vennad Orlovid, Pjotr Zubov ja Grigori Potjomkin. Neist viimane on läinud ajalukku "Potjomkini külade" asutajana.
Allikas: http://www.maaja.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=1319&Itemid=2
Katariina II ei olnud mitte ainult osav ja auahne valitseja, paljude jaoks on ta ajalukku läinud eelkõige nümfomaanina. Keisrinna täitmatust lihahimust räägiti legende juba tema eluajal. Õukonna kupeldaja madam Protas ja ülemõuemeister Tsoglokoff otsisid oma käskijannale hea välimusega kaardiväeohvitsere. Enne kui väljavalitud mehed imperaatori voodisse pääsesid, tuli neil magada madam Protasega.
Rahulduse saanud Katariina tasus adjutantidele pärast suhte lõpetamist heldelt, kinkides suurema summa raha või kuni 4000 pärisorjaga mõisa. See omapärane süsteem eksisteeris 16 aastat ja selle aja jooksul vahetus 13 favoriiti.
Kogu Euroopas naerdi lihahimulise keisrinna üle. Käest kätte levitati naljamünte ja joonistusi , millel oli kujutatud peenistest ümbritsetud Katariina. Ühel pildil oli keisrinnal peenis koguni suus. Selliseid joonistusi võib pidada omaaegseks klatipressiks. Ühel joonistusel oli Katariinat kujutatud vahekorras täkuga. Prantsusmaal elanud vene emigrant Belutšev, kes oli kaua aega elanud Katariina II õukonnas, enne kui ta põlu alla sattus, ütles seda pilti kommenteerides: “See pole tõsi, et tsaarinna ühtis täkuga - see oli eesel .” Oli, kuidas oli, kuid aja möödudes muutus Katariina üha himuramaks. Mida vanemaks ta sai, seda nooremaks muutusid tema armukesed. Talvepalee seinte vahel toimusid lõputud orgiad ja joomingud ning tsaarinna ise oli see, kes mõtles välja üha uusi lõbustusi. Kui tolleaegseid allikaid uskuda , siis olevat keisrinna ümberriietatuna õuedaami saatel Peterburi bordelle külastanud ja lõbumajade melus innukalt kaasa löönud. “Jäi mulje, nagu oleks tema kehas tuli lõõmanud,” kirjutas tolleaegne kroonik.
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Katariina_II
Katariina II (ka Katariina Suur, Jekaterina II; (Екатерина II) sünninimega Sophie Friederike Auguste ; 2. mai 1729 Stettin, Preisimaa kuningriik – 17. november (vkj 6. november) 1796 Peterburi) oli Anhalt-Zerbsti printsess ning Venemaa keisrinna 1762–1796. Ta oli Peeter III abikaasa ning Paul I ema. Oma teise põlve nõo, Vene troonipärija, Holstein - Gottorpi hertsogi Karl Peter Ulrichi pruudina võttis Sophie 1744 vastu õigeusu, millega sai nimeks Katariina. Abielu 21. augustil 1745 (vkj.) sai teoks nii poliitiliste kui eriti Katariina ema, Holstein-Gottorpi printsessi Johanna Elisabethi isiklike intriigide tulemusel. Katariina pühendus kogu hingega vene olemuse tundmaõppimisele, liialdas usuliste kombetalitustega, tegi kõik, et väärida krooni, nagu ta on oma mälestustes tunnistanud. Rahuldamatu abielu, millest alles 1754 sündis poeg (tulevane keiser Paul I) ja hiljem tütar Anna (1757-1759), süvendas Katariina nümfomaaniat ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid ainult talle. Ühtlasi hoidis vaimselt võimekas Katariina end kursis poliitiliste oludega ja pidas kirjavahetust valgustusajastu oluliste nimedega, eelkõige Voltaire'iga, kes on nimetanud seda printsessi "Põhjala täheks". Peale keisrinna Jelizaveta Petrovna surma Venemaa Keisririigi troonile tõusnud Peeter III annuleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Vastukaaluks tema Preisi-lembusele Katariina toetuseks koondunud kaardivägi kukutas Peeter III ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulil (ukj) 1762. aastal valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisesse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, kuna kaardiväerügemendi ohvitserid, kus teenis tema soosik Grigori Orlov vennaga, panid toime Peeter III mõrva mõni päev hiljem ja teiste trooninõudlejate (vt. Ivan VI) vangistamise, mis märgistas kogu tema valitsusaega. Samuti takistas Katariina poeg Pauli valitsemast, väites ta memuaarides olevat koguni oma armukese Sergei Saltõkovi poja. 1764. aastal viis ta läbi kiriku maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule kuulunud pärisorjad ja maavaldused läksid riigi omandusse. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit Arseni, keda hoiti Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas. Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses, püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning ning linnadele anti piiratud omavalitsusõigus. Lisaks hooldeasutustele (5. mail 1764. aastal Aadlineiude kasvatusselts («Воспитательное общество благородных девиц» ehk Smolnõi instituut) ja 1765 . aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval (Устав мещанского училища) edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse peale (see ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina, siseriikluses oli kõigest isepäine türann[viide?] keset vohavat korruptsiooni. Kuigi Katariina arvustas pärisorjust kinnistasid tema reformid talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused sh. Jemeljan Pugatšovi ülestõus 1773. aastal. Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule Kolmanda Poola jagamisega 1795. Samal aastal liidendas Katariina Kuramaa ja suurema osa Leedut. 1783. aastal kaotati Läänemereprovintside iseseisvus , mille Paul I võimule tulles taastas. Sõdades türklaste ja tatarlastega võitis Venemaa Lõuna-Ukraina ja Krimmi. Nii enne Katariinat kui tema ajal vallutatud alad asustati, kas või Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade (pärastised volgasakslased ) paigutamist Volga kallastele. Oma armukese Grigori Grigorjevitš Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1752- 1813 ), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vasiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov, kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomnkini adjutant Aleksei Jermolov. Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis . Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuninga Stanisław Poniatowski trooni. Et Katariina õige (põhi)nimi oli Sophie, kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen. Voltaire nimetas Katariinat Catherine le Grand - Katariina Suur meessoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis. Keisrinna portree järgi Vene 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast "Katariinaks".
Katariina tiitel
„Katariina Teine, Venemaa, Moskva , Vladimiri, Novgorodi keisrinna ja isevalitseja, Kaasani, Astrahani, Siberi, Hersoni-Tauria keisrinna, Pihkva valitsejanna ja Smolenski suurvürstinna, Eestimaa, Liivimaa, Karjala , Tveri, Jurgorodi, Permi, Vjatka, Bulgaaria ja teiste vürstinna, Novagorodi ja Alammaade, Tšernigovi, Rjazani, Polotski, Rostovi, Jaroslavli, Beloozjorski, Udorski, Obdorski, Konda, Vitebski, Mstislavski valitsejanna ja suurvürstinna ja kõigi põhjamaade ja Iverskaja , Kartaalia ja Gruusia keisrite ja Kabardiiniamaa, Tšerkassia ja mägivürstide käsutaja ja nende pärilik valitsejanna ning valdaja“
1764. aastal tegi Katariina ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil. Esimese vastuvõtu organiseerisid Eestimaa rüütelkonna ja Narva bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa Emale, võrreldamatule" ("Екатерине II, матери Отечества, несравненной"). Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse sealse sõjasadama ülevaatuseks ja seejärel Riiga , kust lahkus 15. juulil Peterburi, sest 5. juulil oli toimunud troonipretendendi Ivan IV põgenemiskatse ja tema tapmine.
3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Baltikumi senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat , linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist . Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782 . aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Eestimaa kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%. 3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775 sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani 1796, misjärel Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga . Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur . Selle järgi nimetatakse perioodi 1783–1796 asehaldusajaks ja vastavat valitsemiskorda asehalduskorraks. Kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud said ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu. Tema valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning ehitati Liivimaa esimene kivisild Tartusse .
Allikas:Maailma ajalugu 1600-1918 1.osa lk 103-104
Jwlizaveta Petrovna surma järel sai Venemaa troonile Peeter I tütrepoeg, Holsteini hertsog Peeter III. Tema naiseks oli väikese Anhalt-Zerbsti vürstiriigi printsess Sofia Frederike Auguste- Katariina II, kes osutus iseäranis tugevaks isiksuseks. Kaardiväe abil kukutas ta 1762. a. keisri ning lasi selle hiljem mõrvata. Tugeva isevalitsejana juhtis Katariina II koos oma soosikutega Venemaad aastail 1762-94. Just tema valitsemiseajal kinnistusid Vene ühiskonnas Peeter I algatatud reformis. Katariina II käis ajaga kaasa. Venemaad arvestati Euroopa riigina, kus valitseb “valgustatud monarh ”. Katariina oli kirjavahetuses filosoof Voltaire’ga ja püüdis maailmale tõestada, et Venemaa on tsiviliseeritud kultuurriik. Vene ühiskond elas Katariina II valitsemisajal üle terava protesti aadliriigi tugevnemise astu. 1773.a. alustasid Uurali e. Jaiki kaskad ülestõusu. Kaskad kasutasid ära legendi tsaar Peeter III imepärasest pääsemisest. Ennast tsaariks kuulutanud Doni kasakas Jemeljam Pugatšov kinnitas rahvale, et Peeter III kukutati seepärast, et ta tahtis parandada rahva elujärge. Sellise väitega leidis ta rahva hulgas ka laialdast toetust, vaatamata sellele, et suur osa tema toetajaist teadis, et tegemist on valetsaariga. Oma üleskutsetes- “manifestides” ja “ukaasides” – lubas Pugatšov kõik pärisorised talupojad vabastada isandatest, anda neile maa, metsad ja veed. Ta kutsus ülestõusule ebaseaduslikult troonil istuva Katariina II vastu ja käskis aadlikud kui “talurahva laostajad” kinni võtta, hukata ja üles puua”. Ülestõus laienes Uuralimaalt Volgale. Piirati Orenburgi ja Kaasanit, Moskvas kardeti ülestõusnute sissetungi. Tsaariväed osutusid aga tugevamaks. Üks Vene armee juhte võitluses ülestõusnutega oli eesti päritolu mees, pärastine kindral Michelson. Vaatama baškiiride, kalmõkkide ning vabade kasakate toetusele said ülestõusnud otsustavas lahingus Tsaritsõni all lüüa. Rikkad kasakad reetsid Pugatšovi. Ta võeti kinni, ning hukati 1775. a. Ülestõus suruti maha. Katariina II valitsemisajal, eriti pärast Pugatšovi ülestõusu, tugevnes riik bürokraatliku aparaadina. Likvideeriti kasakate omavalitsus . Pärisorjus laienes kõikidele Venemaaga liidetud aladele. Katariina II valitsemisaja tähtsamaiks administratiivseks dokumendiks oli 1785. a. väljakuulutatud “Aadli armukiri”, mis seadustas aadli eesõigused omada maad ja pärisorised talupoegi. Aadel vabastati teenistuskohustustest, maksudest ning ihunuhtlusest. Kohut võis aadliku üle mõista ainult aadlikohus. Aadlikud said õiguse valida oma kubermangu aadlikogusid ning oma aadlipeamehi, kes pidid nende huve esindama. Niiviisi vormistati seadusandliku aktiga lõplikult aadli kui erilise privilegeeritud seisuse õigused Vene keisririigis. Peeter I reformidega loodi Venemaal armee, mis ei erinenud oma struktuurilt ja väljaõppelt Euroopa moodsatest armeedest. Armeeteenistuse kaudu täiendati aadli ridu. Armee kujundati ümber Euroopas tunnustatud põhimõtteil, samuti võeti kasutusele kõik tehnilised uuendused. Näiteks 1708. a. sai tääk jalaväe põhiliseks võitlusrelvaks. Peeter I oli armee reformile aluse pannud oma nn. Mängupolkudega veel enne troonile asumist. Katariina II ajal muutus Vene armee täielikult Euroopa eeskujudele vastavaks. Rajati ka kaasaegne sõjalaevastik.