Muusikal "Fame" - retsensioon (10)

Retsensioon
Muusikal
„ Fame ”
David De Silva – „Fame” idee autor.
David De Silvat kutsutakse "Fame'i isaks". 1980. aastal esilinastunud film "Fame" põhines tema ideel ning ta oli ka üks filmi produtsentidest. Järgmisel aastal esitati see film Oscari nominendiks neljas kategoorias ja ta võitis neist kahes. Samuti oli ta kaasprodutsent kuus aastat jooksnud samanimelise teleseriaali juures, mis pärjati korduvalt Emmy auhindadega ning mida on näidatud 68 riigis. David De Silva usub aga, et "Fame'i" kõige edukamad aastad on hoopis teatrilaval. Selle muusikali noortepärane ideestik ning siin-ja-praegu toimuva etenduse energia vaimustab noori üle maailma.
José Fernandez - libretto autor.
José Fernandes sündis 1948.a. Kuubal, Havannas. Ta alustas oma teatrikarjääri näitlejana ning on mänginud Broadway etendustes.
1984. aastal alustas José Fernandes koos David De Silvaga tööd "Fame'i" toomiseks muusikalilavale.
Steven Margoshes – helilooja.
Jacques Levy - laulusõnade autor.
Muusikal “Fame” ("Kuulsus") on loodud järjena kahele edukale samanimelisele eelkäijale, milleks olid kaks Oscarit võitnud film ja kolm Kuldgloobust võitnud teleseriaal . Muusikal “Fame” esietendus 1988. aastal Miamis ning ta on aastate jooksul kõikjal maailmas korranud seda edu, mis saatis 1980. aastal esilinastunud muusikafilmi “Fame”, kust on pärit ka muusikali tuntud, Oscariga pärjatud nimilaul.
Muusikali lavastas Jüri Nael (ta on samuti ka koreograaf), kellele see on lavastajadebüüdiks. Jüri Nael on õppinud koreograafiat Londonis kuulsas Labani kaasaegse tantsu keskuses ja loonud koreograafia muusikalidele "Les Misérables", "La Cage aux Folles", " Vampiiride tants", "Evita", " West Side Story", "Jesus Christ Superstar", " Miss Saigon", "Georg", "Tuhkatriinu" jpt.
Muusikal ise räägib noortest , kel on suur tahe saada kuulsaks. Tegevus toimub New Yorgi lavakunstikoolis, mis kestab neli aastat. Kooli said sisse 60 valitut, nende seas olid kõik andekad ja teotahtevõimelised, kui välja arvata mõni ükskik (näiteks Tyrone). Esinemisjanus staarihakatised seisavad silmitsi tõsiasjaga – tee tähtede poole on keerulisem, kui nad arvasid. Muusikal räägib noorte läbikukkumistest, saavutustest, õppimisest ning armastusest.
„Fame” on teistest muusikalidest erinev, kuna seal pannakse rohkem rõhku tantsule ja efektsusele.
Lavastaja enda sõnul on „Fame” kirjutatud suhteliselt naiivselt, mina nõustun ka sellega muide.
“Fame’is” on kasutatud eri koreograafe ning tantsustiile. Musta-nahaline rootslane Danne Dahlin osaleb projektis nii koreograafi kui ka näitlejana, kandes teksti ette eesti keeles(see tuli tal väga hästi välja).
On kaunite kunstide kooli kuuskümmend õpilast, kelle kordamööda mängitud suhtekillud kuhugi ei jõua. Pisut võib ehk klammerduda õpetajate miss Shermani ja miss Belli vahel peetud lahingu külge, mis pidi otsustama andeka , ent kirjaoskamatu Tyrone’i saatuse , ent peagi haihtub seegi õhku: selle koha peal, kust lugu võinuks arenema hakata, tuli hoopis vaheaeg. Teises vaatuses on aeg juba edasi lennanud ja kunagised mured unustatud.
Veidi rohkem intrigeeriv on kuulsusejanulise Carmen Diazi suhe Schlomo Metzenbaumiga, etenduse vältel suhtlevad nad üksteisega ning Schlmo armub Carmenisse ära, kuid Carmen mitte. Hiljem kaob piiga õnne otsima ning etenduse viimase laulu eel saab vaataja teada, et Carmen suri üledoosi tõttu. Sõbra surm ei näi aga kedagi häirivat, elu tahab elamist, kool lõpetamist ja kuulsus tulemist. Jutustusse kodeeritud suhterägastik ja noorte maailmavaade, eelkõige aga küsimus – „milleks oled sina kuulsuse nimel valmis” – jäävad tahaplaanile.
Muusikali mõte oli segane, kui selline asi üldse seal oli.
Muusikal iseenesest oli vaatemänguline ning kaasahaarav. Naljakaid ja kummalisi momente oli „Fame’is” tõepoolest ohtralt.
Lava tagumises osas olev dekoratsioon ning saali ja pealtvaatajate keskele ehitatud lisalava annab mängule ruumilisust ja tantsijatele ruumi. Suurejooneliste tantsunumbrite seas nägin ka nüüdisballetti (Danne Dahlini ja Irina Kikkase lummav pas de deux ) mis oli tõepoolest hingemattev..
Osatäitjad:
Õpetajad:
Miss Sherman - Kaire Vilgats
Miss Bell - Ülle Lichtfeldt
Mr. Myers - Hannes Kaljujärv
Mr. Sheinkopf - Andrus Vaarik
Õpilased:
Carmen Diaz - JZ Belle
Iris Kelly - Irina Kikkas
Mabel Washington - Susan Lilleväli
Tyrone Jackson - Danne Dahlin (Rootsist)
Schlomo Metzenbaum - Andero Ermel
Grace Lamb ("Lambchops") - Maiken Schmidt
Goodman King (“Goody”) - Endro Roosimäe
Nick Piazza - Sten Karpov või Rolf Roosalu
Serena Katz - Nele -Liis Vaiksoo
Joe (Jose) Vegas - Kaido Põldma
Teistes õpilaste rollides :
Anneli Pilpak, Britt Kõrsmaa, Carmel Köster, Eneli Raud, Eneli Rüütli, Eva-Lena Raenok, Ingrid Kurgjärv, Ira Haak, Jelena Bubon, Jelena Podholjuzina, Kaia Pihlak , Kristi Möldri, Kristin Pukka, Liina Kask , Maiken, Mari Sepp, Mari Simm, Mariann Saar, Marilin Kongo, Maria Tsheremissinova, Marja Veskimets, Merilin Lehtmaa, Natalia Ivanova, Nele Kirsipuu, Nele Suisalu, Niina Rejeva, Olga Privis, Siret Šalamov, Viktoria Vladimirova, Aleksander Pihoja, Aleksandr Arbuzin, Aleksandr Lozkin, Alo Siiak , Argo Liik, Bert Pringi , Christofer Eriksson , Jaanus Koort, Jakko Maltis, Kaarel Väli, Marek Vetik, Margus Toomla, Mihkel Ernits, Ott Lepland , Raul Leemets , René Köster, Sergei Kuznetsov, Sergei Titov , Simo Kruusement , Taavi Immato, Vahur Agar .
Mustanahaline rootslane Danne Dahlin osaleb projektis nii koreograafi kui ka näitlejana, kandes teksti ette eesti keeles. Noormees lõpetas Rootsis balletikooli ning enne seda õppis ta hip-hoppi.
JZ Belle ehk Tatjana Mihhailova:
On pärit Kohtla-Järvelt, elab Viljandis, õpib Viljandi Kultuurikolledzis tantsu erialal. Alates neljandast eluaastast on end tihedalt sidunud muusikaga. On paljude laste lauluvõistluste laureaat (Eestis, Venemaal ja Ukrainas). 1998. aastal saavutas ta esikoha konkursil “Utrennaja Zvezda” Jurmalas.
Irina Kikkas:
Kuuekordne Eesti meister iluvõimlemises. Mängib muusikalis priimabaleriin Iris Kelly rolli. Asjaosaline tõdeb, et iluvõimlejana on ta klassikalise koreograafi aga teatud määral kokku puutunud ning lisaks on ta Tallinna ülikooli koreograafia eriala üliõpilane, aga tõsisemad balletitunnid sai ta alles muusikaliks valmistudes. Ehkki iluvõimlejana on Irina Kikkas esinenud küll ja küll, pole ta teatri- ega muusikalilaval varem üles astunud .
Kaire Vilgats:
Kaire laulukarjäär sai alguse 1999.aastal ETV noorte lauljate konkursil „Kaks takti ette,” kus ta saavutas Tanel Padari ja Eda-Ines Etti järel tubli kolmanda koha. Kaire on löönud kaasa ka erinevates projektides ning ilmselt neist tuntum on ansambel Family.
Hiljem hakkas Kaire kaasa lööma ka muusikalides.
Kaire debüüt muusikalilaval oli 1999. aastal Hermani ja Fiersteini muusikalis „La Cage aux Folles”, kus ta osales kooriansamblis.Juba kandvam roll oli Kairel 2000.aastal muusikalis „Vampiiride tants” ning alates sellest ajast mööduvad vaid vähesed muusikalid ilma Kaireta. Kaire võib enda nn.muusikalide kontosse kanda ka rollid muusikalides: No, No Nanette, Miss Saigon, Viiuldaja Katusel, Hull Sinu Järele, Mees La Manchast, Evita, Väike õuduste pood, Georg. Samuti lugematutel kordadel on ta kaasa löönud *Öölaps* kontserditel.
Kontserdi algusest ma suurt ei mäleta, küll aga mäletan naljakaid väljaütlemisi Tyrone Jacksoni poolt, mis panid rahva naerma ning plaksutama. Muusikalis oli tõesti palju tantsu ja laulmist, eelkõige meeldisid mulle breiktantsijad, sest see on tants, mis läheb mulle peale. Siiski ei saa maha teha balletti, mis oli tõsiselt võrratu. Massistseenid olid päris huvitavad, ning õpetajate vahemärkused niisamuti. Kui ma olin juba lootuse maha matnud , et mulle peaks see etendus meeldima, hakati esitama tuntuid laule koos tantsuga, kui ma õieti mäletan, oli esimeseks Michael Jakcsoni „Thriller”, minu meelest oli see väga hea esitus(kuigi lauldi eesti keeles), sest ma olen Jacksoni suur ja ustav fänn, oli seda tõsiselt hea vaadata ja näha niiviisi, sellega jäin ülimalt rahule. Hiljem tehti veel järgi laule, mis olid samuti head, rahvale läks peale küll. Kõige lõpuks, kui tuldi lavaäärest, valged riided seljas, mütsid peas, oli see vapustav vaatepilt, väga mõnus oli. Mulle meeldis väga see, et seal oli massistseene, kus rahvast koos liikus, tantsis ja laulis üheaegselt. Muusikali mõttest ma suurt aru ei saanud, sest minu jaoks jäi see siiski väga segaseks ja lahtiseks, et elul on omad keerdkäigud. Põhimõtteliselt mulle enne lõppu ei pakkunud mitte mingit pinget, kuid viimaste laulude osa oli väga hästi tabatud. Soovitaksin vaatama minna, kuid paljud on seda juba ju vaatamas käinud.
Kolmandal novembril käisin Tallinna Linnahallis vaatamas ja kuulamas muusikali „Fame”.
Lootsin et saal on rohkem rahvast täis, kui ta oli, kuid ei saa kurta ka et seal polnud eriti rahvast, äärmised istmed olid vaid tühjad. Lootused olid suured, kuid sellest lõpu poole. Võin nii palju öelda, et etendus ise kestis kolm tundi, kuid kahjuks ma ei mäleta, kas oli üks või kaks vaheaega. Igatahes oli suur pluss see, et seekord oli saal suhteliselt soe!