A.L.Webber (1)

Sisukord.
I Sissejuhatus
II Noorusaastad
III Eraelu
IV Karjäär
V Kokkuvõte
VI Kasutatud kirjandus
Andrew Lloyd Webber , alates 1997 aastast lord Lloyd -Webber, Sydmontoni parun, on kindlasti üks XX sajandi juhtivaid heliloojaid. Tema tippteosed, nagu Jesus Christ Superstar, Evita , Cats , Starlight Express , Sounset Boulevar jne.on oluliselt mõjutanud muusikamaailma ja teinud muusikateatri hoopis teistsuguste kirgede ja lugude mängumaaks, kui seda või soodata varem
I Sissejuhatus
Lloyd Webberi ülemaailmne kuulsus põhineb tema rockooperitel (mida ta ise nimetab muusikalideks), mida aastakümnete kaupa mängitakse nii West Endil kui ka Broadway l. Ta on siiamaani kirjutanud 13 muusikali , laulutsükleid, muusikat kahele filmile ja ühe ladinakeelse reekviemi oma varalahkunud isa mälestuseks. Teda on korduvalt autasustatud erinevate aunimetustega. 1992. aastal tõsteti ta rüütliseisusse, 1997 aastal sa temast Inglismaa peer ja Lordidekoja eluaegne lord. Tema muusika on pälvinud 6 Tony t (esitatud on 40 korda), 3 Grammy t (esitatud on 60 korda), 7 Oliver i (esitatud on 100 korda), 1 Kuldse Gloobuse ja Kennedy keskuse auhinna 2006.aastal. Mitmed tema laulud on laialt tuntud ja neid on väga palju kordi salvestatud lihtsalt lauludena. Suurema osa kohta nendest võib öelda, et neid tunneb terve maailm, vähemalt Euroopa kultuuriruumis. Lloyd Webberi muusikastuudio „ Really Useful Group“ on üks suurimatest teatrietendusi lavastavatest kompaniidest Londonis.
II Noorusaastad
Andrew Lloyd Webber sündis Inglismaal Londonis Jean Hermione ja William Lloyd Webberi vanema pojana 22. märtsil 1948 aastal. Tema ema oli vioola -ja klaverikunstnik, isa helilooja , Kuningliku muusikakolledźi professor ja Londoni muusikakolledzi direktor . Andrew nooremast vennast Julianist sai soolotšellist.
Lloyd Webber kuulub nende muusikute hulka, keda tavaliselt nimetatakse imelasteks. Kolme aastaselt õppis ta mängima viiulit, kuueselt klaverit. Muusikat hakkas ta samuti kirjutama vara, kuueselt kirjutas oma esimese muusikapala, üheksa-aastaselt trükiti muusika -alases ajakirjas „Muusikaõpetaja“ ära tema kuueosaline süit. Tema esimesed muusikapalad polnud seotud muusikateatriga, need olid lihtsalt teosed. Esimeseks kokkupuuteks teatriga sai nukuteater , kus töötas tädi Viola. Seal esineski Andrew koos oma venna Julianiga esimest korda avalikkuse ees. Sellest sai alguse armastus teatri vastu. Juba täiskasvanuna ostis ta ära kompanii Stoll Moos, millele kuulus kümmekond West Endi teatrit, sealhulgas ka Palaci. Tädi Viola, kes oli näitleja, viis noore Andrew tihti vaatama oma etendusi, kus ta avastaski enda jaoks teatrimaailma. Ta ise väidab, et kirjutas näidendile „Old Possum s Book of Practical Cats“ muusika juba viieteistaastaselt.
Lloyd Webber õppis Westminster Schoolis, huvitus tugevasti keskaja ajaloost ja lõpetas kooli edukalt. Seejärel asus ta õppima ajalugu Oxfordi Magdalena kolledzis ja kasvatses saada keskaegse arhitektuuri spetsialistiks. Siis aga sekkus saatus. Talle kirjutas noor algaja poeet Timothy Rice (tänapäeval maailmakuulus Tim Rice i nime all) ja pakkus noorele heliloojale oma luuletusi libretoks. Lloyd Webber võttis kolledzizt akadeemilist puhkust, et kirjutada muusikal . Vaatamata sellele, et esialgu ei jõutud mingi saavutuseni, otsustas Lloyd Webber kooli pooleli jätta ja hakata siiski heliloojaks. Ta astus Kuniglikku muusikakolledzisse ( Royal College of Music), kus kuulas kursusi kompositsioonist ja dirigeerimisest. .
III Eraelu
Andrew Lloyd Webber on olnud kolm korda abielus. Esimest korda abiellus ta 24. juulil 1972. aastal 24. aastaselt Sarah Hugill iga. Neil sündis kaks last, tütar Imogen (31.03.1977) ja poeg Nicholas (02.07.1979). Vaatamata sellele ei olnud abielu edukas ja nad lahutasid 1983.aastal Teist korda abiellus Lloyd Webber 22.02.1984. tema naiseks sai tantsija ja laulja Sarah Brightman. See abielu on selgelt kõige tuntum, kuna Sarah oli selleks lauljaks, kelle häälele kirjutas Lloyd Webber oma kõige tuntumad muusikaliaariad, ennekõige andes talle peaosa „Ooperifantoomis“(The Phantom of the Opera ). Kõigele vaatamata lahutati ka see abielu 1990.aastal. Lloyd Webberi seni viimane abielu sõlmiti 09.02.1991.aastal Westminstter is. Tema naiseks sai Madeleine Gurdon. Neil on kolm last - pojad Alastair Adam (s. 03.05.1992) ja William Richard (s.24.08.1993) ning tütar Isabella Aurora (s. 30.04.1996). Madeleinest sai 1992.aastal leedi Lloyd Webber, kuna tema abikaasa tõsteti teenete eest Briti impeeriumi ees rüütliseisusesse. 1997.aastal sai Andrew Lloyd Webberist eluaegne Inglismaa peer (see tiitel ei pärandu lastele, kuna on seotud isiklike teenetega) ja Lordide koja liige.
The Sunday Times i Rich List ( rikaste inimeste pingerida ) 2006.aasta andmete järgi oli Lloyd Webber rikkuselt 87. britt ja tema varandust hinnati 700. millionile naelale. Andrew Lloyd Webber on tuntud kunstikollektsionäär. Tema kireks on Victoria ajastu kunst . Tema kunstikollektsiooni esitleti Kuninglikus Akadeemias 2003.aastal.
Lloyd Webber on konservatiivse partei pooldaja . Ta kirjutas neile isegi muusikat, mida kasutati nende propagandafilmis, mis esilinastus 80 kinos ja mida eeldatavasti nägi üle miljoni inimese.
2009.a. aastal avastati tal eesnäärmekasvaja, mis operatiivsel teel eemaldati.
IV Karjäär
A.Lloyd Webberi esimene koostöö libretist Tim Rice ga oli muusikal „The Likes of Us“(Sellised, nagu meie), mis põhines Thomas John Barnardo reaalsel elulool. Esiettekanne toimus alles 2005 aastal Lloyd Webberi Sydmontoni festivalil . Muusikal on kirjutatud 40. – 50. aastate Broadway muusikalide stiilis, meenutab veidi Richard Rodgersi või Frederick Lowe stiili. Alates traditsioonilise avamänguga, erineb ta hilisematest Lloyd Webberi töödest, meenutades rohkem ooperit kui muusikali.
Enam-vähem samal ajal kirjutas Lloyd Webber Tim Rice sõnadele ka hulga laule, mille laulsid kuulsaks Wes Sands, Ross Hannaman jt. Need laulud olid lindistatud singlitena. Enamus nendest vanadest lauludest lindistati hiljem CD-le ja ja avaldati 2003.aastal uuesti 5-CD komplektina nime all „Andrew Lloyd Webber: Now and Forever “
1968 aastal kirjutasid Lloyd Webber ja Rice lugu Colet Coutri kooli jaoks, millest lõpptulemusena sündis „Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat“. Tegu on piiblilooga Joosepist, milles autor kasutas erinevaid muusikastiile, nagu kantri ja kalipso. Selline käsitlus oli üsna uudne ja ka vägagi küsitav. Lugu lindistati plaadile ja seda saatis edu – teost märgati ja noortele autoritele pakuti lepingut, mis avas neile tee muusikalimaailma.
Maailmakuulsuse tõi Lloyd Webberile tema järgmine teos, rock- ooper „ Jeesus Kristus Superstaar“ (Jesus Christ Superstar). Nimilaul, mida esietendusel, mis toimus Mark Hellingeri teatris Broadwayl 12.10. 1971 .a, esitas Murray Hadd, tekitas tõelise tormi. Sellist esitust, nagu ka sellist Jeesuse käsitlust, poldud varem nähtud. Juba iseenesest rock-ooper Jeesuse viimastest päevadest, Jeeuse ja tema jüngrite kujutamine hipidena ja mis veel hullem, kohati aimatavalt nakrouimas kambana, kippus kätte minema jumalateotuseks. Klerikaalid olid marus, kõlasid süüdistused jumalateotuses. Üldse olu lugu oluliselt erinev piiblikäsitlusest, loo peategelaseks on ju Juuda, keda pole sugugi kujutatud alatu reeturina, vaid ohvrina. Ta täidab oma missiooni, olles südamest kade Jeesusele tema rolli pärast ning mõistab alles peale ristilöömist, et hävitas ka enda. Ka Maarja Magdalena osa loos on kaugel piibellikust käsitlusest, ta on Jeesuse tüdruk, mitte jumaldab patukahetseja. Ja ometi on lugu tõeline lugu Jeesusest ja tema kannatustest, ettemääratusest ja inimlikkuse ning jumaliku koosolemisest.
Lisaks rock-ooperi sisulisele uudsusele, oli tegemist ka muusikalisest vaatenurgast kultusteosega. Ühendatud olid ju esmakordselt klassikaline ja rock-muusika. Ja nagu sellest oleks vähe, olid sõnad, mida laususid Jeesus ja tema jüngrid kaugel klassikalisest kirjakeelest. Tegemist oli esimese tähtteosega, kus tegelased laval avalikult ropendasid. Ja seda kõike ju ei räägita vaid lauldakse. Tavalist teksti ja dialooge loos pole, kõike lauldakse.
Aasta peale esietendust esitati „Jeesus Kristus Superstaari“ ka Londoni West Endis , kus teda peeti pikka aega kõige kauem mängitud muusikalavastuseks. Lüüa on teda suutnud ainult Lloyd Webberi hilisemad teosed. 1973. aastal valmis esimest korda samanimeline film Ted Neelyga peaosas.
1975 aastal alustab Lloyd Webber esialgu koos Tim Rice ga uut muusikali „ Jeeves “. Lugu põhineb P.G.Woodehouse romaanil kavalast teenrist ja veidrikust peremehest. Tekkinud lahkhelide tulemusena katkeb kahe partneri koostöö ja teose uueks libretistiks saab tuntud Inglise dramaturg Alan Ayckbourn. Lugu ebaõnnestus, aga tema uusversioon, mis valmis 1996.a. uue nime all „By Jeeves“, oli hulga edukam.
1976 aastal, jälle koostöös Tim Rice ga, valmib teine maailmakuulus rock-ooper, „Evita“. Lugu Argentiina presidendi Juan Peroni naisest Eva Duarte Peronist ilmus algul plaadina, kus Evitat laulis Julie Covington. Laul „Don t Cry for Me Argentina “ sail kohe hitiks, tõusis Inglise muusikaesetabelis esikohale, ja rock-ooper lavastati Prince Edward Theatre s 21.06.1978.a., kus produtsenduks oli Harold Prince ja Evitat laulis Elaine Paige. Esimene Evita Broadway l oli Patti LuPone, kes sai selle rolli eest Tony auhinna. „Evita“ oli üldse väga edukas, teda etendati West Endis 10 aastat. 1996.aastal tegi Alan Parker loost ka filmiversiooni, mis tekitas tohutut meediakära, kuna loo jutustajat laulis Antonio Banderas, kes sinnamaani polnud laulmisega tõsiseltvõetavalt silma paistnud, ja Evitat Madonna. Ootusi ja lootusi oli rohkesti, aga filmi ei olnud siiski nii edukas, kui sooviti. „Evita“ jäi kahjuks ka Lloyd Webberi ja Tim Rice viimaseks koostööks, kui mitte lugeda 1986 aastal spetsiaalselt Inglise kuninganna jaoks kirjutatud mini-muusikali „Cricet“.
1978 aastal kirjutab Lloyd Webber veidi teistsuguse teose, „ Variatsioonid “, mis on rock-ooper, kus kandvaks pilliks on tšello. See teos oli kirjutatud Andrew vennale Julianile, kellest selleks ajaks oli saanud tuntud tšellist ja klassikaline muusik . Lugu sai väga populaarseks, saavutades II koha UK popalbumite seas samal aastal. 1982 aastal lülitas Lloyd Webber „Variatsioonid“ teise, balletiosana oma uude muusikali „ Song and Dance “. Selle teose esimene osa koosnes laulutsüklist, kus jutustati lugu inglise neiust, kes läks Ameerikasse õnne otsima . Esimese osa nimeks oli „ Tell Me On A Sunday“ ja ka see osa oli kirjutatud juba varem, 1979.aastal koostöös poeet Don Blackiga.
1980.aastal toimus nn.teine ajalugu muutev kohtumine Andrew Lloyd Webberi elus. Ta sai tuttavaks produtsent Cameron McIntoshiga. Kahekesi koos loodi täiesti uus epohh muusikateatrite ajaloos – hakati looma kalleid, luksuslikke, kõrgtehnoloogilisi ja väga mastaabseid projekte. Etendustega kaasnes meeletu meediakära, suveniiride müümine ja propagandalaine. Esimeseks selliseks muusikaliks sai „Cats“. Lool polnudki libretisti, kõik põhines tuntud Inglise poeedi T.S.Elioti luulel. „Cats“ pidi saama pikimat aega Londonis etendatavaks muusikaliks, teda mängiti 21 aastat alates esietendusest 1981.aastal. Ka Broadwayl oli ta üliedukas, teda etendati seal 18 aastat. Etendusest saadav tulu tegi autorist kiiresti miljonäri.
Järgmiseks tippteoseks sai 1984.aastal esietendunud „Starlight Express“ (libretistiks Richard Stilgo). Lugu ei olnud siiski nii edukas kui eelmine , teda mängiti küll väga kaua West Endil, Broadwayl aga alla 3. aasta. Seda vaatamata eriefektidele, näiteks sellele, et kõik näitlejad sõitsid kogu etenduse ringi rulluiskudel. Sellele vaatamata etendati lugu paljudes paikades maailmas ja Saksamaal mängitakse teda tänapäevani.
1985.aastal kirjuts Andrew Lloyd Webber oma ainukese „Reekviemi“, mis oli pühendatud 1982.aastal surnud isale . See teos oli tõestuseks, et geniaalne muusikalihelilooja on suuteline ka palju tõsisemaks teoseks, mis osutus sama edukaks. „Reekviemi“ esiettekanne toimus 25.02.1985. New Yorki St.Thomase kirikus. Oma „Reekviemi“ eest, mida suurepäraselt esitasid Placido Domingo ja Sarah Brightman, 1986.aastal Grammy auhinna kui „parim tänapäevane klassikalise muusika teos“.
1986.aastal esietendus kolmas Lloyd Webberi tänaseks maailmakuulus teos, muusikal „The Phantom of the Opera“(Ooperifantoom). Teos oli inspireeritug Gaston Leroux romaanist. Christine, naispeategelase rolli kirjutas Lloyd Webber spetsiaalselt oma naisele, Sarah Brightmanile, kes mängis seda nii Londonis kui ka Broadwayl koos Michael Crawfordiga Fantoomi rollis. Loo libretistiks oli Charles Hart ja produtsendiks jälle Harold Prince. Tegemist oli järjekordse hiilgeteosega, kus kasutati erinevaid tehnilisi trikke (vaatajatele „kukkus“ kaela lühter) ja mis saavutas meeletu populaarsuse. Algas tõeline „fantoomimaania“. Lugu etendub tänapäevani West Endil ja Broadwayl, 2006.a. ületas ta „Cats“ rekordi ja sai kõige kauem etendatud muusikaliks Broadwayl. 2004. aastal tegi Joel Schumacher muusikalist ka filmiversiooni, mis on loo populaarsust veelgi tõstnud. Filmis laualab Fantoomi Gerarad Butler ja Christinet Emmy Rossum.
1989.aastal näeb ilmavalgust „“Aspects of Love“, mis baseerub David Garneti romaanil. Libretistideks olid Don Black ja Charles Hart ja produtsent Trevor Nunn . Etendus ei olnud nii edukas nagu „Ooperifantoom“, saavutas aga ringreisidel suurema populaarsuse kui suurlinnades. Lloyd Webber ise hindab teost kõrgelt, pidades seda üheks oma sellistest töödest, mis aja jooksul ei unune.
Andrew Lloyd Webberi maine oli selleks ajaks jõudnud nii kõrgele ja tema annet hinnati selliseks, et hakati tellima erinevaid laule ja muusikapalu suursündmuste ava-või nimilauludeks. Üheks maailmakuulsuse saavutanud looks on 1992 aasta Barcelona olümpiamängude avalauluks kirjutatud „Amigos Para Siempre“. Sõnad kirjutas Don Black ja esitajateks olid Sarah Brightman ja Jose Carreras.
Kusagil 70. aastatest alates oli Lloyd Webberit kummitanud soov kirjutada muusikal Billy Wilderi filmi „Sunset Boulevar“ põhjal, mis jutustas üsna kurva loo vananevast tummfilmitähest. See õnnestus alles peale kokkuleppele jõudmist Paramount Pictures iga, kelle omanduses lugu oli. Muusikal esilinastus 1993.aastal Adelphi teatris Londonis ja etendus seal 1529 korda.Seega on jälle tegu ühe ülieduka looga , mis näitab seda, et vastupidi tavaliselt levinud arvamusele, et filmist enam näidendit ei saa, on geeniusele kõik jõukohane.
1998 pöördub Lloyd Webber jälle Jeesuse-temaatika juurde. Lugu mehest, keda peetakse Lunastajaks on tema järgmise teose, muusikali „Whistle Down the Wind“ teemaks. Muusikali kaasautoriks on rockilegend Jim Steinman, kes oli libretistiks. Esietendus toimus Washingtonis. Autor ise polnud tulemusega rahul.
Tänase seisuga on Lloyd Webberi viimaseks muusikaliks jäänud „The Beautiful Game“, mille ta kirjutas kööstöös tuntud Briti dramaturgi Ben Eltoniga. Lugu räägib rahvuslikest-ja usutülidest Põhja- Iirimaal . See on jälle uus etapp helilooja tääs, kuna loobutud on suurejoonelisest šoust ja kallitest eriefektidest, ka pole etenduses kaasatud suurt orkestrit ja keerulisi dekoratsioone. Näidend esietendus Londonis, The Cambridge Theatre s, kus teda mängiti väga kaua. Kriitikud hindasid muusikali väga kõrgelt, 2000 aastal tunnistati ta“Aasta parimaks muusikaliks“. Autor ise ei jäänud saavutatuga rahule, töötas loo ümner ja ta esietendus „The Boys in the Photograph “ nime all 2008.aasta aprillis . „The Liverpool Institute for Performing Arts “-s.
Vaatamata Lloyd Webberi meeletule edukusele, ei ole ka tema pääsenud läbikukkumistest ja õnnejumalanna vingerpussidest. Nii ei olnud Londonis üliedukas „Starlight Express“ seda sugugi Broadwayl. Vastupididiselt sellele, „Sunset Boulevard“, mida küll ka Inglismaal palju mängiti, aga mis ei saavutanud sugugi tippkuulsust, osutus Broadway ajaloo kõige edukamaks etenduseks ja võitis 7 Tony auhinda. Seega ei saa isegi selline suurmeister kõike ette ennustada.
V Kokkuvõte
Andrew Lloyd Webber on XX sajandi muusika vaieldamatu suurkuju . Ta on loonud üle kümne tippteose ja kümneid laule, mis elavad oma iseseisvat elu sõltumatult näidenditest, kust nad pärinevad. Lloyd Webber tõi muusikamaailma suurlavastused, kallid eriefektid, segas rocki klassikaga ja kõrget kultuuri tänavaslängiga. Tema lavastustes on Jeesust mänginud neeger ja Juudas on loo võtmefiguur. Ta on murdnud hulga stereotüüpe sellest, mida võib ja mida mitte. Ilma temata poleks XXI sajandi muusikateater kindlasti selline, nagu ta on.
VI Kasutatud kirjandus

http://www.andrewlloydwebber.com/

http://en.wikipedia.org/wiki/Andrew_Lloyd_Webber

http://ru.wikipedia.org/wik i /Ллойд_Уэббер,_Эндрю

http://www.reallyuseful.com/front-page

http://www.reallyuseful.com/about-us/andrew-lloyd-webber-1

http://et.wikipedia.org/wiki/Andrew_Lloyd_Webber