Saksa, Ida-Euroopa ja Ameerika romantism ning selle kirjanikud. (0)

Saksa romantism

Saksa romantismis eraldatakse vara- ning hilis ehk kõrgromantsimi. 18. ja 19. saj. vahetusel ilmestasid saksa kirjandust goethe ja Schriller, kelle teoste kangelased olid juba väga lähedased romantismi kangelastele. Saksa filosoofia hiilgeperioodiga samaaegse vararomantismi väljapäistvamad esindajaid on müstilist igatsusluulet viljenud Novalis.
Saksa kõrgromantism pöördus rahvaluule poolde, käsitades seda kui rahva hinge säiltajat, folkloorist said inpiratsiooni paljud kirjanikud. Selle kõrval leiti ainet ka keskajast, mida idealiseeriti ja millest leiti uusi võimalusi temaatika avardamiseks . Rahvuspoliitiliste iseärasuste tõttu ei tõusnud saksa romantism nii silmapaistvale tasemele kui inglise või prantsuse romantism. Tähtsaimad saksa kõrgromantikud olid Hoffman, Chamisso, vennad Grimmid , oma varasemas loomingus ka Heine .
Saksa romaani tõid romantikute žanriuuendused fragmentaalsust : Jutustavasse loose põimiti värsse, kahekõnesid, laule, mõtisklusi, kirju, muinasjutte, legende ja palju muud. Lüürika tugines suurelt jaolt folkloorile.

Johann Christian Friedrich Hölderlin (1770-1843)

Üks suurimaid saksa lüürikuid Hölderin õppis Tübingeni ülikoolis teoloogiat ning huvitus juba nooruses vanakreeka mütoloogiast ja kirjandusest. Tema looming, mis järgis algul klassitsismi põhimõtteid, kuid suundus hiljem romatismi poolde, ülistab ilu ja harmooniat ning toetab vabadusideaale. Hölderin tõi palju uut ka poeetikasse, eriti keelelise väljenduse alal. Ta hülgas oma luules riimvormid ja kasutas sageli kreeka luule meetrumeid.
Harmooniline looduse maailm, mida kehastavad jumalad,jääb Hölderini äratundmise jägi inimestele küll kättesaamatuks, kuid poeet rõhutab, et jumalaid vajab isegi geenius.
Hölderlin oli vaimustunud vanakreeka kultuurist. 1804 avaldas ta tõlked Sophoklese tragöödiatest "Kuningas Oidipus " ja "Antigone". Need uuenduslikud tõlked pälvisid palju kriitikat.
Hölderini peateoseks oli romaan „Hyperion“, luuletused „Pool elu“, „Saatuselaul“.

Novalis (1772-1801)

Novalis, õige nimega Friderich von Hardenberg, oli luuletaja ja filoloof, tüüpiline vararomantik, kele igastsusmeeleoludest kantud looming teheles peamiselt vaimuvallaga. Suurem osa tema teostest jäi kas lõpetamata või autori eluajal avaldamata.
Üks väheseid erandeid on selles suhtes „Ööhümnid“, mille biograafiliseks aluseks sai poeedi mõrsja surm. Teoses ülistatakse ööd, mis on Novalisele vaimse maailma sümbol, mida ta vastandab reaalsele maailmale. Tema käsitutses on tegelikult reaalne hoopis hauatagune maailm.

Vennad Grimmid

19. sajandi algul, mida nimetatakse ka muinasjutu kuldajaks, panid vennad Jakob Grimm (1785-1863) ja Wilhem Grimm (1786- 1859 ) aluse romantilise muinasjutu žanrile, avaldades oma „Laste- ja kodumuinasjutud“. Need said kiiresti populaarseks ja levisid üle kogu Euroopa ja mujalgi. Grimmid rõhutasid küll muinasjuttude ehedust, kuid olid siiski lugusid ka töödelnud: lisanud õpetlikkust, kärpinud lopsakat rahvakeelt ja kohandanud muinasjutte tollaste lugejate maitsele.
Bremeni linna moosekandid, hunt ja 7 kitsetalle, tuhkatriinu , lumivalgeke, vahva rätsep, jpm.

Ernst Theodor Amadeus Hoffman (1776-1822)

Hoff mann oli suurepärase fabuleerimisande ja rikka fantaasiaga jutumeister ning tegelikkuse parodeerija, kelle teoseid läbib kunstiloomingu ja kunstniku elusaatuse teema, seda alates tema esimestest kuni viimase, lõpetamata romaanini „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest“. Selles lustakas loos ühendab romantik hoffmann tegelikkuse eri aspekte - ajalisi, süzeelisi ja emotsionaalseid – sidudes need omapäraseks kompositsiooniks , ta segab traagilist koomilisega, satiiri ja groteski lürismiga.
Hoffmann lähtub oma loomingus kahe teineteisele vastandliku maailma olemasolust, kusjuures kunst asetab tal tegeliku maailma vastu mingi vaimse absoluudi. Kunstnik on Hoffmanni teosts alati hukule määratud traagiline kannataja, kes ei sobi siia maailma ja peab seepärast looma oma fantaasiailma.
Hoffmann kirjutas ka kunstmuinasjutte. Teda on peetud Goethe ja Heine kõrval kolmandaks saksa kirjanikuks, kes on eriti tugevalt mõjutanud kogu Euroopa kirjandust.
Teoseid – „Rüütel Gluck “, "Õpetlikke ülestähendusi Kõuts Murri sulest“

Hans Christian Andersen (1805-1875)

Andersen on sündinud Odensi linnas vaese kingsepa ja pesunaise pojana . Ta ise pidas ennast romaani- ja näitekirjanikuks ja alles seejärel muinasjutukirjanikuks. Osa Anderseni varaseid loometöid ilmus kogus „Nooruskatsetused“. Tema kirjanikuisiksuse mõjutasid tugevasti kokkupuuted romantikutega, kelle hulgas olid Hugo, Dumas , Heine. Üheks suurimaks eeskujuks sai Andersenile Hoffmann. Anderseni muinasjuttude esimene raamat „ Latele vestetud muinasjutud “ ilmus 1835. aastal, sellele järgnesid üha uued ja uued täiendatud väljaanded. Eraelus oli Andersen üksildane.
„Muinasjutud on hiilgav, maailma kauneim kuld , seesama kuld, mis tulukesena sädeleb laste silmades, naeruna heliseb nii laste kui ka vanemate suus.“
„ Printsess herneteral“, „ Pöial -Liisi“, „Väike merineitsi “, „Inetu pardipoeg “, „Keisri uued rõivad “ jpm.

Heinrich Heine (1797- 1856 )

Heine, suurimaid saksa kirjanikke Goehthe ja Schilleri kõrval, onhilisromantilise luule tähtsaim esindaja. Aja jooksul kujunes ta oma loomingus tüüpilisest romantikust kriitiliseks reallistiks. Pärit oli Heine Düsseldorfist, kehvapoolsest juudi perekonnast. Tema maailmavaadet mõjutasid innukas lugemine ( Cervantes , Swift, Schiller , Hoffmann jt) ning poolehoid Suure Prantsuse revolutsiooni aadetele. Heine õppis ülikoolis õigusteadust, kuid vaimustus enam kirjandus- ja filosoofialoengutest (kuulas Berliini ülikoolis Hegelit). Kuigi teda köitis riigiteadlase või õpetlase karjäär, pühendus ta ometi kirjanduslikule loomingulele.
Heine varajane luule on koondatud kogusse „Laulude raamat“. Selle peamised motiivid on luhtunud noorusarmastus, üksindus ning pettumine kaasaja elus ja ühiskonnas.
Oma esimes proosateoses „Reisiplidid I-IV“ käsitles Heine reisimuljete vahendamise kõrvalt mitmesuguseid ühiskonnaprobleeme: kirjeldas kaevurite rasket elu ning Inglismaa sotsiaalseid vastuolusid, pilkas Saksa monarhistlikku valitsesmissüsteemi ja väikekodanlaste elulaadi.
Heine stiil on vaheldusrikas – värvikast fantaasiamängust karmi otsesõnalise kriitikani, romantilisse meelelollu seguneb ka autori eneseirooniat, lüürilised pildid põimuvad filosoofiliste mõtisklustega. Heine rahvaluule traditsioone järgiv luulekeel on lihtne ja nõtke.
Heine oli ka aktiivne publitsist ja tema luules valitsesid samuti poliitilise protesti meeleolud. Heine viimase teose eest mõisteti autor hukka kodumaa laimamise eest, ta looming keelati.

Ida-Euroopa romantiline luule

Romantikute ideed ületasid kiiresti rahvuspiire, enamikus Euroopa maades langes romantismi tõus ajutiselt kokku rahva võõrvõimuvastase vabadusvõitlusega ja romatiline kirjandus aitas neile rahvusliku sõltumatuse taotlustele omal viisil kaasa. Loomingumeetodina kajastuski romasntsim eriti just vabadusliikumisega seotud poeetide loomingus, kusjuures nende kirglik luule mõjutas omakorda romantismi, mitmekesistades selle teemasid .

Adam Mickiewicz ( 1798 -1855)

Mickiewicz on Pool romantismi tähtsaim esindaja, ta on sündis Leedus, õppis Vilniuse ülikoolis kirjandust ja loodusteadusi ning töötas seejärel Kaunases gümnaasiumiõpetajana. Tema kirjanikutee algust märgib lennukas „Ood noorusele“. Selles kutsub M. üles võitlema ja armastama. Ood ringles aastaid käsikirjaliselt, olles eriti populaarne üliõpilaste seas.
M. esikkogu „Ballaadid ja romansid“, mis äratas tähelepanu oma ärske tundelisusega, märkis poola luules klassitsistlik-valgustusliku ajastu lõppemist.
1823. aastal pagendati M. Venemaale, kus ta kohtus kirjanikega ning tegi ka retke Krimmi, mille põhjal ta kirjutas teose „Krimmi sonettides“. Venemaal valmis ka Leedu ajaloo teemaline poeem „ Konrad Wallenrod“ (1828), mis kajastab ühtlasi dekabristide ülestõusu mahasurumise järgseid meeleolusid.
1829. a. õnnestus M.-il Venemaalt pääseda ja sellest alates elas ta maapaos, peamiselt Pariisis. Pagulaisaastail valminud värssromaani „Pan Tadeusz “ on nimetud Poola rahvuseeposeks.

Sàndor Petöfi (1823-1849)

Petröfi oli ungari romantismi suurim laulik – luuletaja, kes võitles relvaga kodumaa vabaduse eest ja langes lahingus. Tema haridustee jäi lünklikuks, kuid sellele vaatamata valdas ta palju võõrkeeli, oli palju lugenud ja tundis huvi teatri vastu. Saatuse antud väheste aastate jooksul elas ta kirevat ning heitlikku ränudri, poeedi, näitleja , ajakirjaniku ja sõdurielu.
Petröfi tõi Ungari lüürikasse pöörde: tema kangelasteks olid lihtsad maainimesed , vaprad sõdurid, õilsad röövlid ja hulkurid.
Petröfi luules kajavad julge võitlussekutse ja terav poliitiline satiir , smas võib sealt leida võrratuid looduskirjeldusi, romantilisi unistusi ning kirglikke armutundeid. Sellises stiilis on kirjutatud tema muinasjutuaineline poeem „ Sangar Jànos“.
Petröfi oli ka Ungarei 1848. aasta revolutsiooni manifesti koostajate hulgas. Selle manifesti poeetiliseks täienduseks sai tema kuulus „Rahvuslaul“.

Ameerika romantism

Euroopa kultuuri valgustuslikud ja demokraatlikud ideed mõjutasid 18-19 saj. ka Ameerika noort kultuuri. USA kirjanuds kasvas ja muutus koos kiiresti areneva ühiskonnaga. Kui Euroopa romantismi iseloomustasid maailmavalu, põgenemine tegelikkusest ja minevikuihalus, siis ameerika romantism kehastas end kui uut ja iseseisvat kirjandust. Ehkki algul lähtuti enamasti inglise eeskujudest, lisandus kirjanduse ainestikku indiaani folkloori motiive , „metsku lääne“ legende, ameerika ühiskonna sisevastuolude eritlusi jne.

James Fenimore Cooper (1789- 1851 )

Cooperit peetakse Ameerika rahvusliku kirjanduse alusepanijaks, kes tõi esimesena kirjandusse indiaanlaste ja valgete uusasunike suhted. Cooperi 1821 . aastal ilmunud „ Nahksuka jutud“ tegid temast omal ajal ühe populaarsema kirjaniku.
Cooperi loomingus võib eristada kolme teemaringi : ajaloolised, mereainelised ja indiaanisuguharude elu käsitlevad romaanid. Cooperi ajalooainelised teosed olid tugevasti mõjutatud W. Scotti loomingust; mereromaanides, mida iseloomustavad seikluslikkus ja võrratud merekirjeldused, kasutas kirjanik oma mälestusi laevastikus teenimise ajast.
„Nahksuka jutud“, „ Pioneerid “, „Viimane mohikaanlane“, „Preeria“, „ Rajaleidja “ ja „Hirvekütt“.
Rosseau mõjul väärtustas C. nn loomuliku inimest. Ta teosed põhissüzeelt lihtsad, kuid dünaamilised, täis põnevaid dramaatilisi sündmusi. Loodus on C.-il hingestatud – ülev ja karm, kuid ikka kaunis.

Edgar Allan Poe (1809-1849)

Poe oli sündinud Bostonis, ta jäi varakult vaeslapseks, kuid õnneks adopteeris rikas kaupmees J. Allan.
Poe esikogu „Tamerlan ja teisi luuletusi“ ilmus anonüümselt 1827. aastal. Peale sõjaväest käimist (kust ta pahanduste eest välja visati) avaldas ta oma järgmise kogu „Luuletusi“ sõprade abiga.
Poe kuulsaim värsiraamat on kogu „Kaaren ja teisi luuletusi“, mille nimitekst pakust suurepärast näidet kõlaefektidest, siseriimidest ja kordustest.
Poe värssides ülekaalus tusa, nukruse ja pettumuse meeleolud. Poeetilise väljenduse poolest paistavad nad silma kujundlikkuse, meloodilisusega ja rütmilisusega.
Ehkki Poe pidas ennast eelkõige luuletajaks, tuli tal rahapuuduse tõttu pöörduda tulusama žanri poole. Teda peetakse anüüdisaegse ulme ja õudusjutu rajajaks ning ameerika kirjanduses novelližanri alusepanijaks. Kokku on Poe kirjutanud ligi 70 novelli ja jutustust. Neid iseloomustavad meisterlikult ehitatud süžee , teravmeelsed ning loogilised konsruktsioonid, põnevus, lakonism.
Temaatiliselt võib Poe novellid ja jutustused jagada kolmeks: hirmu ja õudusjutud, ulme ning detektiivilood. Hirmu ja õudusjuttudes valitsevad dramaatilised ja jubedad olukorrad, kannatused ning surm, mis toob rahu; ulmejuttudes avaneb inimmõtte ammendamatu leidlikkus. Detektiivjutte iseloomustab süžeeline põnevus, millega kaasneb kuritöö analüüs.
Eestisse jõudis Poe looming esmakordselt 20. sajandi algul Johannes Aaviku keeleuuenduslike tõlgete kaudu.