Teine demograafiline üleminek industriaalmaades (2002), (0)

Q: Mis inimese elus võivad olla nagu näiteks karjäär või kasutada oma artistivõimeid?

Vastus leiad õppematerjalist: Teine demograafiline üleminek industriaalmaades (2002),

Tallinna Ülikool - Sõjandus - Riigiteadus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis inimese elus võivad olla nagu näiteks karjäär või kasutada oma artistivõimeid?

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades (2002)
Dirk J. Van de Kaa

Põhiidee
19. saj lõpus mõned Prantsuse teadlased märkasid, et on toimunud märkimisväärne muutus rahvastikus nende maal. Laste arv perekonnas on vähenenud, mis on selgelt konkreetsete pingutuste tulemus, et vähendada abielulist sündimust. Üsna pea mõisteti, et abielulise sündimuse teadlik piiramine oli revolutsiooniline uuendus ja mõiste „demograafiline revolutsioon “ oli esialgne termin, millega seda kirjeldada. Jõupingutused, et selgitada, mis on juhtunud, algasid koheselt. Huvitaval kombel need esimesed selgitused eeldasid et see fenomen kajastas seda, mida inimesed oma elult soovisid. Dumont ütles, et inimeste soov olla liikuv ongi selle fenomeni põhjuseks. Ronimaks sotsiaalsel redelil üles, on suur pere kahtlemata takistuseks. Dumont võttis selle kokku nii: kui suremus tõuseb, sündimus langeb. II maailmasõja lõpupoole ja ka peale seda, ameerika teadlased võtsid juhtrolli demograafiliste muutuste arutelus. Arutelu tulemusena eelistused olid rohkem majanduslikku laadi ning mõiste „üleminek“ asendus sõnaga „revolutsioon“. Muutusi demograafilises käitumises peeti põhiliselt ühiskonna edukuse funktsiooniks. Notestein (1945), kes mängis otsustavat rolli demograafilise üleminekuteooria formuleerimisel, rõhutas suremuse vähenemise mõju ja moderniseerimisprotsessi mõju inimeste elule ja kogu ühiskonnale, ülekaalukat tähtsust. Ta järeldas, et demograafiline üleminek oli tõenäoliselt universaalne nähtus: kõik riigid läbisid selle, kuniks nad saavutasid vajaliku arengutaseme.
Oli arusaadav, et sündimuse langus oli suremuse languse tagajärg. Viimane oli mittejätkusuutlikult kõrge rahvastikukasvu tulemuseks. Pikaajaline demograafiline tasakaal oli häiritud, uus tasakaal tuli saavutada madala suremuse ja madala sündimuse taseme vahel.
Kui tulevikus jääb sündimus madalale tasemele, väheneb ja vananeb elanikkond kiiresti. Teise demograafilise ülemineku, mis käivitus 1986, põhiidee oli see, et arenenud riigid on jõudnud oma demograafilise arengu uude etappi. Seda etappi iseloomustab täielik kontroll sündimuse üle. Ja nagu paistab, on paaridel motivatsioonipuudus, saamaks rohkem kui 1-2 last, sündimus on vähenenud alla taastootmise taseme. Sündide edasilükkamine on väga madala sündimuse üks põhjustest, on märke, et sündimus on jätkuvalt allpool piiri, mis on vajalik põlvkonna asednamiseks. See mõjutab uut demograafilist tasakaalu negatiivselt. Järk-järguliselt suurendades tasakaalutust tekitab ilmselt kompenseeriva trendi kolmas demograafiline faktor demograafilise tasakaalu võrrandis: ränne.
Kui nüüd palutakse defineerida oluline vahe esimese ja teise demograafilise ülemineku vahel, ütleksin lihtsalt, et kui esimene, traditsiooniline demograafiline üleminek toimus, oli selle pikaajaline tagajärg suremuse langus, teise demograafilise ülemineku tagajärge võib tõlgendada kui sündimuse langus alla tõenäolise piiri.

Kahe eduka demograafilise ülemineku mudel
Esiteks tuleb märkida, et uue mudeli osa, mis puudutab traditsioonilist demograafilist üleminekut erineb varasematest visanditest, kus rahvusvaheline ränne oli lisatud. Kui varasemad mudelid lihtsalt näitasid, et kasvukõverad olid kiiresti tõusmas kui suremus oli vähenemas ning sündimus oli vaikselt hakanud suremusele järgnema, nad näitasid et Euroopa rahvastiku kiire kasvamise ajal kandus see edasi üle maailma ning asustati „uusi maailmu“.
Jean-Claude Chesnais, kes presenteeris esimest lihtsustatud mudelit, arvutas ise, et 1846-1932 üle 50 miljoni emigrandi jättis Euroopa ning asus elama USA’sse, Kanadasse, Ladina-Ameerikasse ning Okeaaniasse. Kontinent oli rahutustes väga mitmeid aastaid. Kaks järjestikust maailmasõda (1914-1918 ning 1939-1945) olid loodetavasti viimased selle hegemoonia ilmingud.
Keegi ei saa olla kindel, milline tulevik hakkab välja nägema, kuid see põhineb senisel kogemusel , saab arendada välja usutava hüpoteesi. Arenenud riigid kogevad teise ülemineku ajal suremuse kasvu sündimuse üle üsna pikka aega. Seda seetõttu, et varasem tõuseb tulevikus veelgi vananemise protsessi tagajärjel, kui fertiilses eas naiste arv on suhteliselt väike ja sündivate laste arv jääb alla taastootmise taset. Kolm aastakümmet sündimuse langust on juba mõjutanud arenenud maade vanusestruktuuri. 1960ndatel oli Lääne-Euroopas tööjõupuudus paljudes tööstussektorites. Selle lahendas külalistööjõu värbamine, põhiliselt Lõuna-Euroopast- Türgist ning Marokost. Vastupidiselt kavandatule, paljud külalistööjõud tulid, et jääda. Tegelikult perekonna taasühinemise stabiilses keskkonnas, uued sisenejad ühinesid juba kohapeal olevate immigrantidega. Sisseränne muutus veelgi suuremaks 1990ndatel, kus enneolematul kõrgel tasemel immigrante taotles poliitilist varjupaika. Paljud riigid on astunud samme , et ohjeldada immigrantide arvu riigis, kuid kahjuks piiratud mõjuga. Lisaks on omandanud tähtsuse ka ebaseaduslik sisseränne. Teist demograafilist üleminekut iseloomustav fakt: arenenud tööstusriigid jäävad veel pikaks ajaks sisserändajate sihtkohtadeks. Need riigid püüavad koos ja ka eraldi hoida sisserändajate voolu riiki mingisugusegi kontrolli all. Rändesaldo enamikes maailma tööstusriikides tagasihoidlikult positiivne. Seega immigrandid, kes tulevad riiki rahvusvaheliselt tunnustatud pagulasena, turistidena, kes jäävad lubatust kauemaks riiki, varjupaiga taotlejad, ebaseaduslikud immigrandid, kes tulid riiki kaubitsema, hooajaliseks tööjõuks või ka ametliku sisserände kava alusel riiki asunud immigrandid, saavad olema nende populatsiooni struktuuri ja kasvu otsustavaks teguriks .

Teise demograafilise üleminekukontseptsiooni esmane kasutamine
Lääne-Euroopa riigid ja maailma tööstusriigid seisid demograafilise ajaloo uue etapi ees. 1985a suvel juhtiva sotsioloogilise ajakirja The Netherlands Mens en Maatschappij kutsus autori külalistoimetajaks erimahulise demograafilise olukorra uurimiseks madalmaades. Nad soovitasid pöörduda autoril koostöö tegemiseks Ron Lesthaeghe poole Belgias. Õnneks see juhtus nii, raamat pidi avaldatama keeles, mis oli meie mõlema jaoks emakeel ja nad koos võisid lihtsalt katta mõlemad Madalmaa riigid: Belgia ja Hollandi. Nad valmistasid ülevaate ning otsustasid pöörduda võimalike rahastajate poole. Selleks toimus intensiivne arutelu Brüsselis pool päeva 29.08.1985. Autorite kasvavaks hämmastuseks nad avastasid , et mõlemates riikides peaaegu iga muutuja sündimuses ja perekonna loomises oli läbinud väga olulisi muutusi alates 1960ndate keskpaigust. Tundus nagu oleks toimumas uus üleminek nende endi silme all. Nad mõtlesid kontseptsiooni üle mõnda aega ning leppisid kokku, et kasutavad mõistena „teine üleminek“ ning lisavad lõppu küsimärgi. Nad ei olnud kindlad ja nad ei tahtnudki oma ebakindlust varjata. See juhtus nii, et lõpupoole samal aastal jõudis kohale järgmine taotlus . See tuli Washingtonist Rahvastikubüroost. Kas autor kirjutaks bülletääni demograafilisest olukorrast Euroopas. Autor nõustus ning veetis 1986a palju aega Madalmaade uuringu peatükkide toimetamisel ning kogu Euroopa bülletääni kirjutamisel . Selleks ajaks, kui autor sai käsikirja valmis, pidi ta olema kindel väitmaks, et Euroopa teine demograafiline üleminek tuleks bulletäni tiitliks.

Idee idanemine
Idee uue demograafilise olukorra kohta ei tulnud selgest taevast. Nii Lesthaeghe kui autor olid tuttavad sündimuse muutusi Euroopas kajastava kirjandusega. Autor on väga tänulik Philippe Ariesile ja tema imelisele raamatule: Kaks järjestikust põhjust sündimuse langemisel Läänes. Aries väidab, et 1960ndatel juhtus midagi olulist, mis tõi kaasa uuenenud sündimuse languse, mis on ajutiselt peatanud kukkumise ning oli hakanud sündimust isegi tõstma. Tema arvates on põhjused tavaliselt selgituse varju peidetud. Tema arvates see, kuidas inimesed vaatavad elule, on määratud rohkem salapärasest ning pigem kaudsest põhjustest. Ta uskus, et on tugevad seosed pikaajalise sündimusmustri ja hoiakutes laste vastu. Sündimuse vähenemine, mis algas 18 saj lõpus ja jätkus kuni 1930ndaid oli valla päästnud tohutu sentimentaalse ja rahalise investeerimise lastesse. Ma näen et praeguse sündimuse langus on tekitanud täpselt vastupidise suhtumise . Laps-kuninga põlvkonna aeg on möödas. Alla 40-aastaste põlvkond viib meid uude ajastusse, kus lapsel on väiksem koht.
Aries viitab Alfred Sauvy vaatlusele, kes teadaolevat märkis, et tähtis uus nähtus on sündimuse kahanemine oli seetõttu, et inimesed keeldusid saamast soovimatuid lapsi. Kui hoolimatus või õnnetusjuhtumi tagajärg toob kaasa raseduse, soovitakse teha aborti . Kõik kes on tuttavad Sayvy tööga ja tema klassikalise demograafilise ülemineku iseloomustusega kui omakasupüüdmatu üleminekuga, tunnistavad, et järgmises lõigus Aries rõhutab veel ühte olulist kontrasti demograafilise olukorraga enne ja pärast 1960ndate keskpaika. Üksikisikute ja gruppide eluplaanid, Aries’e kohaselt, laps mitte ei puudu, vaid ta sobitub sinna nagu üks erinev tegur, mis võimaldavad täiskasvanutel puhkeda õide. Autori ja Lesthaeghe ühisdokumendis autor selgesõnaliselt viitas nende kahe teadlase tööle ja tegi neile austusavalduse, kui 1987a autor kirjutas, et 2 võtmesõna, mis kõige paremini iseloomustavad norme ja suhtumisi esimese ja teise demograafilis üleminekut on „omakasupüüdmatu“ ja „individualistlik“.

Võrreldavad ja paralleelsed ideed
Mitmed võrdlevad uuringud viidi läbi Demograafilise Komitee Euroopa Nõukogu ekspertide poolt, sarnaselt hoiatas Euroopa demograafilist kogukonda , et midagi erandlikku on toimumas. Varajastel 1976ndatel aastatel komitee organiseeris seminari väheneva rahvastiku tagajärgede kohta. Eessõnas märgib Grebenik, et järsk sündimuse langus paljudes Euroopa riikides oli loonud uue situatsiooni. Aasta peale seda 2 prantsuse demograafi leidsid , oma kirjelduses ja analüüsis, et nad eristasid 4 etappi, mille kaudu kõik riigid osutusid minema ja mis vaikimisi lahkusid varasematest suundumustest. Komitee jaoks avaldatud essees Schmid (1984) keskendus tõenäolist nihete ja väärtuste tõenäolisele mõjule. Just nagu Aries, rõhutas ta, et mõtestatud isiklikud suhted on muutunud inimeste elus esmatähtsateks. Mõned Euroopa demograafid kirjutasid sündimusest ja perekonnast, tajudes varajast etappi uuenenud sündimuse tagasipöördes, mis oli enam kui ajutise kõikumise kõrvaletapp. Sellele ei järgnenud koheselt suur muretsemine ning see ei ole üllatav, arvestades rahvusvahelise ja siseriikliku arutelu maailma rahvastiku kasvu üle. Paljud demograafid ja rahvastikuteadlased aga tundsid sümpaatiat, selle vastu, et arenenud ühiskonnad peaksid püüdlema rahvaarvu kasvu poole, mis on null, veel parem oleks kui nad jõuaksid paikse elanikkonnani. Mõistetavalt hästidokumenteeritud muutused rasedusvastastes meetodites ja praktikates, mängis otsustavat rolli selgitamaks sündimuse langust. Uute rasedusvastaste vahendite kättesaadavus oli loonud omamoodi „teise rasestumisvastaste vahendite revolutsiooni“, nagu seda hiljem kutsuti ning see on avaldanud olulist mõju jälgitud trendidele. Arvamused selles osas erinesid. Mõni rõhutas võimalikku kiirendavat mõju. Teised, nagu ka Aries, väitsid, et rasestumisvastaste vahendite paranemise mõju oli sekundaarne , otsustavaks sai inimeste mõtetes toimunud muutused, sest need määravad rasestumisvastaste vahendite kasutamise.

Kontseptsiooni esialgne fookus
Euroopas kohe peale 1965ndaid aastaid tabas piirkonda ootamatult sündimuse langus. Keegi ei suutnud ennustada sellist ootamatut nihet. Ebatavaliselt kõrge oli sündimus 1960ndate alguses. Mõne aasta jooksul sündimus langes alla taastootmise taset ning seda ei osanud keegi ette näha. Niisiis kui Lesthaeghe ja töö autor esimest korda esitasid teise demograafilise ülemineku ideed, paljud samastasid seda kontseptsiooni „langeva sündimusega, mis jääb allapoole taastootmise taset“. Kuid isegi kui esialgne kontseptsioon oli laiem kui see lause. Kooskõlas Aries’e lähenemisega julgeme väita, et muutused suundumustes olid tingitud kahest järjestikkustest motiividest. Mitte ainult seoses „laste saamisega“, vaid ka palju üldisemalt, arvestades „perekonda“. Kaks üleminekut näisid olevat rajatud erinevatele peremudelitele. Kodanlik peremudel, mis oli esimese ülemineku aluseks, oli teeandmine individualistlikule peremudelile. Oluline suhtumise muutus perekonna suhtes mõjutas kogu perekonna loomise protsessi. Esimese ülemineku ajal perekond muutus tugevamaks institutsiooniks, selle institutsiooni nõrgenemist peetakse iseloomulikuks teisele üleminekule. Me tegime kindlaks lahutuste arvu tõusu, mis oli esimeseks perekonna nõrgenemise ilminguks. Muutunud suhtumine aborti, vabaabielude kasv väljaspool Põhjamaasid, moodsate rasestumisvastaste vahendite aksepteerimine ja sündide vähenemine olid samuti tõlgendatud selles kontekstis.
See fookus oli täielikult kooskõlas varasemate avaldustega samal teemal. 1978a jaanuaris Briti ühiskonna rahvastiku-uuringutele adresseerides ütles autor, et mis tundub olevat demograafiliselt otsustava tähtsusega, on naiste-meeste-vahelised suhted on üha sagedamini vastastikku emotsionaalne rikastumine , millele laste sündi võib ja ei või pidada selle tulemuseks. Isikute isiklik väärtus, väärikus ja vabadus on seotud selliste suhetega , mis alati on rõhutatud, samuti õigus eneseteostusele. Oodatakse, et suhted baseeruvad armastusel ja kahepoolsel veetlusel, nendesse on astutud vabatahtlikult ja lõppevad, kui nad on häiritud, olenemata sellest, kas kas nad on kooselulises või abielulises liidus. See, et abielu on kui majandusliku turvalisuse garantii ja alaline kokkulepe, mille eesmärk on paljunemine ja mis võimaldab kasvatada lapsi, ei peeta universaalselt enam vajalikuks. Loomulikult oleme veendunud, et küsimus ei olnud lihtsalt vähenev sündimus. Siiski meie esimeses kontseptsiooni esitluses, me ei riskinud minna sündimusest ja perekonnast edasi. Isegi siis, kui tekkida küsimus kas uuenenud ülemineku tulemuseks oli jõudmine uue rahvastiku tasakaaluni või mitte, me ei näidanud võimalikku seost teiste kasvuteguritega nagu näitaks: suremus ja ränne. Mõiste laienemine pärineb hilisemast perioodist.

Kontseptsiooni laiendamine
Esimese demograafilise ülemineku klassikaline mudel näitab ainult kahe rahvaarvu kasvu faktori- suremuse ja sündimuse- kossmõju. Kolmandal real samas graafikus kujutatakse sündimuse ja suremuse vahe: rahvaarvu kasv. Tööstusrevolutsioonieelsel ajal suremus ja sündimus on tavaliselt üldjoones tasakaalus, kusjuures epideemiad pühivad perioodiliselt välja enamiku rahvaarvu kasvust, mis oli tulnud pikema aja jooksul. See on, nagu McKeown on märkinud, kõrge suremus määratakse otseselt või kaudselt läbi kättesaadava toidu. Selles artiklis sotsiaalsest kontrollist inimeste taastootmise üle märkis Lesthaeghe sama mõtet, kui ta kirjeldas suremuse jõudu, mille keskseks teguriks on demograafiline stabiilsus. Eeldus, et rahvastikus on sisseehitatud mehhanismid ning ennetav kontroll, mis lükkab edasi vanuse, millal abielluda , et toetada suremuse langust. Alles pärast suremuse langust, mille põhjustas on ebamugavalt kõrge rahvastikukasv, sündimust sai tahtlikult piiratud. On mõistetav, et sellises suremuse meeleolus, migratsiooni ei peetud teise demograafilise ülemineku komponendiks. Autor valmistas ette Firenze konverentsi 1988, kus ta proovis mõistet veel põhjalikumaks teha. Ta pakkus välja selgitava raamistiku ja tõstatas küsimuse, kas see andis ülevaate seosest sündimuse, suremuse ja rände kohta teises demograafilises üleminekus. Ta vastas, et pole kahtlustki, et piisav, et mõista, et muutusprotsess, mille see läbis, ei olnud üksteisest sõltumatud. Põhjus, üritades hõlmata suremust ja rahvusvahelist rännet kontseptsiooni, tulenes empiirilistest tähelepanekutest. Ootamatu eluea tõus sünnihetkel ja täpsemalt vanemas vanuses, üllatas demograafe peaaegu samapalju kui väheneb sündimus. Naiste eluiga sünnihetkel võib ulatuda 80aastani ja rohkem, nagu näitavad mõndade riikide andmed, näiteks Jaapan. Ja mis puudutab rännet, oli olnud näiteks mitmetes Lääne-Euroopa riikides, kust külalistöötajad tulid 1960ndatel ning 1970 algul. Esimesed liikumised olid piiratud mandriga: tööjõud lõunast liikus põhja. Aga need ojad kuivasid kiiresti kohe kui sotsiaalsed ja majanduslikud arengud lõunas hoogustusid. Järgnesid mitteoskustööliste värbamine suhteliselt mahajäänud piirkondadest nagu Maroko ja Türgi. Eeldati, et nad lahkuvad peale esimeste lepingute lõppemist. Selle asemel paljud külalistööjõu esindajad eelistasid tegutseda oma perekondade ja küla esirinnas. Perekonna taasühinemine ja perekonna loomine lõi püsiva sissevoolu , kuigi varajastel 1990ndatel varjupaiga asüül andis tähtsa uue dimensiooni rahvusvahelise migratsiooni fenomeni. Ajalooliselt rahvastiku areng Euroopas 20 saj teisel poolel ilmselt kujutab endast olulist lõhet.
On tähtis märkida, et samal ajal kui kõik liinid graafikus olid pidevad , suhted muutujate vahel seda ei olnud. Esimese ülemineku ajal oli edasiviiv jõud suremus, kusjuures väljaränne tegutseb nagu kaitseklapp. Teises üleminekuperioodis suremus ja sündimus olid mõlemad tugevalt mõjutatud normatiivsetest muutustest arenenud tööstusriikide ühiskondades. See väärtuste süsteemi nihe rõhutab üksikisiku vabadusi ja isiklikku valikut. Kampaaniad rõhutavad üksikisikute vastutust selle ees, et olla terved ja ennetada enneaegset surma ning need on tõenäoliselt suhteliselt tõhusad ühiskondades, kus eneseteostus on üldtunnustatud käitumispõhimõte. Selle mõju suremusele ning oodatavale eluea pikkusele võib avaldada mõju alles teatud aja möödudes. Mõlemad uuendatud vähenenud sündimus ja märgitud ellujäämise tõus vanemates vanustes, võimendab vananemisprotsessi, mis on juba aset leidnud tööstusriikide ühiskondades.Vähenenud noorte arv, kes otsivad sisenemist tööjõuturule ning muutused rahvastiku vanuselises struktuuris on nii otseselt kui kaudselt viinud suurenenud nõudlusele võõrtööliste järgi. Ja nagu maailmas tervikuna kõrge rahvastikukasv assotseerub madala elatustaseme ja tööjõupuudusest, tööstusriikidest tuli migratsiooni epitsenter . See on problemaatiline, kuna nad on pühendunud kapitali ja tööjõu vabale liikumisele, vähemalt põhimõtteliselt, kui mitte praktikas.

Ülemineku eksistentsi tõestades
Palju raamatuid ja artikleid on avaldatud demograafilise ülemineku teemal, alates protsessi algusest, mida esmakordselt tunnistati varajases 19 saj alguses. Seda nähtust on uuritud väga erinevate nurkade alt, paljudes riikides. Kuigi jah, seda on veel vähe mõistetud.
Keskne tõekspidamine on see, et suremuse langus on vallandanud kogu muutmisprotsessi ja peaks seetõttu eelnema sündimuse langusele. Princetoni projekt on tõendanud, et piirkondlikel tasemetel on liiga palju juhtumeid, kus kõigepealt langes sündimus. Lisaks sellele otsides reguleerimismehhanisme isiklikul või koondtasandil, on erakordselt ebaõnnestunud. Cleland oma hiljuti avaldatud ülevaates järeldab, et puudub igasugune mehhaaniline suhe suremuse ja sündimuse vahel. Ta märgib veel, et põhjuslik seos nende kahe aspekti vahel ei ole empiiriliselt tõestatud. Liiga palju vahendavaid tegureid varjavad mistahes mehhaanilise suhte võimalike elu-ja suremustrendide kohta. On samuti ilmne, et algav üleminek on toimunud väga erinevatel sündimuse tasemetel. Otsustavalt, nii nagu Casterline väidab, on see levinud elanikkonnast veendumusel, et saavutatavad majanduslikud püüdlused õõnestavad jätkuvalt lapsesaamist. Ta lisab, et see veendumus võib tekitada olukorra, kus suurenevad püüdlused saavutada majanduskasv olukorras, kus majanduse kokkutõmbumine ähvardab olemasolevate ootuste saavutamist.

Empiirilisi tõendeid kogudes

Üldised aspektid sündide ja perekondade moodustamises
Muutused sündimuses ja perekonnaloomises on avaldunud esimesena, räägib autor nendest esimesena. On võimalik eristada vähemalt erinevat etappi täielikul üleminekul sündimuses ja perekonna loomises, nagu on kogenud mitmed Lääne-Euroopa riigid. Üheskoos moodustuvad need sammud üsna puhta sündmuste jada, mis tähendab, et iga sündmus või valitsuse samm on viinud uue võimaluseni. Joonis 2 näitab neid samme.
Joonis 2: ülevaade demograafilistest järjestustest teise demograafilisel üleminekul (põhineb tähelepanekutel, mis hõlmavad ajavahemikku 1965-1995)

sündimuse vähenemine kõrges vanuses

abielueelsete raseduste ja sunnitud abielude vältimine

keskmine vanus abiellumisel langeb mõnda aega

lapseootuse edasilükkamine abielu ajal, sündimus noorte naiste hulgas langeb, madalama sündimuse vähenemine

abielulahutuste arvu suurenemine

edasilükatud abielu suures osas asendatud vabaabieluga, esimesse abiellu astuja vanuse tõus

vabaaabielu muutub järjest populaarsemaks, abiellumine edasi lükatud kuniks pruut on rase , enne abielu sündinud laste arvu tõus, esmasünnitaja vanuse tõus

seadusandlus lubab steriliseerimist ja aborte, mis veelgi vähendab soovimatut viljatust

vabaabielud saavad toetust, on samuti eelistatud lesestunud ja lahutatud inimeste seas

vabaabielu nähakse abielu alternatiivina

TFR ( total fertility rate ) kipub stabiliseerima madalal tasemel

TFR tõuseb vaikselt, kui naised, kes on edasi lükanud sünnitamist alustavad oma sünnitajakarjääriga, kõrgem vanus lapseootel naistel, madalam sündimus

mitte kõiki edasilükatud sünde ei saa sündima ajal, mis lapseootel naistele on järgi jäänud

vabatahtlik lastetus tõuseb märkimisväärselt

sündimus stabiliseerub allpool taastootmise taset
Puhtalt demograafilisest perspektiivist saab nimekirja hõlmata järgmiseid omadusi:

oluliselt vähenev sündimus, osaliselt põhjustatud edasilükatud sündide tõttu, et hinnanguliselt sündimus praegu naiste seas oodatakse maksimaalse taseme jõudmiseni
märkimisväärne esmaabielluja kordaja vähenemine, mis on seotud esmaabielluja keskmise vanuse tõusuga
suur lahutustearvu tõus (kui lubatud)
tugev vabaabielude kasv, isegi riikides, kus see ei olnud traditsiooniline tava

tugev kasv väljaspool abielusid sündivate laste arvus
katalüütiline nihe rasestumisvastaste vahendite kasutamises, asendades sel moel tavapäraseid meetodeid

Vastavalt ÜROle on rohkem arenenud piirkonnad: Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia ja Uus- Meremaa , Jaapan- see sisaldab 52 nime: 10 neist on nii väiksed, et tavaliselt on äärmiselt raske leida rahvusvahelisi võrdlusandmeid nende jaoks, samal ajal kui nende omadused on sellised, et sageli on vähe põhjust neid võrrelda suuremate riikidega. Seetõttu võttis autor need riigid välja. 1999a kõik ülejäänud 42 riigis oli summaarne sündimuskordaja alla taastootmise taset, välja arvatud Albaania , kus sündis 2,6 last naise kohta. USA- 2,05, Island 1,99. Keskmised alla 1,2 olid Tšehhi 1,13; Läti 1,16, Venemaa 1,17.
Dekaad 1965-1980 oli kõige olulisem. Aastaks 1990 ainult mõned traditsioonilised riigid ei olnud veel näinud seda, et nende sündimus langeb alla taastootmise taset. Paljudes riikides langus on olnud mõnevõrra ebatavaline .

sündivuse vananemine
Ei ole kahtlust, et muutused sündimuse tempos langemise poole peale 1960ndate keskpaika. Sündide edasilükkamist on võimalik tõendada mitmel viisil. Keskmine vanus, millal naised sünnitavad oma esimese lapse on tõusnud igal pool, Ja kuigi see on suhteliselt hiljutine nähtus Kesk-ja Ida-Europopas, on mujal seda täheldatud 1970ndate keskpaigus. Aastal 1999 keskmine vanus esimese lapse sünnil ületas 28. aastat Luksemburgis, Hollandis, Šveitšis, Inglismaal. Vanus alla 24.aastat on väga erandlik . Iirimaal ja Hollandis on keskmise esmasünnitaja vanus juba praegu üle 30. aasta.
Andmed näitavad selget kontrasti nooremate ja vanemate vanusegruppides. Need näitavad, et sündimus vanuserühmas 20-24 on langenud pidevalt, kui vanusegrupis 35-39 esialgsele vähenemisele järgneb suurenemine. Hollandis naised vanuses 35-39 nüüd panustavad rohkem TFR-le kui naised vanuses 20-24. Ilmselgelt esmasünnitaja vanus on muutunud. Naised otsustasid saada vähem lapsi ja hiljem.

lõplik perekonna suurus
Oluline küsimus pikas perspektiivis on kas sündide edasilükkamine muudab sündimust, mis on niigi madalam taastootmisega võrreldes. Mõne aja pärast see küsimus saab vastuse. Vahepeal vaated sellele küsimusele erinevad.
Frejka ja Calot üritasid 2001 aastal hinnata perekonna suurust ja naiste sünnitusindeksit 1960-1961 29 tööstusriigid, ka Jaapanis . Oodatav keskmine oli selgelt üle 2,1, näiteks Uus- Meremaal 2,34 ja Jugoslaavias 2,26. Põhja-ja Lääne-Euroopas, endistes sotsialismimaades, Austraalias, USAs näitavad tulemused, et keskmine komplekteeritud perekonna suurus on taastootmise taseme lähedal. Tegemist on peamiselt Lõuna-ja Kesk-Euroopaga ja Jaapaniga, kus need arvud on alla 1,8. Samad autorid on arvutanud keskmise perekonna suuruse, kus naised jõudsid 1970- 1971 27-aasta vanuseni samades riikides. Tulemused näitavad, proportsiooni nende laste ja nende laste vahel, keda nad veel sooviksid sünnitada, et jõuda taastootmise tasemeni.
On muidugi võimalik, et naised sünnitavad 75% oma lastest peale 27-aastaseks saamist. Kui sündimuse langus noorematel naistel peatub ja suureneb kõrgemas vanuses, varem täheldatud riikides, on tulemuseks 2,1 last. Toulemon ja Mazuy (2001) on näidanud, et hiljuti Prantsusmaal, kus on küll suhteliselt kõrge TFR võrreldes teiste osadega samas piirkonnas. Aga kas vanusega seotud sündimus tõepoolest muutus, on ebakindel. Kui peale 1983a Rootsis TFR tõusis kiiresti 2,13 naise kohta 1990a, tõlgendasid mõned seda kui märki, et suundumiste pöördemoment on lähedal. Kuid pärast seda aastat sündimus langes isegi madalamale kui enne- 1999a 1,5 last naise kohta. Bongaarts’i seisukoht, et sündimus võib liikuda ülespoole natuke, kuid see on ebatõenäoline, et sündimus tõuseb kuni taastootmise tasemeni isegi riikides, kus paarid jätkavad tendentsi , saada vähemalt kaks last.

abielu, vabaabielu, lahutus
Edasiseks arutamiseks on see, et peaaegu kõikides riikides on muutunud abielu ebastabiilseks, võrreldes sellega, milline see oli paar aastakümmet tagasi. Paljud mehed ja naised ütlevad, et nad võivad soovida kaks või rohkem last, kuid siis on nad silmitsi karmi reaalsusega lahus elades või üldse lahutades. Abieluline staatus ise on tunduvalt vähem atraktiivne kui umbes 1960ndatel aastatel, mil peaaegu kõik abiellusid. Festy iseloomustab seda kui „abielu kuldaega“, mis on pikka aega juba möödas. Mõned isegi ennustavad perekonna surma, nagu näiteks Hoffmann -Nowotny (1987). Ei ole tõepoolest ühtegi tööstusriiki, kus esimese abielu määrad ei ole langenud, kuid suurenenud abiellu astuja keskmine vanust ei ole dokumenteeritud. Kuid suundumused on eksimatud. Kui 1970 olid väärtused vahemikus 800 ja 1000 esimest abielu 1000 naise kohta, siis mitu riiki praegu on registreerinud väärtuseks alla 400.
Praegust positsiooni abielust erinevates ühiskondades võib välja selgitada vaadates totaalset lahutuskordajat ja vabaabielude sagedust. Kuna vabaabielu ei ole registreeritud, ei ole ka usaldusväärset võrreldavat statistikat. Kiernan (1996) kogus infot vabaabielude kohta naiste seas, kes elavad 10 Euroopa riigis. Andmed näitasid, et tugev kasv oli vahemikus 1980-1990. Põhjamaades 80-90% naistest on vabaabielus. Kahjuks uuringud piirdusid Lääne-ja Põhja-Euroopaga ning nendes regioonides ei ole vabaabielu tabu. Enne abiellumist elatakse vabaabielus.
Lahutus puudub peaaegu mõndades riikides, nagu näiteks Jaapanis, kuigi üldine suundumus on lahutuste arvu suurenemine.

rasedusvastaste vahendite praktiseerimine ja abort
Kõrgelt arenenud riikides näitavad uuringu andmed langust esimese vahekorra alguse kohta nii naiste kui meeste kohta. Näiteks mehed, kes on sündinud 1972-73 alustasid seksuaalse kogemuse saamisega nooremana kui 18, mis on oluliselt madalamas vanuses, kui meestel, kes on sündinud 1932-1941. Sama võrdlus naiste trendide kohta näitab tugevat langust. Mõneerandiga naised, kes sündisid vahemikus 1932-1941 olid vanemad kui 20, kui alustasid seksuaaleluga, naised kes sündinud 1970ndate alguses, keskmine vanus ei olnud suurem kui 16-17. Leridon väidab, et tööstusriikide ühiskondades on seksuaalsuhe väljaspool ametlikku abielu muutunud vastuvõetavaks.
Kaks üheaegset arengut on mõjutatud rasedusvastaste vahendite kasutuselevõtu poolt. Raseduse vältimiseks rasedusvastaste vahendite kasutamine on suurenenud. See on nii isegi Jaapanis. Samal ajal rohkem traditsioonilised rasedusvastased vahendid suretati välja palju efektiivsemate vahendite ja meetodite poolt. On märkimisväärne erinevus tööstusriikide sees, kus mõned toetuvad tugevalt meeste ja naiste steriliseerimisele, kui teised kondoomile ja pillidele. Paljudes riikides, ka Hollandis, suukaudsete rasedusvastaste vahendite kasutamine kasvas kiiresti peale 1960ndate keskpaiku, mis asendas sterilisatsiooni peale seda, kui perekonda võis pidada täielikuks. Coleman on avaldanud tabelis rasedusvastaste vahendite kasutamise ja abordi enamike Euroopa riikide kohta. Ta leidis, et keskmiselt 73% kasutab abielus naine rasedusvastaseid vahendeid. Tabletti kasutas 34%, kondoomi 18%, sterilisatsiooni 11%. See hiline pööre moodsate rasedusvastaste vahendite poole võib kaasa aidata suhteliselt hilisele algusele teisele demograafilise üleminekule. On kontraste rasedusvastaste vahendite kasutamise üle arenenud riikides. Sterilisatsioon omas esmatähtsust Põhja-Ameerikas ja Okeaanias ning ka mõnes Lääne-Euroopa ühiskondades. Lõuna-Euroopas sõltuvus traditsioonilistest meetoditest on samuti hakanud aja jooksul langema , kuid nad siiski omavad endiselt suhteliselt suurt tähtsust Ida-Euroopas, näiteks Rumeenias ja Bulgaarias. Jaapanis domineerib kondoom , 1997a 76%.

leiud abieludes ja sündimuses
Empiirilised tulemused näitavad selget erinevust universaalsuse astme vahel perekonna suuruse ja sündimuse vahel. Kui sündimus on hakanud langema, on abieluliste asjade üleminek oluliselt väiksem nähtus. See on eelkõige Jaapanis ja mõnes Lõuna-Euroopa riigis, kus vabaabielust ja abieluväliste laste sünd on siiski erand . Kuid siiski abielu ja sündimuse vahel ka nendes riikides on side hakanud nõrgenema. Mõningane teave näitab selgelt seda suunda. Oluline on märkida veel, et naiste domineerimine suukaudsete rasedusvastaste vahendite kasutamises nendes riikides on alles aeglaselt võitmas turgu või on need alles lubatud.

suremus
Selle valdkonna spetsialistid on veendunud, et 1970ndatel algas kolmas suremuse etapp. Seda faasi iseloomustavad inimeste rõhuasetus sellele, et vältida enneaegset surma. See on iga inimese õigus, kui mitte kohustus, elada mõistlikult. See tähendab, et regulaarselt liikuda, tuleb vähem süüa, mitte nii palju juua ega suitsetada või kui suitsetada, siis see tegevus peatada. Ja tõepoolest sellised harjumuste muutused tunduvad olevat vilja kandmas. Viimastel aastakümnetel on oodatav eluiga sünnihetkel tõusnud järsult enamikes tööstusriikide ühiskondades. 1970-1990 lõpp oodatav eluea pikkus naiste jaoks oli üle 80 aasta ja meeste jaoks üle 75 aasta.
Kui oodatav keskmine eluiga ei ole tõusnud, nagu näiteks mitmetes endistes sotsialistlikes riikides on juhtunud, siis võib selles süüdistada õige arstiabi - ja tervishoiuteenuste puudumist. Mesle mainis toitumisharjumuste põhjal suure sealiha ja loomsete rasvade tarbimine ning tõusnud alkoholi ja sigarettide tarbimine laiendab lõhet oodatava eluea vahel võrreldes neid teiste tööstusriikidega. Nizard väitis, et 4 faas oli just alanud, mille käigus suremus pahaloomuliste kasvajate tagajärjel väheneb ning nende haiguste esinemissagedus langeb paranenud toitumisharjumuste tagajärjel. Kannisto ja tema kolleegid on uurinud vanematest vanemate ellujäämist ja on leidnud, et isegi nende hulgas, kus vanus on üle 100 aasta, on suremus järjepidevalt langenud. Vaupel (2001) arvab aga, et on tõenäoline, et lapsed, kes nüüd sünnivad saavad tähistada oma 100aastast sünnipäeva. Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas tõuseb pikaealisus 1965-1999 sageli tõuseb 6 aastat või rohkem. Juhuslikku langust võib täheldada ka Ida-Euroopas, kuid see võib olla ajutine tagasiminek. Nagu on näha viimastest andmetest, eluea pikkus endistes Saksa Demokraatliku Vabariigi maades kasvas kohe pärast liitumist liiduvabariigiks.
Suremuse ja sündimuse suundumustel on ilmselt sarnane alus- suurel määral võetakse arvesse nii käitumuslikke muutusi rõhutades isikuvabadusi ja kohustusi. Siiski nende seotus on tõenäoliselt kaudne ja üksikute ennetavate tervisealaste põhimõtete levik pidurdub kui üldine sotsiaal-majanduslik olukord riigis on ebasoodne.

rahvusvaheline migratsioon
Põhja-Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa on olnud kõige suurema sisserändega piirkonnad. Aja jooksul on immigrantide päritolu riigid muutunud oluliselt. Enamiku Euroopa riikide jaoks pole immigratsioon eriti uus nähtus. Tõeline tagasikäik loodi Lääne-ja Põhja-Euroopa valitsuste poolt, kui nad püüdsid lahendada kvalifitseerimata tööjõu puuduse külalistööliste värbamisega väljaspool piirkonda. Ja kuigi liikumine Portugalist, Hispaaniast, Itaaliast ja teistest Vahemere maadest osutus tõepoolest ajutiseks ning enamik sisserändajaid rändasid Eli laienedes koju tagasi ning kogesid majanduslikku tõusu, külalised Marokost ja Türgist otsustasid, et lahkumine ei ole nende parimates huvides. Majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline areng kodumaal on sellele suuresti kaasa aidanud. Ja kui tööstusharud, kus need töölised töötasid, nurjusid (tekstiilitööstus) ja töölised koondati, ei ole järgnenud sellele olulist tagasirännet. Ränne Euroopas muutus oluliselt 1998a. Berliini müüri kokkuvarisemine ja paljud poliitilised muutused, mis järgnesid sellele Kesk-ja Ida-Euroopas, samuti Nõukogude Liidu-sisene täiesti uut laadi ränne. Rahvusvaheline konkurents sotsialistide bloki ja Lääne vähemarenenud maailma osas lõppes. See mõjutas rahvusvahelise rändevooge nii otseselt kui kaudselt. Otseselt seetõttu, et inimsesed sotsialistlikest riikidest võisid liikuda läände palju lihtsamalt, kui varem ja mitteotseselt, sest kogu Euroopast sai nüüd sihtkoht potentsiaalsetele sisserändajatele mujalt maailmast. Kuid Euroopa valitsused järgisid põhimõtet, et kui nad oleksid austanud rahvusvahelisi kohustusi, nende riigid ei saanud olla immigratsiooniriikideks. See ei takistanud aga alalist sisserändajate sisenemist mistahes võimalikul viisil. 1990 algusest on see uus nähtus. Suur vool isehakanud immigrante üle kogu maailma otsisid poliitilist varjupaika. See tekitab aga ületamatuid sotsiaalseid, majanduslikke, poliitiliseid ning administratiivseid probleeme. Nad muutuvad eriti teravalt, kui dokumentideta migrandid püüavad panna poliitikuid surve alla minnes tegema näljastreiki, et ennetada väljasaatmist või siis pärast aastaid kestnud vaidlusi ja samas sisseseadmist teatud piirkonnas, perekond, kes taotles asüüli kuulis, et nende nõue on riigi poolt tagasi lükatud.
Vahepeal rändesaldo on omandanud positiivse märgi ning aina suureneb suures hulgas tööstusriikidest. Nii mõnelgi juhul on see, et tegelik sissevool hoiab kogurahvastikku vähenemast. Ilmselt enamik Lääne-ja Põhja-Euroopa riikidest näevad oma rahvastikku kasvamas immigratsiooni tulemusena, sageli enam kui 20 immigranti 1000 elaniku kohta aastas. Nagu selle vastu majandusülemineku riigid kipuvad kaotama rahvastikku mõnikord nii läbi emigratsiooni ja selle tõttu, et suremus on suurem sündimusest. Niipea kui Kesk-ja Ida-Euroopa majanduslik olukord paraneb, muutub see kohe ka atraktiivseks rahvusvaheliste immigrantide jaoks (näiteks Sloveenia ). Lisaks sellele, lubadus parematest aegadest, võib olla piisav, et anda elanikele idee, et on targem jääda paigale veel natukene kauemaks. Emigratsioon langeb, immigratsioon suureneb. Ja niimoodi nagu USA, Kanada , Austraalia ja Uus-Meremaa jätkuvalt taluvad immigrante, Jaapan näib kujutavat endast erandit kõrgeltarenenud industriaalühiskondade seas üle maailma, kuna seda ei ole eriti ränne puudutanud.

selgitused
kui sotsiaalsed muutused olid esimese demograafilise ülemineku algpõhjuseks, siis teise ülemineku algpõhjus on teine. Sotsiaalsel muutusel on kolm erinevat dimensiooni ning pärineb eri ilmingutelt. Mõõtmed on struktuurset, kultuurilist ja tehnoloogilist laadi. Esimene hõlmab ühiskonna sotsiaal-majanduslikke muutusi ning edu, teine viitab elanikkonna kultuurkapitali ja väärtuste muutustele, kui kolmas mõõde on tehnoloogilised uuendused. Sõltuvalt vaatenurgast, sotsiaalseid muutusi on mõnikord samastatud moderniseerimisega, mõnikord läänestumisega või tehnoloogilise tsivilisatsiooniga. Praegu mõiste „post-moderniseerimine“ on samuti erinevalt defineeritud, seda kasutatakse, et kirjeldada sotsiaalse muutuste vormi, mida peetakse konkreetselt praeguseks ajastuks . Ei ole kahtlustki, et kõik kolm sotsiaalse muutuse dimensiooni on mänginud tähtsat rolli ja jätkuvalt omavad tähtsust. Väga märkimisväärne SKP kasv peale II maailmasõja lõppu ning areng peamistes Euroopa heaoluriikides on head näites sellistest muutustest. Industrialiseerumine, mis paljudes riikides järgnes ulatuslikule majandustegevuse nihkele kolmandas sektoris, on protsessi muutuva iseloomu tunnusteks. Seda mõnikord nimetatakse post-industrialiseerimiseks, see sisaldab uuendusi kommunikatsioonitehnoloogias ja teabe töötlemises. Etienne van de Walle väitis, et see, mida me näeme demograafilises käitumises on kultuuriliste repressioonide tagajärg. Kui tähtis on omada partnerit ja perekonda, kelle minna läbi elu võrreldes muude eesmärkidega, mis inimese elus võivad olla, nagu näiteks karjäär või kasutada oma artistivõimeid? Ja mis on selle valdkonna prioriteet saavutamaks nimetatud eesmärke, kui need konkureerivad ning nähes natukene maailma, omades luksuskaupu ning omades juurdepääsu uusimatele tehnoloogiatele? Otsides teise demograafilise ülemineku kohta selgitusi, autor soosib suundi, mis võivad viia meid parema arusaamiseni demograafiast ning seega elu kujundamiseni läbi valikute, mida inimesed teevad.
On 2 konkreetset aspekti kaasaegses industriaalühiskonnas, mida autor soovis rõhutada.
Esimene on „vabastamise“ effekt , mis tuli läbi rasedusvastaste vahendite ning võibolla vähesel määral ka juurdepääs meditsiiniliselt ohutule abordile. Mõlemad lasevad inimestel, vähemalt põhimõtteliselt, sünnitada siis, kui nad seda soovivad ning see peaks rikastama paari elu või naiste muret. Lisaks sellele on võimalik omada seksuaalsuhteid ilma kartmata saada last ning seega on tugev seos abielu ja sündimuse vahel.
On asjakohane meenutada, et abordi seaduslik keelamine Euroopas oli suhteliselt hiljutine piirang ning pidi aitama ohjeldada sündimuse vähenemist. Nõukogude Liit oli selle reegli erand, samas kui 1950ndatel tühistati esimestes sotsialistlikes riikides see keeld: Bulgaarias, Tšehhis, Ungaris, Poolas ning mõndades Põhjamaades: Taanis , Soomes ja Rootsis ning Jaapanis. 1950ndate alguses kogu abortide arv Jaapanis ületas teisi riike 3:6-le. Siiski on vaevalt juhuslik, et mõned riigid lubasid naistel kasutada aborti, kus viljakus oli langenud alla taastootmise tasemest juba üsna varakult. See on samamoodi vaevalt juhuslik, et edasine valik nendes riikides rahvastikupoliitikas oli korduvalt peatada sündimuse langust, kuigi teistes riikides oli jälle erakordselt palju vabaabielu ning väljaspool abielu sündivaid lapsi.

kokkuvõtteks
Kui artikli autor koos Lesthaeghe’ga formuleeris teise demograafilise ülemineku kontseptsiooni, võiks seda nähtust võrrelda vastupandamatu levimisega lõunast Skandinaaviasse ja järk-järgulise tsükloni levikuga Lõuna-Euroopasse, misjärel Itta ning suure tõenäosusega teistesse arenenud maadesse. Nüüd on vähem selge, kas selline metafoor on kohane või mitte. Empiirilised tõendid, mis on antud artiklis esitatud näitavad, et igal ajahetkel igas riigis või regioonis on selle enda demograafiline pärand ja kultuuriline kapital . Reaktsioon käitumuslike uuenduslike vormide levitamine sõltub osaliselt sellest, kui hästi uusi ideid saab lisada olemasolevatele mudelitele ja traditsioonidele. Eriti juhtudel, kus uutest ideedest kinnipidamine hõlmab mingi avaliku käitumuslikku ilmingut, mida keegi soovib järgida, kultuurilistest eelistustest arusaamine ning interpreteerimine konkreetsetesse meetmetesse võib olla pidurdatud. Vabaabielu, laste saamine väljaspool abielu, suhtele ühiskondliku heakskiidu mitteotsimine ning lahutamine on head näited uutest käitumisviisidest, mis levivad aeglasemalt mõndades Lõuna-Euroopa riikides ja ka Jaapanis, kuid kiiremini Lääne-või Põhja-Euroopas. Aga nagu arvud näitavad, on Portugalis, Hispaanias, Kreekas ja Sloveenias uued käitumuslikud suunad levimas. On samuti ilmne, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised tingimused, millega inimesed peavad vastastikku seisma, on väga olulised. Demograafiliste suundumuste erinevusi võib leida endistes sotsialismimaades ning ka ülejäänud arenenud maailmas, nagu ka kiireid muutusi rahvastiku suundumustes Kesk-ja Ida-Euroopas on peaaegu kindlasti tingitud rabavalt erinevatest keskkondadest, kus inimesed on, mille põhjal teevad oma käitumuslikke valikuid.
Lisaks on ilmne, et paarid ja üksikisikud leiavad väga erinevaid lahendusi samadele probleemidele. See tõenäoliselt selgitab nähtavaid kontraste arenenud tööstusriikide ühiskondades teises demograafilises üleminekus. Jaapan oli uuenenud sündimusülemineku trendilooja. Kuid vabaabielu ja väljaspool abielu sündimus on seal haruldane . Abielud sõlmitakse hiljem ja vähem. Seda mitte seetõttu, et kodanlik postmodernistlike väärtuse muutust ei esine ega sellepärast, et seksuaalelu alustavate isikute vanus ei ole langenud. Kuid sellepärast, nagu Retherford, Ogawa ja Matsukura veenvalt väidavad, praeguses olukorras abielu ei ole väga atraktiivne Jaapani naiste jaoks, samas kui mitte-abieluline suhe on sellele hea alternatiiv . Teine sündimusüleminek tuli hilja Lõuna-Euroopas. Nüüd sündimuse tase on erakordselt madal, samas vaba-abielu, lahutus ning mitteabieluline sündimus on vaevalt tõusnud. Seda seetõttu, et selle avalik väljendamine on sotsiaalselt ikkagi komplitseeritud küsimus. Kesk-ja Ida-Euroopas demograafiliste üleminekute ajastus ja amplituud on erinevad. Enne 1989 oli inimestel rohkem muresid selle üle, et leida koht, kus ehitada üles majapidamine , samas kui vabaabielus olemine oli peaaegu võimatu. Peale 1989 paljud uued probleemid tõstatusid, nad mõjutasid demograafilist käitumist ning omakorda tegid võimalikuks uued käitumuslikud valikud. Seega demograafilistel mustritel on rohkelt erinevusi. Aga see kõik on ühiste teemade variatsioon : suured muutused sündimuses, peremudeli ümbernimetamine, suremuse paranemine, immigratsiooniriigid... See on meie suutmatus selgitada neid muutusi mitte üksnes kui ajutisi häireid, mis veenab autorit kirjeldada neid kui teist demograafilist üleminekut.
12

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 37 allalaadimist

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #1

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #2

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #3

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #4

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #5

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #6

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #7

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #8

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #9

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #10

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #11

Teine demograafiline üleminek industriaalmaades-2002- #12

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-05-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

37 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mikihiirtortilla Õppematerjali autor

tõlgitud artikkel Dirk J. van de Kaa

dirk j van de kaa teine demograafiline üleminek industriaalmaades

Sarnased õppematerjalid

doc

Rahvastik ja asustus

Kõige hõredamini on asustatud Rootsi põhjaosa, eriti polaarjoonest põhja pool ning mäestikupiirkonnad, kus tihedus jääb alla 1 in/ km2. Need on liiga karmi kliimaga ja mägise reljeefiga elamiseks vähesobivad alad. · Kaardil on kujutatud rahvastiku asustustihedust maailmas. 49. teab üldjoontes linnastumise kulgu ja erinevusi arenenud ja arengumaades; 50.toob näiteid linnastumisega kaasnevatest sotsiaalsetest- ja keskkonnaprobleemidest; MÕISTED: Demograafiline üleminek e. Siire- rahvastiku demograafilise arengu etapp, mille käigus asenduvad kõrge sündimus ja suremus madalamaga ning inimeste keskimne eluiga tõuseb Traditsiooniline rahvastiku tüüp--rahvaarv püsib stabiilsena. Sündimus ja suremus on kõrge. Eluiga on lühike. Kaasaegne rahvastiku tüüp--rahva arv püsib stabiilsena. Sündimus ja suremus on väike eluiga pikk. Demograafiline plahvatus--demograafilise ülemineku esimene järk, mida iseloomustab

Geograafia

doc

RAHVASTIK JA ASUSTUS- kordamine

suremuses, mille tagajärjesk on rahvaarvu ja ka vanuskoosseisu muutus. Teooria, mis väidab, et iga ühiskond siirdub aja jooksul kõrge sündimuse ja suremusega traditsiooniliselt demograafilise käitumise tüübidlt madala sündimuse ja suremusega kaasaegsele tüübile. Traditsiooniline Demograafilise Demograafilise Kaasaegne rahvastiku tüüp ülemineku esimene ülemineku teine etapp rahvastiku tüüp etapp Sündimus Väga kõrge 30- Väga kõrge 30- Hakkab järk järgult Madal, isegi vähem 40 40 langema jõudes 10 kui 10 Suremus Väga kõrge 30- Hakkab järk järgult Suremus langeb vähe Madal, isegi vähem 40 langema jõudes jõudes 10 kui 10

Ühiskond

rtf

Rahvaarv

1. mõisted rändesaldo-sisse- ja väljarände vahe loomulik iive- sündimuse ja suremuse vahe migratsioon- ränne, inimeste alalise elukoha vahetus emigratsioon- väljaränne immigratsioon- sisseränne demograafilise ülemineku teooria- demograafiline üleminek väidab, et kõik ühiskonnad on liikunud kõrge sündimuse ja suremusega traditsiooniliselt rahvastiku arengu etapilt madala sündimuse ja suremusega kaasaegse arengu tüübile rahvastikupüramiid- rahvastiku soolist ja vanuselist koostist kujutav püramiid aglomeratsioon- inimeste ja ettevõtete koondumine väiksele maa-alale, enamasti linna või linnastusse. A. paiknemine lubab kasutada sama infrastruktuuri, suurt tarbija- ja tööturgu ja on seega ettevõtlusele kasulik. A. liiga suure

Geograafia

doc

Eesti rahvastik 1940-1991

Nagu Euroopas, nii väljendub ka Eestis rahvastikuprotsesside põhitrend rahvastiku vananemises. Sellele lisanduvad aga ka mitmed ainult Eestile iseloomulikud tegurid. Ühelt poolt, Eesti põlisrahvastiku seas ei toimunud märkimisväärselt plahvatuslikku rahvaarvu kasvu, teiselt poolt on oma jälje jätnud viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioon ning sellega kaasnenud sisseränne demograafiliselt vähemarenenud piirkondadest. Demograafiline situatsioon Eestis Eesti demograafilise situatsiooni põhijooned määratleb 19. sajandi keskpaigas alanud ja enne Teist maailmasõda lõppenud demograafilise ülemineku periood ning selle kestel toimunud protsessid. Antud perioodile on iseloomulik kiire, koguni plahvatuslik rahvaarvu kasv. Sageli jätkub rahvaarvu suurenemine veel mitme aastakümne vältel peale demograafilise ülemineku lõppu, et seejärel stabiliseeruda või pigem depopulatsiooni kalduda.

Geograafia

docx

Rahvastik ja asustus

Noorte osatähtsus võrreldes vanuritega suur, seetõttu suremus madalam, kuid laste suremus on kõrge. 45. Traditsiooniline rahvastiku tüüp: Iseloomustab kõrge ja väga muutlik suremus. Kõrge sündimus. Demograafilise ülemineku esimene etapp: Sündimus endiselt kõrge, madal suremus. Loomulik iive suurenes ja rahvaarv kasavs väga kiiresti. Demograafiline plahvatus: Kiire rahvaarvu kasv. Sel perioodil kasvab rahvaarv mitmeid kordi. Demograafilise ülemineku teine etapp: Sündimus ja loomulik iive hakkab langema. Kaasaegne rahvastiku tüüp: Madal sündimus ja suremus ning rahvaarvu väga aeglane kasv või isegi mõningane kahanemine. 46. Rahvastikupoliitika: Rahvastikupoliitika on riigi sihiteadlik tegevus, et mõjutada rahva arvu, demograafilist koosseisu ja paiknemist. Enamasti mõistetakse rahvastikupoliitika all meetmeid, mis mõjutavad sündimust, suremust ning sise- ja välisrännet. Alati mõjutab rahvastikku

Geograafia

doc

Rahvastik

Kõrge ja muutlik suremus. Surm enamasti haiguste, nälja ja õnnetuste tagajärjel. Sündimus samuti kõrge. Peres palju lapsi. Keskmine eluiga madal (35-30 a.), vähe vanureid. Aeglane rahvastiku kasv. Demograailise ülemineku esimene etapp Algas Euroopas 18. Saj. Elutingimuste, toitumise ja arstiabi paranemine. Eluiga pikeneb, sündimus endiselt kõrge, traditsiooniline paljulapseline pere. Madalam suremus, kõrge sündimus rahvaarvu kiire kasv e. demograafiline plahvatus. Esimeses etapis kasvab laste osatähtsus rahvastikus. Demograafilise ülemineku teine etapp Sündimus ja loomulik iive langevad. Rahvaarvu kasv aeglustub. Väheneb väikelaste suremus. Kaasaegne rahvastiku tüüp Madal sündimus ja suremus, rahvaarvu aeglane kasv või vähene langemine. Pereplaneerimine. Abielu ja laste sünd pole enam nii tihedalt seotud. Laste osatähtsus rahvastikus väheneb, vanurite oma suureneb, sest keskmine eluiga

Geograafia

odt

Demograafia uurimis- ja õppetöös

demograafilised põhitunnused sugu, sünniaeg/vanus, sünnikoht/põlisus (tulevad sünniga kaasa, pole meie teha, ning peame sellega leppima) sotsiaalsed põhitunnused haridus, amet (enda vastutus, enda teha) Peamised protsessid ja sündmused alusprotsessid: sündimus, suremus, ränne sündmused: sünd, surm, elukohavahetus kaasprotsessid: vananemine, linnastumine protsesside eripära: pikaajalised, raskesti (tagantjärele) muudetavad Demograafilist sündimust mõjutavad: demograafiline käitumine ( saame poliitikatega teatud määral mõjutada), rahvastiku (vanus)koosseis (lühiajaliselt ei saa mõjutada) rahvastiku koosseis + demograadiline käitumine = demograafilised sündmused - - rahvaarv ja rahvastikukoosseis vanus- individuaalne ja rahvastiku vanus- kulgeb vananemise poole; kronoloogiline vanus ühiselt mõõdetav vanus, kalendriaastad; elutsükli etapp koosseis, järeltulijad, vaheldused

Geograafia

ppt

Demograafiline üleminek

Demograafiline üleminek Koostaja: Ülle Liiber Avaldatud Creative Commonsi litsentsi „Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti (CC BY-SA 3.0)“ alusel, vt http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0/ee/ http://mitchieville.com/category/descending-families/ Miks maailma rahvaarv kiiresti kasvab? • Maailma rahvastiku kasvutempo on langenud 2,1%-lt 1960. aastal 1,2%-le 2010 aastal.

Demograafia

Rohkem sarnaseid