Rein Sikk "Minu Ugrimugri" kokkuvõtted (1)

Kuidas soome faks keeldus Tallinna kiluga sõbrustamast
Jutt räägib sellest, kuidas tehnika areneb kiiremini kui inimene ning et inimesel on tihtipeale raske selle arenguga sammu hoida. Ta räägib ära kaks peamist lugu – üks sellest, kuidas ta ei olnud enne kunagi faksinud, sest see oli tol ajal nii suur asi ning ta oli segaduses. Kõigepealt saatis ta artikli, mille oli kirjutanud, Tallinnasse, et teised lugeda saaksid, kuidas ta sadu kilusid puhastab. Teised aga ei uskunud, niisiis tahtis ta ka kilu neile faksida, et oleks ikka tõend olemas. Tema ju ei teadnud , kuidas faks tegelikult töötab. Teine lugu räägib sellest, kuidas inimesed keerulisest liftisüsteemist aru ei saanud, kuidas täpselt ja kust seda kaarti läbi tõmmata, et lift õigele korrusele sõidaks jms. Loo mõte oli see, et tehnika areneb kiiresti ja inimene ei jõua sellega sammu pidada, eriti lihtne inimene, kes sellega enne kokku puutunud ei ole.
Kuidas mari trumm Kaasani lennuväljal paanikat tekitas
Selles peatükis räägib autor üldjoontes sellest, kuidas mõni asi tundub ühtedele nii normaalne ja tavaline, aga teistele jällegi eriline ja ennekuulmatu. Esimeses loos läksid mari naised merd vaatama. Nad olid merest väga vaimustused, sest ei olnud seda enne niimoodi näinud ja nautisid oma kogemust väga. Läksid jalgupidi vette ja võtsid isegi pudeliga merevett kaasa, sest see tundu neile nii eriline. Teises loos oli juttu kuulast saami lauljast, kes aga ütles oma esinemisest ära. Pärast oli teda kuskil poes nähtud ning paljud imestasid, et kuidas tal küll ei olnud kaasas turvamehi ja ümber tiirlemas ajakirjanikke. Tema oli lihtsalt päris nii väiksest rahvusest, kus see ei olnud tavaks, aga teistele tundud see asi väga imelikuna. Kolmas lugu räägib sellest, kuidas fotograafid sõitsid kaugele, et näha ja pildistada virmalisi. See oli nende reisi peamine põhjus, aga mehed, kes olid kohalikud ja olid nendega kaasas, ei osanud virmalistes midagi erilist näha, sest virmalised oli nähtus, mis ei olnud nende kultuuris üldse eriline, kuid kuna fotograafid olid teistsuguse eluga harjunud , siis tundusid virmalised neile väga erilisena. Loo mõte on selles, et igal inimesel, kultuuril ja rahvusel on omad väärtused, mida teised ei oska võib-olla hinnata või just vastupidi, hindavad rohkem kui teised.
Kuidas viisnurkadega aluspüksid Eesti asja ajasid
See peatükk räägib põhiliselt rahvariiete tähtsusest. Esimeses loos on juttu sellest, kuidas inimesed panevad peole oma rahvariided selga ning kõik tulevad nende juurde küsimusega: „Kas hakkate rahvatantsu tantsima?“ See on nende arvates tüütu küsimus, sest et nende kultuuris pandi ikka rahvariided peole selga, sest need oli piduriided, millega käidigi peol, mitte ei pandud selga ülikonda jms. Teine lugu räägib sellest, kuidas poodides müüakse nukke, kellel on rahvariided seljas , kuid ei pööratud tähelepanu detailidele. Väikerahvastele on tähtis, et nende rahvariideid kujutatakse täpselt, mitte nii umbes, kuidas tootja arvab , et on õigesti. Nendele oli rahvariietel suur tähtsus ning neid hinnati kõrgelt. Viimane lugu räägib külamemmede ansamblist ning sellest kuidas nad osalesid Eurovisioonil ja olid edukad ning kogusid endale suure fännibaasi. Ka nemad kandsid rahvariideid, sest see oli nende kultuuri üks osa ning seda hinnati kõrgelt.