Töö Munklusest (0)

EELK Usuteaduse Instituut
I kursus (usuteaduse rakenduskõrgharidus)
Kristi Nõmm
Munkluse roll ida- ja läänekiriku ning kristlike ühiskondade arengus (ca 300-1500)
Juhendaja Veiko Vihuri
6. juunil 2012. aastal
Munk (kreeka keeles mono + achos 'üksik võitleja') on isik, kes praktiseerib religioosset askeetlust, elades kas üksi või teiste munkadega, kuid säilitades alati teatava eraldatuse nendest , kes ei jaga temaga sama eesmärki.
Allikas: ( http://et.wikipedia.org/wiki/Munk )
Munga eesmärk on isikliku lunastuse saavutamine, ning oma elu Jumalale pühendamine. Mungad on andnud tavaliselt ka tõotused ning seeläbi saanud ordu liikmeks. Esimesteks kristlikeks munkadeks olid erakud, kes müüsid oma vara, hülgasid perekonnad ning elasid akseetlikult üksildastes paikades. Kas näiteks kõrbes, koobastes või mägedes. Esimeseks kristlikuks mungaks peetakse Antonius Suurt. Esimese kristliku kloostri rajas egiptlane Pachomios.
Munkluse areng algab Egiptuse kõrbest 3.sajandil. Enne aastat 313, põgenevad paljud kristlased kõrbesse, et pääseda Rooma impeeriumis toimuva kestva tagakiusamise eest. Kõrbes saavad nad ennast usule pühendada. Pärast tagakiusamise lõppu, kui ristiusust saab riigiusund on paljud linnaelanikud kogenud juba kõrbe vabadust, ning munklus muutub üha levinumaks. Kõrb on proovilepaneku koht, et valmistuda lunastuseks. Eremiitidest ehk anahoreetidest areneb 4.sajandil edasi uus munkluse vorm. See on koinobiitlus. See tähendab munkade ühiselu koos reeglipärase palve ja töö tegemisega. Tuntuim ida kirikuisadest on Basileios Suur, kes annab sellisele ühiselule esimesena teadaolevalt põhjalikumad reegild. Hiljem, 6.sajandil võttis lääne munkluses Benedictus kasutusele Basileiose reeglite põhielemendid neid oma vajadusteks kohandatuna.
Esimene munkluse vorm – anahoreetlus on väga suure loobumisega elu vorm. Askeet võtab endale vabatahtlikult eesmärgi põgeneda maailmast ning ühiskonnast. Et täielikult pühenduda religioosele elule ning liha suretamisele, valib ta enesele looduse, selle üksinduse ja vaikusega. Ta soovib vaid palvetada ja mediteerida. Tol ajal laialt levinud kujutluse järgi, elasid deemonid just mahajäetud ja asustamata paikades, nagu näiteks koopad, varemed või kaljud. Askeet, kes tahtis saavutada lõplikku rahu ning lunastust, pidi selle saavutama läbi pingutava võitluse deemonitega ja nende jõu võitma. Anahoreedi päevane tegevus on korraldatud seitsme tunnipalve alusel. See algab päikesetõusuga, jätkudes kogu päeva jooksul. Palvete vahepeal tegeleb askeet käsitööga, mediteerib või siis puhkab. Peale keskööd kui on toimunud viimane palve, jääb anahoreet valvama, ning ei või enam magada. Vaheldust toob siia pühpäev, kuid mitte ka kõigile. Armulauast osasaamine kutsus anahoreete kloostrikirikusse. Nii oli tol ajal Antiookia ümbrus anahoreetidega tihedalt asustatud. Linna ümbruses asuv mäestik sobis hästi anahoreetide asulaks. Vahest veelgi suuremaks anahoreetide keskuseks on olnud Edessa. See linn on olnud süüria kristlaste hulgas püha linn. Ka Edessa linna läheduses oli mäestik, mis sobis hästi anahoreetide elupaikadeks. Mesopotaamias asus anahoreetide tähtsaim keskus Mosuli lähedal mäestikus.
Teine munkluse vorm – koinobiitlus on askeetlik eluvorm, milles on kogukondlik mõtlemine ja kollektiivne tegutsemine. Askeetide ühiskond moodustab kloostri. Kloostri eesotsas seisab abt. Abtil lasub kogu vastutus kloostri elu kujundamisel. Kloostrisse astumisega ja mungaks hakkamisega olid mehed ühtlasi käest andnud oma liikumisevabaduse. Nad ei tohtinud kloostrist lahkuda, ega külalisi vastu võtta. Mõnes kloostris oli arvamus, et isegi sel juhul ei tohi lahkuda, kui oli kavatsus minna teise kloostrisse. Mõnes teises kloostris aga ei oldud liikumise vastu nii karm. Üldiselt, oli munkade liikumine lubatud siis, kui abt selleks loa andis. Kogukondlik eluviis nõudis munkadelt töötamist kogukonna kasuks. Välja arvatud kloostrid, kus majapidamist ei tunnustatud. Aja jooksul olid kloostritele tekkinud põllud ja maad. Sellise majapidamise kaudu saadi produkte, mis olid vajalikud igapäevaseks eluks. Kõik tööd pidi tehtama kloostri jõududega.
Askeetide mõtteviisi järgi on teispool patust maailmaelu ja väsitavat võitlust, segamatu ja kõikehõlmav rahu. Enne selle õndsuseni jõudmist, tuleb käia mööda pikka teed, mis on täis takistusi. Askeetlik eluviis nõuab inimeselt palju. Ta peab kogu oma füüsilise ja vaimse jõu kaalule panema. Pidevalt üksinduses elava inimese psühholoogiat vaevavad depressioon ja troostitus. See võitlus mille keskel askeedid oma iseloomu kujundavad, koosnevad paljudest erinevatest reeglitest. On hakatud seda ka metoodiliselt korraldama. Pikkamisi kujunes välja askeetlike kommete ja reeglite kompendum.
Loomulikult olid mungad ka need, kes kiriklikult ette nähtud paastuaega ja teisi kombeid püüdsid täita. Et aga kiriklikud paastuajad olid enesestmõistetavad, püüdsid askeedid paastukultuuri süvendad erinevate kommetega. Söödi näiteks ülepäeviti või iga kolme päeva tagant. Askeetide toit oli taimetoit .
Vagadust ja pühendumist näitasid mõned askeedid asudes elama kivisammaste otsa. Need sambapühakud esindasid imetletud ja lugupeetud askeetide rühma. Kõige tuntum neist oli Siimeon Sambapühak, kes esimesena samba oma eluasemeks valis ja oma elu viimased 30 aastat selle otsas veetis. Kogu munkluse sisu seisnebki ju selles, et ühiskonnast ja inimestest hoiduda. Üheks suurimaks paheks oli askeetide jaoks uhkus. Askeetide ideoloogia järgi, pidi tõeline askeet kehastama alandlikkust. Palvest püüdsid askeedid saada jõudu vastupidavuseks.
Suur osa askeetide ajast kulus kanooniliste raamatute lugemisele. Askeetide lektüür ei olnud mitte ainult teaduslik, vaid ka praktiline. Sinna kuulusid ka kirikuisade teosed ja askeetide elulood.
Nendel aegadel oli linnaelanike kombed ja kõlblus madalal tasemel. Neid suutsid ohjes hoida askeedid, kes andisd oma ekstreemsete seisukohtade ja vagadusega inimestele eeskuju. See askeetide usulis-kõlbeline tõsidus tegi nad rahva kasvatajateks. Isikliku kõlbelisuse täiuslik ideaal, kui ürgkristlik eeskuju, oli kõikidest pahedest hoolimata linnaelanikes säilinud. Kuna ametlik kirik ei suutnud pakkuda sama mis askeedid, tulid inimesed nende juurde hingehoiule. Nõnda läkski usuline meeleolu süüria kirikutes aegamisi askeetide mõju alla. Tekkis ka komme askeetide eest palvetada.
Ordu (ladina sõnast ordo 'kord, seisus') on teatud põhimõtete järgi korrastatud organisatsioon, mis luuakse teatud eesmärkide või ideede saavutamise kaitseks, säilitamiseks ja ordu idee edasiviimiseks. Vanemad kristlik/katoliiklikud ordud olid peamisteks kiriku misjonitegevuse tugipunktideks. Allikas: ( http://et.wikipedia.org/wiki/Ordu )
Benediktlaste ordu. Benedictus sündis aastal 480. Ta õppis Roomas, kuid üsna noorelt hakkas eremiidiks. Benedictus elas koopas Subiaco mägedes. Kuuldused Benedictuse vagadusest ja kasinast eluviisist levisid kiiresti ja ta leidis palju pooldjaid. 530 aastal lasi Benedictus Monte Cassinos purustada paganliku templi ja asus selle asemele rajama suurt kloostrit. Nii saigi temast benediktlaste ordu asutaja . Seal koostas ta ordu liikmetele ranged reeglid. Ordu liikmetest ei tohtinud omada keegi isiklikku vara. Benediktlaste peamiseks kohustuseks oli ilmalikust elus eemaldumine, palvetamine, inimeste aitamine, õppimine ning füüsilise töö tegemine. Benediktlaste ordu muutus väga populaarseks ning kloostrite arv kasvas kogu Euroopas.
Dominiiklaste ordu. Domingo Guzman (Dominicus) sündis aastal 1170. Kogu oma elu pühendas Dominicus võitlusele ketserite vastu. 1207.aastal asutas ta nunnakloostri ja 1215 aastal Toulousis kerjusmunkade ordu. Kuna selle ordu eesmärgiks oli jumalasõna kuulutamine, kutsuti seda ka „jutlustajate“ orduks. Paavst Innocentius III soovitas Dominicusel ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli. Nad valisid Augustinuse reegli. Dominicuse põhimõtted olid seotud õppimis- ja misjonitööga. Tema ordu oli esimene, kus ei tehtud füüsilist tööd. Keskaegses kujutavas kunstis on Püha Dominicust kujutatud sageli tõrvikuga koera saatel. Püha Dominicuse ema nägi enne poja sündimist unes, et sünnitab musta - valgekirju koera, kes hakkab tõrvikuga maailma valgustama. Sealt ka dominikaanide hüüdnimi - "domini canes", Issanda koerad .
Frantsisklaste ordu. Franciscus sündis 1182. aastal Assisi linnas. Tema pärisnimi oli Giovanni Bernardone. Teda kutsuti Francescoks. Nii hakati kutsuma tema ümber tekkinud kogukonda – frantsisklased . Teise nimetusega Väiksemate Vendade ordu. Ordu eesmärgiks oli ristiusu tõdede õpetamine ja jutlustamine vaesematele inimestele. Ordu liige pidi elama vaesuses , elatades ennast almustest või lihtsat tööd tehes. Fransisklaste näoli oligi tegemist kerjusmungaorduga. Franciscus kirjutas lihtsa ordureegli, mille paavst Honorius III bullaga kinnitas aastal 1223.
Piduriks munkluse edasisele laienemisele sai religioosse ja ilmaliku elu ideoloogiline ja praktiline erinevus. Kõige suuremad lõhed tulenesid kloostrisüsteemi soovist kehastada täiuslikkust. Munkluse üks põhiline ideoloogia, et apostlite elu võrdub kloostrielu, ei pidanud enam paika. Uued tuuled, mis käivitusid kohe peale munkluse „kuldseid sajndeid“ olid luterlik reformatsioon ja Rooma kirikupoliitika. Juba 12.-13. sajandi vahetusel oli paljude munkade kutse tulla kloostriseinte vahel välja, et aktiivselt jutlustama hakta. Nad püüdsid uut moodi organiseeruda, tegeledes aktiivselt misjoni - ja kuulutustööga.
Ka kerjusordud valisid uue eluviisi: otse vastupidiselt benediktlikule stabilitas loci ideaalile, s.t. vandetõotusele jääda kogu eluks mingisse kindlasse kloostrisse, liikusid nad ringi linnades ja jutlustasid seal, kus nägid misjonivajadust. („Kristlike ordude kultuurilugu“ P.Dinzelbacher, J.L.Hogg lk 21)
3