JEAN-BAPTISTE POQUELIN ehk MOLIÈRE (0)

Referaat
JEAN- BAPTISTE POQUELIN
ehk
MOLIÈRE
10 klass
2009

SISUKORD

Sisukord ___________________________________________________________ 2

Elulugu ____________________________________________________________ 3

Looming ___________________________________________________________ 5
Lõppsõna __________________________________________________________ 7
Kasutatud materjal ___________________________________________________ 8

ELULUGU

Jean-Baptiste Poquelin sai tuntuks Molière’i nime all. Ta oli nii näite-kirjanik, teatrilavastaja kui ka näitleja.
Klassitsistliku draama suurim esindaja Moliére pärines Pariisi kodanlusest. Ta sündis 15. jaanuaril 1622. aastal õukonna käsitöömeistri perre. Moliére koolitee sai alguse Clermonti jesuiitide kolleegiumis, mille ta ka lõpetas. Täisikka jõudnuna hakkas Jean-Baptiste Poquelin õppima õigusteadust ning sattus kuulama filosoof Pierre Gassendi loenguid. Tema põhimõte, et maailma ei loo mitte jumalik mõistus, vaid see sünnib ise loovast mateeriast, innustas Moliére’i rohkem teatri ja kirjanduse peale mõtlema. Ta luges palju kaasaegset prantsuse ja hispaania kirjandust, jätkas ka ladinakeelse kirjavara lugemist ning sai tänu sellele hea humanitaarhariduse.
1643. aastal viis teatriinnustus Molière’i oma teatritrupi asutamiseni, mille nimeks sai L´Illustre Théâtre (kuulus, hiilgav teater). Tema kaaslaste hulka kuulus Béjart’ide perekond, Madeleine Béjart’ist sai Molière’ile lisaks lavapartnerile ka sõbratar. Kahjuks ei saatnud truppi edu. Teater laostus ja suleti, Molière pandi mõneks päevaks võlavanglasse. Seejärel hülgas Moliére oma seisuse. Koos L´Illustre Théâtre trupi riismetega astus Molière ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi.
Üle kolmeteistkümne aasta rändas trupp mööda linnu ja külasid, mängides improviseeritud farsse commedia dell ’ arte stiilis, varieerides süžeesid ja sobitades komöödia traditsioonilisi tegelaskujusid oma publiku eluoluga. Nende aastatega laienes Moliére’i silmaring kõvasti, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta peagi esinäitlejaks.
Et etendusi sisukamaks muuta, hakkas Molière repertuaari ise kirjutama. Esialgu töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid elemente, hiljem hakkas kirjutama juba algupäraseid näidendeid.
1658. aastal naasis Molière’i trupp Pariisi. Pälvinud kuningas Loius XIV huvi, said komödiandid kutse esineda kuningalossis. Üsna kiiresti tõusis Moliére Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus ta ise töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni oma surmani.
Suurte komöödiate kirjutamise kõrval pidi Moliére hoolitsema ka õukonnas ja aadlike vastuvõttudel etendatavate meelelahutusmängude eest. Tellimise peale tehtud improvisatsioonid olid leidlike situatsioonide, tabavate karakterite ning elava sõnastusega. Õukonnaetendused kindlustasid Moliére’ile kuningas Louis XIV jätkuva poolehoiu, milleta poleks ta saanud lavale tuua kõiki oma julgeid komöödiaid.
Elu viimase viieteistkümne aasta jooksul, viibides taas Pariisis, lõi Moliére 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.
Moliére suri 17. veebruaril 1673 . aastal teatri lavalaudadel. Kuigi kirik keelas tollal näitlejate matmise pühitsetud mulda, maeti Moliére Louis XIV käsul siiski St.-Josephi kalmistule. Kuninga korraldusel ühendati Moliére’i teater kahe teise trupiga Prantsusmaa rahvusteatriks, Comédie-Francaise’iks.

LOOMING

Molière’i komöödiad moodustavad tänini koomilise tearti klassikalise raudvara . Erinevalt eelkäijatest, kelle komöödiad olid enamasti itaalia ja hispaania näidendite tõlked või mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi. Ta ehitas oma komöödiad üles mingi üksiku iseloomujoone igakülgsele kujutamisele ning naeruvääristas üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Ta tegi nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas komöödia rolli ühiskonnas kõrgelt. Moliére naljamängudest võis leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk neis oli siiski suunatud intriigile ja elavale kõnele.
Moliére esimene näidend “ Arutu ” lavastati 1653. aastal.
Loomingu kõrgperiood algas tema esimese komöödiaga “Naeruväärsed eputised” (1659). Teoses pilgatakse aristokraatseid salonge ja seal harrastavat peenutsemist, silmakirjatsemist ning vaimutsemist, mis mattis enda alla siira ja inimliku suhtluse ning moonutas tunded ja arusaamu. “Naeruväärsete eputistega” sai alguse kommete analüüs uueaegses komöödias. Teose menu oli üüratu, ta meeldis nii kuningale , õukonnale kui ka lihtsatele pariislastele.
1664 . aastal lavastas Moliére kolm esimest vaatust oma uuest suurest komöödiast “Tartuffe”. Teose peategelaseks on petisest kirikumees, kes vagaduse maski all jumalakartlike inimeste hirmu arvelt maiseid hüvesid ahnitseb. “Tartuffe” paistab eriti silma omapärase ülesehitusega, kus nimitegelane astub lavale alles kolmandas vaatuses, mil ta olemus on publikule juba ammu selge. Samuti erineb “Tartuffe” selle poolest, et koomikas ei ole enam rõõmsameelsust. Kiriku-kogukondade vastuseisu tõttu aga keelas kuningas näidendi mängimise ära. Alles aastal 1669 , pärast pikka võitlust, sai Moliére lõpuks loa kogu teose (viie vaatuse) ettekandeks.
Omapärase teose “Don Juan ” (1665) peategelaseks on vabamõtlejast naiste-võrgutaja, kes võib võita iga naise südame, kellega tahes ta kokku puutub.
“ Misantroop ” on teos, mis arendab seltskonnakriitikat armukadeduse teema kaudu. Peategelane pole inimesepõlgur sõna otseses mõttes, vaid vihkab seltskonda nende pahede pärast. Ta ei tunnista silmakirjalikkust, hindab otsekohesust ja lihtsust.

Moliére kirjutas ka komöödiaid, kus ta viskab nalja arstide ja nende ravimeetodite üle. “Arst vastu tahtmist” on lõbus jant , kus kirjanik kasutab kõiki koomika võimalusi lopsakast rahvahuumorist kuni pateetilise paroodiani. Näidend “ Ebahaige ” (1673) on aga mehest, kes oma liialdatud surmahirmus kujutleb arstide sisendusel, et ta on haige, piinates nii kõiki oma lähikondlasi.

“Kodanlasest aadlimees” (1670) on komöödia lihtsast kodanlasest, kes püüab iga hinna eest aadliseltskonda pääseda. Auahnus teeb ta aga naiivseks kõige suhtes, milles näivad ilmnevat seltskonna ülevad väärtused.
Komöödiates “Meeste kool” ja “Naiste kool” naeruvääristab kirjanik iganenud kiriklikku moraali. Need kaks näidendit toovad Moliére’ile hulga vaenlasi.
Tema näidenditest on veel tuntud “Õpetatud naised”, “Scapini kelmused”, “ Ihnus ” jt.

LÕPPSÕNA

Moliére’i loomingu teaduslikku uurimist raskendab asjaolu, et tema käsikirju pole säilinud. Peale selle puuduvad ka tema kaasaegsed artiklid ja hinnangud , sest sel ajal ei kirjutatud tema kohta suurt midagi (peale laimukirjade).
Molière’i eluajal toimus teatris palju muudatusi. Üks tähtsamaid oli üleminek mitme tegevuskohaga lavalt üheleainsale tegevuspaigale, et säilitada tragöödias kolme ühtsuse nõuet ja sealhulgas ka kohaühtsust. Komöödiasse võeti see põhimõte üle ilmselt commedia dell’arte mõjul, kuna rändtrupid olid sunnitud lavakujundust lihtsustama. Molière kasutas oma lavastustes aga ka maalitud dekoratsioone ja keerukaid mehhanisme.
Molière loomingust on säilinud 32 näidendit.

KASUTATUD MATERJAL

• Anne Nahkur “Kirjandus barokist romantismini”
  
• www. imagi - nation .com/moonstruck/clsc35.html
  
• www.miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/moliere.html
  

8