Euroopa Liit (0)

OLUSTVERE TEENINDUS-JA MAAMAJANDUSKOOL
Euroopa Liit
2013

Sisukord

Euroopa Liidu ajaloost 3
EL laienemised 4
Kes saavad ühineda? 4
Kuidas see toimib? 4
Euroopa Liidu nõukogu 6
Nõukogu ülesanded 7
Euroopa Parlament 7
Euroopa Parlamendi volitused 8
Parlamendi president , juhatus, esimeeste konverents 8
Euroopa Keskpank 9
Euroopa Kohus 9
Majandus- ja rahaliit 10
Vahetuskursi areng 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud materjalid: 12

Euroopa Liidu ajaloost

9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951. aastal sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland , Luksemburg , Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.
Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ( EURATOM ) asutamislepingud. EMÜ tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult 1. juulil 1968 ja samal kümnendil töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid . Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks.

EL laienemised

Laienemine on protsess, mille raames riigid ühinevad ELiga . Alates ELi rajamisest 1957. aastal, on selle liikmesriikide arv kasvanud 6-lt 27-le.
Uute liikmete kaasamine oli kavas juba algusest peale. Liidu rajajad uskusid oma ideesse niivõrd, et jätsid ukse avatuks ka teistele liituda soovivatele Euroopa riikidele. Euroopa Liidu vastus Euroopa poliitilise maastiku muutumisele viimase viiekümne aasta jooksul on nende riikide aitamine , kellel on eeldusi saada liikmesriigiks, edendades majanduskasvu ning tugevdades demokraatlikke jõude riikides, kus on kehtinud diktatuur.

Kes saavad ühineda?

Euroopa Liidu lepingus märgitakse, et iga Euroopa riik võib taotleda liiduga ühinemist, kui asjaomane riik jagab ELi demokraatlikke väärtusi ning võtab endale kohutsuse neid edendada.
Kuid eelkõige saab riik ühineda vaid juhul, kui ta täidab liikmelisuse kriteeriumid:

• poliitilised – demokraatiat tagavad stabiilsed institutsioonid , õigusriigi põhimõte, inimõigused;
  
• majanduslikud – toimiv turumajandus ja suutlikkus tulla toime Euroopa Liidu konkurentsi ja turujõududega;
  
• õiguslikud – ta peab võtma vastu kehtestatud ELi õigusaktid ja tavad, eelkõige peamised poliitilise, majandusliku ja rahaliidu eesmärgid.
  

Kuidas see toimib?

Kõnealune protsess koosneb kolmest etapist (iga etapi puhul on vajalik kõigi ELi liikmesriikide heakskiit).

Riigile pakutakse ELi liikmeks saamise võimalus. See tähendab, et asjaomasele riigile tuleks anda ametliku kandidaatriigi staatus, kui see on ühinemiseks valmis.

Seejärel saab asjaomane riik ametlikuks liikmekandidaatiks, kuid see ei tähenda seda, et ametlikud läbirääkimised on juba avatud.

Seejärel asub kandidaatriik ametlikele ühinemisläbirääkimistele. See on protsess, mille puhul on tavaliselt vajalikud reformid olemasolevate ELi õigusaktide kohandamiseks.
Kui läbirääkimised ja vajalikud reformid on mõlemat poolt rahuldavalt lõpule viidud , saab asjaomane riik ELiga ühineda, kuid jällegi vaid juhul, kui kõik ELi liikmesriigid on sellega nõus.
Hetkel on EL pakkunud liikmeks saamise võimalustüheksale riigile: Albaania, Türgi, Island ning kõik endise endise Jugoslaavia riigid (välja arvatud Sloveenia , kes on juba ELi liige).
Viiele neist on antud ametliku kandidaatriigi staatus:

• Türgi
  
• Serbia
  
• Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik
  
• Island
  
• Montenegro
  

Euroopa Liidu riikide kaart. http://stud.sisekaitse.ee/Teppan/Opiteooriad/kaart.jpg

Euroopa Liidu nõukogu

Euroopa Liidu Nõukogu (mida vahel nimetatakse ka ministrite nõukoguks) on Euroopa Liidu põhiline otsuseid tegev institutsioon , mis jagab seadusandlikku ja eelarvealast võimu Euroopa Parlamendiga.Nõukogu on ühtne organ, kuid sõltuvalt arutusel olevast teemast koguneb nõukogu erinevates koosseisudes, millest võtavad osa valdkonna eest vastutavad liikmesriikide ministrid ja Euroopa Komisjoni volinikud. Euroopa Liidu Nõukogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.Vastuvõtmiseks vajavad nii Euroopa Liidu nõukogu kui ka Euroopa Parlamendi heakskiitu Euroopa Liidu õigusaktid — Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused ja direktiivid , mille eelnõusid koostab ja esitab Euroopa Komisjon .
Liikmesriikide välisministrid moodustavad "välisministrite nõukogu", teised ministrid tegelevad nõukogu koosolekutel osaledes oma spetsiifiliste vastutusaladega (põllumajandus, keskkond, tervishoid , eelarve jne.).Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, milles Eestit esindab tavapäraselt rahandusminister, nimetatakse ka lühendiga ECOFIN.
Nõukogu sai alguse 1950. aastate asutamislepingutega. Istungid toimuvad Brüsselis või Luxembourg 'is. Nõukogu eesistuja vahetub kindla rotatsiooni alusel iga poole aasta järel.

Nõukogu ülesanded

• Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmine.
  
• Liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine .
  
• Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine ELi ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel.
  
• ELi eelarve kinnitamine koos Euroopa Parlamendiga.
  
• ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika .
  
• Siseriiklike kohtute ja politseijõudude kriminaalasjades tehtava koostöö koordineerimine
  

Euroopa Parlament

Euroopa Parlament (mitteametlikult ka europarlament) on Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest". 2012. aastal on Euroopa Parlamendil 754 liiget. Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast. Euroopa Parlament asub Strasbourgis. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg. Euroopa Parlament on mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud . Need lepingud , eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis teostab rahvuslikele parlamentidele sarnast võimu.

Euroopa Parlamendi volitused

Euroopa Parlamendil on kolme liiki põhivolitused:

• õigus anda seadusandlikke akte
  
• rahandusalased volitused
  
• järelevalve täidesaatva võimu üle
  

Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomitee kaudu.

Parlamendi president, juhatus, esimeeste konverents

President , kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine .
Juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.
Esimeeste konverents on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite päevakorra, määrab parlamendi organite töö ajakava ja kodukorra ning parlamendi komiteede ja delegatsioonide töö lähtealused ja suuruse.

Euroopa Keskpank

Euroopa Keskpank (EKP) on üks Euroopa Liidu institutsioonidest. EKP ja Euroopa Keskpankade süsteem (EKPS) asutati põhikirja alusel 1. juunil 1998. EKP moodustab eurosüsteemi ja EKPSi tuumiku. Neile määratud ülesandeid täidavad EKP ja riikide keskpangad koos.
EKP tähtsaim ülesanne on hoida inflatsioon madala ja stabiilsena. Selleks jälgib EKP hoolikalt euroala majandusarengut ja püüab seda otsuste tegemisega mõjutada. EKP kolm otsustusorganit on:

• EKP nõukogu,
  
• EKP juhatus,
  
• EKP üldnõukogu.
  

Euroopa Keskpanga (EKP) nõukogu koosneb Euroopa Keskpanga juhatuse liikmetest ja euroala riikide keskpankade presidentidest.
Nõukogu peamised kohustused on:

• kujundada euroala rahapoliitikat (sh määrata euroala baasintressimäärade tase) ning
  
• võtta vastu eurosüsteemi ülesannete täitmiseks vajalikke suuniseid ja otsuseid.
  

Euroopa Keskpankade Süsteemi põhikirja kohaselt peab nõukogu tulema kokku vähemalt 10 korda aastas ning istungid võivad toimuda ka telekonverentsidena. Tavaliselt toimuvad nõukogu istungid kaks korda kuus – iga kuu esimesel ja kolmandal neljapäeval. Rahapoliitilisi küsimusi arutatakse üldjuhul ainult kuu esimesel istungil . Euroopa Keskpanga nõukogu istungitel on igal nõukogu liikmel üks hääl.

Euroopa Kohus

Euroopa Kohus ehk Euroopa Ühenduste Kohus on Euroopa Liidu kõrgeim kohtuvõim, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel.
Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja kaheksast kohtujuristist. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, mille ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Nende ametiaeg on kuus aastat, võimalusega seda pikendada. Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid . Euroopa Kohus asub Luksemburgis.

Majandus- ja rahaliit

Euroopa majandus- ja rahaliit (European Economic and Monetary Union, EMU) on kokkulepe Euroopa riikide vahel, et omada ühist raha – eurot ning ühist majanduspoliitikat koos fiskaalse vastutuse põhitingimustega. 27 praegust liikmesriiki on EMUga ühinemisel eri etappidel . 13 liikmesriiki on euro kasutusele võtnud: Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa , Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal , Sloveenia ja Hispaania . Kolm liikmesriiki – Suurbritannia , Taani ja Rootsi – ei ole eurot kasutusele võtnud. 11 liikmesriiki – Küpros, Malta, Läti, Leedu, Eesti, Poola, Tšehhi, Slovakkia , Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria - on eurole ülemineku eri etappidel ning loodavad eurotsooniga liituda lähima kümne aasta jooksul.
Teise maailmasõja järel oli enamus tööstusriikide valuutasid tihedalt seotud dollariga vastavalt Bretton Woodsi süsteemile. Süsteem lõi aga kõikuma, sest kulla turuhind tõusis üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive kasvas pidevalt ning see pani Euroopa poliitikuid otsima tasakaalu ning majanduslikku ühtsust.
Esimesed plaanid Euroopa ühisrahast said alguse 1969. aastal Barre raportiga, mis anti välja Euroopa Majandusühenduse (European Economic Community, EEC) kuue tollase liikmesriigi poolt. Sellele järgnes samal aastal Haagis valitsusjuhtide ja riigipeade kohtumine, kus arutati plaani luua majandus- ja rahaliit. Protsess lükkus edasi tänu Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemisele 1971 . aastal, mil president Nixon tegi ühepoolse otsuse lasta dollari kurss "ujuvaks" ning tänu 1972. aasta naftakriisile. Vahepeal kasvas EEC üheksa riigi võrra, millest paljud kahtlesid oma rahast loobumise õigsuses.
Praegu võivad Euroopa riigid ühineda kolme erineva etapiga, mis vastavad EMU arengu ajaloolistele staadiumitele.

Vahetuskursi areng

Euro esimesel kauplemispäeval 4. jaanuaril 1999 oli euro kurss Frankfurdi börsil USA dollari suhtes 1,1789. Sellest päevast alates kaotas euro väärtust kuni lõpetas langemise 26. oktoobril 2000, mil jõudis madalamasse punkti USA dollari suhtes - 0,8225. Kauem kui aasta oli keskmine vahetuskurss USA dollari suhtes 0,95.
Euro ei toibunud langusest enne sularaha kasutusele võtmist 2002. aastal, tõustes siis USA dollari suhtes 0,90lt 1,02le 2002. aasta lõpuks. Aasta hiljem oli kurss jõudnud 1,24ni. Novembris 2004 ületas euro taseme 1,30 ning 30. detsembril 2004 lõpetas rekordtasemel 1,3668. 2005. aasta jooksul jäi euro detsembris seisma tasemel 1,18, olles nii allpool stardipunktist. 2006. aastal tõusis euro 2. jaanuaril tasemele 1, 1813 ning 5. juunil tasemele 1,2958. Aasta lõpus jõudis euro rekordtasemele ületades 1,30 ning on seal püsinud siiani.

Kokkuvõte

Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente.
Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning Rooma Lepingute sõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1993. aastal Maastrichti lepinguga.
Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Seitseteist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.
Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Taani, Tšehhi, Ungari.

Kasutatud materjalid:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liidu_N%C3%B5ukogu
  
• http://europa.eu/index_et.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liit
  
• http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/ecb/index_et.ht m
  
• http://www.eu4journalists.eu/index.php/dossiers/estonian/C23
  
•