Rändeülemineku teooria (4)

Q: Mida me mõtleme rände all?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Kui kauaks tuleb migranti nimetada migrandiks?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Mis on reiside eesmärgid?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Kuidas me käsitleme korduvreise?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Kes kolib linnaossa mis oli varem valgete piirkond?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Mil viisil me tajume ja hindame aega ja inimesi rohkem püsivamalt kui vahemaad?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Kui me vaatame sama ühiskonda erinevatel aegadel?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Kus see kõik lõppeb?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Q: Millal ja kuidas saavutada rändes küllastumine?

Vastus leiad õppematerjalist: Rändeülemineku teooria

Tallinna Ülikool - Geograafia - Demograafia

4 HEA

Esitatud küsimused

Mida me mõtleme rände all?
Kui kauaks tuleb migranti nimetada migrandiks?
Mis on reiside eesmärgid?
Kuidas me käsitleme korduvreise?
Kes kolib linnaossa mis oli varem valgete piirkond?
Mil viisil me tajume ja hindame aega ja inimesi rohkem püsivamalt kui vahemaad?
Kui me vaatame sama ühiskonda erinevatel aegadel?
Kus see kõik lõppeb?
Millal ja kuidas saavutada rändes küllastumine?

THE HYPOTHESIS OF THE MOBILITY TRANSITION WILBUR ZELINSKY
Rändeülemineku teooria
Tänapäeval on kasutusel kolm georgaafilist paradigmat.

georgaafiline aksioom - veendumus, et füüsiliste ja sotsiaalsete sündmuste mustril on tõeline tähendus

ruumiliste uuenduste levik, antropoloogide ja geograafide poolt hiljuti avastatud väga huvitavad tulemused

geograafid on laenanud printsiibi majandusteadlastelt ja on pookinud selle geograafilisse aksioomi. See hübriid on sünnitanud mitmeid hüpoteese teemal: majanduslikest tegevustest tulenevaid territoriaalseid ümberpaigutused.
Demograafias saame tajuda ainult 2 punkti: üleminekuteooria ja rändeülemineku teooria.
Üleminekuteooria- teatavate sotsiaalmajanduslike arengute saavutamiseks, iga kogukond möödub kaasajale eelnevast vormist , kus kõrge suremus suretab välja kõrget sündivust, kaasaegsesse vormi, kus on madal suremus ja madal sündimus, kuid sündide langus jätab piisavalt kaugele maha suremuse languse, et kindlustada märkimisväärne numbrite tõus üleminekuperioodil.
Rändeülemineku teooria tõi esmalt välja 1885a Ravenstein, hiljem parandatud Thomase ja Stoufferi poolt ja uuendatud Lee poolt, on kogum kergelt seotud üldiseid empiirilisi avaldusi , mis kirjeldavad rändekäitumistes allikate ja sihtkohtade vahelisi suhteid. Peale järelduste tegemist Lee pakkus 18 hüpoteesi: 5 sisaldasid absoluutset rände suurust, 6 neist tegelevad rändajatevooluga ja 7 rände tunnustega.
Autori arvates on üllatav, kui vähe on tehtud geograafide poolt et käsitleda üleminekuprotsessi kui aja ja ruumi levitamist. Kuid see võib olla mõistetav, arvestades georgaafide üldiselt leige huviga arengunähtuste suunas.
Rändeülemineku hüpotees
Rändeülemineku hüpoteesi võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: on selgelt välja kujunenud mustrid, isikliku rände kasvu seaduspärasused hiljutises ajaloos ja need seaduspärasused moodustavad olulise osa moderniseerimisprotsessist. Tundub olevat kasulikum pakkuda 8 seotud avaldust , mis kokkuvõtlikult selgitavad paremini hüpoteesi:
1) moderniseerimisprotsessi tagajärjel füüsilise ja sotsiaalse rände suurenemine- tõsiselt piiratud füüsiline ja sotsiaalne rännest palju kiiremini liikumine;
2) iga konkreetse ühiskonna jaoks rändeüleminek on tihedalt seotud demograafilise üleminekuga ja teised üleminekuperioodi järjestused ei ole veel piisavalt kirjeldatud. Esineb kõikide kirjeldatud protsesside suur koostoimimine.
3) suured muutused ruumilise rände erinevate etappide kujudes ja intensiivsustes ning üleminekumuutused migrantide funktsioonides, sagedustes, kestvustes, perioodilisustes, kategooriates, nende päritolumaades ja sihtkohtades.
4) samaaegsed muutused nii sotsiaalse rände vormis kui ka intensiivsuses ja liikumise informatsioonis ning teatud tingimustel on võimalik, et potentsiaalne rändaja võib kujundada oma arvamuse koha vahetamise kohta ühiskondlikus ruumis või kasutades ära paremat informatsioonitulva, mitte tegeleda lihtsalt territooriumi vahetamisega.
5) kõrge taseme üldistus, mis pidurdab väikest ruumilist ja ajalist ebaregulaarsust, me võime tunnistada rändetingimuste sidusaid mustreid, mis propageerivad endid läbi aja kui edukaid perioode ja
6) kõnealune protsess kipub kiirenema ajas ja ruumis, kuna mistahes kogukonnas toimub pidev põhjustavate tegurite kogunemine ja intensiivistumine ja kuna informatsioon ja mõju on üle kantud rohkem arenenust vähem arenenud piirkondadesse.
7) aeg-ruumiline stsenaariumi muutust võib säilitada, kuid kui piirkond algatab rändeülemineku hilisemal kuupäeval, omab absoluutne tutvumine olulist tähtsust
8) sellised tõendid nagu meil on näitavad pöördumatu progresseerumise etappi
Ühenduste edusamme arenenud arengustaatusesse jõudmiseks saab mõõta selle järgi, kuidas nad kontrollivad energiat, asju, teadmisi, mida saab rakendada nii individuaalselt kui kollektiivselt ning samuti isikliku rände järgi, see tähendab eluks asukoha leidmisel laienenud võimalusteringi. Ilmselgelt need 2 atribuuti on tihedalt omavahel seotud. Kaks üleminekuperioodi- demograafiline üleminek ja rändeüleminek, lisaks teised, mida tuleb veel kindlaks määrata- põhimõtteliselt kroonivad trajektoori madalast kuni kõrgete väärtusteni. Majanduskasvu võimsust saab sõna-sõnalt tõlgendada kui suurtes kogustes keemiliste, kineetiliste ja tuumaenergia valdamist. Veelgi elementaarsem on õigus kontrollida või mõjutada tugevalt füüsilist või bioloogilist elupaika, sealhulgas inimeste füsioloogiat ning manipuleerida erinevate erinevate sotsiaalsete süsteemide kaudu teaduslike teadmistega, ei ole kunagi olnud olemas keerulisemat tehnoloogiat, et välja töötada organisatsioonide võrgustikku. Väga murettekitav asjaolu on see, et läbi bioloogiliste teadmiste kaasaegne inimene on laiendanud kontrolli enda füsioloogia üle: esiteks surmade üle kontrolli saamine ja hiljem sündide kontrollimine. Muudatuste tulemuseks on terviseüleminek kui demograafiline üleminek, kuna kontseptsioon käsitleb üksnes sünde ja surmi, ilma, et võtaks arvesse teisi rahvastikusündmusi ning elupaikade iseärasusi.
Viimasel ajal on inimvõimuga manipuleerimine äratanud palju akadeemilist tähelepanu, kuid isikliku rände suurenemisele on liiga vähe tähelepanu pööratud, olenemata oma suurest potentsiaalist selgitada laialdast moderniseerumise fenomeni. Töö maht, mis käsitleb rännet on märkimisväärne, kuid see on suuresti varjutanud sündimuse ja sarnaste populaarsete teemade analüüsi. Saame loota suurima kergusega sündidele ja surmadele tänu efektiivsele registreerimissüsteemile. Kuid kes täpselt on migrant ja mida me mõtleme rände all? Ei ole üldist konsensust võimalik leida niipea, kuna oleme seismas silmitsi füüsilise sotsiaalse üleminekuga, mitte lihtsalt ühemõttelise bioloogilise sündmusega. Mitmed teemaga seotud küsimustele tuleb vastata, nagu näiteks: kui kaugele (või kui kiiresti) on vaja reisida ja kui kauaks tuleb migranti nimetada migrandiks? Mis on reiside eesmärgid? Kui erinevad on päritoluriigid ja sihtriigid? Kuidas me käsitleme korduvreise? Kuid kõige keerulisem ja ebaselgem on territoriaalse ja sotsiaalse rände sidumine. Üks on selgelt osaline, mitte täielik, kuid on võimalik ühest rändest minna üle teise, kuid täpsne seostevaheline olemus tuleb veel välja töötada.
Ehe ränne ilmselgelt tähendab ajalise ja sotsiaalse punkti üheaegset nihet, nii et õpilane ei saa realistlikult mõõta ühte tüüpi liikumist, teist ignoreerides. Milline perekond on rohkem rändav: üks kes peab sõitma 3000 miili üle kontinendi, et töötada oma endises naabruskonnas või mustanahaline perekond, kes kolib linnaossa, mis oli varem valgete piirkond? Ideaalis peaksime jälgima vahetusi mõlemates, kuid arvestades ebapiisavat tehnikaid ning andmeid, et analüüsida ainult sotsiaalseid liikumisi , oleme sunnitud lootma peaaegu eranditult territoriaalsetele liikumistele. Kui tõeline rändeindeks on võltsitud, on see kindlasti tsement, mis paneb kokku mitmed dimensioone koondavad meetmed. Probleem on võrreldav gabariitidelt üldise sotsiaalmajandusliku tõusuga: erinevaid näitajaid tuleb vaadata samaaegselt.
Hilised ajaloolised muutused
Üksikute rännete kasv on olnud suur modernsetes ühiskondades. Kui kasutada paikset talupojaühiskonda, kõikide isikute va väheste priviligeeritud või erandlike isikute elumustrid, olid ettemääratud sündimuse alusel. Tegevusvalikud olid jäigalt piiratud soo alusel ning päritud seisuse alusel, samuti elukutse , usu ning asukoha järgi. Isikute füüsiline liikumine oli tõsiselt piiritletud ja mitmesuguse teave ja ideede teostamine oli väga kitsalt piiritletud.
Täna seevastu leidub arenenud ühiskondades palju individuaalsust ja mitte pelgalt õnne, pühendumuse ja andega inimesed ei ole suutlikud vahetama töökohti ja karjääre. Sugudevahelised sotsiaalmajanduslikud ja käitumuslikud takistused on lõppemas; abielu ei ole enam elus kõige olulisem; on võimalik vahetada religioone ilma katastroofiliste tagajärgedeta, samuti on võimalik muuta poliitilist kuuluvust või taodelda liikmesust mistahes vabatahtlikus ühenduses ning on võimalik reisida ning mistahes erinevad ruumilised ränded on mitmekordistunud.
Läbi trükimasina, fotokaamera , telefoni, postisüsteemi, raadio, televisiooni, fonograafi, arvuti, raamatukogu, muuseumi, kooli, teatri ning kontserdisaali ei ole jäänud enam ühtegi efektiivset piiri, mida ei saaks ületada. Selline mõtterännak ei liigu ainult maast väljapoole ja ei jälgi universumit või ei liigu ajas edasi-tagasi, vaid on seotud ka teiste dimensioonidega, nagu näiteks psüholoogia, esteetika ja teadus. Kõik need mõttevormid on tihedalt omavahel seotud: suurenev vabadus ruumiliseks liikumiseks on teiste vormide liikuvuse suurenemise jaoks nii põhjus kui tagajärg. On samuti tõsi, et kaks dünaamilist protsessi: suurenenud võim ja suurenenud ränne, erinevad üksteisest, on jõulised suhtlusfunktsioonid, mis toidavad üksteist.
See hiljuti võidetud liikumisvabadus multidimensionaalsel psüühilis-sotsiaalses-füüsilises ruumis ei ole saavutatud ilma karistuseta. Suurenenud ränne tähendab madalamat kohasse kiindumist ja mõned ilmselt vaidlevad vastu, et ilma juurteta olek võib olla psühholoogiliselt kahjustav . On olnud sugulussidemete nõrgenemist ja kohast-sõltuvat sotsiaalsete sidemete nõrgenemist, üksikisiku arusaamade ja tunnete lõhkumist, mis puudutavad tema lähimate elupaiku ja tema mõttete paiksust. See asjaolu toetab laiemaid moderniseerimisprobleeme. Ei ole kahjuks olemas ühtegi veenvat tõendit, et moderniseerimine on tähendanud seespidise eesmärgi poole püüdlemist ega arvatavalt tõeliseid meetmeid heaolu saavutamiseks individuaalsel või sotsiaalsel skaalal.
Territoriaalne ränne
Territoriaalse rände kontseptsioon nõuab põhjalikku uurimist . Termin „territoriaalne ränne“ on terviklik kombineerides tavapärast (st elukohta) rännet, mida parema sõnastuse puudumise tõttu võib kutsuda „tsirkulatsiooniks (pendelrändeks)“. Nagu üldiselt defineeritud, ränne on igasugune permanentne või poolpermanentne elukoha muutus, täpsemalt on see ruumiline liikumine ühest sotsiaalsest üksusest või naabruskonnast teise, mis rebib katki eelnevad sotsiaalsed sidemed. Tavaliselt märkimisväärne osa territoriaalsetest rännetest jääb kahjuks registreerimata.
Pendelränne tähistab liikumiste variatiivsust, tavaliselt lühiajalised, korduvad, tsüklilise iseloomuga , kuid kõigil puudub kavatsus alaliselt või pikaajaliselt elukohta muuta. See hõlmab selliseid erinevaid rändeid nagu üliõpilaste nädalavahetuste või hooajalised liikumised, puhkused ja nädalalõppude reisid , ostureisid, haiglate-ja kirikutekülastused, usulised palverännakud, poliitikute, müügimeeste, sportlaste reisid, farmitööliste hooajalised liikumised jms, sotsiaalsed külastused ja ka paljud noorte näiliselt sihistamata või lihtsalt lõbureisid.
Pendelrände maht, intensiivsus ning laad arenenud kogukondades on selline, et seal puudub realistlik alternatiiv sellele, et käsitleda kõiki territoriaalseid rändeid ühe katkematu rändena, mis ulatub lühemast kuni kõige seiklusrikkama kontinendivaheliste reisideni.
Kõige suurem probleem rände määratlemisel on jäänud viimaseks . Kogu rändeajaloo vältel on ruumi peaaegu alati käsitletud kui absoluuti, koos punktidevaheliste vahemaadega, mis on arvestatud konstantseks. Kuigi see kehtib füüsilises mõttes, on see eksitav igal funktsionaalsel lähenemisel ruumi. Viimased arengud transporditehnoloogias, kombineeritud koos üldise elatustaseme tõusuga, on põhjustanud drastilise miili kahanemise ajalises või rahalises mõttes. Loogiline samm rändeülemineku jätkamiseks oleks teisendada füüsiline ruum rändajate ja pendelrändajate funktsionaalseks ruumiks. Kuid on ka teisi elastseid mõõdupuid, mille üle peaks muret tundma.
Mil viisil me tajume ja hindame aega ja inimesi rohkem püsivamalt kui vahemaad ? Kas võime kindlalt väita, et üks tund on ekvivalentne tunniga või et üks imik teise imikuga, kui ühte ühiskonda võrreldakse teisega või näiteks kui me vaatame sama ühiskonda erinevatel aegadel ? Me võime saada ebatäpseid numbreid.
Rändeüleminekust terviseüleminekule ei ole potentsiaalsete demograafiliste üleminekute numbrid veel ennast ammendanud. Terviseülemineku suhteliselt varajane avastamine võib olla selle terav mõju kolme kõige enam nähtavamale ja olulisemale statistilisele indeksile- sündimuse üldkordajale ja suremuskordajale.
Tööalast üleminekut on sageli täheldatud kirjanduses, kuid mitte kunagi täpselt määratletud. Sarnaselt kirjandus on täis haridusüleminekute vihjeid. Tähtsad sammud täiesti kirjaoskamatust ühiskonnast ühiskonda, kus enamik noortest täiskasvanutest käib kolledžis võiks samuti olla piiritletud ja tuleks uurida selle seosed teiste kanalitega sotsiaalmajanduslikes arengutes. Palju saaks samuti teada, kui kaardistada suremuse muutusi ja põhjusi suhteliselt primitiivses ühiskonnas kuni kõrgelt arenenud ühiskonnas või vaadelda perekonnaseisu ja perekonna iseloomude muutusi.
Moderniseerimisprotsessi erinevad harud esindavad individuaalseid üleminekuid, on vastastikku teineteisest sõltuvad. Esimene tõsine üritus seda eeldust dokumenteerida tuleb Friedlanderilt, kes kasutab rangelt ruumilist, ajalist ja majanduslikku raamistikku, analüüsimaks sündimuse ja rände koostoimet rõhku pannes maapiirkondade elanikele viimase 200 aasta jooksul Prantsusmaal, Rootsis, Inglismaal ning Wales ’is. Tema argument oli, tuletatuna Davis ’e hüpoteesist mitmejärgulise rahvastiku kasvu kohta, on see, et põhiliselt ajastus ja sündimuse vähenemine, eriti just arengumaade maapiirkondades on pöördvõrdelises seoses sise-ja välisrände võimalustega. Friedlander’i tõendus on veenev ning tasuks uurida teisi võimalusi elanikkonna dünaamika kohta, nagu näiteks sündimuse ja rände määrad võivad olla omavahel ruumiliselt seotud.
Nagu kõikides geograafiadiskursustel, on oluline skaalaküsimus. Rändeüleminek on kavandatud väga idealiseeritult, paindlik süsteem, mis annab üldise ülevaate kohtadest ja perioodidest. Seal puuduvad õnnetused või erandjuhud, on vähe abi rändemustrite kirjeldamisest või prognoosimisest väikesel alal või teatud piirkondades lühikese aja jooksul, seal on sihilikult ebamääraselt märgitud vahemaad, kulunud aeg ja määrad. Aga geograafiat ja ajalugu on vaadeldud läbi äärmiselt pehme hüpoteesifookuse ning sellel võib olla väärtus mistahes laiemate arusaamade tekkimisel.
Territoriaalse rände muutuvad vormid
Rändeülemineku 1 faas
Rändeüleminek algab rea tingimustega, millega võib iseloomustada keskaegset Euroopat võ Jaapanit ning paljusid vähearenenud riike. Jahipidamise ja –kogunemise, maa kasutusele võtmise ränded on nii erinevad, et üldistamine on siinkohal mõtetu. 1 faasi ajal tõeline ränne- sotsiaalse üksuse või naabruskonna ruumiline ümberpaiknemine, mis pingestab ja lõhub sotsiaalseid sidemeid- oli haruldane nähtus. Igasugune eraldumine oma sotsiaalsest üksusest ning liitumine teise sotsiaalse üksusega oli tavaliselt abielutüüpi ränne. Leidis aset ka pendelrännet, kuid tavaliselt seda rohkem praktikantide ja üliõpilaste seas. Ainsad isikud, kes vabalt ületasid suuri sotsiaalseid piire , olid aristokraadid , usulised palverändurid, õpilased, kaupmehed, sõdalased, kriminaalid, meremehed jne, kellest osad võisid saada täieõiguslikeks sisserändajateks või hoopis põgenikeks. Arvestades sotsiaalsete sidemete vastupidavust , oli vähe transpordi-ja kommunikatsioonitehnoloogiat, oli piiratud vaimne silmaring , enamikel inimestel olid minimaalsed sissetulekud, on see vaevalt üllatav, et territoriaalseid rändeid oli vähe.
Eeltoodud avaldused on ebaühtlased ning puudulikud, kuid sellel on kumulatiivne kaal. Hiljuti valitud kihelkonnad ja erinevad keskaegsed valitsusandmed kinnitavad, et uusaja Inglismaal, Prantsusmaal, Hollandis ja teistes Euroopa maades on analüüsitud hoolikalt, et teha kindlaks nende riikide demograafilist struktuuri. Kuigi uurimise tulemused peaksid heitma valgust sellistele teemadele nagu sündimus, suremus, perekonnaseis ning majapidamiste olukord, on rändeandmed olnud ainult osalised. Olukord on võrreldav nende vähearenenud riikide usaldusväärsete rahvaloendusmaterjalidega, mis hõlmavad 1 faasi ning 2 faasi sisenemist. Zachariah leidis, et rände netokäive isiku kohta Indias aastatel 1901-1911 oli ainult 817 000 või 0,4% kogurahvastikust 1911. aastal. Nii Zachariah kui ka Davis leidsid tõendeid, et selline madal rändemuster kestis vähemalt 1941. aastani.
Sarnase pildi geograafiliselt stabiilsest talupojaühiskonnas maalis ka Irene Taeuber Jaapani kohta, kus see kestis kuni 1920. aastani. Suhteliselt head demograafilised andmed Taiwani kohta Jaapani okupatsiooni ajal näitavad, et vähemalt enne II maailmasõda, oli ränne suhteliselt tähtsusetu, välja arvatud mõningad suuremad linnad. 1930ndal aastal ainult 3,7% maapiirkondade elanikest elasid mujal kui nende kohalikes prefektuurides. Sarnaselt Ceyloni loendustes 1946a ja 1953a ei suudetud leida erilist sisserännet. Tegelikult 1 faasi rändeüleminek kattub terviseülemineku etapi B avanemisega.
Ajalised arengutendentsid ja ruumiline struktuur faasis 2
Moderniseerimise algus toob kaasa suure hulga maapiirkondadest sisserändajaid. Selline traumaatiline sotsiaalne sündmus leidis aset esimesena Suurbritannias ning levis üsna pea ka Euroopa maismaale. Suur maapiirkondade elanikearvu kasv, muudatused põllumajandusmaades ja –tootmistes ja vähesed võimalused saavutada majanduslikke võimalusi kohalikus piirkonnas, pidid paljud kohalikud elanikud seisma silmitsi suurte valikutega. Kui farmeril ja tema perekonnal ei olnud võimalust oma etnilises piirkonnas edasi töötada, pidid nad leidma alternatiive ning adapteerima töömahukama režiimiga mis andis võibolla rohkem toitu ja võibolla ka rohkem raha. Selle evolutsioonilise maakasutuse jada postuleeris Boserup . Vähemlevinud strateegia oleks see, kui kombineerida osaajalist tööd farmis tööga linnas, kommunikatsiooniviis, mis eelneb hilisemale rändele.
Kuid kõige levinum lahendus maapiirkondades elada üle faas 2, tundub olevat väljaränne. 4 tüüpi sihtkohti on saadaval potentsiaalsele rändajale: linnad kodumaal, linnad areneva majandusega, maapiirkonnad ning pioneer-tsoon külalislahkes välisriigis. Oma sünnimaaga selles faasis oli suur linnade kasv, kiire varasemate keskuste suurenemine ning uute industriaal-ning kommertsmetropolide asutamine. Selles faasis kasvasid kiiresti majandusliku iseloomuga ränded.
II rändeülemineku faasis, peale 17 saj Põhjamere riikide loomist, liikudes järjest edasi kuni 20 saj keskpaika, kus ainult paar primitiivset kogukonda jäid rändeüleminekust puutumatuks. Seega Inglismaa vaatepunktist rahutud Eurooplased otsisid alalist või ajutist asetust kaugemates kohtades, eriti just Põha-Ameerikas, kuhu koliti kiiresti üle Euroopa (järgides kultuurilist, majanduslikku ja topograafilisi kallakuid). 20.saj keskpaigas impluss liikuda väljapoole või linna said osaks kesk-Venemaale, Ukrainale ning Ibeeria, Itaalia ning Balkani poolsaarte lõunapoolsetele piirkondadele. Vastupidisel pildil, lend Põhja-Ameerika maapiirkondadesse algas 18. saj lõpus New Englandist, seejärel levis läänepoole ja lõunapoole kuniks liikus üle Anglo-Ameerika maapiirkondade.
Rände defineerimise probleem on suuresti seotud selle iseloomu, suuruse ja kujuga aladel, kust statistiline informatsioon on kogutud ning ajal, millal need on kogutud. Pole olnud järjepidev isikute defineerimine ja lugemine, kes ületavad rahvusvahelisi piire või ka kodumaa sees elukohti. Administratiivtaseme suurus aruandluse valdkonnas erinevad riigiti suuresti, nii et võrdlus on mõttetu. Kui kitsendada analüüsi iga Euroopa riigi kohta eraldi, tuleb välja, et moderniseerimise ajal tõusis siseränne märkimisväärselt. Olukord oli erinev ülemeremaades, mis olid kolooniamaad suurtele Euroopa riikidele. Sellised Uus-Euroopa riigid ilmselgelt ei saanud kogeda rändeülemineku I faasi.
Killustatud tõendid ei toeta väidet, et soov rännata algas kõige arenenumas sotsiaalmajanduslikus piirkonnas ning seejärel laienes väljapoole, vähemarenenud regioonidesse. Riikide rahvusliku päritolu statistika näitab suuri sisse liikumisi, põhiliselt Brasiiliast, Argentiinast, Austraaliast, Kanadast ja USAst.
1950ndate aastate Tšehhoslovakkia andmed näitavad tervat erinevust sisemise rände suhteliselt arenenud lääne Tšehhi regioonidesse ning kõrvalpiirkonna- vähemarenenud ida piirkond, mis varasemalt näitas suuremat rännet. See kalle rändekäitumises tõenäoliselt näitab III faasi lähenemist. Varasem Tšehhoslovakkia kaart näitas, et 1921a sisemine migratsioon kindlat kontrasti mobiilsete tšehhide ja koduste slovakkide vahel.
Kartograafiline dokumentatsioon on olemas, mis näitab II faasi lähedal toimuvat. 4 kaardi sari näitab netomigratsiooni Hollandis 4 intervalli vältel, venitades selle 1840a kuni 1967aastani, mis kujutab maakonna negatiivsete väärtuste süvenemist. Suurepärane Rootsi demograafiline andmestik aastate 1881-1890, 1891 -1900, 1901- 1910 ja 1946-1950 kohta, näitab üldist taandumist põhja ning teisest taganemist Stockholmi lähedusse. Teine kaartideseeria näitab väljarändajate arvu Rootsist aastatel 1861-1880, 1881-1900, 1901-1920 ja 1921-1930. Kaardistades Kreeka andmeid maapiirkondade rände ja väljarände kohta aastatel 1956-1962 paljastab sarnaseid üldisi trende- positiivsed väärtused piirduvad vahetute suurlinna äärealade ja tugevamad negatiivsed väärtused kaugemates põhjaosades lõuna Peloponnesuses.
Tõusevalt laienev maapiirkondade ränne rändeülemineku II ja III faasis on mitteotseselt kinnitanud maaelanikkonna muutuvat suurust. Reproduktiivsuse langus, eriti sündimuse langus, järgides või kombineerides väljarände tõusuga on tulemuseks. Märkimisväärne sündide vähenemise ning väljaränne maapiirkondadest USAs faasis III (1880-1930 enamiku riigi jaoks) kaob hiljem, 1940-1960 aastatel tundub, et ei ole mingisugust seost kahe teguri vahel. Kogu rahvastiku muutuse kaardistamine Kanadas 1851 -1901 ja 1901-1951 näitab, et sarnaselt lääne suunal vähenemist.
III perioodi suunas
Rändeülemineku II faas ja terviseülemineku faas B, tuleb toonitada, on olnud nagu pandeemia, mis levib kiiresti ja lihtsalt peaaegu kõikjale. Vähearenud riigid on varajases, puudulikus ja ohtlikult tasakaalust väljas moderniseerimisfaasis.
Sellises ebastabiilse riigi sümptom on erinevused osaliselt moderniseeritud suremuse ja traditsioonilise sündimuse vahel ning nende vahel palju erinevate rändekäitumiste tõukeid-tõmbeid.
Kui me eeldame, mitte liiga realistlikult, et ükski suur sõjaline või ökoloogiline hädaoht ei tule, võib jada visandada skeemina .
Hiljuti on tehtud jõupingutusi, et algatada olulist sündimuse vähenemist arenevates piirkondades, mis oleks veidi enne üldise arenguprogrammi täielikku teostamist. Selliste eksperimentide tulemused ning samuti see, mis puudutab spontaanseid muutusi sündimuskäitumises, mis tulenevad rahvastiku survest , on alles hakatud kokku panema ja hindama . Esialgsed vastused väikese peremudeli võimaluste kohta enne täielikku moderniseerimist saavad peagi olema kättesaadavad.
Rändeülemineku II faasi või terviseülemineku faasi B ruumiline areng ei ole üksnes väljapoole ühest isoleeritud keskusest .
Arenenud maades, regionaalsed ja riiklikud metropolid, tunduvat toimivat nagu arenenud eelpostid moderniseerimisprotsessi eel. Nendes linnades toimub liikumine rände suurenemise ning surmapõhjuste kontrollimise suunas ja sealt edasi traditsioonilise ühiskonna 1 faasi maapiirkondadesse. Seejärel vähenev sündimus liigub samuti ruumiliselt kui ka sotsiaalselt allapoole. Selle protsessi eeltingimused teostuse osas ei ole üldse selged.
Edasiseks töö selle hüpoteesiga oleks vaja täpsustada täpseid jälgi, mida järgivad arenenud kogukondade kolooniad võrreldes suhteliselt passiivse olukorraga vähearenenud maades ning eristada mõlemaid sotsiaalmajandusliku arengu järgi.
Rände ja pendelrände vool faasides III ja IV on palju keerukamad, kui II etapil. Siiski sisult vaheldusrikkad, iga faas esindab olulist kasu kogu territoriaalses rändes. Faasis III enamik liikumisi iseloomustab varasema perioodi liikumine, kuid palju on vähenenud.
USAs 1880-1960 põliselanike protsent kogurahvaarvust on kõikunud korrapäratult üsna kitsaste piiride vahel. Kuid igasugune immigratsiooni stagnatsiooni tase on rohkem kui vastukaal suuremast liikumisest . See on periood, kus toimunud radikaalselt kahanenud viljakusest tulenev järsk elanikkonna kasvu pidurdamine . Maarahva sissevool linnadesse jätkub, kuid hakkab langema, emigratsioon välismaale on väike. Mis on sümptomaatiline, kuid mitte veel hästi dokumenteeritud, on komplekse rände ja pendelrände tõus linnapiirkondades, linnast linna või ühe metropoli piirides.
Ränne ja ringlus faasis IV
Faasi IV saavutamisega muutusid ränded veelgi keerukamaks, erinevad jälgitud faasidest I või II. Lend maakohast tõeliselt mandriga maaellu rahvastiku liikumine aeglustus sel lihtsal põhjusel, et paljud neist töötavad primaarsektoris ning see sektor hakkab lähenema oma majandusliku optimumini. Ükskõik milline liikumine talust või külast toimub peaasjalikult ainult linna poole.
Enamikus Loode-Euroopas ja Jaapanis , varasem emigrantide väljavool on asendunud lihttööliste sissevooluga vähemarenenud maadest. Nii leiame pidevaid rändevooge Suurbritanniasse, Hollandisse, Belgiasse, Prantsusmaale, Põhja-Itaaliasse, Šveitši, Rootsi, Taani, Saksamaale ning arvatavasti ka Kirde-Hispaaniasse. Immigrandid tulevad Soomest, Lõuna-Jugoslaaviast, Bulgaariast, Lõuna-Hispaaniast, Kreekast , Alžeeriast, Maltalt, Türgist, Küproselt ning Briti-ja Prantsuse kolooniatest. Ruumiline levimine faasis II ja III on jätkunud maaelust väljarändega, kuid sihtkohad on muutunud. Riiklikul tasandil, kõige suuremad ränded toimuvad suuremate ja väiksemate metropolide poole. Elanikkonna siirete iseloom ja maht reageerib pakutavatele majanduslikele tingimustele. Üksiku migrandi, eriti kesk-ja kõrgklassi meessoost isikud võivad kaua eluaeg sammrändena liikuda ühes kohast teise, teisest kolmandasse jne. Alustades ühe või enama rändega eelkooli või kolledžisse, sealt edasi liikuma seoses ajateenistusega, abieluga, tööülesannetega ühelt tööandjalt teisele või ühe korporatsiooni struktuuris liikumine ühest kohast teise ning lõpus koht, kus jäädakse pensionile. Lisaks sellele veel ekskursioonid mõnest päevast kuni nädalateni.
Rahvusvahelisel areenil on võrreldav mobiilse eliidi ringlus, mis koosneb spetsialistidest, kuulsustest, rikastest ja kõrge kvalifitsiooniga isikutest vähemharitud riikidest.
Kuigi andmed on kahetsusväärselt puudulikud, tundub ohutu eeldada, et faasi IV liikumine on inimeste jaoks jõudnud enneolematule tasemele . Suurem hulk inimesi teevad pikemaid reise , erinevamatel põhjustel, sagedamini kui ei kunagi varem ning mõningate nende tulemuseks on täieõiguslik rändeüleminek.
USAs üks ebatäiuslik meede rändekäibes on riigisisene linnadevaheline reisija ning see on kahekordistunud viimase 18a jooksul (artikkel kirjutati 1971 ). Isegi arvestades rahvaarvu kasvu, näitavad arvud tõusu 3374 reisijamiili elaniku kohta aastal 1950 kuni 5157 reisijamiili elaniku kohta aastal 1967. Mootorsõidukiga reisijate arv kahekordistus samal perioodil ning on suurenenud kuni 211% aastatel 1940 kuni 1967. Kuigi mitterändelised ärireisid on vaieldamatult kasvanud, on lõbureisid, enesetäiendamise reisid kasvanud veel rohkem. Ainus kättesaadav indeks, mis mõõdaks lõbureise on rahvusvaheliste turistide arv. ÜRO Statisikaamet on teatanud rahvusvaheliste turistide arvuks 1948a 14 076 800 inimest, kui 1968 oli see näitaja 168 943 600,57. On palju põhjuseid üldistada sama trendi jätkumist. Nagu võibki arvata, valdav osa turiste on pärit rohkem arenenud riikidest. Faasi IV rändajate ja pendelrändajate motivatsioonid rändeks on mittemajanuslikud ning kui V faas peaks kunagi saabuma, on tõenäoline, et mittemajanduslikud kaalutlused omavad veelgi suuremat tähtsust. Igatahes kõige arenenumad ja jõukamad ühiskonnad on nüüd saavutanud sellise seisundi, kus mõiste „paikne“ ei ole enam sobilik, kuna peaaegu konstantsed muutused ja liikumised on tõepoolest uueks elamise viisiks. See on väga keeruline, interaktiivne sotsiaalne süsteem, mille osalejad on peaaegu kogu aeg ruumilises ja ajalises liikumises, ilma ametliku elukoha vahetuseta.
Kus see kõik lõppeb?
Lõplik etapp tervise revolutsioonis on etteaimatav nagu ka see, kus suremuse lähenemine bioloogilise miinimumini ja hoolikalt kontrollitud sündimuse hoidmine samal tasemel, seeläbi saades peaaegu konstantse elanikkonna. Üliarenenud ühiskonna terviseindeksid terviseülemineku faasis E ei erine oluliselt juba registreeritud sellistes riikides nagu Jaapan, Ungari ja Rootsi, välja arvatud juhul, kui suured meditsiinilised avastused pakuvad võimaluse peatada vananemisprotsessi või stabiliseerida või ravida erinevaid tervisehäireid, mille kallal enamus arenenud rahvastest hetkel kannatab. Kuid isegi selline nullilähedane suremus võib peatuda kui karmid meetmed deflateerivad sündimust veelgi edasi (me peame eirama sõjaliste katastroofide või uute epideemiate pidevat ohtu, mida põhjustavad mutanteerunud mikroorganismid või viirused ). Ainus tõeline probleem on sotsiaalsed ja psüholoogilised vahendid, mille abil kontrollida sündimust.
Kuigi on olemas absoluutne miinimum nii sündimuse kui suremuse jaoks, on järjest raskem määrata tõhusaid ülempiire inimeste rändele, isegi kui see nähtus on ilmselgelt piiratud. Kas on olemas punkt, mille ületamisel ränne muutub majanduslikult ja sotsiaalselt kahjulikuks isegi ka psüholoogiliselt ja füsioloogiliselt kahjulikuks? Millal ja kuidas saavutada rändes küllastumine? Igal juhul, edasised üldised sotsiaal-majanduslikud eelised võivad tuua kaasa sotsiaalselt kehtestatud mehhanismid rahvaste asukoha ja liikumise kontrollimiseks.
Tagasi tulles mudeli juurde, varasemad suundumused võivad paljuneda V etapi kujunemisel regioonides, see tähendab ränderežiimi, kus jõuline vahetus rändajate seas linnades jätkub teise määrade ja ettearvamatute uute rändevariatsioonide levimisega. Varasem juhtum võiks olla Loode-Euroopas, kuid on isegi tõenäolisem, et sellises kohas, kus on meeletu sotsiaal-majanduslik areng, nagu näiteks linnastunud Jaapanis või kõige arenenumates segmentides Anglo-Ameerikas. Tegelikult lähim V etapi lähenemine praegusel hetkel (1971) tundub olevad Lõuna-Californias.
Kas kavandatav rändeüleminek tähendab lõplikku kogu asustatud maailma homogeenseks muutumist ühes rändeülemineku IV või V faasis? Lisaks huvitavale probleemile, kas see on tehniliselt ja ökoloogiliselt võimalik või filosoofiliselt soovitav , kogu inimsoo olemasolu tõeliselt uhkel sotsiaalmajanduslikul tasemel, tähendaks vähemalt ühe IV faasi atribuutide läbivaatamise.
Tänu oma olemusele, rändeüleminek, nagu ka terviseüleminek, ei simuleeri usaldusväärselt varasemaid näiteid iga kord, kui see käivitub. Mõlemad üleminekud on ajaloos ühe suure demograafilise süsteemi episoodid seotuna teise sotsiaalsete süsteemidega.
Mitte ainult sündmustemuster ühe üleminekuperioodi ajal ei oma mõju, mida saaks tunda sama kogukonnas hilisemates faasides, vaid ka varasemad või samaaegsed sündmused mujal saavad mõjutada sügavalt üleminekut. Singapur on võibolla sisenenud II faasi 1960ndatel ja seda võib ka teha Tuneesia 1970ndatel, kui Inglismaa jõudis samasse punkti millalgi 1820-1830. Suurbritannial ja Rootsil on see aega võtnud peaaegu 2 sajandit, et täita enda tervise-ja rändeüleminekuid, kuid Jaapanil seevastu vähem kui 80 aastat. Hong Kong , Puerto Rico , Ameerika Samoa , Kuveit, Liibüa, Kashastan ja Venetsueela võtab neil veel vähem aega, kui neil see üldse õnnestubki.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et oleme lisanud terviseüleminekule teise protsessi- rändeülemineku, mis on oluline moderniseerimise nähtuse mõistmiseks. Mõlemad üleminekud on pöördumatud, piiratud tõeliste katastroofidega, ei maailm tervikuna ega ükski regioon eraldi ei saa kunagi tagasi minna oma põlisele, moderniseerimiseelsele seisukorrale. Lisaks nad see väga ajaliselt täpne. Üleminek on esinenud ainult vähem kui 1000 aastat ja täpset algusaega, mil üleminek algas konkreetses piirkonnas on väga märkimisväärne.
8

.DOC Laadi alla originaalfail 8 lk · .doc · 82 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-05-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

82 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mikihiirtortilla Õppematerjali autor

Konspekt

demograafia rändeüleminek demograafiline üleminek ränne migratsioon

Sarnased õppematerjalid

doc

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades (2002),

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades (2002) Dirk J. Van de Kaa 1. Põhiidee 19. saj lõpus mõned Prantsuse teadlased märkasid, et on toimunud märkimisväärne muutus rahvastikus nende maal. Laste arv perekonnas on vähenenud, mis on selgelt konkreetsete pingutuste tulemus, et vähendada abielulist sündimust. Üsna pea mõisteti, et abielulise sündimuse teadlik piiramine oli revolutsiooniline uuendus ja mõiste ,,demograafiline revolutsioon" oli esialgne termin, millega seda kirjeldada. Jõupingutused, et selgitada, mis on juhtunud, algasid koheselt. Huvitaval kombel need esimesed selgitused eeldasid et see fenomen kajastas seda, mida inimesed oma elult soovisid. Dumont ütles, et inimeste soov olla liikuv ongi selle fenomeni põhjuseks. Ronimaks sotsiaalsel redelil üles, on suur pere kahtlemata takistuseks. Dumont võttis selle kokku nii: kui suremus tõuseb, sündimus langeb. II maailmasõja lõpupoole ja ka peale seda, ameerika teadlased võtsid juhtrolli

Riigiteadus

odt

Demograafia uurimis- ja õppetöös

rahvastikukoosseis vanus- individuaalne ja rahvastiku vanus- kulgeb vananemise poole; kronoloogiline vanus ühiselt mõõdetav vanus, kalendriaastad; elutsükli etapp koosseis, järeltulijad, vaheldused Põlvkond suhestumine teiste samal ajal sündinutega; homofiilia- samastumine; sotsialiseerumine ja väärtushinnangud; võimalused, mida ühiskond pakub erineval ajal sündinud inimestele, kokku seotud inimeste kogu. Demograafilise ülemineku teooria Demograafilise ülemineku kulgemine: ülemineku algus üleminek ja ühiskonna muutused ülemineku sotsiaalne levik Suremus demograafilisel üleminekul: oodatava eluea muutus suremuse languse põhjused ühiskonnamõjud suremusele kiiremad kui sündimusele epideemiline üleminek (välistekkelised, sisetekkelised surmapõhjused, eluea kasv, surmade nihkumine vanematesse vanuserühmadesse ehk vananemine) Sündimus demograafilisel üleminekul:

Geograafia

pdf

Rahvastik: tööjõud ja tarbijad

edasilükkamine jne. · Sõjad, nälg, haigused. Mõlemad seisukohad on inimlikust seisukohast kritiseeritavad. Rahvastiku dünaamika on tsükliline, kusjuures omavahel seotud on rahvastiku dünaamika ja majanduse areng. Majanduskasvu perioodil on noortel paremad võimalused alustada varem iseseisvat elu ja sünnitada lapsi. Majanduslanguse perioodil sünnitatakse lapsed hiljem (tendentsid võivad ilmneda väikese nihkega). Demograafilise ülemineku teooria ... on keskne rahvastikuteooria. Suuremad muutused demograafiliste protsessides on toimunud 19. sajandist ehk industrialiseerimisajastust alates Muutused seisnevad sündimus-, suremus-, rände- ja abiellumiskäitumises. Demograafilise ülemineku teooria · Traditsioonilisel etapil on sündimus ja suremus kõrged · Modernsel etapil on sündimus ja suremus madalad · Nende kahe etapi vahelist perioodi nimetatakse demograafiliseks üleminekuks.

Geograafia

rtf

Rahvaarv

1. mõisted rändesaldo-sisse- ja väljarände vahe loomulik iive- sündimuse ja suremuse vahe migratsioon- ränne, inimeste alalise elukoha vahetus emigratsioon- väljaränne immigratsioon- sisseränne demograafilise ülemineku teooria- demograafiline üleminek väidab, et kõik ühiskonnad on liikunud kõrge sündimuse ja suremusega traditsiooniliselt rahvastiku arengu etapilt madala sündimuse ja suremusega kaasaegse arengu tüübile rahvastikupüramiid- rahvastiku soolist ja vanuselist koostist kujutav püramiid aglomeratsioon- inimeste ja ettevõtete koondumine väiksele maa-alale, enamasti linna või linnastusse. A. paiknemine lubab kasutada sama infrastruktuuri, suurt tarbija- ja tööturgu ja on seega ettevõtlusele kasulik. A. liiga suure kontsentratsiooni korral ilmnevad aga probleemid: liiklusummikud, saastumine, kuritegevuse kasv. Megaloopolis- e. hiidlinn- suur linnaline ala, mis moodustub linnastute suurenedes, tihenedes, kokku kasvades. Eeslinnastumine- e. suburbanisatsi

Geograafia

107

ppt

Rahvastik ja asustus

Rahvastik ja asustus Rahvastiku ja asustuse teemad õppekavas 8. klass RAHVASTIK. Maailma rahvastik. Rahvastiku paiknemine ja tihedus. Rahvastikuandmete kujutamine kaardil. Looduslike, majanduslike ja ajalooliste tegurite mõju rahvastiku paiknemisele. Arenenud ja arengumaad. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Sündimus, suremus ja iive arenenud ja arengumaades. Ränne ja selle põhjused. Linnastumine ja sellega kaasnevad probleemid. Eri rahvaste ja riikide roll maailmapildi avardumises. Eestist pärit maadeavastajad. Maailmajaod. Geograafilised uuringud tänapäeval. Rahvastiku ja asustuse teemad õppekavas 9. klass · RAHVASTIK JA ASUSTUS. Eesti rahvaarv ja selle muutumine muinasajast tänapäevani. Rahvastiku andmeallikad. Sündimus, suremus, loomulik iive. Ränded eri ajaperioodidel. Rahvuslik koosseis, selle ajalooline kujunemine. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis ja rahvastiku vananemine.

Geograafia

ppt

Maailma rahvastik ja rahvastiku protsessid

 Meeste ja naiste suhe  Sündimuse, suremuse erinevates muutusi viimaste aastakümnete jooksul vanuserühmades  Sisse ja väljarände  Meeste ja naiste mõju riigi rahvastiku keskmist eluiga koosseisule 23 24 Võrdle kahe riigi rahvas- tikku ! 25 DEMOGRAAFILISE ÜLEMINEKU TEOORIA  Traditsiooniline põlvkondade vaheldumine  Demograafilise ülemineku 1.etapp: demograafiline plahvatus  Demograafilise ülemineku 2. etapp  Kaasaegne rahvastiku vananemine 26 1.Traditsiooniline põlvkondade vaheldumine  Iseloomulik agraarühiskonnale  Kõrge sündimus 40-45 o/oo  Kõrge suremus 30-35 o/oo  Keskmine eluiga on 40-45 aastat  Madal või negatiivne loomulik iive

Demograafia

doc

Rahvastik

GEOGRAAFIA Rahvastik Rahvastiku muutumine võib toimuda kahel viisil: loomulikult ehk iibe teel või rännete ehk migratsiooni kaudu. Iive--rahvaarvu muutumine sündimuse ja suremuse vahena. Selle tulemuseks on põlvkondade vaheldumine. Inimühiskonnas esineb kahte tüüpi põlvkondade vaheldumist: 1) Traditsiooniline--rahvaarv püsib stabiilsena. Sündimus ja suremus on kõrge. Eluiga on lühike. 2) Kaasaegne--rahva arv püsib stabiilsena. Sündimus ja suremus on väike eluiga pikk. Üleminek traditsiooniliselt kaasaegsele iibele on demograafiline siirdamine. Demograafilise siirdamise etapid: I Demograafiline plahvatus: Sündimus on jätkuvalt kõrge, suremus hakkab vähenema, eluiga pikeneb (tänu meditsiinile ja toitumise mitmekesistele võimalustele). Selle tulemusena kasvab rahvaarv kiiresti. II Vananemine--sündimus madal, eluiga kõrge, vanainimeste osatähtsus kasvab. III Demograafiline kriis--sündimus on ma

Geograafia

doc

Maailma rahvastik ja rahvastikuprotsessid

Rooma riigis ja teist sama palju Hiinas. Sanitaarolude ja elutingimuste paranemine tõi kaasa oodatava keskmise eluea pikenemise Põhja riikides XVIII sajandi 35 eluaastalt 70-75 eluaastani. XVI sajandi akguses elas maailmas umbes 500 mln inimest. XIX sajandi esimese veerandi lõpus 1 mlr inimest. Aastal 1900 1,59 mlr inimest. Aastal 1960 3,02 mlr inimest. Aastal 1999 6,0 mlr inimest. Käesoleval aastal täitus 7 mlr inimest. Robert Thomas Malthus (1766-1834) teooria kohaselt kasvab rahvaarv geomeetrilises progressioonis (2*2*2...), elatusvahendite hulk aritmeetilises progressioonis (2+2+2...). Seni pole elatusvahendite puudus kätte jõudnud, kuid kasutusele on võetud ka sadu miljoneid aastaid tagasi kivimites salvestunud päikeseenergia (fossiilkütused). Demograafiline plahvatus on rahvastikuprotsess, mil suremus langeb, kõrge sündimus säilib või kasvab ja rahvaarv kasvab kiiresti; rahvastiku koosseisus on palju lapsi ja noori.

Geograafia

Rohkem sarnaseid