Juhan Liiv ja tema luule (0)

• 
  

Juhan Liiv
1864-1913
Luule
Kadri Vellak * Tartu*2014

• 
  

Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses oli koos E.Vildega tähtis koht ka Juhan Liivil, kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka.
Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seotud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teisel poole ja XX sajandi alguse olustikus.
Juhan Liiv sündis Kirde- Tartumaal Kodavere kihelkonnas Ridama talus , Alatskivi mõisa teoorja-kandimehe pojana . Liivi kodu ümbrus pakub oma looduselt vahelduvat ning omapärast panoraami: külad ja viljaväljad on koondunud seljandikele, mida mööda kulgeb Tartu-Kodavere maatee. Need Rupsi küla väljamäed, karjametsad, ojad ja soosaared on lugejatele tuttavad Liivi loomingu kaudu: näiteks „Sügisest kodu“, kus kirjanik maalib heldimusega päikesest säravat väikest kodutalu mäel, haljendavaid puid, kaske oja kaldal , seljakaid välju, laulust helisevat metsa ja karjamaalt saabuvat karja.
Siin, väikses talus, sündiski 30. Aprillil 1864. aastal sünnidokumendi järgi Joannes Liiv, kes hiljem ennast Juhaniks hakkas nimetama.
Lapsepõlves oli Liiv üksindust armastav haiglane laps, kes kasvas küll kiiresti pikkuses , kuid oli erakordselt kõhn.
Juhan Liivi maailmavaade kujunes 1880-ndail aastail valgustajate ja 1860-1880-ndate aastate progressiivse kiejanduse mõju all. Liiv hindas kõrgelt C.R. Jakobsoni , Kreutswaldit, Koidulat ja Vesket. Jakobsonile pühendas ta veel elu lõpuosas andunult luuletusi ja miniatuure. Suurt mõju avaldas Liivi luulele ka Eesti vanem ja kaasaegne rahvalaul. See puudutab nii Liivi luuleloomingu sisu, kompositsiooni, stiili kui ka keelt kitsamas mõttes.Kaasaegsest kirjandusest hindab Liiv realiste, eriti E.Petersoni, suhtub aga kriitiliselt sümbolistlikku luulesse. Liiv mõistab hukka E. Enno subjektivismi ja müstitsismi, näidates, et Enno luule pole isikliku kannatuse luule, vaid valuta valu kunst . Liiv nõudus, et kirjanikud õpiksid tundma rahvakeelt, kasutada keelt, mida „kõik mõistavad ja kirjutava.“
Liivi loomingulises tegevuses on võimalik eristada kahte perioodi, piiriks loetakse 1894. aastat. Esimene loomingu periood oli aastail 1885-1894, teine 1894-1913. Peale sisulise iseärasuste on need loomingujärgud ka žanriliselt erinevad.
Oma esimese luulekogu käsikirja seab Liiv 1892. aasta lõpul kokku, pakkus seda kirjastajatelegi, kuid asjata. See luulekogu ei näinud trükimusta ning kirjanik hävitab ta hiljem.
Seoses sajandi alguses tekkinud huviga Liivi vastu ilmub 1904 . aastal ajalehe „Uus Aeg“ kaasväljaandena Liivi „Kirjatööde kogu“, mis sisaldab kirjaniku senise loominguperioodi toodangust ka 53 luuletust. Raamat leiab lugejate hulgas sooja vastuvõttu. 1903. aastast peale ilmub aga ka Liivi uut loomingut. (esimesena luueltus „Nõmm“, hilisema pealkirjaga „Sügis“).
1909-ndal aastal ilmub Liivi teoseid ka eri raamatutena. Nimelt antakse välja „Elu Sügavusest“, mis sisaldas 38 miniatuuri. Samal aastal ilmub „Noor-Eesti“ kirjastusel Liivi teise loominguperioodi toodangut sisaldav „Luuletused“. Et aga kirjastajad olid Liivi käsikirjaliste luuletuste suurest hulgast avaldanud ainult tähtsusetu arvu (45 luuletust) ning teinud valiku vastavalt oma individualistlikule maitsele, luuletuste tekste omavoliliselt „parandades“, ei olnud Liiv väljaandega rahul. „Valik oli nulli väärt ja nullidega seal ka esitatakse mind.“ „Ja selle hinna maksaks mu laulud, usu mind, aga mitte see sõnnik, mis Noor-Eesti minu luuletuste nime all välja annab,“ kirjutas Liiv nördinult. Ometi ilmub „Luuletused“ 1910. aastal uuesti sama koostisega, ainult üksikute luuletute puhul on autor teinud redaktsioonilisi muudatusi. Ka selle väljaandega pole Liiv rahul. Kuid see jäi viimaseks Liivi raamatuks ta eluajal.
Liiv suri 1913. aasta 1. detsembril kopsutiisikusse.

• 
  

Sügisene kodu
Mu armas kodu, väikene,
Seal eemal mäe peal!
Su üle särab päikene,
Puud haljendavad seal.
Siin pilved, tuuled, päikene
Kõik vanad tutvad on,
Siin olgu suur või väikene –
Kõik vanad sõbrad on.
Siin kaerapõld, siin kartulid,
Siin vana, tuttav tee.
Koer jookseb õue väraval,
Kask varjab ojavee.
Siin väljad nõnda seljakad,
Ja armas päikse läik;
Siin väljad nõnda viljakad –
Hea kraavi kaldal käik!
Siin kari tuleb karjamaalt,
Mets laulust kõliseb –
Ja igalt , ihalt raal
Mu noorus heliseb!
Siit koduõhk mind tervitab
Kui siidikäega,
Tuul teele tervist vastu toob,
Nii õnnis olen ma!
Siin olen nõnda vaene ma
Ja nõnda rikas ka:
Mu tutvad kõik on minuga
Ja mina nendega.

• 
  

Sügis
Igav liiv ja tühi väli
Taevas pilvin:
Jõuan tulles metsa äärde,
Tuleb nõmmetee.
Männi roheline samet,
Üksik metsatee:
Pedak heleroheline,
Kask kuldkollane.
Pedak heleroheline,
Kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
Langend kaenlasse.

• 
  

Tulevik
Mis on, mis paistab kaugel merel....
Kas laev sealt tuleb? Mis ta toob?
Või udu hall? Või mõttekuju,
Mis hing vast ise endal loob?
Ei, laev ta on – mu kauge lootus;
Ta peab, ta peab kord tulema !
Ja kuigi varem pettis ootus,
Ma usun: nüüd küll tuleb ta!
Kuid kas ta see, mis mina ootan?
Kas õnn, kas minu õnn t sees?...
Ma küsin...lainte käiku vaatan ...
Ta kuju rohkem kerkib ees.
Kas minu igatust ta kannab –
Kas mu lootus tema peal?
Või toob ta häda meie randa ?
On surm vast leidnud aset seal?...

• 
  

Sügisene rand
Tuhakarva lained
Laisalt liiguvad,
Seisukütkes pilved
Umbsed, igavad.
Üle kahvatanud,
Väsind väljade,
Üle kalli kõrre
Tume sügise.
Kajakate kisa
Rannaäärsel veel –
Osa neist on lennus,
Teine kaljudel.
Pikk ja pnav piire
Ilmub eemal veel;
Sealt üks päeva kiire
Pääsnud laintele.

• 
  

Üks märtsihommik udune
Üks märtsihommk udune
Soos puude all hämarus.
Ja pooles ringis kaugele
Käib metsa palistus.
Ja väli kaetud lumega,
Teed sulad, poriga.
Nii kaugele kui näed sa-
Mets udu, sulaga.
Mets. Harvad , kurvad kasepuud
Mustavad varjud
Ja märjad oksad ripuvad
Alla nii nõuta.
Öö nagu vastu paneb veel,
Tuisk tume puude all,
Kurb, kidur põõsas kurdab teel-
Mis muremõte tal?

• 
  

Me igapäev paremat loodame
Me igapäev paremat loodame,
See lootus meid alati perab.
Me õndsamaid tunde ootame ,
See ootus meid abita jätab.
Jah, hälli seest kuni hauani
Viib enesepettuse sära.
Ah, üda lööks külmaks rauani,
Kaoks seegi pettus ära.

• 
  

Üksik tee
Tee üksik, rahul, vaiki ,
Ja ümber kõrged puud,
Ta ümber kased ja männid,
Neil sügis annab suud.
Tee üksik, rahul, vaiki,
Täis kollaseid lehtesid,
Neid eile tuul maha toonud ,
Kui raputas metsasid.
Tee üksik, rahul, vaiki,
Täis kullaseid lehtesid,
Ja kullane ise on vaikus
Pärast tormi vaevasid.
Ja kullane ise on vaikus
Kuldkollase kase peal,
Ja kullane ise on rahu-
Mänd helehaljas seal!

• 
  

Kui tume veel kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
Ja raske su koorem kanda,
Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
Sa soovide siniranda,
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
Lill tärkab su haua pinnast,
Ja sinu mõte ja sinu meel
Kord tuksub su rahva rinnas-
Ja liigub ja loob ja lehvitab
Ja kauneid radasid rajab,
Su rahva koda see ehitab
Ja põlvest põlveni kajab.

• 
  

Sa tulid
Sa tulid tuppa ja valgust
Ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
Kui päike kiiresid täis.
Sa tulid tuppa ja valgust
Ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik ,
Su komme – valgust täis!
Nii tulid tuppa ja valgust
Ja selgust sai tuba täis.
Su naeratus oli kui päike,
Kõik ilm sai päikest täis!

• 
  

Minu luule
Minu luule, sina oled
Kui haige tiivaga lind,
Kel kull ära kiskund tiiva
Ja kellel haige ka rind.
Kui haavatud kotkas oled,
Kes tõusis pilve poole,
Ja kui ta üles tõusis,
Siis osas küti nool.
Küll oli su lend ilus,
Lend ilus pilve pool,
Lend läbi päikesevalge,
Vaba kui õhuvool!
Siis tõusid sa pilve alla
Ja vaatasid ümber seal
Ja otsisid kõrgema männi
Ja istusid tema peal!
Nüüd oigad haledalt üksi
All pimedas tihnikus
Ja vaatad haledalt üles,
Kus lendab su igatsus !

• 
  

Armastuse käänud...
Mis on, mis paistab kaugel merel...
Kas tuleb ta, taas lootust loob?
Või udu hall? Või mõttekuju,
Mis saatus meie hinge toob?
Ei, see on tema, mu arm:
Ta peab, ta peab kord tulema!
Mis sest, et varem tuisk oli karm.
Ma usun: müüd küll tuleb ta
Kuid, kas tõesti toob see mul rahu?
Kas õnn, kas minu õnn ta sees?
Ma mõtlen, tunne suur ei hinge mahu.
Ta kuju rohkem kerkib ees.
Miks tunnen segadust ma hinges?
Kas on mu lootus tema peal?
Mu süda hirmust just kui pinges !
Mu armastus mind ootab seal!
(Minu looming koos Juhan Liivi Luulega „Tulevik“)