Oluliseks peeti, et maarahvas leiaks kord kuus tee kirikusse ja vähemalt aastas korra käiks pihil. (Põltsam 2000) Liivimaa oli keskajal saanud kristluse eelpostiks (Põltsam 2000). Ükskõik milliseid muudatusi ka ära ei tehtud rõhutati ikka ja jälle rahvakeelele, mis ühendas kirikut ja rahvast. Kindlasti aitas selline rahvakeele tähtsustamine kaasa preestrite paremale tööle. Mainin ära, et preestriks sai siiski vaimulik, kes valdas rahvakeelt kuid leidus ka neid vaimulikke, kes olid vannutatud ametisse aga keelt ei vallanud. Nemad pidid vähemalt aastaks enda kõrvale leidma kaplani. (Põltsam 2000) Tegu on siis vaimulikuga, kes tegutseb väljaspool kirikut. Väga oluliseks pidasid vaimulikud rahvakeelt ka sellepärast, et see andis ülevaate usuelus ja aitas hoida noorkristlasi õigel teel. (Põltsam 2000) 16.sajandil said uuenduspüüdlused veelgi hoogu juurde ning Liivimaal hakati hulgaliselt asutama kabeleid ja vikaariaid
Värvid ja isikud ,,jumala... ,, ?- Vergilius-Dante lemmikluuletaja, kes kehtestab maist tarkust. Beatrice- oli Dante muusa, sümboliseerib usku ja armastust. Punane ja must- põrgu, surm, Valge- paradiis, süütus, puhtus.Petrarca teos ? Mitu osa? .. ,,Laulude raamat" , kaks osa: ,,Madonna Laura eluajal" ja ,, Pärast Madonna Laura surma". Esimene osa oli lõbus ja mänguline, teine osa kurb ja eleegiline. ,,Dekameroni"- Erootiline, elujaotav, kasutab rahvakeelt.,,Dekameroni" tegelased? 3 noormeest on Baccaccio ise. 1 on õnnetu, 2 on naljatlev, 3 edukas. 7 neidu on naised tema elust.
ning silmapaistev esindaja. 1896. a. ilmus Eduard Vilde romaan «Külmale maale», mis eesti kirjanduses senitundmatul kombel käsitles külaelu. Esmakordselt paljastati selles teoses kapitalismi ühiskondlikke vastuolusid ja näidati, et inimese saatust kujundavad sotsiaalsed olud ning vahekorrad. «Külmale maale» on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt. Seetõttu on «Külmale maale» saanud väga populaarseks. Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas. Aastatel 18781882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis Aastatel 18831886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887 1890 ajalehe Postimeestoimetuses. Aastatel 18901892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 18931896 töötas taas Postimehe toimetuses. Aastal 1896 elas ta Moskvas.
Juba Gustav II Adolfi päevil ilmusid mõned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad. 1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks. Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, õppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693
Koos L´Illustre Théâtre trupi riismetega astus Molière ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Üle kolmeteistkümne aasta rändas trupp mööda linnu ja külasid, mängides improviseeritud farsse commedia dell'arte stiilis, varieerides süzeesid ja sobitades komöödia traditsioonilisi tegelaskujusid oma publiku eluoluga. Nende aastatega laienes Moliére'i silmaring kõvasti, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta peagi esinäitlejaks. Et etendusi sisukamaks muuta, hakkas Molière repertuaari ise kirjutama. Esialgu töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid elemente, hiljem hakkas kirjutama juba algupäraseid näidendeid. 1658. aastal naasis Molière'i trupp Pariisi. Pälvinud kuningas Loius XIV huvi, said komödiandid kutse esineda kuningalossis. Üsna kiiresti tõusis Moliére Pariisi juhtivaks teatritegelaseks
mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. Kirjandus 1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks. Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, ôppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jôudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693
luuletusi tuntuim ,,Päts" ning arvukalt keelealaseid kirjutisi. Ta pani endale eesmärgiks inimeste silmaringi avardamise ja köitva populaarteadusliku lugemismaterjali tegemiseks. Andis välja raamatu ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed", mis tutvustas eesti lugejaid paljude võõraste maadega ja mda hakati nimetama eesti talurahva entsüklopeediaks. Masingul on suured teened eesti kirjakeele rikastamisel ja uuele kirjaviisile ülemineku valmistamisel. Ta püüdis kirikukeelt ja rahvakeelt lähendada, TÄHTSUS: tema tõi Õ tähe. Ood- pidulik luuletus, ülistus või mälestuslaul. Pastoraal on maaelu kujutav karjaselaul Kristjan Jaak Peterson- ta lõi oode, mis näitas, et võib sügavatest tunnetest laulda. Tema vaimsest pärandist peale võime hakata lugema eesti rahvusliku kirjanduse algust. Alles 20.sajandi künnisel tõid nooreestlased tema tööd lugejate ette. Ta oli haritud eeslane, kes ei häbenenud eestlikku päritolu ja selle märgiks musta
ja külasid, mängides commedia dell' arte stiilis improviseeritud farsse, varieerides süzeesid ja sobitades itaalia maske prantsuse eluga. Commedia dell' arte koosnes neljast maskist: Pantalone (kaupmees, ihnur), doktor ja lihtsameelsed teenrid ehk zanni'd Brighella(kaval, osav ja õel talupoeg) ning Arlecchino (totravõitu, hiljem kelm). Neil aastail laienes Moliére'i silmaring, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta tänu oma andekusele ja haritusele eesnäitlejaks. Et saada etendusteks uut ja sisukamat repertuaari, hakkas Moliére ise kirjutama juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi ,,Arutu" lavastas ta 1653. aastal. Mõnes Moliére'i tegelase nimes võib Commedia dell' arte maskid ka palju hiljem aimata nende päritolu: näiteks mitme komöödia tegelane Sganarelle on tuletatud Zanarellost (zanni 'st)
Ta on papa Jannsen, Postipapa...mees, kellele peavad tänulikud olema kõik meie ajakirjanikud, lauljad, luulehuvlised ja meie kalli isamaa patrioodid. Lapsepõlv ja haridustee Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. aastal Vana-Vändra vallas mõisa vesiveskis möldri pojana. Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana-Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma "suurkooliks". Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue-Vändrasse Särghaua tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Jannsen oli innustunud edasiõppimise mõttest, aga et see muul teel võimalik ei olnud, siis pühendus ta vabal ajal oma leivaisa kogust laenatud raamatute
mis ei ole samuti Thor Helle enda kogutud, vaid pärinevad väljaandja sõnul samalt ,,kristlikult sõbralt", kellelt sõnastikuosagi, ent sisaldavad ometi palju rikkalikumat materjali kui Vestringi käsikirja sõnaartiklitest leida, mistõttu on oletatud, et Thor Helle kas lisas neile oma kogutud materjali või kasutas lisaks Vestringi käsikirjale veel kellegi materjale. Raamatu lõppu on keeleharjutustena paigutatud dialoogid, mis püüavad võimalikult täpselt kajastada eesti rahvakeelt, neist viimane (dialoog kirikuõpetaja ja surmamõistetu vahel) pärineb Eberhard Gutsleffilt, esimesed kolm teistelt pastoritelt, kelle hulgas E. Gutsleffi sõnastuse põhjal tuleb näha ka Thor Hellet. Seega on 1732. aastal ilmunud ,,Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache" tegelikult kollektiivne töö, millest Thor Helle on ise koostanud mahuliselt üsna väikese osa, kuid mida ta on toimetanud oma keeleliste arusaamiste kohaselt ning lähtudes piibli tõlkimise vajadustest
Suurt mõju avaldas Liivi luulele ka Eesti vanem ja kaasaegne rahvalaul. See puudutab nii Liivi luuleloomingu sisu, kompositsiooni, stiili kui ka keelt kitsamas mõttes.Kaasaegsest kirjandusest hindab Liiv realiste, eriti E.Petersoni, suhtub aga kriitiliselt sümbolistlikku luulesse. Liiv mõistab hukka E.Enno subjektivismi ja müstitsismi, näidates, et Enno luule pole isikliku kannatuse luule, vaid valuta valu kunst. Liiv nõudus, et kirjanikud õpiksid tundma rahvakeelt, kasutada keelt, mida ,,kõik mõistavad ja kirjutava." Liivi loomingulises tegevuses on võimalik eristada kahte perioodi, piiriks loetakse 1894. aastat. Esimene loomingu periood oli aastail 1885-1894, teine 1894-1913. Peale sisulise iseärasuste on need loomingujärgud ka zanriliselt erinevad. Oma esimese luulekogu käsikirja seab Liiv 1892. aasta lõpul kokku, pakkus seda kirjastajatelegi, kuid asjata. See luulekogu ei näinud trükimusta ning kirjanik hävitab ta hiljem.
Anekdoodid, mõistujutud, paroodiad, naljandid, pajatused- need on vägagi tuttavad ka uuemale põlvkonnale. Kohandatuna kaasaegsesse maailma on rahvaluulel ka tänapäeval inimeste elus oma täieõiguslik koht olemas. 2. Identiteet ja folkloor Identiteedi- kontseptsiooni ja folkloori vahel on märkimisväärne seos. Rahvuslikud tunnused nagu keel, riietus ja pärimused on välised märgid, mis näitavad, kes keegi on ja millisesse gruppi kuulub. Kui käsitleda veel eraldi alajaotusena rahvakeelt, rahvariietust ja rahvapärimusi, siis on selge, et etnilise identiteedi loobki folkloor, mida peetakse ka kultuurilise identiteedi kindlustajaks. Identiteedil endal on ka erinevaid määratlusi. Identiteedi puhul on oluline just küsimus ühe inimese suhetest teistega. Kas on siis tegemist rahvusliku või näiteks soolise identiteedi küsimusega. Identiteedi loomuse paremaks mõistmiseks on kindlasti palju abi rahvaluulest.
Kriitiliselt. Inimliku lihtsuse pooldaja. Karakterikomöödia. Mitmekülgsus. Kolleegiumiajal algas ühtlasi Moliére lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge. kaasaegne prantsuse kirjandus, jätkas ladinakeelse kirjavara lugemist ja tutvus hispaania kirjandusega. veiderdajad ja komödiandid. Võlavangla- põlatud komödiantidega rändtrupp. laienes Moliére'i silmaring, õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. I näidend-,,Arutu". Molière elukäik, tohutu elu- ja teatrikogemus ning mitmekülgne looming tegid temast maailma universaalseima teatrimehe, kes avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile, aidates seega kujundada uusaja teatri palet. Kahtlemata on olnud Molière'ist paremaid näitlejaid, lavastajaid, draamakirjanikke, näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus. Naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid, intriigid, elav kõne. Valgustus 18.saj
Tema käsitutses on tegelikult reaalne hoopis hauatagune maailm. Vennad Grimmid 19. sajandi algul, mida nimetatakse ka muinasjutu kuldajaks, panid vennad Jakob Grimm (1785- 1863) ja Wilhem Grimm (1786-1859) aluse romantilise muinasjutu zanrile, avaldades oma ,,Laste- ja kodumuinasjutud". Need said kiiresti populaarseks ja levisid üle kogu Euroopa ja mujalgi. Grimmid rõhutasid küll muinasjuttude ehedust, kuid olid siiski lugusid ka töödelnud: lisanud õpetlikkust, kärpinud lopsakat rahvakeelt ja kohandanud muinasjutte tollaste lugejate maitsele. Bremeni linna moosekandid, hunt ja 7 kitsetalle, tuhkatriinu, lumivalgeke, vahva rätsep, jpm. Ernst Theodor Amadeus Hoffman (1776-1822) Hoff mann oli suurepärase fabuleerimisande ja rikka fantaasiaga jutumeister ning tegelikkuse parodeerija, kelle teoseid läbib kunstiloomingu ja kunstniku elusaatuse teema, seda alates tema esimestest kuni viimase, lõpetamata romaanini ,,Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest".
kui ka skulptuurid. Selle asemel kasutatakse sümboleid. Jumalateenistus annab tunnistust judaismi orienteeritusest mehele. Õigeusklike juutide koguduses võivad naised jumalateenistusel osaleda üksnes passiivselt selleks eraldatud paigas või rõdul. Vabameelsemate juutide kogudustes istuvad naised meeste hulgas. Õigeusklikes kogudustes kasutatakse heebrea keelt, vabameelsetes sünagoogides aga nii heebrea kui ka rahvakeelt. Sünagoogi jumalateenistus on kristliku ja islami jumalateenistuse algvorm. Juudi koguduse vaimne juht on rabi, kes tunneb ja õpetab seadust (Mauranen, lk 100). Vagale juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki. Perekond ja kogudus õpetavad ja kasvatavad uut sugupõlve religioosset pärandit järgides. Naisel on perekonnas keskne koht. Õigeusklikus perekonnas järgitakse erilise hoolega söömist puudutavaid seadusi näiteks ei sööda sealiha ega verd
pastori poeg Bengt Gottfried Forselius. 1684. aastal avas ta Tartu lähedal Piiskopimõisas nn. Forseliuse seminari, kus hakati ette valmistama eestikeelseid koolmeistreid ja köstreid. 1687.aastal nõustus Liivimaa rüütelkond, alguses küll vastumeelselt, kohustusega luua igasse kihelkonda kool. Põhjasõja alguseks oli Eestis kirjaoskajaid juba tuhandetes. Forselius oli väga tähelepanelik mees ja lihtrahvaga tihedalt kokku puutudes õppis ta juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ka ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Eestikeelseid trükiseid oli aga ilmunud juba kaugelt enne Forseliuse aega. Esimene teadaolev,
Jannseni perekond: 3 ELULUGU Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. a. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma "suurkooliks". Siin omandas ta hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, peale lõpetamist täiendas end Vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis Jannsen õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid
esineb esimest korda sõnaühend Standard English. Vaatame, kuidas normitud kirjakeel erineb teistest keelekujudest. Allpool toodud skeem on pärit Kenneth G. Wilsoni Ameerika inglise keele käsiraamatust. See inglise keele mudel hõlmab kolm keelekuju: Standard English 'standardinglise keel, normitud inglise keel', Common English 'tavainglise keel' ja Vulgar English 'rahvainglise keel, lihtrahva inglise keel'. 22 Ülemine ring tähistab standard-, keskmine tava- ning alumine rahvakeelt. Meie keelekasutus peegeldab paljuski seda keelekeskkonda, milles me elame. NIMELT Varaste, asotsiaalide ja narkomaanide seltskonnas liikudes omandame vargaargood ja narkoslängi, AGA kuid oleks petlik arvata, et saaksime niimoodi tundma õppida normitud kirjakeelt. SEEGA Peame hoolikalt valima, mida lugeda ja vaadata, sest kõik kolm ringi peaksid olema meie
Keegi ilmselt ei kahtle, et ta on olnud Eesti jaoks üks väga oluline inimene, kuid kuidas siiski kulges ta elutee ning mida ta tegi meie riigi ja kultuuri heaks, et me kõik temast midagi teame? ELULUGU Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma "suurkooliks". Siin talletas ta veskiliste kõnepruugi ning omandas hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa."
1601. aasta näljahäda ja sellele järgnenud katk viisid hauda suurema osa linnarahvast. Tagasilöögi sai kooliõpetus, katkes eestikeelsete raamatute väljaandmine, kadus rahva kirjakeelt viljelnud haritlaste vanem põlvkond. Liivi sõja tõttu varises Vana-Liivimaa könföderatsioon kokku: Tallinn, Harju-, Viru- ja Järvamaa liideti Rootsiga, Lõuna-Eesti läks Poola koosseisu, Saare-Lääne piiskop müüs oma valdused Taani kuningale. Rekatoliseerimist alustati rahvakeelt oskavate jutlustajate, pihiisade ja pastorite ettevalmistamisest. Erilist tähelepanu pöörati seejuures noorsoo kasvatamisele ja õppeasutuste rajamisele. Tartu kool sai 1585.a. kolleegiumi õigused. Õpilased elasid internaadis. Jesuiitide kolleegiumid jagunesid õppetegevuse alusel alam- ja ülemastmeks. Esimeses astmes oli viis, teises kolm klassi. Tartus avati viis klassi, mis vastas gümnaasiumi kursusele. Põhiainete õpetamine tomus ladina keeles. 1585
Liivi luule põhiosale on omane kujundi pingsus ja värsi musikaalsus. Traagilise tundevärvingu kõrval leidub ka huumorit ja satiiri. Kujundeist eelistab Liiv personifikatsiooni, arendatud metafoori ja võrdlust. Kasutab ka kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. Säilinud on üle 300 luuletuse. [2,4] Liivi luules oli uudne vorm - lühike, selles on nähtud jaapani haiku ja tanka mõju. Liiv nõuab, et kirjanikul tuleb rahvakeelt tundma õppida, tuleb kasutada keelt, mida "kõik mõistavad ja kirjutavad", nõuab, et eesti keel tuleb "rahvale arusaadavaks hoida". [2,4] Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda ääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida
Papa Jannsen (Jannseni üks hüüdnimedest) oli põline vändralane, tema esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu inimpõlve möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Oma jutukalt ja arukalt emalt pärandas ta elurõõmsa iseloomu, tugeva huumorimeele ja lopsakalt ladusa jutustamisande. Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana- Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma "suurkooliks". Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue- Vändrasse Särghaua (kirjanik Ernst Särgava vanaisa) tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Hea lauluhääl ja andekus olid nähtavasti selleks tõukejõuks, miks Vändra koguduse õpetaja ja
Ta omandas üsna hea humanitaarhariduse. 1643 asutas ta oma näitetrupi. Seda ei saatnud edu ning see tuli sulgeda, selle peale pandi Moliére võlavanglasse. Sealt vabanenuna hülgas ta oma seisuse ning liitus põlatud komödiantidega, astudes Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Üle kolmeteist aasta rändas trupp ringi, need aastad laiendasid Moliére´i silmaringi, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis erinevat rahvakeelt. Trupis tõusis ta peagi esinäitlejaks. Et saada etenduseks uut ja sisukamat repertuaari, hakkas ta ise kirjutama. Esimene näidend oli 1653 aastal ,,Arutu". Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik. Lühikese ajaga tõusis ta juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri. Tema esimene tõeline komöödia oli ,,Naeruväärsed eputised" (1659). Selles jääb intriig tagaplaanile, tegevust on laval vaid niipalju, kui on vaja kommete ja iseloomude kujutamiseks. Teos on
sajanditel kirjutati peamiselt Egiptuse papüürusest kokkukleebitud kirjarullidele ehk biblionidele. Peagi tõrjus biblionid välja aga odavam ja käsitlemisel mugavam vihikukujuline kõide koodeks. Ümberkirjutatud käsikirju illustreeriti kaunite värviliste miniatuuridega, mis muutsid raamatu eriti kalliks. Bütsantsi kirjanduses põimusid nii antiikne kui ka kristlik . Kiriku mõjul kujunes Bütsantsis välja oma luulekunst ehk hümnograafia . Nendes luuletustes kasutati rahvakeelt ja lihtsamaid vorme. Tolleaegse kirjanduse hulka arvatakse ka kõnekunst. Bütsantsis saavutas see eriti kõrge taseme kiidu- ning ülituskõnede osas. Oraatori meisterlikkus seisnes mitte kõne selguses ja loogilisuses, vaid vihjamisi mõistaandmises ehk niiõelda ümber nurga rääkides. Impeeriumi alguseks oli ladina keel . Paljud romealased seda aga ei osanud. Peagi võeti ladina keele asemele ametlikuks keeleks, kreeka keel . See erines aga tunduvalt keskajast pruugitust
Juba Gustav Adolfi päevil ilmusid môned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad. 1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks. Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, ôppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jôudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle 11
Juba Gustav Adolfi päevil ilmusid môned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad. 1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks. Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, ôppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jôudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693
Eestikeelne kirjasõna Juba Gustav II Adolfi päevil ilmusid mõned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad. 1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks. Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, õppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693
kirikulaulu taustal Teie arvates erandlikud või mitte? Aga baltisaksa mitmekeelse juhuluule traditsioonis? Käsu Hansu luuletusel ei ole midagi ühist ei kenitlevate või frivoorsete pulmasalmikutega, koraaliliste matuselauludega ega õpetatud luule traditsioonide järgi loodud dedikatsioonilauludega. Nii ei ole ka alust käsitleda seda teost koos muulastest autorite juhuluulega (JL) Laulu autor on tundnud rahvakeelt, toetunud rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormile. Laul levis laialdaselt ka rahvasuus (variandid). Käsu Hansu ,,nutulaulu" teemad ja moraal · Tema laul käsitleb Põhjasõja sündmusi 17041708 Tartu linnas. Autori hoiak on Rootsi poolt toetav ja Vene vägede rüüstetegevust tauniv. · Vene väed on karistus Jumala käest. Vrdl BR suhtumist, mis oli suht sama. 18. sajandi jutukirjanduse poeetika ja teemad F. W. von Willmanni ,,Juttud ja Teggud" näitel.
paremaks saavutuseks. Tegu juhuluuletusega. Kujutab Põhjasõjas palju kannatada saanud Tartu linna saatuslugu. Vene vägede poolt hävitatud Tartu lugu kujutades on autor ilmselt arvestanud Jeruusalemma hävituslooga, mis oli avaldatud lõunaeestikeelses kirikukäsiraamatus. Rahvusvahelise kultuuriloo kontekstis on Käsu Hansu kaebelaul erakordselt mahukas eriomase kompositsiooniga luulekogu. Autor tundis korralikult rahvakeelt, toetus rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormidele. Käsu Hansu kaebelaul levis üsna laialdaselt rahvasuus 18. ja veel 19. sajandil ning sellest on üles kirjutatud mitmeid koopiaid. 7. Valgustuslik kirjandus a) Mis on valgustus ja valgustuskirjandus? b) Millal tekib eesti valgustuslik kirjandus? c) Nimetage olulisemaid eesti valgustusliku kirjanduse esindajaid ja nende teoseid.
kohast, ES stipendiaadid 200 kohast. · 1955 ,,Väike eesti murdeatlas" 128 kaarti · 1932 ,,Eesti keeleala murdelisest liigendamisest" aluseks ca 500 Saareste murdekaarti. Mõisteline sõnaraamat: · Materjali kogumine temaatilise küsitlusega, ka vanu ja haruldasi sõnu. ES stipendiaadid ja vastajate võrgustik Soome eeskuju järgi. Mõistetel põhinev kogumine andis rikkaliku materjali. 1930.aastatel koguti rikkalik murdematerjal, taheti päästa vana rahvakeelt. · 1958-68 ,,Eesti keele mõisteline sõnaraamat" I-IV 19.saj maaelu kajastav ajalooline, etnograafiline materjal. Seni põhjalikem eesti murdesõnastik. · Kirjakeele arendamine: kuulus õigekeelsussõnaraamatu töörühma. Kirjakeel olgu kergesti õpitav, rikkalike ja paindlike väljendusvõimalustega. Toetumine keelevaistule, psühholoogiline otstarbekohasus, üldkeele
Juba Gustav II Adolfi päevil ilmusid mõned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad. 1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks. Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, õppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693
Tema suurim teene on põhjaeesti k grammatika 1732 "Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" koostamine. Ta oli grammatika tegelik autor, kuigi tiitellehel kirjas vaid väljaandja Gutsleff. Raamat on mahukam kui kõik senised grammatikad, I osa on grammatika, II osa on sõnastik, ülejäänud osa on muu materjal (vanasõnad, mõistatused, religioossed proosadialoogid). Grammatika näitab, et Helle tundis hästi rahvakeelt. Grammatika on mõeldud praktiliseks keeleõpetuseks pastoritele, kes vajasid ametitalitustes eesti k, ja oli piibli tõlke alus. Grammatika eessõnas käsitletakse tolle aja keeleteaduse mõisteid. Ortograafia järgib Forseliuse-Hornungi kirjaviisi. Süntaksis tähelepanu ühildumisele: noomen ja verb on samas arvus. Morfoloogias grupeerib sõnu silpide alusel 1-3-silbilisteks sõnadeks, mida käsitleb erinevalt käänduvate tüüpidena. Sõnastikus on
täiendamine. Raamat ilmus 30. detsembril 1825. Mihhailovskoje pagendusaastail sai Puskinist Venemaa üldtunnustatud esiluuletaja. Kadusid epiteedid lütseumi-Puskin, Puskin-vennapoeg, Puskin-noorem, mida varem kasutati, et vahet teha tema ja ta luuletajast onul. Aleksandrist sai nüüd lihtsalt Puskin ja Vassili Lvovits Puskini nimele lisandus ,,onu". Puskin kirjutas Mihhailovskojes palju ja luges paju, kuulas ohtrasti ja tähelepanelikult rahvaluulet ja rahvakeelt. Sel ajal kirjutas ta järgmised teosed: lõpetas ,,Mustlased", kirjutas 17 ,,Boriss Godunovi", lõpetas ,,Jevgeni Onegini" kolmanda peatüki ja kirjutas peatükid neli kuni kuus, kirjutas ,,Krahv Nulini" ja mitukümmend luuletust. Puskini tolleaegne seltskond peaaegu piirdub naabruses asuva Trigorskoje mõisa omaniku P. A. Ossipova perekonnaga. Ossipova ise oli alles mõni aasta üle neljakümne. Ta oli tark, väga haritud naine
Kasutab antiikaegset värsimõõtu. Poeetiline raam lähtub sellest, mis stuudiumi vältel omandatud sai: autor proovib luulega väljendada oma eruditsiooni ja teadmisi, nt antiikmütoloogia vm kindlaid motiive. 6. Käsu Hansu luuletuse „Oh! Ma vaene Tardo liin” teemad, poeetika ja sõnum “Käsu Hansu kaebelaul” (18.saj algus) on kuulsaim juhuluuletus, miles antakse edasi protestantlikku filosoofiat. Tartu murdes. Laulu autor on tundnud rahvakeelt, toetunud rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormile. Sõnavaraliselt huvitav tekst, lõunaeestilisi murdesõnu, nt ent ‘aga, vaid’, joht ‘sugugi mitte’, kohhald ‘otsekohe’, tääl ‘siin’, Aijastag ‘aasta’, liin ‘linn’. Teema: Tartu hävitamine Põhjasõjas 18.saj algul. Minajutustaja Hans = Tartu; isikustab end. Esialgu on Tartu toretsev ja külluslik, pärast sõda lagunenud, hiljem esitab soovitusi teistele linnadele. Minajutustaja jaguneb 3 seisuseks:
1601. aasta näljahäda ja sellele järgnenud katk viisid hauda suurema osa linnarahvast. Ragasilöögi sai kooliõpetus, katkes eestikeelsete raamatute väljaandmine, kadus rahva kirjakeelt viljelnud haritlaste vanem põlvkond. Liivi sõja tõttu varises Vana-Liivimaa könföderatsioon kokku: tallin, Harju-, Viru- ja Järvamaa liideti Rootsiga, Lõuna-Eesti läks Poola koosseisu, Saare-Lääne piiskop müüd oma valdused Taani kuningale. Rekatoliseerimist alustati rahvakeelt oskavate jutlustajate, pihiisade ja pastorite ettevalmistamisest. Erilist tähelepanu pöörati seejuures noorsoo kasvatamisele ja õppeasutuste rajamisele. Tartu kool sai 1585.a. kolleegiumi õigused. Õpilased elasid internaadis. Jesuiitide kolleegiumid jagunesid õppetegevuse alusel alam- ja ülemastmeks. Esimeses astmes oli viis, teises kolm klassi. Tartus avati viis klassi, mis vastas gümnaasiumi kursusele. Põhiainete õpetamine tomus ladina keeles. 1585
Sajandi lõpupoole hakati looma uusi eesti sõnu (Grenzstein, Hermann), tegeldi teadlikult laenamise ja sõnamoodustusega. 12. Keda peetakse eesti sõnavarauurimise esimesteks uurijateks (nende uurimisteemad, väljaanded, sõnad). J. H. Rosenplänter – ajakirjas „Beiträge“ kutsus rahvast üles rahvakeelest sõnu juurde tooma. Baltisaksa pastorid, eesti haritlased, soomlased – võtsid „Beiträge“ üleskutsest vedu ja arendasid rahvakeelt. Lisandusid pikad sõnad, kõnekäänud, nimede nimestikud, sõnade tähendusi ja päritolu selgitati ja sünonüümide erinevusi ka. Kokku saadi 7000 sõna. M. Veske – tõi leksikoloogiasse võrdlev-ajaloolise meetodi, millega uurida diakroonilisest aspektist (jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka sõnavara päritolu uurimisse) A. W. Hupel – eesti-saksa sõnaraamat 1780, 17 000 sõna. A
Juhuluuletuste vastandiks on autori epigrammiline pilkeluule. Kõik epigrammid pole õelad ja kõik tema agressiivse tendentsiga luuletused ei kuulu epigrammide hulka. C pilge on terav ja halastamatu, alati kindlate isikute pihta. Invektiivid Caesari vastu on poliitilist laadi, mõneski luuletuses rünnatakse anarhistliku kallakuga poeete, pilgatakse mõningaid isikuid nende kõlvatuse ja pahede pärast. Egrammid on napisõnalised, struktuur, keel lihtsad, esineb rahvakeelt, isegi sõimu. Sageli folkloorsed valmilised väljendid. Pikemad teosed kuuluvad peamiselt aleksandria stiilis ,,õpetatud luule" liiki. 38. Kes oli Vergilius? Nimetage ta teosed. Vergilius oli kuldse ajastu poeet (70-19 e.m.a). Postuumne kogumik V noorea luuletusi: ,,Pisiasjad". Esimene suurem luuleteos: ,,Bucolia", poeem ,,Põllutööst" järgnes, suurim teos on ,,Aeneis". Veel üks teos: Georgica. 39. Millised olid Horatiuse põhimõtted elus ja loomingus? Millistele autoritele on
kõige paremaks saavutuseks. Tegu juhuluuletusega. Kujutab Põhjasõjas palju kannatada saanud Tartu linna saatuslugu. Vene vägede poolt hävitatud Tartu lugu kujutades on autor ilmselt arvestanud Jeruusalemma hävituslooga, mis oli avaldatud lõunaeestikeelses kirikukäsiraamatus. Rahvusvahelise kultuuriloo kontekstis on Käsu Hansu kaebelaul erakordselt mahukas eriomase kompositsiooniga luulekogu. Autor tundis korralikult rahvakeelt, toetus rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormidele. Käsu Hansu kaebelaul levis üsna laialdaselt rahvasuus 18. ja veel 19. sajandil ning sellest on üles kirjutatud mitmeid koopiaid. 7. Mis on nn valgustuskirjandus? Valgustuskirjandus on valgustusajastu ideedest kantud kirjandus ( 18. sajand), millele oli iseloomulik sügav usk mõistuse jõusse ja inimväärikusse, samuti hariduse ning kultuuri nõutamine rahvahulkadele.
,,Kaks paari ja. üksainus" võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Mahajäänud on ,,Kahe paari ja üheainsa" kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi sissejuhatavais ,,kriipseldustes". Vananematud selle vastu on dialoogid elavat rahvakeelt tabavas lopsakuses ja täpsuses. Kui ,,Kahe paari ja üheainsa" vastolulises ühtekuuluvuses ja ühiskondlikus apaatias puudub igasuguse sihipüüdliku tegevuse ülesehitus, siis on aasta hiljem ilmunud ,,Vanad ja noored" uueks tähiseks Tammsaare Hanseni arenguteel. Nüüd kergitab ka meie noornaturalist juba esile jutustuse ideelise juhtimise. Selleks ideeks on paratamatu vastolu vana ja uue sugupõlve vahel - nii siis jällegi mitte sotsiaalselt, vaid bioloogiliselt rõhutatud põhivaade
luulekeele ja eesti rahvakeele arengust. 5. Käsu Hansu ,,Oh, ma vaene Tarto liin!": hoiakud, poeetika ja kultuurilooline tähendus. Kaebelaul on 32-stroofiline sõjavastaseid meeleolusid väljendav luuleteos, personifitseeritud Tartu linna monoloogina, rääkides Põhjasõja kannatustest ja linna raskest saatusest.. Rahvusvahelises kultuuriloos on kaebelaul erakordselt mahukas eriomase kompositsiooniga luulekogu. Autor tundis korralikult rahvakeelt, toetus rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormidele. Põhjasõja käigus hävitati täielikult Tartu linn, juba 1704. aastal tungisid Vene väed Tartusse ja purustasid enamus maju, uuesti rünnati 1708. aastal, kuna Peeter I oletas, et rootslased tahavad endised valdused tagasi võita.Sündmus vapustas rahvast, Puhja köster Käsu Hans kirjutas Tartu hävitamisest inspireerituna samal aastal nutulaulu "Oh! ma waene Tardo liin...", kus elas hardalt kaasa oma maa
hülgas ta oma seisuse ning liitus põlatud komödiantidega, astudes ühte LõunaPrantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Üle kolmeteistkümne aasta rändas trupp mööda linnu ja külasid, mängides improviseeritud farsse commedia dell' arte stiilis, varieerides süzeesid ja sobitades komöödia traditsioonilisi tegelaskujusid oma publiku eluoluga. Need aastad laiendasid Moliére'i silmaringi, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta tänu oma andekusele ja haritusele peagi eesnäitlejaks. Et saada etendusteks uut ja sisukamat repertuaari, hakkas Moliére ise kirjutama. Esialgu töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid elemente, seejärel asus looma juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi ,,Arutu" lavastas ta 1653. aastal. Pariisi naasis Moliére'i trupp 1658. aastal. Pälvinud oma etendustega Louis XIV huvi, sai trupp loa
annaabi.ee 
