Kuidas mõjutas Rootsi aeg eesti kultuuri (4)

Tallinna Teeninduskool
Kuidas mõjutas Rootsi aeg eesti kultuuri arengut.
Referaat
Tallinn 2009
Sisukord
Sissejuhatus …………………………………………………………………………………2
Rootsi aeg ………………………………………………………………………………….. 3
Eesti haldusjaotus Rootsi võimu all ……………………………………………………….. 4
Talupoegade ja linnaelanike olukord Rootsi ajal ………………………………………….. 5
Muudatused eestlaste usuelus ………………………………………………………………6
Eestikeelse hariduse algus …………………………………………………………………. 7
Kokkuvõte …………………………………………………………………………………. 8
Kasutatud kirjandus ……………………………………………………………………….. 9
Sissejuhatus
Käesolevas referaadis anna kõigepealt ülevaate sellest, mida nn. Rootsi aeg endast üldse kujutas, millisel ajaperioodil see kestis, mis selle põhjustas ja millised Eesti alad Rootsi võimu alla kuulusid. Peatun pikemalt ka suurel näljaperioodil, mis Eestit sel ajal tabas.
Kirjeldan tolleaegsete inimeste elu-olu ja haridussüsteemi, samuti seda, kuidas arenesid eesti keel ja kirjandus ning mis toimus religioossel tasandil.
Rootsi aeg
Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Lihtsustatult võib öelda, et „Rootsi aeg“ kestis 17.sajandil. Sel perioodil valitseti Eestit Stockholmist, siinsed alad olid Rootsi kuningriigi täieõiguslikuks osaks, mitte okupeeritud võõrterritooriumiks. Täpsemate daatumite osas lähevad ajaloolaste arvamused lahku, kuna näiteks Tallinnas oli Rootsi aeg saabunud juba 1561.aastal, samas kui mujal võttis selle kehtestamine veel aega. Pärast Liivi ordu lagunemist olid koos Tallinnaga Rootsi kuninga alamateks hakanud Harju-Viru ja Järva vasallid , Lõuna-Eesti alad aga jäid veel poolakate võimu alla. Faktiliselt aga hakkas Stockholm Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitsema alles pärast seda, kui Pontus de la Gardie oli venelased siit lõplikult välja tõrjunud ja oma võidud 1583.aastal Pljussa rahuga fikseerinud.
Ka Rootsi aja lõppu on ajaloolased suhtunud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos.
Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks. Rootsi aeg kestis Eestis peaagu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist.
Rahvapärimusse on 17. sajand kui "vana hea Rootsi aeg". Sellega on hinnang antud võib-olla mitte niivõrd Rootsi ajale endale kui sellele, mis tuli pärast.
Eesti haldusjaotus Rootsi võimu all
Pärast Liivi sõda olid Eesti alad jaotatud Poola, Rootsi ja Taani vahel. Veel aastaid kestis sõjategevus Poola ja Rootsi vahel. 1561. aastal alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist, kogu ülejäänud Põhja-Eesti. 1629. aastal Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi endale ka Saaremaa ja Muhu saare, 1660. aastal Oliwa rahuga Ruhnu saare.
Talupoegade ja linnaelanike olukord
Maapiirkondades elanud eestlastele ei möödunud Rootsi aeg oma põhiosas sugugi mitte roosiliselt. Hoopis mõisnikud olid need, kes saavutasid suurt majanduslikku ja õiguslikku edu. Vaatamata sellele, et juba Karl IX-le oli talupoegade pärisorjus vastumeelne, kuna Rootsis endas olid talupojad vabad ning neil oli isegi oma esindus Riksdagis, jäid eesti talupojad siiski sunnismaisteks, kellel oli keelatud oma elukohta vahetada ning keda mõisnikud võisid soovi korral nii müüa, osta kui vahetada. Vabu talukohti oli palju ja mõisnikud püüdsid neid iga hinna eest täitsa, kuna mõisnike sissetulek sõltus eelkõige tema talupoegade arvust. Rootsi riigivõimu kindlustudes tõusis mõisate arv Eestis ca 1000-le mõisale. Talupoegade õigusi küll kärbiti veelgi, kuid mõned neist siiski säilisid. Paljud mõisnikud kasutasid innukalt oma kodarikuõigust ehk õigust omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, sest siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Samas oli Eestimaal kõrgem kohtuvõim mõisnike endi käes. Kuid Stockholm ei olnud kaugel ja põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees.
Mis puutub linnadesse, siis ka siinkohal võib öelda, et ordu kuldajad olid selleks korraks pöördumatult läbi saanud. Kui Liivi ordu ajal oli Eesti jõukus tulnud peamiselt Venemaa kaubanduse vahendamisest, siis nüüd käis idakaubandus alla ja paljud linnad kiratsesid. Mõned neist kaotasid isegi linnaõigused. Eriti drastiliselt avaldus see Tartu allakäigus. Ka Tallinn ei saavutanud enam endist õitsengut, kuigi suutis oma positsiooni paremini säilitada kui teised linnad. Rootsi aeg oli õitseajaks vaid Narvale, kuhu senine idakaubandus nüüd koondus , ning valitsuses oli isegi arutlusel küsimus Narva nimetamisest teiseks pealinnaks Stockholmi kõrvale.
Käsitöö arengut Eesti linnades kammitses keskajast päritud tsunftikord . Uue aja märke nähti siiski ja nendeks olid esimesed manufaktuurid , tehaste ja vabrikute eelkäijad. Ka nende keskuseks kujunes Narva, kuigi ka Tallinnasse loodi mitmeid.
Muudatused eestlaste usuelus
17.sajand määras ära Eesti kuulumise luterlike maade hulka. Rootsis valitses jäigalt luterlik riigiusk, mis teiste uskude suhtes äärmist sallimatust üles näitas. Luterluse mõju Eesti ja eestlaste kultuuri jaoks oli kahesuunaline. Ühest küljest mõjus luterlus viljastavalt eesti kirjakeele arengule, teisest küljest kaotas Eesti oma senised, keskajal välja kujunenud sidemed kaugema Lääne- ja Lõuna-Euroopaga, kus säilis katoliiklus.
Rootsi võimud hakkasid kohalikku kirikuelu kindlamale alusele seadma juba Liivi sõja ajal ja jätkasid seda aktiivselt järgnevatel aastatel. Kiriku seisukohalt vaadates valitsesid Eestis küllaltki viletsad olud. Kirikuhooned olid lagunenud, mõisnikud nende korrashoiu eest eriti hoolt ei kandnud. Paljud kirikud olid olnud aastakümneid suletud. Erandiks oli Tallinn koos oma lähiümbrusega, millest hiljem kujuneski tugev luterlik keskus. Mis puutub lihtrahva usuellu, siis leidsid Rootsi võim ja kirikurongkonnad eest üsnagi käestlastud rahva. Enamik neist ei teadnud kümnest käsust, issameiest ega armulaual käimisest mitte midagi. Talupojad sooritasid ikka oma vanades pühapaikades rituaale, milledes segunesid loodususundi ja katoliikluse jooned – ohverdasid raha, vaha, lõnga jne. Viru-Nigula Maarja kabeli varemete juures 2. juulil peetud „ebajumalateenistuste“ tõkestamiseks oli kohale kutsutud isegi sõjavägi. Teateid analoogilistest rahvakogunemistest – reeglina vastava kiriku või kabeli nimipühaku päeval – oli rohkesti. Tänapäeval nimetatakse neid päevi rahvakalendri tähtpäevadeks.
17. saj. hakkas loodususund siiski taanduma ja talupojad hakkasid kirikus käima.
Üleminek ei olnud järsk, vanad uskumused vahetusid uutega sujuvalt , ent kindlalt.
Vastuolulisel kombel oli 17.sajand Eestis ühtlasi nn. nõiaprotsesside kõrgaeg, kuid see polnud nii ainult Eestis, vaid ka mujal. Eesti kirjandusklassikast on selleaegseid meeleolusid kõige paremini kirjeldavaks näiteks A. Kitzbergi „ Libahunt “, mille peategelast Tiinat samuti libahundiks ja nõiaks peeti. Eestis sattusidki kohtu alla peamiselt eesti soost talupojad, kuid oli ka sakslasi. Kohtualuseid süüdistati teiste inimeste või loomade kahjustamises või tapmises mitmesuguste maagiliste toimingute ehk nõidumise näol. Ka maarohtudega ravitsemist peeti sageli nõidumiseks. Süüdlasi, kellelt „ülestunnistused“ sageli piinamise teel välja pressiti, põletati tuleriidal. Sajandi teisel poolel hakkasid surmaotsused küll vähenema, kuid viimane langetati siiski veel 1723 .aastal. See, tõsi küll, asendati lõpuks eluaegse vanglakaristusega.
Maarahva selline pime ebausk on tegelikult ilmekaks näiteks tolleaegsest üldisest haridustasemest, õigemini selle puudulikkusest, ning sellest, kui tugevalt kirik rahva meelsuse üle valitses ning seda kallutas.
Eestikeelse hariduse algus
Luterliku arusaama kohaselt oli vaja elanikele usu põhitõdesid küll tutvustada, kuid sealjuures oodati , et ka iga inimene iseseisvalt tutvub nii Piibli kui teiste usuliste teostega. See eeldas seda, et lihtrahvas pidi oskama lugeda. Esialgu jagasid ärksamatele talulastele kirjatarkust pastorite abilised köstrid. Sellisel viisil levis aga kirjatarkus väga visalt, sest köstreid polnud kuigi palju. Oli vaja ette valmistada suuremal hulgal õpetajaid. Seda ülesannet asus täitma pastori poeg Bengt Gottfried Forselius . 1684. aastal avas ta Tartu lähedal Piiskopimõisas nn. Forseliuse seminari, kus hakati ette valmistama eestikeelseid koolmeistreid ja köstreid.
1687 .aastal nõustus Liivimaa rüütelkond, alguses küll vastumeelselt, kohustusega luua igasse kihelkonda kool. Põhjasõja alguseks oli Eestis kirjaoskajaid juba tuhandetes.
Forselius oli väga tähelepanelik mees ja lihtrahvaga tihedalt kokku puutudes õppis ta juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ka ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi.
Eestikeelseid trükiseid oli aga ilmunud juba kaugelt enne Forseliuse aega. Esimene teadaolev, arvatavasti luterliku jumalateenistuse käsiraamat ilmus juba 1525 .aastal, kuid selle tiraaž hävitati. Usuteemalisi raamatuid ilmus veel hiljemgi, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad.
Esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga, koostas juba 1637. aastal Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl. Kuigi Stahli grammatika jäi rahvakeelest kaugeks, oli tema koostatud jutlustekogu ja nn. käsi- ja koduraamat üsna laialt levinud. Stahli saksapärastatud eesti keelt kasutati pea kogu 17.sajandi vältel, kuni sajandi lõpu Forselius koos mitme teise kaasosalisega selle vastu mässu tõstis. 1693. aastal avaldaski Forseliuse sõber Johan Hornung murranguliseks osutunud ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani.
Kiriku nõudmisel, et lihtrahvas Piiblit tudeeriks oli veel üks loomulik tagajärg – nimelt Piibli tõlkimine eesti keelde. Ülesande tegi raskeks asjaolu, et Eestis olid välja kujunenud kaks kirjakeelt – põhjaeesti ja lõunaeesti. Seetõttu ei ilmunudki Rootsi ajal Piibel eesti keeles tervikuna , kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament , mille tõlkisid ja toimetasid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. See oli esimene läbinisti eestikeelne raamat. Samal ajal hakati eesti keelde tõlkima kirikulaule ja alguse sai ka eestikeelne juhuluule.
Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht "Ordinari Freytags Post-Zeitung“
Rootsiaegse kultuurielu üheks tähtsündmuseks oli Tartu ülikooli rajamine. Selles oli suuri teeneid Gustav II Adolfi õpetajal ja nõuandjal Johan Skyttel, kellest sai 1629.aastal Liivimaa kindralkuberner . Skytte eestvõttel rajati juba 1630.aastal Tartusse ja 1631.aastal Tallinnasse gümnaasium. Esimene oli algusest peale veidi laiema õppekavaga, et sellest ülikooli kujundada, ja 1632.aastal allkirjastaski Gustav Adolf vastavasisulise üriku. Tallinnasse rajatud kool töötab aga kuni tänaseni oma õige nime all – Gustav Adolfi Gümnaasium.
Kokkuvõte
Vaatamata sellele, et Rootsi aeg Eestis kestis üsna lühikest aega, tõi see kohalikku ellu kaasa suuri ja pöördumatuid muutusi. See oli eesti rahva kultuurilise arengu seisukohalt ülimalt oluline aeg, mis mõjutab ja kujundab meid tagantjärele veel tänagi.
Lisaks eesti keele, rahvahariduse ja usulise keskkonna märksõnadele ei tohi unustada veel ühte olulist tunnusjoont – see oli vastuolu keskvõimu ja kohaliku aadli vahel. Kui sajandi alguses dikteerisid veel kohalikud mõisnikud talupoegade elukorraldust ja keskvõim ei olnud suuteline neid ohjeldama, siis sajandi lõpuks oli jõudude vahekord pöördunud. 1672.aastal võimule tulnud noor kuningas Karl XI viis riigitulude suurendamise eesmärgil läbi kunagiste riigimaade, hiljem erakätesse läinud valduste tagasivõtmise kogu Rootsi riigis. See tähendas ka Saare-, Eesti- ja Liivimaad. 1680.aastal suure reduktsiooni nime all ajalukku läinud protsess tõstis kohalike mõisnike seas meeletu pahameeletormi. Kui Põhja-Eestis õnnestus see veel kuidagi rahumeelselt lahendada, siis Liivimaal läks lugu teravamaks ja lahendati lõpuks rootsi-poolselt jõumeetodil. Riigistati needki mõisad, mis olid erakätesse läinud enne Rootsi aja algust.
Talupoegade elu reduktsioon kuigivõrd ei muutnud, nemad jäid paraku jätkuvalt mõisniku meelevalda. Kuid murrangulisele muudatusele oli siiski alus pandud – kui mõisnik ei olnud enam mõisa omanik, siis ei saanud ta olla ka talupoja omanik. Pärisorjuse kaotamise teel oli astutud pikk samm edasi , kuid peatselt alanud Põhjasõda lükkas asjade loomuliku käigu esialgu veel mõnedeks aastateks edasi.
Kasutatud kirjandus
1 http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg
2 http://priitp.tripod.com/mart/rootsi_aeg.html
3 http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/ajalugu_20-25_rootsiaeg_kadipint.ht m
4 http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=47&kateg=8&alam=12&leht=12
5 http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/rootsi_aeg.ht m
6 http://www.postimees.ee/luup/99/05/top.ht m
7 http://hansagymn.parnu.ee/LeaLips/10klass/rootsi.pdf
8 „Eesti rahva lugu“ Lauri Vahtre , kirjastus „Ilo“ 2005.a.