Muusikal Grease (0)

Tallinna Tehnikagümnaasium
Muusikal Grease
Retsensioon
Õpilane : Merilin Anijärv
Klass: 9b
Juhendaja: Merle Adelman
Tallinn 2013
Sissejuhatus
Mis on muusikal ? Eesti esimesed muusikalid
Oma retsensiooni kirjutan Jim Jacobsi ja Warren Caseyi muusikalist Greaseist, mida ma külastasin 11.10.2013 Nokia Kontserdimajas.
Muusikal (inglise keeles musical) on eelkõige muusikat ja tantsu sisaldav lavateos, (tantsu ja kõnen osa on võrdse tähtsusega ). Seda peetakse teatrivaldkonna populaarsemaks žanriks. Muusikali žaner omaette on suhteliselt hiljutine nähtus. Kui ballett ja ooper olid algupärased õukonna meelelahutused, mida toetasid võimukad patroonid, kuningad ja aadlikud üle terve Euroopa, siis muusikaline komöödia on alati pidanud ise end ära õigustama , ning ligi meelitama publikut kesk – ja alamklassi hulgast.
Nüüdisaegne muusikal pärineb New Yorgist Broadwaylt, kus see hakkas kiiresti arenema 1920. aastatel. Muusikal sai kiiresti ülipopulaarseks ning sundis edestada 19. sajandi operetti. Üle maailma tuntud muusikaliteatrid on tänapäeval West Endis Londonis .
USAs on see arv 1 kõrgeima laiendustegurid muusikaline
Esimesteks Eestis etendunud moodsateks muusikalideks võib pidada lavateoseid "Minu veetlev leedi" "West Side'i lugu, "Suudle mind, Kate" "Kassid", "Hüljatud", "Miss Saigon", "Helisev muusika ", "Oliver!" ja "Jeesus Kristus Superstaar".
Muusikal Grease
Jim Jacobsi ja Warren Caseyi muusikalist Greaseist, “Grease” on populaarne muusikal. Tegevus toimub seitsmekümnendatel aastatel. Ameerikas toimus selle esietendus aastal 1978. Siis mängisid peaosa Olivia Newton-John ja John Travolta.
Ajalugu:
1963 - Jimist ja Warrenist saavad suured sõbrad (autorid).
1970 - neil tuleb mõte teha muusikal. Lõpuks valmib muusikal, mis saab nimeks “Grease”
1971 - sõbrad katsetavad esmakordselt 5 tundi kestvat muusikali. Siis saab sellest kõige edukam lavatükk. Hiljem samal aastal näevad seda kaks New Yorgi produtsenti ja nad tahavad seda filmi maailmale näidat. i.
1972 – algab muusikali Grease tähelend Broadwayl
1978 - valmib film , mille peaosas on John Travolta ja Olivia Newton-John.
1982 - Patricia Birch pöörab süžee tagurpidi. Nüüd on lugu ujeda poisi ja karmi keskkooliplika armastusest. Siis olid peaosas Maxwell Caulfield ja siis veel tundmatu Michelle Pfeiffer.
1998 - antakse välja “Grease” uuendatud heli ja värvidega koopia.
“Grease” auhinnad:
7 Tony auhinda,4 Kuldgloobust, Oscar parima tunnusloo eest- Hopelessly Devoted To You/ (Lootusetult hoolin sust ma)
Rekord Broadwayl- laval 8 aastat ja 3388 mängukorda
London New London Theatre’s 236 mängukorda
Film tõi sisse rohkem kui 340 miljonit dollarit
Edukaim muusikafilm läbi aegade
Müünud üle 20 miljoni soundtrack’i
Tänaseni enim ostetud filmimuusika plaatide esikümnes
Billboard’i edetabeli esiviisikus 244 järjestikust nädalat
Jim Jacobs: (sündinud 7. oktoober 1942 ning kasvas Chicagos) on ameerika teatri helilooja , sõnade autor ja kirjanik . Ta on muusikali “Grease” autor, näitleja , muusik, näitekirjanik. He is known for writing the book, lyrics and music, with Warren Casey , for the stage and film musical Grease . Jim mängis kitarri ja laulis erinevates bändides. Maxwelli tänaval õppis ta mängima bluusi, kaaslasteks Chicago legendaarsed tänavamuusikud. Aastal 1963 ühines ta kohaliku teatritrupiga ja mängis rohkem kui viiekümnes erinevas lavastuses. Grease kaasautoriga kohtus ta just teatritrupis.
Warren Casey (20. aprill 1935 - 8. november 1988) oli Ameerika teatri helilooja , sõnade autor , kirjanik ja näitleja . He is best known for being the writer and composer, with Jim Jacobs of the stage and film musical Grease . Ta on kõige tuntum on kirjanik ja helilooja, koos Jim Jacobs etapi ja muusikalist Grease . Ta oli pärit New Yorgist. Tal oli kunstide magistrikraad. 1962 kolis ta Chicagosse. Mees sai aru, et tema tõeliseks kutsumuseks on näitlemine ja helilooming. Ta töötas mitmes teatris.
“Grease” jäi meeste ainukeseks tähelennuks!
Muusikal Grease Eestis
Eestis toimus esietendus Tallinna Nukuteatri lavastuses 24. märtsil 2004 kell19. Tallinna Linnahallis
Lavastaja – Andres Dvinjaninov. (Tal oli soov “Grease” lavale tuua juba 10 aastat.)
Muusikajuht ja dirigent – Mihhail Gertz, Kunstnik – Riina Degtjarenko,Kostüümikunstnik – Ene- Liis Semper,Valguskunstnik – Palle Palme,Koreograaf – Jüri Nael
Soengu- ja grimmikunstnik – Tiiu Luht,Kontsertmeister – Zoja Hertz
Tõlkijad – Villu Kangur ja Tõnu Oja
“Grease” tegelased: Sandy-Liisi Koikson, Danny-Priit Võigemast, Rizzo-Evelin Pang, Frenchy-Ingrid Isotamm, Marty-Kelli Uustani, Jan-Karin Tammaru, Kenickie-Veikko Täär, Doody-Andero Ermel, Roger-Jaagup Kreem,Sonny- Andres Roosileht, Patty Simcox-Karin Lätsim, Cha-Cha-Maiken Scmidt,Vince Fontaine - Sepo Seeman,Telesaatejuht-Reet Linna, Johnny Casino-Bert Pringi, Kaitseingel - Mart Sander Laval üle kuuekümne laulja, tantsija ja näitleja SISUTUTVUSTUS
 
Danny ja Sandy kohtuvad suvel, armuvad ning neist saab suvekuudeks paar. Kuid mõlemad teavad, et see ei kesta kaua, sest nad lähevad eri koolidesse. Kui aga Sandyt tema lakk-kingade pärast kloostrikooli vastu ei võeta, satub ta koos Dannyga ühte kooli. Koolis selgub, et suvel Sandyga õrn ja tundlik olnud noormees on tegelikult ilueedi ja kamba pealik ning oma reputatsiooni tõttu peab ta tüdrukutesse suhtuma üleolevalt. Korralik ja viisakas tüdruk pettub Dannys ning püüab sõbruneda Roosade Leedide sõpruskonnaga. Danny omakorda otsustab näidata, et temas on ka sügavamat sisu, ning ta hakkab oma sõprade imestuseks ja pahameeleks sporti tegema. Muusikali lõpus muudab Sandy täiesti oma imidžit ning muutub samuti ülbeks ja litsakaks Roosade Leedide liikmeks ning võtab Danny tagasi.
 
DEKORATSIOONID
 Dekoratsioonid olid laval väga lihtsad. Lava oli tühi, vaid lava tagumises osas, mõlemas nurgas olid kaks korruspinki, mida vajadusel liigutati. Õnneks oli täiesti arusaadav, mis pildil öelda taheti.Korruspinkide liigutamine ja muude ajutiste esemete lavaletoomine toimus kõik etenduse käigus, ning ei tekkinud kordagi küsimust, miks see naine seda liigutab. Kõik toimus väga sujuvalt.
Tüdrukutel olid enamuses seljas kleidid, mis olid väga värvilised ja peas oli paljudel peapaelad. Poisid kandsid alt laienevaid pükse ja üleskammitud juukseid. Arvan, et taheti luua 70-ndate õhkkonda ning see tuli neil suurepäraselt välja. Mulle iseenesest 70-ndad meeldivad, väga kenad riided olid.
Laval on lendu tõusev muusika , mis pani jala tatsuma. Enamust lugudest ma juba teadsin, sest paljud neist olid muutunud peaaegu hittideks, näiteks “Suveööd” ja “Sinu valinud ma”. Hästi säravad olid tantsunumbrid, tantsustiiliks oli swing. Pöörase energiaga noored ja loomulikult kõikevõitev armastus tegi etendusest fantastilise vaatemängu.
 MINU ARVAMUS
  Minule meeldis see muusikal väga, ma üldse ei imesta, miks see lavateos sellist edu omas!!! Ükski asi ei jäänud arusaamatuks. Ma polnud üle pika aja teatris käinud ning oli väga meeldiv uut hooaega sellise etendusega sisse viia. Näitlejad olid väga head, kõik tundusid oma tööd armastavat ning oli näha, et elati südamest oma tegelasele kaasa. Und ei tulnud kordagi peale. Muusikalil miinuseid minu arvates polnudki, sisu oli väga kaasahaarav, näitlejad suurepärased ning kõik oli hästi korraldatud.
Ainus asi, mis on siiski paratamatu ning käib kõikide suurte etenduste ja rahvamassidega kaasas, on järjekorrad, aga elamuse nimel, mis ma sellelt ürituselt sain, oleksin nõus veel tagantjärgigi paar tundi järjekorras seisma.
 
Sõnaseletused:
Grease- õli, rasv, želee
Greaser - trenditeadlik noor
 
Jim Jacobs / Warren Casey
GREASE
Muusikal kahes vaatuses
Lavastaja Georg Malvius (Rootsi)
Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa)
Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi)
Koreograaf Adrienne Abjörn (Rootsi)
Helikujundaja Andreas Lönnquist
Osades Getter Jaani või Meribel Müürsepp, Uku Suviste või Priit Strandberg, Piret Krumm (Eesti Draamateater) või Meribel Müürsepp, Karol Kuntsel, Lauri Pesur või Dmitri Kurilov, Taavi Paomets või Fredi Pärs, Silver Laas või Karl-Erik Tamme, Maarius Pärn või Siim Kornel, Indrek Ventmann, Anett Schneider, Katrin-Merili Poom, Kaia Oidekivi, Kethi Uibomägi, Kristiina Renser, Ruudo Vaher, Raahel Pilpak, Madis Mäeorg jt.
Lavastuses osaleb Tantsu- ja laulukool WAF
Muusikal Grease
Kuivõrd Grease on viimasel aastakümnel siin Eestis suht populaarseks muutunud ja oleme lastega filmigi korduvalt vaadanud, siis oli suhteliselt selge, et läheme uut lavastust Tartus vaatama. Piletid maksid muidugi terve varanduse ja mõnes mõttes oleks parem, kui mingit rahamaitset suhu ei tuleks (mul ei tulnud). Täna lugesin Tartu Postimehest teatriteaduse tudengi arvustust ja mõtlesin, et panen siiski oma mõtted ka kirja, kuna mulle tundus see arvustus … kuidagi vale. (Nüüd hiljem kirjutab ka Verni Leivak suures Postimehes – temaga olen nõus. Arenguruumi muidugi on, aga väga tänuväärne ja värske trupp siiski. Kõige suuremaks väärtuseks peangi seda rõõmu ja indu, mida lavalt kiirgab – käisin teist kordagi vaatamas, juhuslikult ja enne minekut olin veidi skeptiline, kas ikka viitsin – kohale jõudes oli aga sama energia tagasi, nii kui etendus põhimõtteliselt käima läks ja laulma hakati, Suveulm).
Grease‘i puhul on esmaseks toredaks asjaks ju muusika – see on igati klassikaks muutunud. Eestis on lugu mõnevõrra teine – ajal, kui Grease välja tuli ja populaarseks muutus, ei saanud seda veel näidata, mistõttu laiemapõhjaline tutvumine muusikaliga toimuski alles 2000ndatel, eriti just Linnahallis toimunud (Nukuteatri/Dvinjaninovi) etendusega seoses. Nüüd müüakse DVD-d ju ka igas toidupoes (või müüdi?). Minule meeldivad eestikeelsed laulud isegi rohkem – toonaste noorte näitlejate esituses (Võigemastid ja Koikson põhiliselt). Samas pean tunnistama, et eestikeelse Grease CD-l on suur osa laule igavad ja eriti ei meeldigi. Etendust ma toona aga ei näinud – mulle tundus, et on suhteliselt täpselt filmi järgi tehtud (aga jah, toona ma ise vaatamas ei käinud, pigem arvustuste ja piltide järgi – näiteks see video siin: nii poisid kui tüdrukud metallvarbade seas. Tartu etenduses oli tüdrukutel ikka oma element)
Muusika. Esiteks siis muusika, mis oli kõige olulisem. Peategelased ei laula seal ju põhilist osa lauludest, vaid siiski need mõned, mis plaadilt kuulatuna on mu lemmikud. Polnudki väga viga ka nüüdses etenduses. (Mõni üksiku laulu mõni üksik koht, mida oleks veidi võimsamalt või paremini tahtnud kuulda). Seevastu teised lood, mis mulle plaadil üldse eriti ei meeldi, olid üllatavalt väga hästi lauldud ja lahendatud. Algatuseks kasvõi juba poiste riietusruumis lauldud lugu – jääd kohe mõtlema, et kes see laulev näitleja on? Alles vaheajal jõudis mulle kohale, et tegemist oligi etenduse jaoks kokku korjatud suhteliselt tundmatute esinejatega – ääretult tänuväärne töö Malviuse (jt.) poolt! Silver Laas on mõnevõrra rohkem tuntud – tema laulis ka võimsalt. Nohiku laul (Kuutaja?) teises pooles – väga hea!!!! Ilukool otsas – see lugu passis isegi kuulata, väga põnev lahendus, eriti just muusikaliselt (Fredi Pärs – selgus, et Superstaari saatest tuttav paljudele). Freddy, mu arm – hästi lauldud (Kethi Uibomägi ja teised tšikid)! Kõik need Õlitatud keravälk, Sündinud jive’ima jms tantsulisemad lood olid väga kaasahaaravad. Ma ei tea, kuidas oli Linnahalli laval, aga tolle versiooni CD laulud on nendes punktides tõesti igavad. Seega – muusikaliselt jäin igati rahule (välja arvatud Meribeli hääl viimases loos, Sinu valinud ma ja Priit Strandberg selles Üksinda autokinos, kus tuli mingil hetkel tõesti võimsat häält teha ja ei olnud piisavalt võimas.) Nüüd, mil ka teiste peaosalistega etendus on nähtud, pean tunnistama, et Getter Jaani on ikka parem ja enamasti on parem ka Uku Suviste. Kui väideti, et Strandberg oskab paremini näidelda ja Suviste paremini laulda, siis ma isegi nii ei ütleks. Suviste oskas mängida täitsa kenasti ja hääl on tal ka ikka võimsam. Samas ei meeldinud mulle, et ta Sandy loos nii kangesti improviseerib ja dünaamikat muudab (küll valjemini, küll järsult vaiksemalt), seal on Võigemasti versioon endiselt mu lemmik. Osatäitjad. Nagu öeldud, olid enamus osatäitjatest üldsusele tundmatud nimed ja näod. Ainus tuntud nimi peale peaosalisi oli Piret Krumm (kuigi ma ise ei olnud teda kuskil varem näinud). Tema mängis Rizzot ja osatäitja oli lahendatud nagu filmis – võib-olla siiski mingi kohustus, kui autoriõiguseid ostetakse? Kui teised tegelased nägidki enamvähem lapsukesed välja, siis tema tundus veidi vanem – samas, miks mitte? Tema Asju hullemaid on veel oli nii hästi tehtud, et nutma puhkemise koht (“võiksin kurta silmad vees – seda eales ma ei tee” – kui ta “sõnu välja hääldada ei suutnud”), tekitas ootamatu tahtmise endalgi nutma hakata (teisel etendusel, mida mina nägin, see enam nii hästi välja ei tulnud). Tšikid, kes alguses lavale tormasid, olid rõhutatult tšikid – see oligi nähtavasti nii mõeldud. Minu lemmikuks oli Frenchy osatäitja Kristiina Renser (veidi nagu Carmen Uibukand/Mikiver noorena). Retsenseerija heitis vist ette, et sõnalist osa oli minimeeritud ja enamus laulude ja tantsude vahele ära peidetud, kuna tegemist ei olnud professionaalsete näitlejatega. Jah, võib-olla, eks ta tore oli, et sedasi. Ma ei olekski väga rohkem sõnalist osa vajanud. Peaks vbolla veel kordama – need “tundmatud” noored laulsid NII HÄSTI.
Tantsud. Tantsuline pool on selle muusikali puhul muidugi teine väga oluline osa. Mõeldes selle peale, mis ajastust lugu räägib, on väga oluline, et kõik need tollal väga ebatsensuursed puusanõksud sees oleksid, aga et efekti saavutamiseks tuleb midagi muidugi lisada, et tänapäeva vaataja tolleaegset “piinlikkust” võiks tunda. (Seega siinkohal ütlen vastu Tartu Postimehe arvustajale, kes leidis, et arvestades sihtrühma “varateismelised” olid liigutused kohatud).
Lavakujundus. Jõuangi lavakujunduse juurde. Seda pelgasin enne ehk kõige rohkem – kas on tabatud seda laetust, mis filmis või mis peaks olema selle looga seotud. Samas ei tohiks see kopeerida filmi, vaid peaks pakkuma midagi muud, aga sama laenguga. Ja tõesti – lavakujundus oli väga õnnestunud! Auto, mis jagunes vajadusel pooleks ja mille osi sai vastavalt vajadusele rekvisiitideks keerata. Auto põrkeraud, mis moodustas trepiastmed. Pool põrkerauda, mis oli alatihti laval ja mis oli seal oma kujuga suhteliselt silmapaistva sümbolina. Punane värv. (Samas “varateismeliste” eest siiski ehk varjatult ehk siis alateadlik mõjutamine?). Ka kõik muud torud, trepid, sisekujundused, kapid, autod jne – miski ei karju oma sümboleid näkku, aga on siiski läbimõeldult sinna asetatud. Ja nagu mainitud ülalpool – tüdrukutel oli siiski oma element, mitte raudvarvad nagu Nukuteatri etenduses. Näiteks bassein (vesi, sinna ronimiseks raudvarbadest basseiniredel-torud)!
Nagu öeldud – mina jäin rahule. Taustaks on samas see, et ma tean enamvähem kõiki laule peast ja mäletan enamasti ka seda, kuidas mingid stseenid filmis olid ja millised sümbolid taustadel jooksid