vara, et pulmi pidada. Pulmad pean noorel kuul ja kestavad kolm kuni neli päeva. Pulma algus päev oleks näljapäeval ja lõpupäev pühapäeval. Pulmas on õed, vennad, vanemad, sugulased ja kaua aegsed tuttavad. Pulmade tunnus joon on olnud ikka laulmine. Vanasti oli pulmas pulmalaulik. Pulma lauliku asemel mängib vahepeal mõni hea bänd, et pulma laulik saaks puhata. Pulmad algavad ikka pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunevad peiu koju , mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu toob kaasa: leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistutakse peiukodus sõiduks mõrsja koju. Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi.
Pulmad on olnud tähtsaks sündmuseks inimkonna seas juba varasest ajast, nii ka eestlastel. Koos abieluga käisid käsikäes ka arvukad pulmatraditsioonid. Nende tähtsus on küll ajaga kõvasti langenud, kuid leidub ka inimesi, kes peavad neist praegugi lugu. Õnne- ja viljakusrituaalid sisendasid paarile usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust, kui ka tugevad ja terved järglased. Muistsel ajal polnud mõrsja nõusolek abielluks vajalik, sobiv tütarlaps kas osteti või rööviti. Vanematel tuli abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel ning ehalkäimine. Eesti pulm on nii-öelda laulupulm: laul saadab kombetalitust täielikult. Pulmaliste mõlemat pool esindas oma laulik ehk kaasik
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Sissesõitmisel algas
Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sissejuhatus Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava.
kaotanud ning, mida praegusel ajal enam pulmades ei näe. 1. ENNE PULMI Eelkosjad Varasemalt algasid suured pulmapidustused alati kosjas käimisega. Kuid kuna kosjas käimine oli avalik ja pidulik ettevõtmine, siis oli oluline mitte sattuda külarahva naerualuseks, kui kosjad peaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad. 1.1.2 Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita. Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat
peadaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad. 1.1.1. Eelkosjad Mulgimaal Mulgimaal oli tuntum kosjakase tava: tulevane kosilane viis ihaldatud neiule kase akna taha. Kui kask tarre viidi, siis võeti peigmees vastu. ,,Aga ku sii kask sissi es viiä mitte, sõs tääsit ärä, et ei massa minnä, et vastu es võeta."1 1.1.2. Eelkosjad Raplamaal Raplamaal Järvakandis oli tuntud aga selline tava, kus peigmehe ema läks mõrsja koju ning viskas põrandale ühe sileda pulga kosjapulga. Ema ise jäi aga ootama, kas pulk kolme tunni jooksul välja visatakse või mitte. Kui pulk visati välja, siis polnud pojal mõtet siia kosja tulla. Saades eitava vastuse, võis ema seitsme kuu möödudes uuesti õnne proovima minna, kuid kui kolm korda oli juba ära öeldud, pidi noormees uue mõrsja leidma. 1.1.3. Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas
järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. · Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. · Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. · Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust: 1. mõrsja väljatoomine - mõõgaema toob mõrsja koos pruuttüdrukutega mõnest kõrvalhoonest peiu kõrvale; 2. mõrsja mõistatamine - mõrsja ja pruuttüdrukud istuvad kõrvu, ujuga kaetud - saaja esindaja peab mõrsja ära tundma; 3. ebamõrsja pakkumine - peiule pakutakse mõrsja pähe naiseks
kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees,
Kui juba keegi kindel tekkis, muutus ehalkäimine eksklusiivseks ei võinud näitsiku lähedusse ükski võõras poiss minna. Kogu selle asja kiitis küla heaks. Mõrsjaid valiti eelkõige nende tervise, töökuse ja hoolsuse järgi. Teisel kohal oli neiu perekonna rikkus ja viimasel alles ilu. Tihti juhtus ka nii, et abielu sõlmiti noorte vanemate poolt tulevane paar ei pruukinud üksteist varasemalt isegi teada. Kui mindi kosima, siis kindla peale. Peigmehed saatsid pruudi perekonda mõne vanema naise ümbernurgajuttu ajama. Tolle ülesanne oli teada saada, kas oodatakse kosilast ja kas just seda konkreetset kosilast. Kaasa viidi viinapudel kui näitsiku perekond selle vastu võttis ja see tühjaks joodi, võis kosilane julgelt kosja minna. Kui mitte... siis kaup sinnamaale jäigi. Veel üks viis oma võimaluste teadasaamiseks oli neiule kosjakase akna taha viimine. Kui neiu
kuus. Kui revolutsiooniline vabaarmastuse liit andis produktsiooni, jäeti see riigi omandiks. Hitler aga võttis Teise maailmasõja ajal kasutusele hädatarviliku lastetootmise ressursi, nimelt vanatüdrukutest inimfaktori. Rindelt puhkusele lubatud sõdur saadeti külla, kus teda ootas ees külavanem vanatüdrukute nimekirjaga. Puhkus läks asja ette, sõdur klopsis kokku ka hälli, kuhu hiljem paigutati „kingitus füürerile“. 2 Ehalkäimine Ehalkäimine on olnud tüüpiline maarahva komme ja on hääbunud üldise linnastumisega. Ehal käidi enne abiellumist jüri ja mihlipäeva ahelisel ajal (s.o. 23. aprill – 29. september). Ehalemineku aeg (õhtueha) ongi andnud toimingule nimetuse. Nädalapäevadest eelistati neljapäeva ja laupäeva. Võimalik, et neljapäeva austamine (sellele viitavad veel teisedki tavad) on pärit muistsest 5-päevasest nädalast (sest eks kolmapäevagi nimetatud enne kesknädalaks). Ehalkäimine andis noortele vajalikke seksuaalseid kogemusi
Eesti pulmakombed Pulm on abielusõlmimispidustus. Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja
................................................................................. 4 Laulupulmad........................................................................................................................... 4 Pulmade lõpetamine................................................................................................................5 Pulmad tänapäeval...................................................................................................................... 5 Pruudi peakate........................................................................................................................5 Kingitused teineteisele............................................................................................................ 6 Peigmehe rõivastus................................................................................................................. 6 Pulmakutsed.....................................................................................
täiskasvanu õiguste saamist peeti noorte jaoks väga oluliseks. Pärast leeri tulid lisaks täisinimese tööle ja palgale ka uued normid omavahelises suhtlemises. Enam polnud sobilik poisil ja tüdrukul päisepäeva ajal külavahel juttu ajada või ühist teed kõndida, seevastu oli nüüd poistel luba öösel ehal käia ja tüdrukutel poisse vastu võtta. Koos võis marti ja kadri joosta, õitsil käia ja pidusid pidada. Ühine öö veetmine oli aga levinud komme ja keegi ei vaadanud sellele viltu, sest niisugune oli tava. Õitsilkäimist nimetati hobuste ühist öist karjatamist kus oli suvekuudel vahel kogu küla noorsugu väljas. Tehti lõket ning selle ümber mängiti, lauldi ja visati nalja, oluliseks peeti paaride tekkimist või tekitamist. Seoses õitsilkäimise kadumisega hakkas hoogu võtma ehalkäimine. Kevadel, kui ilm juba vähegi lubas, läksid tüdrukut rehetoast aita magama ja olid seal kuni suure sügiseni. Siis said poisid ehal käia
vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel. Kosjad eelnesid pulmadele. Kosja peategelane oli isamees. Selleks oli tavaliselt mõni hea mokamees. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Isamehe ülesandeks oli kosjade ettevalmistus ja tseremoonia ettevalmistamine. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, mis võis kesta kuni järgmise hommikuni, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud lähkri. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes
Valisin selle teema sellepärast, kuna tahan nende konkreetsete teadmiste võrra rikkam olla ning saan teada, kui raske või kerge on üldse pulma korraldada. Vanad pulmatraditsioonid Eestis Vanasti peeti pulmad üldiselt talvel, kuna siis ei olnud segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, ning siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Pea iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu
Mõrsja kas osteti või rööviti Vanematel tuli abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata Pulmade toimumine Pulmad kestsid mitu päeva- tavakohaselt 3-4 päeva Pulmad peeti tavaliselt talvel Tavaliselt algasid pulmad neljapäeval ja lõppesid pühapäeval Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõppesid neljapäeval Pulmadega seotud tegevused Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega Peig sõitis esimesel pulmapäeval mõrsja koju Selles viidi läbi palju rituaale nt: Vastastikune laulmine Sissesõiduloa kauplemine Mõrsja näha nõudmine, otsimine ja väljatoomine Kui pruut oli leitud, algas söömine Pulmade esimese poole tähtsaim sündmus Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise pulmapäeva varahommikul lahkus mõrsja vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Teine päev Teisel pulmapäeval mindi peiukoju Kehtisid samasugused tavad nagu siis, kui mõrsjakoju mindi
pulmatraditsioonidest lahus. Alles 19. sajandi teisel poolel sai pulmakommete osaks kiriklik laulatus. Abielu tähistavad pulmad kujunesid kunagises külakogukonnas olulisimaks peoks, mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatte pähe panemist. Mõrsjale seoti ette ka põll ehk ta põlletati. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda". Nende toimingutega muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Algselt oli tanutajaks isamehe naine, keda nimetati mõõgaemaks. Ajapikku muutus see ema ja ämma ülesandeks. Teadaolevalt toimusid pulmad
oluliseks peeti tulevase abikaasa töökust. Esimesed teadaolevad kirjalikud andmed naisetõmbamise kohta Eestis pärinevad 16. sajandist. Nii selgub piiskop Kyveli kirikukatsumise protokollidest aastaist 1519-1522, et mehed vägivaldselt enestele naisi röövisid. Piiskop ähvardas kõiki naisteröövijaid surmanuhtlusega. 1588. aastal kirjutas Sebastian Münster oma kuueköitelise töö ,,Cosmographey" kolmandas osas ,,Iseäralikest kommetest, mis esinevad Liivimaal" naisevõtmisest paganliku kombe järgi: ,,Kui talumehel on poeg naise jaoks suur küllalt, siis vaatab ta ise tüdruku, kes talle meeldib, läheb siis sinna oma sõpradega, kelle ta on selleks kutsunud, peidavad end maja juures, kus tüdruk elab, ja ootavad, kui ta välja tuleb; siis jooksevad peidus olijad tema juurde, võtavad ta vägivaldselt kinni, heidavad selleks varutud saani ja ruttavad temaga koju. Kui nüüd pruudi sõbrad seda kisa kuulevad, jooksevad nad
Kuressaare Ametikool Ettevõtluserialade osakond Ingrid Kobin(Heinala) KKP2 PULMAD Grupitöö Õpetaja: Urmas Lehtsalu Kuressaare 2009 Traditsioonilised pulmad Eestis Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majanduslikku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne. Meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. On teada ka röövimist naise nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid aga järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava
Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskil ei kosta. Aga kui juba kolm leeris käinud tüdrukut majas elas, siis öeldi, et sinna ei lähe enam kurat ka kosja. Eelkosjad ehk kuulamine. Kosja tuli minna kindla peale, sest kus selle häbi ots , kui kosjad tagasi lükatakse. Kogu küls oleks teada saanud ja naernud põlatud peigmeeest. Kuulamiseks saadeti tulevase pruudi koju kuulueit, kelleks oli tavaliselt keegi vanem naisterahvas, harva ka peigmehe ema. Kõige tähtsam kuulueide omadus oli kõneosavus: ta pidi ümbernurgajutuga teada saama, kas tulevane kosilane on ikka oodatud ja igati tema häid omadusi kiitma. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Võesti pudel vastu ja joodi sellest, siis olid lootused kordaminekuks kõige paremad; pandi kuulupudel aga avamata kõrvale,
tegema juba aasta aja eest. Kindlad pulmatribuudid on valge pruutkleit, pruutneitsid, kolmekihiline tort ja kaunistatud pulmaauto. Üheks tuntud pulmakombeks on saanud, et pulmade lõpus võtab noor abielumees oma noorelt naiselt ära sukapaela ja viskab selle poissmeestele. See, kes selle kätte saab on järgmine naisevõtja. Kuna USAs elab väga palju erinevate maade rahvaid, siis tihtipeale lisanduvad ameerika traditsioonidele ka selle maa kombed, kust noorpaar või nende vanemad pärit on. · Kreeka Pulma aukülaliseks on peigmehe ristiisa. Tänapäeval on ta pulmas sageli ka isamees, kes aitab paari kroonida. ,,Magusa elu" kindlustamiseks võib Kreeka pruut kanda pulmapäeval kinda sees suhkrutükki. Pruudil ja peigmehe sõbrad kannavad riideid, millel on kujutatud silm- et eemale peletada kurjad vaimud. · Egiptus Abieluettepaneku teeb pruudile peigmehe pere, mitte peigmees ise. Egiptuses on paljud abielud vanemate korraldatud
R. Jakobson jt. rahvuslikud tegelased hakkasid taotlema tollal kadumas olevate traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja
Vaimuelu kui terviku seisukohalt oli 18. sajand eesti rahva seisukohalt üldiselt troostitu. Aeg, mida Lääne-Euroopas tunti kui filosoofilist sajandit, kui valgustussajandit, kui inimõiguste väljakuulutamise sajandit jne, oli eesti rahvale pigem sõdade ja pimeduse sajandiks. (4) 10 Pulmad Eesti pulmakombestikule on iseloomulik peigmehe ja pruudi passiivsus. Olles küll peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära -- niihästi kosimisel kui pulmades. Kosjas kõneles ja tegutses isamees, vanem abielus mees, tavaliselt peigmehe sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused, varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt
Hoolimata sellest, et tänapäeva peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda või smokingusse, eelistab keskmine eesti peigmees tumedat ülikonda, suviste pulmade puhul siiski ka heledat. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 2.3. "Tegelased" Mõõgaisa ehk pulmaisa Ei tegelenud rahva lõbustamisega, vaid pigem rituaalsete toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest. Pillimees Korraldas pillimänguga saadetavaid mange ja tantse. 2.4
Taasiseseisvumise ajal süsteeme ühtlustati ning nüüd on kirikuõpetajatel võimalik läbi viia laulatus, mis kehtib ka abielu seaduslikku registreerimisena. 1.3 Abielu traditsioonid ja pulmatavad Eestis Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. (Ibid: 20) Endisaegadel võis pulmadele mõtlema hakata alles siis, kui leer seljataga ja noored uude seisusse saanud. Leer viis noored inimesed esimest korda mõlemast soost omaealiste hulka ning tutvustas neid pidulikult laua taga istumistel. Tüdrukud hakkasid kandma täiskasvanu pikk-kuube ja ehteid, võisid osa võtta täiskasvanute lõbustustest. Poisid hakkasid tegema kõiki meestetöid ja sulastena saama täismehe palka. (Karu, 1997: 5)
Siis viiakse kirikust ristid ümber kiriku ringkäigule ja neile järgneb rahvas, kes hoiavad käes põlevaid küünlaid. Pühapäeva hommikul katame laua, et pidulikult lihavõtteid tähistada. Enne sööma asumist koksime omavahel värvitud pühademune. Kui munad koksitud, asume sööma. Kui väiksed olime, algas peale sööki põnev otsimismäng. Pühadejänes oli meil käinud ja mune kuhugi peitnud. Munad aga polnud tavalised, vaid šokolaadist (oli ka komme ja šokolaadijäneseid). See, kes midagi leidis, võis kohe ära süüa. Hästi tore oli. Nüüd pole seda enam mänginud, sest oleme juba suured. Käime ka vanaemale ja vanaisale häid pühi soovimas ja vahetame mune. Ka neil on pühade ajal laud kaetud ja piduroad laual. Sellepärast ongi meil juba kombeks, et pühade ajal lõunatame nende juures. Olgu need siis lihavõtted või mõni muu püha. Pühad on väga ilusad ja mõnusad. Siis saab alati
Jõuluööl ja mõnel pool ka uusaastaööl viidi loomadele lauta leiba. Uusaastahommikul jagati samuti loomadele leiba, et kariloomi ei ohustaks haigused, et kellegi paha silm ei hakkaks peale ja hundid ei saaks loomi puutuda. Paiguti on isegi kolmekuningapäeval loomadele lauta leiba viidud. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Pärnu-Jaagupis ennustati mõrsjapaari tulevikku järgmiselt. Tulevane noorik pidi kastma leivataina ja jätma selle kerkima. Mida kõrgemale leivatainas astjas kerkis, seda kestvam pidi kooselu tulema. Kui tainas astjas koguni üle ääre ajas, pidi noorpaar edaspidi elama aina õnnes. Kerkinud tainast voolis pruut leivapätsid, mis ahju küpsema pandi. Kui nüüd leivad ahjust välja võeti, siis uuriti hoolega pragusid leibades. Kui neid oli küpsemisel palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmatraditsioonis oli leib tähtsal kohal
Tavaliselt itkesid asjaosalised ise, kuid vajadust mööda tekkisid ka n-ö kutselised itkejad. Kui välja arvata üksikud meeste surnuitkud, siis itkesid üldiselt naised. Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga. Erandjuhtudel esitati ka surnuitke kooriga, näiteks kui sõbratarid itkesid vallalist neiut, tütred ema vms. Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk "sümboolset surma" neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast. Mõrsjaitke esitati eeslaulja ja kooriga, nende värsiehitus ja viis on kindlama kujuga. Eeslaulja oli mõrsja ise; kui ta ei osanud itkeda, võis seda tema asemel teha mõni teine naine. Mõrsja pidi alates kosjadest kuni vanematekodust lahkumiseni itkema palju kordi, sealhulgas kõigile sugulastele ja lähematele tuttavatele
sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks. Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi. Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele. 19
esemete hinge täielikku vabanemist. Ei ole välistatud, et laiba põletamine oli järjekordne viis kaitsta end "elava surnu" ning kodukäijate eest6. Hüpoteesi ,,elavast surnust" tõestab omas magistritöös ka ajalooteadlane Tarmo Kulmar (Kulmar 1991: 111). Teiste sõnadega muistne põletusmatus peegeldas eeskätt rituaalseid ettekujutusi ühiskonnas ning nägi välja järgmiselt: tuleriidale asetatud surnu põletati koos panustega. Igal kalmesse pandud 5 Kahekordse matmise kombe esimeseks etapiks on luude kättesaamine kas laiba esialgse mõneks ajaks matmisega, liha luudelt kraapimisega, keetmisega jne. Teistkordseks matuserituaaliks on luude toimetamine matmiskohta. 6 Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani. Matmiskombestik muinasaja lõpu ja varakeskaegsel Saaremaal. - SATOR, 2007, nr 6, lk 12 [E-ajakiri] http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/ , viimati vaadatud 30.05.2008.
1) Eesti kirjanduse ja kultuurielu aastatel 1905-1940, kirjanduslikud rühmitused, kutselise teatri teke. · Aastal 1905 moodustati kirjanduslik rühmitus ,,Noor Eesti, kelle eesotsas oli Tuglas ja Sütiste. Sisaldas kultuurimehi, kes tahtsid arendada Eesti kirjandust. ,,Olgem Eestlased, aga saagem Eurooplasteks,, (taeti Eesti kultuur viia euroopa tasemele) · Aaata 1906 hakkas ilmuma ajakiri ,,Eesti kirjandus,,. Samal aastal avati Tartus esimene eesti keelega seotud keskkool (tütarlaste gümnaasium) · Samuti 1906 pandi alus ka kutselisele teatrile( Karl Menning) · Valmis uus ,,Vanemuise,, teatrihoone, mis avati näidendiga ,,Tuulte pöörises,, (A. Kitzberg) · Rahvuslik teater 1870 · Hakati korraldama kunstinäituseid. · 1909 avati Eesti Rahva Muuseum (Tartus) · Ajakirjandus arenes väga edukalt. Sajandi alguses hakkas ilmuma ,,Teataja,, (1901) ja ,,Uudised,,(1903). Sellest hoolimata ilmusid ,,Postimees,, ja ,,Sakala,, ikkagi edasi. ,,N
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
kirjanduse eksami küsimused 1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus. Seos teiste kunstiliikidega. Ilukirjandus ehk belletristika. Tekstid jagunevad: teaduskirjandus (teatmeteosed, uurimustööd, referaadid), publitsistika (artiklid, uudised, intervjuud, reklaamid), ilukirjandus (novell, sonett, tragöödia, draama, ...), tarbetekstid (telefoniraamatud, õpikud, viidad, kalendrid), graafilised (skeemid, joonised, tabelid), elektroonilised tekstid (e-mail, msn, sms, reklaam netis). Ilukirjanduse alaliigid: proosa, lüürika(luule), ja näitekirjandus(dramaatika). Ilukirjanduse funktsioonid: emotsioonid, silmaringi laiendamine, meeleolustik, faktid, keeleoskus. Proosa: müüt, naljand, romaan, novell, mõistatused. Miniatuur: ,,Poiss ja liblik" Tammsaare. Luule: haiku (E. Niit), sonett (M. Under), ballaad (M. Under), ood (Peterson), pastoraal (Peterson). Lüroeepika: eepos, valm (jutustava sisuga, tegelased tihti loomad, lõpus moraal), poeem, värss. Jõgiromaan: tegelased kattuvad erin
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
