Reformatsioon kirjakeele kujunemisest (0)

Reformatsioon - kirjakeele kujunemisest
Kirjakeelest võib kirjutada laiemas ja kitsamas tähenduses. Laiemas tähenduses on kirjakeel kui kirja- sõna, mis võib olla nii kirjutatud kui ka suuliselt edasi antud sõna. Aga kitsamas tähenduses kirjeldaksin kirjakeelt, kui sõnakunsti, mis kujutab tegelikkust kujundlikult ja võib mõjutada lugejat esteetlikult.
Vanim eesti kirjakeelt sisaldanud raamat ei ole küll säilinud, kuid on kaudseid teateid vaadist, mis oli täidetud raamatutega ja teel Riiga, kuid kästi põletada. Teadaolevalt olid vaadis saksakeelsed luterlikud raamatud ja liivi,- läti- ning eestikeelsed missatekstid. Kas raamatud põletati pole teada aga hävitamise põhjuseks oli „ luterlik jõledus“. Samas ütlevad faktid, et just sellest kaduma läinud trükisest sai alguse eestikeelse raamatu ajalugu. ( Epner , Metste & Olesk 2006, lk 12) Ühtlasi on saanud vankumatuks tõsiasjaks, et eestikeelde trükitud raamatu ajalugu algab reformatsiooniga ja et pole põhjust arvata nagu arendanuks katoliku vaimulikud eesti kirjakeelt juba reformatsioonieelsel ajal (Põltsam 2000).
Sest reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aasta alguses. See tekitas vägagi suuri konflikte katoliiklaste seas ning selle tulemusel toimusid linnades pildirüüsted, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid . Sama aasta lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud ning Liivi sõja alguseks olid arvatavasti kõik linnad pigem luterlikud. (Epner jt 2005, lk 15)
Kuid siiski tekib küsimus, kas selles vaadis tõesti olid eestikeelsed raamatud ning kas need kuulusid „heade“ või „halbade“ raamatute hulka? Sest ebatõenäoline oli, et leidus kuskil keegi, kes 1524 /25. aastal trükkis luterlike sugemetega eestikeelseid raamatuid. Kuna vaadis oli nii liivi,- läti- kui ka eestikeelsed raamatud siis pidanud justkui antud linnad omavahel koostööd tegema aga ühestki allikast see välja ei tule. Vastupidi, need kolm linna leppisid alles 1526 aastal kokku, et arutavad omavahelisi koostöö võimalusi. (Põltsam 2000)
Palju kära on tekitanud, et miks üldse oli vaja missaraamatuid tõlkida rahvakeelde sest kirikuõpetajatele mõeldud väljaanded võisid vabalt olla ka saksakeelsed kuna juba enne reformatsiooni kasutati eesti keelt jumalateenistustel. Seega tekib küsimus, kui suur on tõenäosus, et tegu ikka oli luterlike mitte katolike missaraamatutega? Sest tol ajal ei olnud Martin Luther ainuline autoriteet ja vaevalt , et keegi oleks nõus millegi juhusliku peale raha kulutama. Aga kulutada raha Ladina kooli loomiseks kus kooli ülesandeks oli valmistada mittesaksa vaeste linnakodanike ja talupoegade lapsi ette vaimulikuks ametiks. Selle kooli loomiseni küll ei jõutud aga kas ei olnud siis liivi,- läti- ja eesti missaraamatud just selleks trükitud, et õpetada tulevasi kirikuõpetajaid üle terve Liivimaa. (Põltsam 2000) See on küll oletus aga siiski kõige ilusam seletus.
Kindlasti väärib essees välja toomist ka kirikuelu ja eesti keel enne reformatsiooni. Sest 15.sajandil haaras kogu Euroopat kontsiili liikumine ja selle tagajärjel pöörati suuremat tähelepanu kohaliku rahvakeele kasutamisele kirikuelus (Põltsam 2000).
Selle liikumise tagajärjel uuendati kirikuid jalatallast pealaeni kuid samas pani see lihtrahva nurisema kiriku allakäigu üle. Korraga oli lubatud liiga palju kuigi kiriku kõrgete ideaalide ja tegelikkuse vahel polnud palju ühist. Kogu selline tegevus põhjustas konflikte terves ühiskonnas. Kirikuelul oli soov pöörduda tagasi varakristlike normide juurde kuid ikka ja jälle need püüdlused nurjusid. Juba 1422. aastal oli päevakorras kiriku uuendusküsimused kuid selle eesmärgiks olid pigem puuduste ja ebakohtade likvideerimine kui kiriku allakäigu soodustamine. Hästi oluline oli, et vaimulikud oleksid hoolsad ja täidaksid oma kohuseid. Juba tollel ajal pandi rõhku, et kohalikud valdaksid emakeelt sest maarahvale tuli selgeks teha Meie Isa palve ja kümme käsku. Oluliseks peeti, et maarahvas leiaks kord kuus tee kirikusse ja vähemalt aastas korra käiks pihil. (Põltsam 2000)
Liivimaa oli keskajal saanud kristluse eelpostiks (Põltsam 2000).
Ükskõik milliseid muudatusi ka ära ei tehtud rõhutati ikka ja jälle rahvakeelele, mis ühendas kirikut ja rahvast. Kindlasti aitas selline rahvakeele tähtsustamine kaasa preestrite paremale tööle.
Mainin ära, et preestriks sai siiski vaimulik, kes valdas rahvakeelt kuid leidus ka neid vaimulikke, kes olid vannutatud ametisse aga keelt ei vallanud. Nemad pidid vähemalt aastaks enda kõrvale leidma kaplani. (Põltsam 2000) Tegu on siis vaimulikuga, kes tegutseb väljaspool kirikut. Väga oluliseks pidasid vaimulikud rahvakeelt ka sellepärast, et see andis ülevaate usuelus ja aitas hoida noorkristlasi õigel teel. (Põltsam 2000)
16.sajandil said uuenduspüüdlused veelgi hoogu juurde ning Liivimaal hakati hulgaliselt asutama kabeleid ja vikaariaid. Eesti keele kasutamine kirikuelus juurdus veelgi ning rahvale sisendati, et kõik see aitab kaasa patulunastamisele, et kõigil on võimalus saada õndsaks. Kõige selle juures karmistati ka vaimulike kohusetäitmist ning seda kontrolli teostas piiskop oma kontrollkäikudega. Tundus nagu kõik läheks nii nagu plaanitud kuid siiski avaldub ühes protokollis, et vaatamata suurtele püüdlustele ei suudetud korda saata midagi suurt. Protokolli järgi ei teadnud eesti talurahvas ristiusu õpetustest suurt midagi. Kuid siiski nad teenisid Jumalat omal viisil ja neile oli vägagi tähtis lähedaste hingeõnnistus. (Põltsam 2000)
Kuna tööd oli tehtud eesti keelega, usuõpetusega ja need faktid on kõik tõendatavad, et see toimus enne reformatsiooni siis on ka see, et katoliku preestrid olid suutelised eesti keeles ka kirjutama hakkama ja kindlasti nad ka tegid seda. Ning mainimist väärib, et katoliku kirikul on vaieldamatu panus eesti kirjakultuuri arengusse lihtsalt meil puuduvad kõige varasemad materjalid selle kohta. Kuid kinnitust leiab, et esimene eestikeelne trükis pärineb aastast 1525 , kuid kas tegu oli katoliku või luterliku raamatuga jääb meile esialgu teadmatuks. (Põltsam 2000)
Antud raamat annab hea ülevaate, kui suur panus on katoliku ajal meie eesti kirjakultuuri ning leian, et seda tuleks väärtustada.
Kasutatud allikate loetelu
Epner, L., Metste, K. & Olesk, S. 2005. Vanem eesti kirjandus. 15.02. 2017
Põltsam, I. 2000. Eesti raamatu ajaloo algus- kas luterliku või katoliku kirjasõnaga. 20.02.2017