J.V.Jannsen (0)

Sissejuhatus
Johann Voldemar Jannsen , eesti rahvusliku liikumise tegelane ja ajakirjanik, on kõigile eestlastele tuntud ennekõike Eesti Vabariigi hümni sõnade autorina. Kuid Jannsen on siiski midagi enamat , kui lihtsalt mees, keda me vabariigi aastapäeval hümni lauldes meenutame. Ta on papa Jannsen, Postipapa...mees, kellele peavad tänulikud olema kõik meie ajakirjanikud, lauljad , luulehuvlised ja meie kalli isamaa patrioodid.
Lapsepõlv ja haridustee
Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. aastal Vana-Vändra vallas mõisa vesiveskis möldri pojana . Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana-Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma “suurkooliks”. Poisike oli seitsmeaastane , kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue-Vändrasse Särghaua tallu . Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Jannsen oli innustunud edasiõppimise mõttest, aga et see muul teel võimalik ei olnud, siis pühendus ta vabal ajal oma leivaisa kogust laenatud raamatute lugemisele, oreli-ja klaverimängu harjutamisele ja saksa keele õppimisele. Seejuures sai ta ka Körberilt näpunäiteid ja juhatusi edasiõppimiseks. Suure hoolsuse ja andekusega õppides jõudis ta varsti muusikalises hariduses nii kaugele, et oli küps pidama köstriametit.
Esimene töökoht
1838. aastal, 19-aastase noormehena, asuski Jannsen tööle Vändra köstrina, kellena täitis ka kooliõpetaja kohuseid. 1845. aastal ilmumist alustanud "Sioni-Laulo-Kannel" oli rahva seas väga menukas ja õhutas teda kirjamehe tegevust jätkama. Nii sünnivad “Postipapa külajutud”, laulutekstide valik “Eesti laulik ”ja “Eestimaa käib üle keige”, mis on tõlgitud Goethe ja Schilleri luuletused ja mugandatud väljendamaks rahvuslikke ideaale. Juba varakult tekkis papa Jannsenil Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddala-lehe" mõjul soov oma rahva harimiseks ja edendamiseks ka ajalehte välja anda. 1845. esitas ta vastava taotluse, kuid sai eitava vastuse: tagurlik Vene valitsus pidas ajalehe kaudu vähemusrahvaste silmaringi laiendamist endale kardetavaks. Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil muutsid "Sannumetoja" populaarseks ning tegid ta rahva seas laialt tuntuks . Ta vajab uut, avaramat tegevusvälja ja ta leiab selle Pärnus.
Pärnu-aastad
7. märtsil 1843. aastal oli J. V. Jannsen abiellunud oma õpilase, endise Vändra köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen . 1850. aastal kolis aga perekond Jannsen, kus on juba neli last, Pärnusse. Jannsen asus tööle Pärnu- Ülejõele kooliõpetaja-juhatajana. Järgnev periood Jannsenite elus oli aga väga raske- lapsi on kokku kuus, ema on raskesti haige ja majanduslik kitsikus suureneb. Seetõttu on pereisa sunnitud otsima lisasissetulekuid. 1856 . aastal esitaski papa Jannsen tuttavate trükikojaomanike kaudu taas taotluse ajalehe väljaandmiseks, millele seekord anti positiivne vastus.
“ Perno Postimees ehk Näddalileht”
5. juunil 1857. aastal Pärnus ilmuma hakanud ajalehega “Perno Postimees ehk Näddalileht” rajas J.V. Jannsen pideva eestikeelse ajakirjanduse. Ajaleht teenis eeskätt rohkem teadetelehe ja rahvast harivaid ülesandeid. Sellele vastavalt toodi lehes teateid ja sõnumeid kodu- ja välismaalt, anti näpunäiteid põllunduse, majanduse ja tervishoiu alal, õhutati rahvast haridus - ja kooliolusid parandama ning püüti rahvapärases vormis esitatud jutustuste kaudu äratada lugejais huvi kirjanduse vastu. “Perno Postimehes” hakati ka esimest korda meie rahva alahinnatud nimetuse “ma-rahvas” asemel tarvitama “Eesti” nime, millel oli ühendav mõju. Ajalehe esimeses numbris pöördubki J. V. Jannsen mitte enam maarahva , vaid juba eesti rahva poole. "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Jannsenist, endisest Vändra karjapoisist, sai nüüd just “Perno Postimehe” tõttu peaaegu ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ja esimene eesti avalik tegelane.
Tartu-aastad
Ajalehe hea menu tõttu tuli Postipapa mõttele loobuda koolitööst ja pühenduda ainult ajakirjandusele. 1863. aastaks oligi väike Pärnu papa Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul "Perno Postimehe" toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusesse Tartusse , kus ta veel samal aastal asus välja andma ajalehte "Eesti Postimees ehk Näddalaleht".
"Eesti Postimees ehk Näddalaleht"
Uue lehe ülesanded olid laienenud: lisaks kõigele endisele tuli juurde juba ilmekam rahvuslik joon. Ümberrahvastumise vastu kirjutas Jannsen: “Eesti mees! Jää igas riides ja iga nime all Eesti meheks, siis oled aus mees ka oma rahva ees.”
Laulu- ja mänguselts “ Vanemuine ”
1865. aastal asutati Tartus Jannseni eestvedamisel ja juhtimisel laulu- ja mänguselts “Vanemuine”. Seltsi loomise paberitele kirjutasid alla 25 meest, peamiselt käsitöölised ja mõned intellektuaalid Tartust. Vastavalt seltsi esimesele statuudile oli laulumänguselts „Vanemuine“ meeskoor, kuigi aeg-ajalt kasutati esinemistel ka naiskoori, s.t. ajutiselt esineti segakoorina. 1873.aastast alates hakkas koor K. A. Hermanni juhatusel pidevalt tegutsema segakoorina. „Vanemuise“ seltsi koori asutamine pani aluse organiseeritud kooritegevusele Eestis.
Selleks, et tõsta üldist kultuuritaset, korraldas „Vanemuise“ laulu- ja mänguselts n.n. „kuuõhtuid“ seltsiliste silmaringi laiendamiseks ja rahvusluse rõhutamiseks. Nendel esinesid tolle aja kuulsad kirjamehed: Friedrich Reinhold Kreutzwald , Jakob Hurt jt. Carl Robert Jakobson pidas selles Tähe tänava seltsimajas ka oma kuulsad „Kolm isamaalist kõnet“.
“Vanemuise” seltsis etendatud näidendid kirjutasid algul papa Jannsen ja Koidula muidugi ise ning esimesiks näitlejaiks olid samuti Jannsenite perekonna liikmed. Nii oli Jannseni perekond ka teerajajaks eesti algavale teatrile.
Näidendid
Jannseni tegevus laulu- ja mänguseltsis “Vanemuine” tõstis esile uue nõude- eestikeelsete näidendite muretsemise algavale teatrile. Selle rahuldamiseks kirjutas ta ise kolm kergesisulist naljamängu: “Pärmi Jaagu unenägu” (1873), “Kihlvedu 5000 rubla pääle ehk miljonär vangis” (1880), “Tuhalabida valitsus”.
Esimene eesti laulupidu
Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. See luba ka veebruaris saadi ja pidu otsustati pidada juba juunis. Kogu organiseerimise tööd juhib papa Jannsen seltsi presidendina, abiks seltsi meesliikmed ja tema tütred, eesotsas Lydia Koidulaga. See periood kujuneb aga kõigile väga raskeks, sest lisaks tavalisele kurnavale lehetööle lisanduvad ka peoettevalmistused. 18.-20. juunini Tartus Toomemäel J. V. Jannseni suurimaks ülemaaliseks rahvuslikuks ürituseks peetud esimene eesti üldlaulupidu, mis kujunes haaravaks rahvuslikuks meeleavalduseks, millel oli suur rahvustunnet äratav ja hulki ühendav mõju. Esimesel üldlaulupeol olid esinejateks ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks. Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann -Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid, esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt. Eesti koorilaule oli kavas veel vähe. Lauldi Kunileiu laule "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" (sõnad Koidulalt) aga ka soomlase Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millele Jannsen oli sõnad teinud. Viimasest kujunes ka meie hilisem riigihümn. Kogunetud kõigist Eesti maanurgist ligi 15-tuhandeliseks laulvaks ja samu isamaalisi tundeid läbielavaks vaimustatud rahvamassiks, tunti end esimest korda ühise ja üksmeelse rahvusena. Seega õnnestus esimene üldlaulupidu hiilgavalt. Ka Koidula on vaimustuses, seda näitab kohe pärast pidu kirjutatud kiri Kreutzwaldile: “Papa, mida kadedad keeled ja suled ei sisistaks: see oli siiski eesti pidu!”.
Eesti Põllumajandus Selts
1871. aastal asutati J. V. Jannseni juhtimisel Eesti Põllumeeste Selts, mis oli esimene omataoline Eestis.
Johann Voldemar Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg, ehk tema Tartus veedetud aastad. Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, oli tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks, kus lisaks Jakobsonile ja Hurdale võis kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.
Viimased eluaastad
Tartu-aastad olid hariastmeks Jannseni kui rahvamehe elus; sealtpeale, umbes 1870. aastast, tuli tal rahvajuhi kohalt taanduda. Vahepeal esilekerkinud uus ärkamisaegne sugupõlv iseteadliku C. R. Jakobsoniga eesotsas nõudis energilisemat võitlust oma rahva õiguste eest, kui seda suutis Jannsen oma apoliitilise ja rahuarnastava iseloomuga . Tekkis lõhe uue voolu juhi Jakobsoni ja alalhoidlikuma Jannseni vahel, kusjuures noor ja radikaalsem haritlaskond kaldus enamikus Jakobsoni poolele. Jannsen ja tema ajaleht tõrjuti varsti juhtivalt esikohalt tagasi. See mõjus Postipapale masendavalt. Viimast korda säras Jannseni kui avaliku tegelase täht tema organiseeritud II üldlaulupeol Tartus 1879 . aastal.
Peagi murdus aga ta tervis: papa Jannsenit tabas 1. detsembril 1880. aastal halvatus, mistõttu ta täielikult kirjanduslikust ja ajakirjanduslikust tööst loobuma pidi, jäädes avalikust elust juba lõplikult eemale.
Ja kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusel sai Jannsen kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Oma vanaduspäevad veetis Postipapa väimehe Heinrich Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Tartus. 1889. aastal tähistas Jannsen seal ka oma 70. sünnipäeva, mille puhul sai auaadresse ja tervitusi mitmetelt organisatsioonidelt.
Johann Voldemar Jannsen, eesti kultuuriloo üks tähtsamaid tegelasi, suri 13. juulil Tartus. Papa Jannsen maeti suure rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule.