keskaeg: Mungaordud Eestis (2)

Dominiiklased

Dominiiklaste ehk dominikaanide katoliikliku mungaordu (Ordo Fratrum Praedicatorum, OP, jutlustavate vendade ordu) asutas 1215 ( Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid 1216. a.) hispaania päritolu munk Dominicus ( Domingo Guzmán). Rahvasuus on jutlustajavendi nimetatud ka Issanda koerteks (Domini canes). Dominiiklasteks hakkasid sageli jõukate ja haritud perekondade liikmed, kuid kerjuslikku kasinust nõudev põhikord kohustas neid elama vaesuses ja kuulekuses. Vaimne eesmärk lähtub paavst Honorius III sõnust: “Kuulutada kogu maailmale meie Issanda Jeesuse Kristuse nime.”
Klooster valmistab dominikaanivenda ette jutlustajamissiooniks. Vastavalt ordu eesmärgile on enamik dominiiklasi preestrid , keda toetavad ilmikvennad (fratres cooperatores).
Ordurüü, mis antakse enamasti noviitsiaja algul, koosneb nahkrihmaga vöötatud valgest tuunikast, sama värvi skapulaarist ja kapuutsist. Peal kantakse musta lahtist kapuutsiga mantlit (cappa) – seetõttu on dominiiklasi kutsutud ka mustadeks munkadeks.1232 sai ordu inkvisitsiooni juhtimise õiguse ning saavutas ühtlasi juhtkoha ketserluse- ja nõidadevastases võitluses.
Vennad tegelesid laialdaselt misjonitööga ja edendasid haridust oma ülikoolides Bolognas, Kölnis, Oxfordis jm. Tohutu panuse katoliikliku teoloogia ja filosoofia arengusse on andnud dominiiklased Albertus Magnus , Thomas Aquinost ja Meister Eckhart.
Ka ehituskunstis etendasid dominiiklased märkimisväärset osa. Kirikud ehitati suured, et võimalikult palju inimesi mahuks jutlust kuulama . Kloostrid ehitasid nad tavaliselt linna rahvarohketesse piirkondadesse,et rahvaga tihedalt suhelda.
Dominikaanlased tegelesid kõikjal misjoniga, seega on arusaadav, et nende ordu oli üks esimesi, mis alustas tegevust ka Eestis. Nende jõudmist Liivimaale vaid kümmekond aastat pärast ordu teket võib pidada Modena Wilhelmi tegevuse tulemuseks. Wilhelm oli ise kohtunud Püha Dominicusega ning paistis silma eriti agara ordu toetajana. Nii Tallinna kui ka Riia dominiiklaste kloostrid rajati 1220 . aastate lõpul – 1230 . aastate algul just tema algatusel. Kuigi need esialgsed kloostrid ei jäänud püsima, ei loobunud ordu keerulistest poliitilistest oludest hoolimata misjonitegevusest Liivimaal ning alates 13. sajandi keskpaigast tegutsesid Tallinna ja Riia dominiiklaste kloostrid juba järjepidevalt. 1300. aasta paiku jõudsid dominiiklased kloostri rajamiseni ka Tartus.. Dominiiklased tundsid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed , sest isegi kui missat peeti ladina keeles, jutlustati alati eesti keeles. Poolehoiu teenisid nad ka oma apostelliku vaesuse põhimõtte tõttu.(mõlemad,nii frantsiskaanid ja dominiiklased) Hilisematel sajanditel muutusid küll ka kerjusmungaordud jõukamateks, ent 13. sajandil eristas rõhutatud vaesus ja kasinus neid selgelt mitmetest vanematest rikastest ja vähem range elukorraldusega ordudest.
Frantsisklased ehk frantsiskaanid ehk minoriidid (Ordo Fratrum Minorum, OFM, Omin, vähemate vendade ordu) on esimene tuntuim ränd- ehk kerjusmungaordu . Vähemateks vendadeks hakkas Franciscus Assisist aastal 1210 kutsuma tema ümber koondunud vennaskonna liikmeid, kelle hulgas oli algul nii vaimulikke kui ka ilmalikke. Seda aastat loetaksegi ordu sünniajaks.
Franciscus oli rikka kangakaupmehe poeg, varanduse ainupärija, kuid ütles piiskopi ees avalikult lahti oma isast ja rikkusest ning tõotas abielluda Vaesusega, määrates niiviisi end ja oma kaaslasi alamate ( minores ), mitte ülikute (maiores) hulka. Mõne aasta pärast rajas Clara Assisist (tänapäeval televisiooni kaitsepühak) Franciscuse juhendamisel ka frantsiskaanide naisharu ehk teise ordu (klarissid). Hiljem asutas Franciscus ilmikutele kolmanda ordu – tertsiaarid (Tertius Ordo Franciscanus, TOF, kolmas frantsiskaani ordu).
Franciscus suri 4.oktoobril 1226.Püha Franciscus on loomade ja keskkonna kaitsepühak.
Kerjusmunklus tekkis reaktsioonina kirikuelu ilmalikustumise ja ketserluse vastu.
Ordu põhimõtted nõudsid ristiusu tõdede õpetamist ja jutlustamist vaesemate inimeste seas, samuti hoolitsemist haigete eest. Frantsisklane pidi käima eelistatult paljajalu ja kandma halli või pruunikat kehva mungarüüd, mis oli nööriga vöötatud (seetõttu kutsuti neid eri maades paljasjalgseteks, nöörikandjateks või hallideks vendadeks). Frantsisklasteks hakkasid peamiselt vaesed ja väheharitud inimesed. Ometi olid nad väga populaarsed, kuna selgitasid usutõdesid rahvalikult, lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavas keeles.
Nüüdisaja frantsiskaanluse moodustavad esimesest ordust hargnenud frantsisklased, konventuaalid (Saksamaal kutsutakse neid minoriitideks) ja kaputsiinid. Frantsisklasi on umbes 17 000, nad kannavad hallikaspruuni, sooja kliimaga maades ka valget ordurüüd. Musta rõivastatud konventuaale on umbes 4000. Kaputsiinide (üle 11 000) rüü on punakaspruun , kapuuts pikem ja teravama tipuga kui teistel. Edasi tegutseb ka teine ordu, kuhu kuuluvad klarissid ja naiskaputsiinid, ning tertsiaarid.
Eestis on frantsisklasi esmakordselt mainitud 1241.Alates 13. saj. teisest poolest asutati ka oma kloostreid. Eestis olid frantsisklastel kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.Jutlusi pidasid nemadki eesti keeles.Teoloogiadoktor Vello Salo kinnitust mööda on säilinud koguni üks dokument, mis tõendab, et Viljandi frantsisklaste kloostrisse ei võetud ühte venda seepärast vastu, et ta ei osanud eesti keelt

Tsistertslasted

Teistest mungaordudest varem jõudsid Eestisse aga tsistertslased .
Tsistertslased ehk bernardiinid on saanud nime oma emakloostri Citeaux' (ld. k. Cistertium) nime järgi. Ordu asutati 1098. a., põhikiri võeti vastu 1119. a. Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Mitmed Liivimaa ristiusustamisel osalenud võtmefiguurid, nagu Liivimaa piiskop Bertold ja Eestimaa piiskop Theoderich , kuulusid samuti tsistertslaste ordusse.
Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima , tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad allutatud rangele distsipliinile. Tsistertslased kandsid halle rüüsid, mistõttu neid on kutsutud ka hallideks munkadeks
Oli üsna tavaline, et just tsistertslasi saadeti kiriku äärealadele. Vennaskonna liikmete ideaaliks oli Jeesus Kristus, kes pühendas elu teiste teenimisele, ei loonud perekonda ega kogunud mingit maist vara. Kiriku äärealadel lootsid vennad vastristitutele head eeskuju andes neile kristliku ühiskonna loomisel toeks ning abiks olla.Kuna tsistertslased olid ühtaegu ettenägelikud ja vähenõudlikud, siis muutusid nende kloostrid peagi n-ö suurpõllumajandusettevõteteks.Oma ülejääke ei investeerinud nad aga kulda ega karda , vaid ostsid hoopis põllumaad lisaks.
Tsistertslased elasid Benedictuse ordureegli Ora et labora! järgi, mis käskis hoolsalt palvetada ja töötada. Pärast lõuna- ja õhtusööki jalutasid mungad siseõuel (ld keeles claustrum – suletud, sellest on tulnud ka eestikeelne sõna ‘klooster’). Kloostri maa-alalt lahkuti väga harva. Ilmikvennad käisid harimas kloostrist kaugemal asuvaid põlde, vaimulikud ümberkaudsetes kogudustes teenimas ja jutlustamas.
Ordu rajas 1205.–1207. aastal ka esimese kloostri Liivimaal Dünamündesse (tänapäeva Daugavgriva/Väinalinn), mis kujunes omalaadseks diplomaatiakeskuseks. Mitmed Liivimaa ristiusustamisel osalenud võtmefiguurid, nagu Liivimaa piiskop Bertold ja Eestimaa piiskop Theoderich, kuulusid samuti tsistertslaste ordusse.1224. aastal sai Tartust piiskopilinn. Esimene piiskop Hermann , kes soovis oma misjonialale kloostrit, pöördus sellekohase palvega tsistertslaste poole,kes rajasid Eestisse 1228 . aastal Kärkna ja sadakond aastat hiljem Padise kloostri. Kärkna jääb praegusele Tartumaale, Padise Harjumaale.Ka Rapla kiriku ehitajateks on peetud Padise tsistertslaste kloostri munki.Tallinnas oli püha Miikaeli nunnaklooster.kokku rajasid nad Eestisse 5 kloostrit.Tsistertslased tõid endaga kaasa uued tööriistad ja töövõtted, mida nad meeleldi eestlastelegi õpetasid.Ka vesiveskite ehitamine levis koos tsistertslaste «mungamajade» ehk kabelitega.Täpselt ei teata, kui palju vendi Kärknas ja Padisel tegutses.,kuid arvatakse, et kummaski kloostris elas 30–40 munka.Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas . Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid , kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud.
Padise kloostris tapeti Jüriöö mässu ajal 28 munka,mõndadel õnnestus pääseda koos kloostriülemaga.
Iga klooster oli omaette isemajandav üksus,kus lisaks munakdele töötasid ka palgatöölised.Üldiselt eeslitasid tsisterslased kloostrile ehituspaigaks orupõhja. Kloostris helises ööpäev läbi iga kolme tunni tagant kell, mis kutsus vennad kirikusse. Seal lauldi üheskoos nn tunnipalveid, piibli lauluraamat oli selle tarvis niiviisi lõikudeks jagatud, et igal nädalal lauldi läbi kõik 150 Taaveti psalmi. Tunnipalvesse kuulus muidki pühakirjalugemisi, hümne ja palveid.Neil tundidel , mis napist uneajast ja palvetamisest üle jäid, tehti tööd aias, põllul või töökodades ning loeti vaimulikku kirjandust. Ilmikmunkadel ehk habemikel vendadel ei olnud kohustust lugema õppida, preestriseisuse kandidaatidel küll.
Tsistertslased olid ka kuulsad kala- ja hobusekasvatajad. Tõenäoliselt olid nad kõige esimesed, kes sel alal Eestis tegutsema hakkasid. Just seepärast asutatigi Kärkna klooster Amme ja Emajõe nurka, et saaks rajada kanalisatsiooniga kalatiikide süsteemi. Nii Kärkna kui Padise kloostri kalakasvatuses oli kasutusel kolme tiigi süsteem. Mungad liha ei söönud, kala seevastu küll.
Kärkna kloostri hävitasid venelased Liivi sõja alguses 1558. aastal. Stockholmi arhiivis säilitatakse kloostri viimase abti kirju, mis kõnelevad sellest, et ta küüditati peagi pärast kloostri hävitamist Moskvasse.Ka Padise klooster hävis 1559 . aastal sõjas.
XIII sajandil oli tsistertslaste ordul Euroopas umbes 200 kloostrit, mõni aeg hiljem juba 1500. Nende kloostreid imetleti ja jäljendati, kadestati ja püüti hävitada. Siiski leidub maailmas tänapäevalgi ümmarguselt 170 kloostrit, kus tegutseb ligi 4000 tsistertslast.

Benediktiinid

Benediktiinid - munga - ja nunnaordu, millele pani aluse Püha Benedictus Nursiast (480-u. 543). Nad alluvad tänapäevani reegleile, mis Püha Benedictus Nursiast 529. aastal Monte Cassino kloostri tarvis koostas. Nendes oli ära märgitud, et kloostrit juhib abt, kellele mungad peavad kuuletuma.
Uneaega võimaldati munkadele 7½-8 tundi, päev jagunes kolmeks: 5-6 tundi liturgiaid ja palvetamist, 5 tundi füüsilist tööd aias, põldudel vm., 4 tundi pühakirja ja teiste käsikirjade lugemist ehk kirjatööd (n. raamatute ümberkirjutamine). Kuna benediktlased kannavad musta rüüd, siis nimetatakse neid mõnikord ka mustadeks munkadeks. A.D. 1500 leidus meie mandril üle 1500 benediktlaste kloostri,kuid Eestis neil kloostreid polnud.
Riigisiseselt kohustas Karl Suur neid kategooriliselt edendama haridust.
Püha Benedictus, benediktlaste ordu asutaja , sündis Spoleto lähedal Nursias (tänapäeval Umbria). Ta õppis Roomas, kuid pettus kiiresti suurlinna elus ja hakkas juba üsna noorelt eremiidiks Subiaco mägedes. Seal sõltus ta vaid munk Romanuse toodud toidust. Kuuldused tema vagadusest levisid kiiresti ja tema juurde tuli palju jüngreid. Peagi kutsuti ta Vicovaro kloostri abtiks, kuid seda hakati peagi kahetsema, kuna tema kehtestatud reeglid olid liiga karmid.
Seejärel hakkasid paljud tema õpilased kogunema Subiacosse, kus ta organiseeris 12 väikest kloostrikogukonda, rõhutades ilmalikust elust kõrvaletõmbumist ja füüsilist tööd. 525. oli Benedictus sunnitud aga Subiacost lahkuma pahatahtlikkuse ja kuulujuttude tõttu.
Pärast jõudmist Monte Cassinosse, purustas Benedictus seal kõigepealt paganliku templi, 530. aasta paiku asus rajama suurt kloostrit. Seal koostas ta ka oma kuulsad kloostrireeglid, järgides ka Basileiose ja Cassianuse õpetusi.Benedictuse arvates pidi mungaelu olema tasakaalustatud ning sobilik paljudele , mitte ainult eriliselt pühendunuile. Tema ideaaliks polnud mitte eraldatus ja üksindus, vaid elu hästi korraldatud ühiskonnas, kus nõrkuse korral on võimalik leida kaasvendade heatahtlikku toetust ning abi. Benediktlaste esimeseks kohustuseks oli palvetada, õppida ja teha füüsilist tööd. Viimase puhul rõhutas ta eriti kõige mustema ja lihtsama töö tegemist kui parima Jumala teenimise viisi tunnustamist.
Benedictuse kaksikõde Scholastica sai esimeseks benediktiini nunnade kogukonna juhiks.Kui õde suri, olevat Benedictus (paavst Gregoriuse jutu järgi) tema hinge valge tuvi kujul taevasse läkitanud.
Benedictus olevat oma surma ette aimanud ja käskis kuue päeva jooksul haua valmis kaevata. Ta suri palvetades 21. märtsil ja maeti oma õe Scholastica kõrvale Monte Cassinosse.1964. aastal kuulutas paavst Paulus VI ta Euroopa kaitsepühakuks.
Kuigi lääne munkluse isa suri märtsis, on tema mälestuspäeva tähistatud
VIII saj. alates paljudes piirkondades just 11. juulil.
Üks benediktlaste seas tuntud legend: "Noore koopaerakuna olevat Benedictus kord tundnud kanget lihahimu kiusatust. "Ja saatan juhtis Püha Benedictuse vaimusilmade ette ühe naise, keda ta oli ilmalikus elus näinud; ja lummas väga tema poole ja sütitas mehe südame tolle pildiga , nõnda et ta mõtles kõrbest lahkuda ja tollest lusti saada. Siis valgustas issand tema südant ja aitas teda, nõnda et ta kiusatusele vastu pani ja kiskus end alasti ja vähkres nii kaua okaste ja ohakate seas, kuni kogu ta keha veriseks sai. Nõnda ravis ta hinge haavu keha haavadega ja võitis patud, kuna ta tule välja päästis. Sellest ajast peale ei tulnud talle enam mingeid lihalikke kiusatusi."
Ainsaks aistitavaks märgiks Nursia pühamehe kunagisest üldtuntusest Tallinnas on maalitud kujutis Niguliste peaaltari aluskapil ehk predellal. Seal on ta üks kuuest Õhtumaa kirikuisast.Benedictus on kujutatud mustvalges abirüüs, peas lamedapõhjaline must mütsike, paremas käes patriarhi rist , vasakus raamat mungaordule reeglite andmise märgina. Samas pildireas on muide ka paavst Gregorius Suur, esimene paavst benediktlaste seast, kes ühtlasi pani kirja Nursia Benedictuse eluloolised andmed ja tema kohta tekkinud legendid
Benediktlaste ordu sai vanimaks mungaorduks Euroopas ja etendas olulist osa hariduse levitamisel.
Nagu eespool mainitud, ei jõudnud sellised Lääne-Euroopas laialt levinud ordud nagu benediktiinid, kartusiaanid jt. Eestisse kunagi. Ilmselt ei olnud maa majanduslik kandevõime selleks piisav, et rajada suuremat hulka kloostreid. Ka oli näiteks benediktiinide ordu 13. sajandil, mis olnuks misjoni seisukohalt sobivaim aeg Liivimaale tulekuks, madalseisus. Gildid ja vennaskonnad olid kirikuga tihedalt seotud, nende liikmed külastasid ühiselt jumalateenistusi, pidasid reeglina üleval üht või mitut altarit või vaimulikku, muretsesid kirikusse kirikuriistu ja altarimaale. Tüüpilised olid kerjusmunkade vastuolud kogudusevaimulikega, millele on mitmeid analooge Lääne-Euroopas. Mendikantide populaarsus väga erinevatest kihtidest pärit rahva hulgas viis mõnikord ägedamate konfliktideni, millest tuntuim on näiteks Tallinna koolitüli, kus dominiiklased ja toomkapiitel vaidlesid aastakümneid koolipidamise õiguse pärast.
Eestlaste usuelust on vähe teateid, küll aga võib arvata, et katoliku kiriku tähelepanu mittesakslastele oli vähemalt linnades üsna suur.Maal püsisid paganlikud kombed nagu mittekiriklikud abielud ja matused ning loodusobjektide austamine kogu keskaja vältel, ent hiljemalt 15. sajandiks olid need tavad tugevasti põimunud katoliiklusega. Selleks ajaks hakkasid põliselanikud kasutama ka valdavalt kristlikke nimesid.