Rahvaluule kujundamas noorte rahvuslikku identiteeti (0)

Tartu Ülikool
Eesti rahvaluule FLKU.04.082
Kadri Sado
Rahvaluule kaasaegses maailmas noore inimese identiteedi kujundajana
Juhendaja: Tiiu Jaago
Tartu 2009

Sissejuhatus

Rahvaluule on püsiv kunstiväärtus, mis traditsioonilises tähenduses hõlmab kõike, mis seondub meie esivanemate poolt pärandatud vaimse loominguga. Rahvaluuleteadlasi on läbi aegade paelunud küsimus traditsiooni sarnasusest ja erinevusest eri rahvastel , eri kohtades ja eri aegadel . Hilisemal ajal on üles kerkinud küsimus, kas ka tänapäeva noored oskavad ja suudavad hinnata rahvaluulet. Huvi pakkuv on kas see, kas noortel on aimu, et rahvusliku elujõu taga peituvad endisaegsed kombetalitlused, uskumused, tavad ja traditsioonid, mis on sotsiaalse kapitalina ravusliku identiteedi teenistuses. Käesoleva töö käigus üritati välja selgitada, missugune roll on rahvaluulel noorte identiteedi kujundajana. Suurimaks probleemiks osutus noorte inimeste mõttemaailma mõistmine ning muidugi ka see, mida üldse saab tänapäeval rahvaluuleks nimetada. Põhjalikuma analüüsi läbiviimiseks kasutasin aimaterjalidena teoreetilist kirjandust ning originaalmaterjale, milleks olid lühitekstid. Palusin kolmel noorel inimesel avaldada arvamust antud teema kohta ning tagasisidena sain arvutis trükitud tekste. Nimetatud isikuteks olid töötavad noored ja üks üliõpilane.

1. Rahvaluule tähendus

Enamasti peetakse rahvaluuleks ainult rahva poeetilist sõnaloomingut, kuid tegelikult ulatuvad selle juured palju sügavamale. Rahvaluule oma mitmekesisuse ja erinevate tüüpidega on tegelikult niivõrd laiahaardeline, et pidevalt mõtiskletakse selle üle, mida ta endas kannab ning mida rahvale ja tulevastele põlvedele kaasa annab. Mõjud võivad avalduvad nii vaimsel kui füüsilisel tasandil, kuid nende intensiivsus on muutunud aegade jooksul.
Kaugemas minevikus oli rahvaluulel väga suur roll kultuurilisest aspektist vaadatuna. Ühiskondlike tähtpäevade raames oli justkui kohustuslikus korras külameestel ja teistel jutuvestjatel varuks mõni rahvajutt, mõistatus või vanasõna. Kiigel käimised möödusid rahvalaulude saatel ning neidki pärandati edasi järgnevatele põlvedele. Lauludega kaasnesid tantsud ja mängud, jutustamistel pöörati suurt tähelepanu kõneleja miimikale, et täiel hingel kaasa elada ja täit emotsiooni kätte saada. Teinekordki põimus mõne jutuga ka laul, mõistatustesse põimiti erinevaid uskumusi, vanasõnadest peegeldusid vanarahva tarkused, millest nii mõndagi oli endale kõrva taha panna. Kõik see omakorda ühendas rahvast, andis neile jõudu tunda end ühtses kogukonnas rahvana.
20. sajandil on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka kaasaegne folkloor . Tähelepanu on pälvinud ka rahvapärimuse kirjalikud ja mittetraditsioonilised vormid. Viimaste hulgast veel eriti graffiti ja linnalegendid , mis pakuvad huvi ja kõneainet just nooremale põlvkonnale. Tänapäeval on rahvaluule ka väga tähtis kirjandusmälestis meie endi rahva noorusajast. Esivanemate traditsioonid polekski enam justkui moes, nad on hakanud hääbuma koos vanade pärimustega, hoogu on aga saamas rahvaluule teine elu kõigi oma eri tüüpidega. Kuid siiski, ka tänapäevane traditsioon on rahva seisukohast kõigile üks, olles samas igaühele oma- tuttav, südameläedane, kodune ja rahvuslik. Noorem põlvkond ei pruugi olla väga hästi kursis vanema rahvaluulega, kuid see eest uuem on täielikult praktikas käiku lastud . Anekdoodid, mõistujutud, paroodiad, naljandid , pajatused- need on vägagi tuttavad ka uuemale põlvkonnale. Kohandatuna kaasaegsesse maailma on rahvaluulel ka tänapäeval inimeste elus oma täieõiguslik koht olemas.

2. Identiteet ja folkloor

Identiteedi- kontseptsiooni ja folkloori vahel on märkimisväärne seos. Rahvuslikud tunnused nagu keel, riietus ja pärimused on välised märgid, mis näitavad, kes keegi on ja millisesse gruppi kuulub. Kui käsitleda veel eraldi alajaotusena rahvakeelt, rahvariietust ja rahvapärimusi, siis on selge, et etnilise identiteedi loobki folkloor, mida peetakse ka kultuurilise identiteedi kindlustajaks.
Identiteedil endal on ka erinevaid määratlusi. Identiteedi puhul on oluline just küsimus ühe inimese suhetest teistega . Kas on siis tegemist rahvusliku või näiteks soolise identiteedi küsimusega. Identiteedi loomuse paremaks mõistmiseks on kindlasti palju abi rahvaluulest . Sooline identiteet on näiteks algusest peale määratud värvikoodiga ning folkloor toetab seda. Näitena võiks tuua rahvariiete värvuse või siis pärimustekstidest välja loetavad piirid, mis on tõmmatud kahe soo vahele. Tänapäeva noorte puhul on piirid rohkem laiali valgunud, sest päris täpselt ei määratleta enam riietuse või selle värvi järgi, kas on tegemist noormehe või neiuga. Siinkohal võib tuua välja ka selle, et folkloor võimaldab ka ajutisi identiteedimuutusi.
Näiteks esivanemate ajal käidi rohkem ikka mardi - ja kadripäeval vastava riietusega ringi jooksmas. Noormehed võisid end neiuks maskeerida ja vastupidi. Inimene võib üldiselt kanda samal ajal mitut identiteeti, kuid enamasti rahvuse puhul piirdutakse ühe ja kindlaga. Rahvuslik identiteet on aga päris omaette mõiste.
Kätlin, Tartu Ülikooli tudeng:
Praegusel globaliseerumise ajajärgul on levinud nn. "halli passi " inimeste arv. Tahetakse pidada end maailmakodanikeks. On kujunemas ilma päritolu ja identiteedita inimeste kiht, kel pole kultuuri, mida omaks pidada. Seetõttu on ka nende maailm palju vaesem. Kultuur, sealhulgas folkloor on nagu teine kodu, kuhu tulla/millele mõelda, kui tekib kahtlus iseendas .
Martti, töötav noor, kes arvab rahvuslikkusest ja rahvaluulest nii:
Eks rahvaluule mingil määral ühendab eestlasi, muidugi neid, keda see huvitab . Mind eriti see folkloori teema ja muu selline ei ole kunagi paelunud, koolis pidime pealiskaudselt õppima vaid. Ja tänapäevane rahvaluule kui selline ei pane küll eestlasena rohkem tundma.

3. Noored ja rahvaluule

Vajadus muusika , kommunikatsiooni ja meelelahutuse järele on inimkonnale üldomane. Pärimuslikud tekstid on tegelikkuses ka osake kultuurilisest tervikust, millega puutume kokku igapäevaselt, kui me ka seda ise võib- olla ei märka. Noorema põlvkonna jaoks tänasel päeval üsna tähtsad kõiksugu Interneti teel saadetavad mõistujutud, naljandid ja ketikirjad, mida võiks nimetada ka rahvaluule teiseks eluks. Kuid üsna raske on leida mingit nüanssi, mis tooks välja selle, kuidas seonduvad noorte jaoks tänapäevane rahvaluule ja nende endi rahvuslik identiteet. Kuidas ja kas üldse saab rahvaluule kujundada noore inimese rahvuslikku identiteeti?
Tartu Ülikooli 1. kursuse tudeng Kätlin arvas rahvaluulest ja rahvuslikust identiteedist nii:
Eestlaste identiteet on kujuunenud sama kirjuks kui rahvad , kes Maarjamaast sõdade ja rännete käigus üle on käinud. Igaüks neist on jätnud killukese enda kultuurist meile ning seeläbi on "sulatusahjus" kujunenud meie oma enesemääratlus.
Rahvaluule on otseseks identiteedi kujunemise algeks , sest see seob meid esiisadega, aitab meil mõista tollast maailmapilti ning õpetab mõistma kui oluline on juurte olemasolu. Et teada, kuhu läheme, peame teadma, kust tuleme.
Kätlini arvamusest võib järeldada seda, et ka tänapäeval leidub noori, kes tahavad pidada ja peavadki rahvaluulet ja erinevaid pärimusi meie rahvuskultuuri tähtsaks osaks.
Ta lisas veel:
Rahvaluule on enamuse jaoks arhailine mõiste. Seda seostatakse sageli ainult igipikkade regilauludega ja memmede/taatide muinasjuttudega. Tegelikult on rahvaluule tohutult mitmetahuline ja põnev. Minu arvates on folkloor otseselt seotud erinevate ajajärkudega, s.t. erinevatel ajajärkudel olid populaarsed erinevad folkloori tüübid - maailmasõdade ajal lokkasid linnalegendid, anektoodid. Tänapäeval internetis ketikirjad, netinaljad. Aga palju arhailisematel perioodidel olid aktuaalseks meie jaoks rahvaluule võrdkujud - kangelaslood, muinasjutud , vanasõnad ja erinevate jumaluste ja pühadega seotud jutud.

Mina võin järeldada siit, et noored ei peagi rahvaluulet pelgalt arhailisteks tekstideks, mis on ja olid omased vaid vanema põlvkonna inimestele. Tuttavlik on Kätlinile näiteks ka rahvaluule II elu, kui seda võib-olla teistele noortele mitte päris teoreetiliselt, siis kindlasti praktikas. Rahvaluule lühivormidega on kursis peaaegu iga teismeline . „Ahelkirjadena“ edasi saadetavad e- posti kirjad, ütlused, mitmed meelelahutusliku varjundiga tekstid ja palju muud sellist, mis on tegelikult tekkinud rahvaluule I elule uuesti hinge sisse puhumisel, on muutunud igapäevaelu paratamatuks osaks.
Koolis omandatavate baasteadmiste varal loovad noored pildi sellest, mis ümbritses meie esivanemaid, milliseid pärimusi leidub läbi aegade eestlaste kultuuris ning mil määral võivad need kujundada rahvuslikku identiteeti.
Kerli , töötav noor, kirjeldas enda kokkupuudet rahvaluulega niimoodi:
Rahvaluulega olen kokku puutunud koolis algklassidest peale, kui pidi luuletusi pähe õppima ja muusikatundides õpetati regilaule. Mind rahvaluule ühendab eestlastega, kuigi ma pole rahvaluulega viimasel ajal väga palju seotud olnud. Rahvaluule näitab minu arvates eesti keele ja eestluse arengut. Kui mulle öeldakse sõna rahvaluule, siis tulevad meelde eelkõige igasugused värssides teosed ja põlvest põlve edasi antud lood. Tänapäevase rahvaluulega, mis on siis ka ahelkirjad ja netianektoodid, koolis ma kokku ei puutunud. Praegu ajakirjanduses ja Internetis on neid küll, aga anektoote ma tavaliselt ei loe ja ahelkirju edasi ei saada. Kuigi ise olen ma ahelkirju saanud küll. Tänapäevaline rahvaluule minu kuuluvustunnet eestlaste sekka ei suurenda ., vähemalt ahelkirjad ja netianektoodid küll mitte.
Kerli jutust võib järeldada, et tema jaoks piirdub rahvaluule siiski vanemate pärimustekstidega. Uuema aja rahvalaulud tema nägemuse järgi veel teed pole täielikult sillutanud meie kultuuri. On tunda, et tema arvates on ravaluule II elu midagi paratamatut, millesse eriti suure vaimustusega ei suhtu. Rahvuslikkuse poole pealt toob ta välja selle, et vanemad teosed üendavad teda eestlastega. Ilmselt peab Kerli vanemat rahvaluulet teatud juureks või „passiks“, mis ühendab teda kaasmaalaste- eestlastega.

Kokkuvõte

Traditsioonide edasiandmine oli ja on pidev ahel, kus varasemad oskused ja teadmised õpitakse ja omandatakse eelnevatelt põlvkondadelt. Pärimused muutuvad, samamoodi muutuvad ka nende edasi kandumise viisid. Noored pärimuse edasikandjana võib olla tänapäeval üsna valus teema, kui ei mõisteta esivanemate poolt loodu tähtsust ega osata orienteeruda kõige selle keskel, mida meie kultuur endas kannab. Rahvaluule kaasaegses maailmas ei ole noortele üheselt mõistetav, see ei ole enam pelgalt regivärsilised tekstid, mida memmed ja taadid ette lugesid. Ühed peavad rahvaluulet justkui historismiks, mille nimi on veel säilinud, kuid otseselt objektina käibel ei ole, teised siiski on kursis sellega, et rahvaluule elab eduliselt edasi ka tänasel päeval ning ühenda meid rahvuslikult. Kui mitte füüsilisel kokkupuutel, siis vähemalt vaimsel tasandil mõistavad ka noored, et elame oma maal- Eestimaal, meil on oma keel- eesti keel, meil on omad traditsioonid ja kultuuripärimused ning see kõik voolib meile rahvusliku identiteedi.

Kirjandus

Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Tartu: Varrak .
Laugaste, E. 1986. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus.
Rüütel, Ingrid 2000. Pärimus pärijale. Tartu: Rahvuslik Folkloorinõukogu.
Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa .
Lipitud- lapitud. Tänapäeva folkloorist 1995. Tartu: Eesti keele instituut, Eesti Kirjandusmuuseum.