Eesti riigi sümbolid (0)

EESTI RIIGI SÜMBOLID
 
 Eesti riigi sümboliteks on Eesti lipp , vapp , hümn, kuid ka rahvuslind ja –lill. Neil kõigil on Eesti jaoks suur tähendus
Eesti riigilipp
Eesti riigilipp, mis on ühtlasi ka rahvuslipuks, on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11, lipu normaalsuurus on 105x165 sentimeetrit .
Lipud on alati olnud rahva tõekspidamiste ja traditsioonide sümbolid. Lipul olevad sümboolsed kujundid ja värvid toovad esile omaniku väärtusi.
Lipu ajalugu
Sini-must-valge värvikombinatsiooni idee sünd leidis aset 29. septembril 1881. aastal Tartus, "Vironia" osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Millest tulenes selline värvide valik ning mida pidid need tähendama? 
Ühest vastust sellele ei ole, kuid üldiselt pidid värvid : 
kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid;
tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone;
peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust;
olema omavahel kooskõlas.
Värvide tähendust seletati ka veel näiteks nii: 
S i n i n e - väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks; 
M u s t -  pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku , kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks; 
V a l g e - sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort. 
Esimene avalik sini-must-valgete värvide demonstratsioon leidis aset Suurel Reedel, 7. aprillil 1882. aastal, mil "Vironia" osakonna tolleaegne esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sini-must-valget värvimütsi, sõites voorimehel läbi Tartu kesklinna. Kuna ametlik kinnitus "Vironia" osakonna tegevusele puudus (seega ka värvide avaliku kandmise õigus), ei jäänud selline käitumine tähelepanuta. Üsna pea olid A. Mõtust jälitamas saksa korporatsioonide esindajad, kes sundisid A. Mõtuse voorimehe peatuma. Tekkinud rüseluses haarati A. Mõtusel värvitekkel peast ning viidi võidusaagina ühe korporatsiooni korterisse, kus tallati jalge alla. 
Kirjeldatud sündmusega omandasid sini-must-valged värvid võitlusvärvide oreooli ja tähenduse. Intsidendi ühe tagajärjena ei kanna Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed tänaseni igapäevaselt ning avalikult sini-must-valgeid värve, vaid ainult erakorralistel puhkudel: pidupäevadel, Seltsi liikmete matustel. 
Esimese sini-must-valge lipu valmistamise mõtte algataja ning selle peamine teostaja oli dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. 
1884. a. maikuu teiseks pooleks oli lipp valmis. Esimese sini-must-valge lipu  p ü h i t s e m i n e  otsustati EÜSis teoks teha 3.-5. juunini 1884. aastal Otepää koguduse õpetaja, Seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldataval väljasõidul. Väljasõit algas Tartust 3. juuni hommikul kella kümne paiku. Sõit toimus suurel kaheksa- hobuselisel kollasel toolvankril, kuhu mahtusid lisaks kahele kutsarile ka kõik selle hetke Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed - 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Uus ja ilus sini-must-valge lipp oli esialgu peidetult vankris. Umbes 6 km enne Otepää kiriklat, päästeti lipp varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Nii jõuti kella nelja paiku Otepää kiriku ette. See oli sini-must-valge lipu esimene avalik esitlus. 
Lipu pidulik pühitsemine toimus 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei andnud aga sini-must-valgele lipule veel elu-ega avaldamisõigust. Lipp peideti Tartus EÜSi korterisse oma aega ootama. 
Eelmise sajandi lõpul võis sini-must-valge lipu avalik demonstreerimine toimuda siiski ainult Tartus. 1896. aastal Tallinnas peetud VI laulupeol sundisid võimud koheselt eemaldama sini-must-valged lipud, samuti polnud peo juhtidel lubatud kanda sini-must-valgeid särpe, vaid tuli piirduda "riigivärvidega". 
20. sajandi esimesel aastakümnel süvenes ja levis sini-must-valge rahvuslik tähendus enam, kuid nüüd astus võõra võimu survele vastu juba teadlik eestlane, kelle südames olid värvid võitnud oma kindla koha. 1. novembril 1905. aastal Tartus toimunud suures rongkäigus oli ajalooline sini-must-valge lipp igatahes väljas ning tal oli kindlalt väljakujunenud rahvuslipu tähendus.Seetõttu ei tunnustanud võimud veel sini-must-valget lippu täielikult. Endiselt tehti takistusi lipu avalikule demonstreerimisele: 1910 . a. VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta; 1912. aastal heisati " Estonia " seltsi maja katusele sini-must-valge lipp, aga sellest teada saanud kuberner Korostovets karistas tagantjärgi kohalikku jaoskonnaülevaatajat. 
Järgnev kümnend andis eesti rahvale kauaoodatud võimaluse võõrvõimust vabanemiseks ning iseseisvuse saavutamiseks. Eriti olulised olid meie trikoloori ajaloos 1917. ja 1918. aasta. Esimeseks tähtsündmuseks sai 26. märtsil 1917. aastal toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus . Väljaastumisele avaldas mõju loendamatu hulk sini-must-valgeid lippe, mis olid tunnistajate sõnul rahvast koondavaks ning organiseerivaks asjaoluks. Nii muutusid rahvusvärvid eestlaste taotluste sümboliks. 
24. veebruaril 1918. aastal kuulutati sini-must-valgete lippude lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument - Eesti Maapäeva Vanematenõukogu "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Peagi alanud Saksa okupatsioon surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918. aastal tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sini-must-valge lipu Eesti riigilipuks. Kuigi antud Ajutise Valitsuse otsust ei leidu tolleaegsetes "Riigi Teatajates", tuleb seda otsust hinnata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseerimist. See oli sini-must-valge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega. 
Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sini-must-valge lipp 12. detsembril 1918. aastal Tallinnas Toompea lossi Pika Hermanni torni. Lipu heiskajaks oli tookordne koolipoiss Kaarel Uusma koos kahe kaaslasega (esimene Toompea lossi komandant leitnant Oskar Siiak ja kaugsõidukapten Karl Kriisk). 
Peale pikki arutelusid kehtestas Eesti Vabariigi Riigikogu 27. juunil 1922. aastal sini-must-valgele lipule seadusandlikul teel  r i i g i l i p u  staatuse. " Riigilipu seaduse" esitajaks Riigikogus oli redaktsioonikomisjoni aruandja Karl Ast ning seadus võeti vastu vaidlusteta.
 
Üheks suuremaks pidulikuks sündmuseks I Eesti Vabariigi ajal kujunes sini-must-valge lipu sissepühitsemise 50. a. juubeli tähistamine Tartus ja Otepääl 2. ja 3. juunil 1934. aastal. Pidustuste haripunktiks kujunes Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt 3. juunil korraldatud väljasõit Otepääle. 
Keskseks sündmuseks lipu 50. aasta juubeli tähistamisel oli kavandatud esimese sini-must-valge lipu pühitsemistalituse meenutamiseks Otepää kiriku seinale paigaldatud mälestustahvlite avamine . Mälestustahvlid valmistas kunstnik V. Melnik. Esimene bareljeef, mis asus kiriku peasissekäigust vasakul, kujutas lipule tõotuse andmist 1884. aastal. Teine bareljeef, mis asus kiriku peasissekäigust paremal, kujutas saabunud vabaduse ning ülesehitava töö sümbolina eesti perekonda, kes õnnelikult sammub sini-must-valge lipu all oma eluteed . Tahvlil oli tekst, mis võetud Gustav Suitsu luuletusest "Tõsta lipp". Mälestustahvlid pühitsesid prof. H. B. Rahamägi ning õpetaja O. Lauri. 
 
Eesti Vabariigi rahuliku elu ja arengu katkestasid juunisündmused 1940.aastal. Muu hulgas kõrvaldati 21. juunil 1940. aastal sini-must-valge lipp Pika Hermanni tornist Toompeal. Kuid järgmisel hommikul, s.o. 22. juunil, lehvis sini-must-valge lipp siiski taas omal kohal. Lõplikult kõrvaldati see sealt Eesti NSV moodustamise ning Nõukogude Liitu inkorporeerimisega 6. augustil 1940. aastal. 
Jälle olid sini-must-valged värvid Eesti avalikust elust kadunud. Kuid trikoloor jäi kindlalt ja kustumatult eesti rahva hinge ning südamesse. Sini-must-valgeid värve peideti ja hoiti salajastes peidupaikades, nende värvide nimel anti tõotusi, et võidelda ja vastu pidada. Sini-must- valgel polnud küll enam mingisugust eluõigust, ent ta elas edasi - Eestis nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid, Läänes võis ta aga lehvida vabalt. 
Peale Nõukogude Liitu inkorporeerimist algas nõukogude võimu poolt ajujaht kõigele rahvuslikule ning omariiklust meenutavale. Erandiks polnud sini-must-valged värvid. Vastupidi - lipu hoidjaid ja demonstreerijaid ootas ees kindel arreteerimine, mõnel juhul lõppes see koguni mahalaskmisega. 
Saksa okupatsiooni algusega 1941. a. suvel ilmusid peidetud lipud uuesti välja, kuid mitmetel puhkudel oli sini-must-valge kasutamine siiski keelatud: rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna. 
Veel korra, 21. septembril 1944. a., sai sini-must-valge lipp lehvida Pika Hermanni tornis, siis saabus värvikolmikule Eestis pikk, pilkane öö. Välismaal elas Eesti lipp avalikult siiski edasi. 
 
Peale esimese sini-must-valge lipu pühitsemise 50. aastapäeva tähistamist 1934. aastal, anti ajalooline lipp EÜSi poolt Eesti Rahva Muuseumi hoiule, kuna seal suudeti lipule tagada paremad hoiutingimused. 
1940. aastal keelustas nõukogude võim EÜSi tegevuse. Seltsi eestseisuse liikmed otsustasid päästa rahvale nii tähtsa lipu. 1940. a. augustis vahetati originaallipp ERMi varakambris duplikaadi vastu ning Seltsi esimehe Karl Auna eestvõttel maeti ajalooline lipp Viljandis maa sisse. 
Kartusest, et lipp pole piisavalt niiskuskindla kasti sees, toodi see 1942. a. juulis peidupaigast välja. Algul kavatseti ajalooline lipp muuseumi tagasi viia, kuid siiski otsustati ära oodata selleks sobivam aeg. 
27. juulil 1943. aastal peitis Karl Aun piisavalt turvaliselt pakitud ajaloolise lipu koos muude EÜSi reliikviatega oma Põhja- Tartumaal , Kõola külas asuvasse Läänemardi tallu . 1944. aasta sügisel lahkus K. Aun kodumaalt . Algselt teadis lipu peidukohta peale tema veel ainult Aleksander Aun, tema isa. Igaks juhuks andis K. Aun lipu peidukohast andmeid paarile kaasvõitlejale EÜSist, tema isa aga näitas mõni aeg enne oma surma peidukohta kahele oma sugulasele. 1984. aastal teavitas K. Aun asjast veel nelja EÜSi vilistlast välismaal. Hiljem said lipu asukohast teada Karl Auna sugulased - perekond Korgid . 26. detsembril 1991. aastal võeti ajalooline sini-must-valge lipp oma peidupaigast Läänemardi talus välja. 24. veebruaril 1992. aastal anti reliikvia üle tema pärisomanikule - Eesti Üliõpilaste Seltsile. 23. märtsil 1992. aastal anti lipp EÜSi poolt restaureerimisele Eesti TA Arheoloogia Keskuse laboratooriumisse. Restaureerimistööd vältasid 5 kuud ning 14.septembril 1992 tagastati lipp EÜSi esindajatele. 
Praegu asub ajalooline sini-must-valge lipp taas ERMi hoidlas. Avalikult eksponeeritakse teda ainult EÜSi üldkoosoleku loal ning Seltsile väga olulistel tähtpäevadel. 
 
Tänaseks on sini-must-valged värvid Eesti elus taas oma kohale asunud . Värvide legaliseerimine ei tulnud lihtsalt. Avalöögi tegid jälle noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987. aastal Võrus korraldada miitingu, kus lehvis sini-must-valge lipp. 
Järgmisena ilmusid sini-must-valged värvid rahva ette 1988. a. aprillis Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul. Eriti märkimisväärne oli kokkutuleku lõpupäeval, 17. aprillil toimunud miiting Raadil. Siin toimus Eesti rahvusvärvide vabanemine mitmekümneaastasest täielikust rõhutusest. Samuti võib Muinsuskaitsepäevi pidada tähtsaiks laiemalt võetuna, kuna Eesti oli kogu totalitaarses süsteemis esimene, kus juleti välja tuua keelatud rahvussümbol - oma rahvuslipp . 
Järgnesid Tartu X levimuusikapäevad, kus kõlas Alo Matiiseni viis isamaalaulu ning sini-must-valge lipp lehvis juba üsna julgelt. 
Tõeline vabanemine saabus 1988.a. juunikuus. Nüüdseks oli raskuspunkt lippude väljatoomisel kandunud Tallinnasse - öölaulupidudel Lauluväljakul, Tallinna vanalinnapäevade mitmetel üritustel, 17.juunil Lauluväljakul toimunud suurmiitingul - kõikjal oli sini-must-valge lipp kohal, kandes endas sõnumit, mida viidi laiali üle Eesti. 
 
Lipu heiskamise aeg
Riigilipu heiskamise päevad (lipupäevad) on:
 1) 3. jaanuar – Vabadussõjas võielnute mälestuspäev
 2) 2. veebruar -Tartu rahulepingu aastapäev
 3) 24. veebruar -iseseisvuspäev,  Eesti Vabariigi aastapäev
 5)14. märts - emakeelepäev
 6) 9. mai – Euroopa päev
 7) maikuu teine pühapäev - emadepäev
8) 4. juuni – Eesti lipu päev
 9) 14. juuni - leinapäev (lipud heisatakse leinalipuna)
 10) 23. juuni - võidupüha
 11) 24. juuni - jaanipäev
12) 20. august - taasiseseisvumispäev
13) 1. September - teadmistepäev
14) Oktoobrikuu kolmas laupäev - hõimupäev
15) novembrikuu teine pühapäev - isadepäev;
16) Valimiste ja rahvahääletuste toimumise päev
 Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi ning  heisata riigilipud maavanema korraldusel vastavas maakonnas mõne sündmuse puhul. Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.
Riigilipp heisatakse suveajal kell 8.00, talveajal kell 9.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui Vabariigi Valitsus või maavanem ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.
Jaaniööl riigilippu ei langetata.
Riigilipp heisatakse Tallinnas Pika Hermanni torni - iga päev päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00; lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00; vajadusel võidakse lipp heisata ja langetada ka teistel kellaaegadel Vabariigi Valitsuse korralduse alusel.
  Lipu heiskamisel kasutatakse muusikalise signatuurina laulu “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ning langetamisel laulu “Mu isamaa armas” algusfraase.
Lipu heiskamise tingimused
Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse, mis asub hoone peasissekäigu juures või mujale selleks sobivas - väärikas ja hästinähtavas kohas. Seejuures tuleb arvestada, et lipul oleks piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.
Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast . Lipuvardad ja - mastid on soovitav värvida valgeks. Vardaga lippude puhul eiratakse nimetatud nõudeid kahjuks tihti.
Eesti linnades ja alevites kasutatakse sissejuurdunud kombe kohaselt enamasti 2,5…3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud nn normaalsuuruses (105 x 165 cm) lippe. Sellise heiskamisviisi ja suurusega lipud sobivad meie vanade asumite madalatele hoonetele ja kitsastele tänavatele. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.
Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.
Milleks heisata lipp?
Öeldakse, et inimene küllastuvat kõigest, ka magusast unest ja armastusest. Kas ka pärast aastakümnete pikkust okupatsiooni tagasi võidetud rahvussümbolitest?
Riigilipp on riigi ja tema kodanikkonna võrdkuju. Korras ja õigesti heisatud lipp annab riigipühadele erilise ülevuse, samas kui pleekinud, narmendav või ebaväärikasse, korrastamata paika välja pandud riigilipp mõjub samuti, kui saaksite mingil tähtpäeval lillekimbu asemel vana luuakontsu. Lugupidamatus riigilipu vastu on lugupidamatus riigi ja iga tema kodaniku vastu.
Riigilipu heiskamine näitab üles austust ja armastust oma kodumaa vastu.
Mastivimpel
Ametlikke lipupäevi on aastas vaid paari nädala jagu. Sinimustvalge lipu võib heisata ka avalike ürituste ja perekondlike tähtpäevade puhul, kuid ega nendegi arv kuigi suur ole.
Et koduaedade ja avalike paikade lipumastid umbes 340 päeva aastas tühjalt ei seisaks, oleks üpris mõistlik neil nö lipuvabadel päevadel tõsta sinna mastivimpel. Mastivimpel on meil üsna uus, neid on alles viimastel aastatel kasutama hakatud, ent paljudes riikides (eriti Põhjalas) on vimpel väga populaarne .
Mastivimplil võib kasutada rahvusvärve, aga ka maakonna, valla või linna tunnusvärve. Koduõuel heisatava mastivimpli võib kavandada igaüks endale meelepärastes värvides. Vimplile võib õmmelda, maalida või trükkida vapi või peremärgi; asutuse, ühingu või firma embleemi.
Enamasti on mastivimplid nn pöörlevad vimplid, mille pikkuseks arvestatakse kuni pool lipumasti kõrgusest. Lipuna heisatavad vimplid on tavaliselt lühemad. Mastivimpli suureks eeliseks on see, et seda ei pea õhtuti langetama. Vimpel võib lipumastis lehvida kasvõi aastaringselt , kui väljanägemine seda lubab. Lipupäevadel asendatakse vimpel (ka rahvusvärvides vimpel) riigilipuga.

Eesti riigivapp

Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, mil Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna (Revali) linnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sama motiiv kandus hiljem üle Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna Katarina II 4. oktoobril 1788. a.
Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925. a. Eesti vägivaldsel liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 7. augustil 1990. a. Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993. a.
 
   Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp.
    Suurel riigivapil on kuldsete lehtedega ümbritsetud kuldsel kilbil kujutatud kolm sinist , sammuvat, otsavaatavat (passant gardant) lõvi.      
    Eesti väikese riigivapi kilp ja kujund on samad mis suurel vapil, kuid ilma tammeoksteta.
     Riigivapi kujutist kasutatakse riigipitsati, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ning muu riigivõimu teostava asutuse pitseris. Suure riigivapi kujutist kasutatakse Eesti seadustel ja Vabariigi Presidendi seadustel.
Eesti riigivapp on üks vanimaid ja kaunimaid Euroopas. Kolme sinise sammuva lõviga kuldne vapikilp põlvneb Taani kuninglikust vapist, mille kasutamise õigus anti siinse maa isandateks saanud Taani kuningate poolt Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale. Rüütelkonna vapp kui kogu maad hõlmava korporatsiooni sümbol omandas hiljem Eestimaa hertsogiriigi, seejärel Eestimaa kubermangu vapi staatuse. Lõvi on heraldikas võimu ja vapruse , tugevuse ja õilsuse sümbol. Need omadused sobisid iseloomustama ka noort Eesti Vabariiki. Eestimaa kubermangu õigusjärglasena võeti üle ka tolle vapp, mille kohalt eemaldati tsaarikroon ja tehti mõningad stiililised muudatused. Otsus võtta iseseisva Eesti Vabariigi vapiks Eestimaa ajalooline vapp ei sündinud kergelt. Selle vastu sõdisid ägedalt mitmed tuntud aatemehed, kes nõudsid rahvuslikumat sümbolit. Tehti hulgaliselt uue "eestiliku" vapi kavandeid , millest soositum oli kunstnik Vabbe pakutud punane kümneharuline täht sinisel kilbil. Selline kahest viisnurgast kokkupandud kujund pidi sümboliseerima koidutähte ning olema vastuvõetav kõigile - traditsionalistidest kommunistideni. Lähemalt võib sellest kuus aastat kestnud vapisõjast lugeda Artur Taska raamatust "Eesti vapp" (Kirjastus Kupar, Tallinn 1993). Pseudorahvuslik kampaania " aegunud " heraldikareeglite vastu viimaks vaibus ja 19. juunil kinnitati kolme lõviga vapp II Riigikogu poolt Eesti Vabariigi riigivapiks.
 

Eesti rahvushümn

 
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Eesti Vabariigi riigihümn on koorilaul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius . Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule Johann Voldemar Jannsen . Eestis lauldi seda esimest korda Eesti esimesel laulupeol 1869. aastal. Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis 19. sajandi lõpul sai "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eestis väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algul üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks
riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia , mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks. Ametlikult kinnitas Eesti Vabariik Fredrik Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920.

Vene okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" rangelt keelatud. Hümni laulmine tõi kaasa karmid repressioonid, kuid laul ei ununenud. Ühes Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn.
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Muusika Fredrik Pacius
sõnad Johann Voldemar Jannsen
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!