Referaat Moliere'ist (1)

Elulugu

Algusaastad

Molière (kodanikunimega Jean- Baptiste Poquelin) sündis 15. jaanuaril 1622. aastal õukonna käsitöömeistri pojana. Viis aastat õppis ta Clermonti jesuiitide kolleegiumis, kus õpetati ladina keelt, matemaatikat, füüsikat, keemiat ja pandi rõhku ka seltskondlikule kasvatusele (õpetuse juurde kuulusid tants, vehklemine jms). Kolleegiumiajal algas ühtlasi Moliére lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge.

Täisealiseks saanuna otsustas Moliére minna õppima õigusteadust, kuid loobus sellest peagi, kuna ta huvitus üha enam teatrist ja kaasaegsest prantsuse kirjandusest. Samaaegselt jätkas ta ladinakeelse kirjavara lugemist ja tutvus hispaania kirjandusega. Üldiselt omandas ta niiviisi selle aja kohta üsna hea humanitaarhariduse. Kirjanduse kõrval mõjutasid Moliére’i ka Pariisi tänavatel etendusi andvad veiderdajad ja komödiandid.

Aastal 1643 asutas ta teatritrupi L´Illustre Théâtre (kuulus, hiilgav teater), kus tema kaaslaste hulka kuulus Béjart’ide perekond, Madeleine Béjart’ist sai Molière’i lavapartner ja sõbratar. Teatritruppi aga ei saatnud Pariisis edu, see tuli 1645. aastal sulgeda ja Moliére pandi võlavanglasse.

Rändtrupi aastad

Kui Moliére võlavanglast vabanes, hülgas ta oma seisuse ning liitus põlatud komödiantidega, astudes ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Enam kui kolmteist aastat rändas trupp mööda linnu ja külasid, mängides commedia dell ’ arte stiilis improviseeritud farsse, varieerides süžeesid ja sobitades itaalia maske prantsuse eluga. Commedia dell’ arte koosnes neljast maskist: Pantalone ( kaupmees , ihnur), doktor ja lihtsameelsed teenrid ehk zanni’d Brighella(kaval, osav ja õel talupoeg ) ning Arlecchino (totravõitu, hiljem kelm). Neil aastail laienes Moliére’i silmaring , ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta tänu oma andekusele ja haritusele eesnäitlejaks.

E Commedia dell’ arte maskid
t saada etendusteks uut ja sisukamat repertuaari, hakkas Moliére ise kirjutama juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi „ Arutu “ lavastas ta 1653. aastal. Mõnes Moliére’i tegelase nimes võib ka palju hiljem aimata nende päritolu: näiteks mitme komöödia tegelane Sganarelle on tuletatud Zanarellost (zanni ’st). Sealt on pärit ka armunud arst, kes tõi talle esimese edu Pariisis. Molière’i looming naerutas sellega, et maskides tunti ära reaalsest elust võetud tüüpe.

Tagasi Pariisis

Pariisi naasis Moliére’i trupp 1658 . aastal, seal pälvisid nad oma etendustega Louis XIV huvi, said loa esineda ka kuningalossis ning lühikese ajaga tõusis Moliére Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani.

Suurte, 5-vaatluseliste komöödiate kirjutamise kõrval pidi Moliére hoolitsema ka õukonnas ja aadlike vastuvõttudel etendatavate meelelahutusmängude eest. Tellimise peale tehtud ballimängud ja improvisatsioonid olid samuti leidlike situatsioonide, tabavate karakterite ning elava sõnastusega. Õukonnaetendused kindlustasid Moliére’ile kuningas Louis XIV jätkuva poolehoiu, milleta poleks ta saanud laval tuua kõiki oma julgeid komöödiaid.

Pariisis oldud ajaga lõi Moliére 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.

Kui Moliére 17. veebruaril 1673 . aastal suri, maeti ta Louis XIV käsul St.-Josephi kalmistule, kuigi kirik seda keelas. Louis XIV korraldusel ühendati Moliére’i teater kahe teise trupiga Prantsusmaa rahvusteatriks, Comédie-Francaise’iks.

Molière elukäik, tohutu elu- ja teatrikogemus ning mitmekülgne looming tegid temast maailma universaalseima teatrimehe, kes avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile, aidates seega kujundada uusaja teatri palet.

Looming

Loomingust üldiselt

Moliere’i peetakse klassitsistliku draama suurimaks esindajaks . Molière kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus, silmakirjalikkus ) ja sotsiaalseid pahesid.

Molière’i komöödiad moodustavad tänini koomilise tearti klassikalise raudvara . Erinevalt eelkäijatest, kelle komöödiad olid enamasti itaalia ja hispaania näidendite tõlked või mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi. Molière tundis Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid paremini kui ükski teine tolle aja näitekirjanik. Seda võib pidada tema teatri tugevuseks, nagu ka seda, et ta peegeldas kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset. Sellega seoses on Molière’i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku.

Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused , sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks.

Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli: „... teatril on suur võime pahesid parandada. Me anname pahedele raske löögi, kui esitame nad üldiseks naeruks. Noomitusi talutakse kergesti, kuid pilget mitte.“

Teosed

Tema käsikirju pole leitud, kuid siiski on ta loomingust on säilinud 32 näidendit. Neist tuntumad on:

• "Arutu" (1653)

• "Naeruväärsed eputised " (1659)

• "Meeste kool "

• "Naiste kool"

• "Don Juan " ( 1665)

• " Ihnus " (1668)

• "Õpetatud naised "

• " Ebahaige " (1673)

• " Tartuffe " ( 1664 )

• " Misantroop "

• "Arst vastu tahtmist"

• " Kodanlasest aadlimees" (1670)

• "Scapini kelmused"

„Naeruväärsed eputised” (1659)

jääb intriig aga tagaplaanile, tegevust on laval vaid

niipalju, kui on vaja kommete ja iseloomude kujutamiseks. Teos pil-

kab tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemist, peenutsemist ja

vaimutsemist, mis mattis enda alla siira inimliku suhtluse, moonutas

arusaamu ja tundeid.

See teos kujutab valeusklikku, kes kasutab jumalakartlike ini-

meste hirmu hauataguse elu ees nende kulul rikastumiseks. Olles

saavutanud võimu Orgoni perekonna üle, püüab suli Tartuffe isegi

võrgutada Orgoni naist Elmire ’i. Kuid see saab talle saatuslikuks.

Naine korraldab nii, et ta mees kuuleb pealt Tartuffe’i armutunnis-

tusi ning Orgoni lihtsameelsuse ja ususõgeduse aadressil lendulastud

pilkeid. Nii avanevad viimaks Orgoni silmad. Riigivõimu abil saab ta

tagasi ka Tartuffe’ile kingitud varanduse.

„Misantroop”

„Misantroop” arendab seltskonnakriitikat armukadeduse teema kau-

du. Peategelane Alceste pole inimesepõlgur sõna otseses mõttes, vaid

vihkab seltskonda pahede pärast, mida seal kultiveeritakse. Üksinduses

ja vabaduses kasvanud Alceste ei tunnista silmakirjalikkust, ta hindab

loomupärast lihtsust ja otsekohesust.

„Arst vastu tahtmist”

Lõbus jant , mis teeb nalja tohtrite arvel. Siin

kasutab Molière kõiki koomika võimalusi lopsakast rahvahuumorist

kuni pateetilise paroodiani.

„Ebahaige”

Kujutab meest, kes peab liialdatud surmahirmus end haigeks ja satub niiviisi arstide ohvriks. Selles teoses ei pilgata mitte ainult arste endid , vaid ka kogu nende ravimiskunsti.

„Kodanlasest aadlimees” (1670)

Kujutab lihtsat kodanlast, kes püüab ihust ja hingest pääseda aadliseltskonda. Auahnus teeb härra Jourdaini naiivseks kõige suhtes, milles näivad ilmnevat seltskonna ülevad väärtused. Jourdain on otsene vastand Alceste’ile: kui Alceste eitas seltskonda, siis Jourdain otsib seda.

Kasutatud kirjandus

Anne Nahkur. Kirjandus barokist romantismini. Tln, 2006

Igor Šaitanov. Maailmakirjandus. Barokist valgustuseni

Gustav Suits. Molière ja meie – Looming 1924, nr. 2, 4, 6 ja 1925, nr. 6; uustrükk – G. Suits, "Vabaduse väraval", Ilmamaa, Tartu 2002, lk. 294–329

http://et.wikipedia.org/wiki/Molière

http://www.miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/moliere.ht m