BETTI ALVERI ELU JA LOOMING (0)

BETTI ALVERI ELU JA LOOMING
Referaat
SISUKORD
1. Sisukord................................................................................................................................ 2
2. Sissejuhatus........................................................................................................................... 3
3. Elulugu............................................................................................................................... 4-5
4. Looming..............................................................................................................................5-6
5. Kokkuvõte............................................................................................................................ 7
6. Kasutatud kirjandus.............................................................................................................. 8
SISSEJUHATUS
Betti Alver sünninimega Elisabeth -Vilhelmine Alver on üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Tema looming on ikka olnud sisutihe , käsitlenud inimlikult tähtsaid probleeme kunstiliselt äärmiselt nõudlikus vormis.
Betti Alveri looming on andunud tähtsaid virgutusi noorematele luuletajatele, kasvatanud suurt nõudlikkust ja vastutustunnet loomingus, rikastanud mitmekülgselt eesti luulet.
Mina käsitlen oma referaadis Betti Alveri elu ja loomingut. Millega on tema oma elu jooksul tegelenud, kus elanud, missugune oli tema looming jne. Minu töö koosneb ka kahest suuremast peatükist ehk siis üks peatükk on Betti Alveri elulugu ja teine on Betti Alveri looming.
ELULUGU
Betti Alver sünninimega Elisabeth-Vilhelmine Alver sündis 23. novembril 1906.aastal Jõgevas. Ta sündis raudteelase perekonnas, kuuneda lapsena. Aastast 1937 oli Betti Alver - Elisabet Talvik ja aastast 1956 oli Betti Alver - Elisabet Lepik.
Esmalt käis Betti Alver õppimas 1914. aastal kodukohas proua Kilgi erakoolis. Samal aastal läks Betti õppima Tartusse Puškini-nimelisse tütarlastegümnaasiumi. Kuid perekonna majanduslik seis ei olnud kõige paremas seisus, et lapsed pansionites saaksid elada. Esialgu kolis pereema lastega Tartusse üürikorterisse, ainult nädalavahetusel oli kogu pere koos Jõgeval. Hiljem leiti tuba Pihkva (praeguse Võru) tänava majas nr 35, mis oli üürimiseks jõukohasem. Betti Alver on seda elukohta meenutanud oma 1948. aastal kirjutatud eluloovisandis elanikud kuulusid eranditult linna kõige vaesemasse kihti. Elati räpakalt ja lärmakalt, kõigil neil inimestel oli alalisi omavahelisi arveteõiendusi ja kisklemisi.
1917. aastal evakueeriti Puškini-nimeline gümnaasium. 8. aprillil 1918 jätkas Betti oma õpinguid Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi humanitaarharus. Selles koolis oli tema emakeeleõpetajaks Villem Grünthal-Ridala, hiljem Eduard Schönberg. Esialgu oli Betti sooviks õppida klaverit ja näidelda.
10. septembril 1924. aastal immatrikuleeriti Betti Alver Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonna filoloogia üliõpilaseks. 4. Novembril 1927. aastal ta eksmatrikuleeriti. Õpingutele Betti nimetamisväärselt ei keskendunud, eriti eksamitele. Enese edasi arendamiseks Betti eelistas palju lugeda ja andis sissetulekute suurendamiseks eratunde. 1927. aastast hakkas Betti rohkem tähelepanu pöörama loomingule . ( 1 )
Betti Alver kohtus oma esimese abikaasa Heiti Talvikuga 1930.aastal. Abielu sõlmiti 19.juunil 1937.aastal. 1944. aasta sügisel tuli Betti Alver tagasi Tartusse. Sõjajärgsed aastad olid luuletajale rasked. Ta abikaasa Heiti Talvik areteeriti seadusetult ja suri väljasaadetuna 1947.aastal. Betti Alver ise pidi taluma umbusaldust, 1950.aastal arvati ta välja Kirjanike Liidust. Betti Alveri kirjanikuõigused taastati 1956. Samal aastal abiellus ta kirjandusloolase Mart Lepikuga. ( 2, 402)
„ Mart Lepik pakkus end väga delikaatselt elukaaslaseks. Meie abielu oli tegelikult fikitiivne, ma sain üle elamise hirmust. Ta andis mulle tagasi kindultunde.“ Oli öelnud Betti
Alver Aili Paju raamatule „ Betti, kibuvits õitseb“
1957. aastal kolisid nad Koidula tänavasse , endisesse luuletaja Anna Haava korterisse. Vabanemine elamise hirmust andis kõrglennulisi tulemusi, Betti anne vallandus ajavahemikul 1964-1671. Aastani, mil Mart Lepik lahkus jäädavalt. Betti jäi taas üksi. (3, 15)
Betti Alver suri 19. juunil 1989 aastal Tartus ja on maetus Tartu Vana-Jaani kalmistule. ( 2, 403)
LOOMING
Betti Alveri 1930.aastate luules – ja osaliselt ta hilisemaski loomingus – leiab eesti sümbolismi arbujalik uusklassikaline variant kõige puhtama ja karakteersema väljenduse. Suurele osale Alveri luuletustest on omane klassikaline lõpetatus: kindlate piirjoontega, tasakaalustatud ja n-ö suletud vorm; luuletajaisiku taandumine kõrvaltvaatajapositsioonile, eneseväljenduse objektiveerimine sümbolpildiks. Klassikalist kujundusdominanti Alveri luules tõstis korduvalt esile A.Oras, kes nägi aburjate ja eriti Alveri loomingu ilmset seost inglise luuletaja ja kriitiku T.S. Elioni 1920.aastate lõpu esseedes väljendatud esteetilise programmiga, mida Oras tutvustas 1932.aasta „ Loominus“ kui „neonklassilist luuleteooriat“. Kahtlemata esindab Alveri looming sellisel korrelatsioonil põhinevat luulet üpris ilmekalt ja samas täiesti isikupäraselt, pannes kõigile muundavaile objektiveerinuile vaatamata maksma luuletaja inimlikud tõekspidamised ja ainuomase temperamendi. ( 4, 264)
Pärast lüürika esikkogu „Tolm ja tuli“ (1936) uude arengujärku astunud , kirjutas Betti Alver luulet vahelduva intensiivsusega. Oma sõnavara täiustas ta vanu kirjakeeleallikaid uurides, aastail 1941-1944 elas venna juures Aakre Pühastel, kus huvitus elava rahvakeele rikkusest. Debüütkogu järel loodud teostest koostas kirjanik 1943. aastal luuletuskogu „Elupuu“ käsikirja, mis takerdus Saksa okupatsiooni aegseis kirjastusoludes ega ilmunud. ( 2, 402)
Kaks sõjajärgset aastakümmet tegutses Betti tõlkijana. Juba 1930-ndail aastail oli ta silmapaistva eduga eestindanud A. Puškinit. Selle töö jätkudes ilmusid poeemid „ Vaskratsanik “ ja „Poltaava“ (1948), Puškini „Luulevalmikus“ (1949) on Betti tõlgitud enam kui pooled värsid. Betti ja eesti tõlkeluule suursaavutusi on värssromaani „Jevgei Onegin “ eestindu, mis ilmus aastast 1956 peatükkide kaupa „Loomingus“ ja 1964 eraldi raamatuna. Kõigist nimetatud teoste tõlgetest on välja antud kordustrükke. Aastail 1951-1955 nõudis Betti Alverilt palju energiat F.R. Kreutzwaldi saksakeelse kirjavahetuse tõlkimine Kirjandusmuuseumi väljaanneti tarvi . Ta on veel tõlkinud J. W. Goethe draama „Götz von Berlichingen“, M. Gorki jutustused „Lapsepõlv“ ja „Minu ülikoolid“, N. Nekrassovi ja H.Heine luulet ning K.J. Petersoni saksakeelsed luuletused.
1962 avaldati „„Loomingu“ Raamatukogus“ Betti Alveri poeemivalmik „Mõrane peegel “. Betti Alver lüürikutalent elustus 1964.aastal, kui kirjanik oma luuletuste valikkogu „Tähetund“ (1966) ette valmistades kirjutas uusigi. Nimiluuletusele anti 1967 Juhan Liivi nimeline auhind ja tulemata ei jäänud ka ametlik tunnustus – 1966. aastal Eesti NSV teenelise kirjaniku ning 1981 rahvakirjaniku tiitli näol. B.Alveri hilisem luule on ilmunu kogudes „Eluhelbed“ ( 1971 ), „Lendav linn“ (1979) ja „ Korallid Emajões“ (1986).
Proosavormilistest töödest on B.Alver avaldanud paar laastu ja pikema novelli „Kõmpa“, millele andti F.Tugalase novelliauhind. ( 2, 402-403)
Tänavu tähistatakse Jõgevas Betti Alverile pühendatud luulepäevi „Tähetund“.
KOKKUVÕTE
Üldine arengutendents näitab liikumist minakeskselt lüürikalt ühiskonnakesksele, romantiliselt häälestuselt realistlikule kujutusele, kitsama tähendusega kujundilt avaramalt üldistavale, semantikalt paljutähenduslikumale, klassikaliselt kirjanuduslikult traditsioonilt individuaalsemale ja rahvaomasemale väljendusele, luulekeele võimaluste erakordselt rikkale kasutamisele.
KASUTATUD KIRJANDUS :

http://www.annaabi.com/Betti-Alveri-elu-ja-looming-m60181.html 20.11.2012

AILI PAJU „Betti, kibuvist õitseb“ Tartu, 1992

ANNUS, E., EPNER L., JÄRV A., OLESK S., SÜVALEP E., VELSKER M. „Eesti kirjanduslugu“ l.k 2001

KALDA, M. „Eesti kirjanduse ajalugu“ V köide 2. raamat. l.k, l.a
8