Postmodernne maastikuplaneerimine (0)

POSTMODERNNE PLANEERIMINE
Postmodernistlik maastikukujundus
Planeermise aluste seminaritöö
Tartu 2011
Allikad:
M. Herbbert (2011), „The re-enclosure of green space in postmodern urbanism “, Dialogues in Urban an Regional Planning , Volume 4
P. Allmendinger (2002) Planning Theory. Postmodern planning
Pärnu rannapark http://www.puhkaeestis.ee/et/parnu-rannapark , viimati vaadatud 07.11.11
Pärnu Rannapargi rekonstrueerimine (2011) http://www.parnu.ee/index.php?id=2202 , (viimati vaadatud 07.11.11)
Joonis 1 http://www.parnu.ee/fileadmin/user_upload/areng/projektid/rannapargi_skeem.gif , (viimati vaadatud 07.11.11)
Joonis 2 http://visitparnu.com/Parnu_uudiskiri/eesti/gfx/header1.jpg , (viimati vaadatud 07.11.11)
Pärnu Rannapark uueneb (2009) http://www.ohtuleht.ee/348385 , (viimati vaadatud 07.11.11)
Urmas Lekk (2005) ttp://www.slideshare.net/ pihlakas /rnnates-mda-prnumaad-4017035, (viimati vaadatud 07.11.11)
Joonis 3 http://www.london-attractions.info/thames-barrier-park.ht m
Joonis 4 http://www.architectureweek.com/2002/0529/design_1-2.html
Joonis 5 http://www.gardenvisit.com/garden/thames_barrier_park
Killukesi Londonist http://www.estravel.ee/index.php?main_id=63,3733,4104,4111
Lühikokkuvõte:
Käesolev seminaritöö on kirjutatud aines planeermise alused. Töö on jagatud kolme osasse . Esimeses osas seletatakse lahti mõiste „ postmodernism “, räägitakse tema tekkimisest ja arenemisest. Ühtlasi seletatakse lahti postmodernsele planeerimisele iseloomulikud tunnused. Teises, töö põhiosas, on juttu postmodernsest maastikuplaneerimisest, sellega seotud probleemidest. Teksti aluseks on võetud M. Herbberti artikkel „Re-enclosure of green space in postmodern urbanism“. Kolmandas osas toome ühe näite postmodernsest maastikuplaneerimisest Eesti põhjal ja teise Inglismaa põhjal.
Postmodernism
Et mõista postmodernismi peab kõigepealt selgeks tegema modernismi alustalad. Modernism on seotud valgustusajastuga. Valgustus ajastu, mis sai alguse 18ndal sajandil, on segatud ideede, suhtumiste ja tundlikkuse kompleks . Valgustusajastu kesksed figuurid (nt Newton ) üritasid inimeste arusaamist maailmast tõsta uuele tasandile. Üritati ühendada teaduslikku mõtlemisviisi sotsiaalse ja poliitilise sfääriga. Üheks keskseks ideeks oli vabadus läbi teadmiste. Printsiibid , mida peeti oluliseks ühiskonna arenemisel: eesmärk, kogemus kui teadmiste allikas, teadus, progress, individualism , tolerantsus, vabadus, inimese olemuse vormimise oskus, sekularism. Nende ideedega juhitud ajastut hakati kutsuma modernseks ajastuks.
Modernismi nähti nii heast kui ka halvast küljest. Modernismi toetajatele tähendas see inimese vabanemist müütidest, ebausust ja usust müstilistesse jõududesse. Modernismi vastased nägid selles ohjeldamatut õudust. Nende kahe hoiaku vahepealne suhtumine on enamlevinud . Et olla modernne , peab panema ennast keskkonda, mis lubab seiklusi, jõudu, rõõmu, arengut ning samas ähvardab hävitada kõik, mis meil on; kõik, mis me teame; kõik, mis me oleme.
Postmodernism on osa pikast traditsioonist, mis seab kahtluse alla modernismi alused ja mõjud. Kuidas saab ette kujutada üht protsessi kui loovat ja hävitavat samal ajal? Vastus peitub modernismi olulistes tunnustes, milleks on rahutus , innovatsioon ja pidev progress. Modernismi idee põhisuunaks oli uskumus , et kõige saatuseks on kiiremalt areneda, hajuda, ümber paigutuda ja kuju muuta. „Ainuke kindel asi modernismis on selle ebakindlus ” (Harvey, 1990).
Kerkib esile küsimus: kas modernismi head küljed kaaluvad üles halvad küljed?
Modernismi on kritiseeritud palju selle vahendava mõistuspärasuse keskse rolli tõttu. Võitlus mõistmaks ja kontrollimaks loodust läbi mõistuspärasuse vahendamise viib vältimatult vaba tahte kontrollini, individuaalse vastutuse ja algatuse vähenemiseni. Marksistide arvates oli see inimkonnale suurem oht kui klasside mahasurumine. Modernismi põhiprobleem seisneb siiski selle praktikas.
Teadusliku mõistuspärasuse domineerimine surus välja teisi, avatusele ja intuitsioonile põhinevaid mõtlemisviise. Mõistuspärasuse puhul on probleemiks eraldada fakte ja väärtusi. Modernismi peetakse purustavaks sõjamasinaks, mis hävitab kõik enda ees oleva. Modernistidel ja postmodernistidel on mitmeid lahkarvamusi. Jurgen Habermas argumenteerib, et ei tohiks loobuda modernismi kesksetest ideedest, vaid peaks hoopis üritama lõpetada poolikuid projekte läbi teiste mõtlemisviiside vormide. Postmodernismi pooldajad aga väidavad, et modernismi ei saa enam lõpetada ega „päästa”. Selle asemel tuleks edasi liikuda ja leppida faktiga, et absoluutset tõde pole olemas, mis oli modernismi eeldus.

Postmodernism, kui epohh

Posmodernismi epohhi võib jagada kolme dimensooni

• Esiteks, väidab Daniel Bell, et teadmised ja informatsioon on postmodernse ühiskonna strateegiliseks vahendiks nagu energia, loodusressursid ja masinatehnoloogia kombinatsioon oli abivahendiks industriaalsele ühiskonnakorraldusele üleminekuks.
  
• Teine valdkond , mis on mõjutanud postmodernismi ideed kui epohhi puudutab organisatsiooni või tootmist ja tarbimist ühiskonnas. Näiteks on üleminek fordismilt post-fordismile, masstootmiselt paindlikumale tootmisele. Fordism on mõjutanud tugevalt sotsiaalset ja kultuurilist elu. Olulised muutused on toimunud valitsuse, tootmise ja tarbimise suhetes. Enam ei olnud lihtsalt ühte sorti toodet, vaid neid on palju ning see annab inimestele võimu esitleda ennast läbi toodete. Spetsialiseerumine tootmises ja tarbimises tõi kaasa muutusi turunduses , organisatsioonilistes struktuurides ja poliitikas, mis edasi mõjutasid ja peegeldasid ühiskondlikku muutust.
  

• Viimane dimensioon modernismist kui epohhist hõlmab tundlikkust. Tundlikkuse all peetakse silmas ajaliste muutuste mõistmist. Kuigi terminit „postmodernism” on kasutatud üle 100 aasta, hakati alles pärast Teist maailmasõda seda kasutama terminina, mis väljendas midagi „uut”. Nähtavasti olid kõige suuremad postmodernismi väljendused arhitektuuris (nt AT&T hoone New Yorgis ) ja kunstis ( esindajaks Andy Warhol ).
  

Posmodernism, kui sotsiaalne teooria

Postmodernismi kui sotsiaalset teooriat on mõjutanud Prantsuse koolkond. Prantsusmaa, nagu mitmed teisedki tööstusmaad, oli läbinud kiire industrialiseerumise, tarbimine kasvas jõudsasti. Marksistlikud teooriad hakkasid populaarsust kaotama. Sotsiaalne teooria kohati maskeerib mitmed erinevad tõed. Üheks Prantsuse kooli esindajaks on Michel Foucault . Foucaulti töö on rohkem seotud sellega, et paljastada, kuidas sotsiaalsed normid ja koodid struktureerivad inimeste elusid . Et seda mõista, tuleb aru saada võimu rollist ühiskonnas. Prantsuse koolkonna esindajad Lyotard ja Foucault on oma ülesandeks võtnud „erinevuse” paljastamise ja tutvustamise. Inimesed saavad võidelda ühetaolisuse vastu.
Viimane postmodernistlik sotsiaalne teoreetik on Jean Baudrillard . Kui Lyotard ja Foucault eitasid postmodernistideks olemist, siis Baudrillard tihti isegi propageeris seda. Baudrillard väidab, et kapitalism on viinud tehnoloogilise plahvatuseni, mis tingib autentsuse kadumise ja selle asendamise pettekujundiga, mis ei kannata seostamist ühegi teise tegelikkusega. Tulemuseks on ebareaalne riik, kus suhtumine ja tähendus on kadunud. Enam ei ole võimalik eristada „tõelist” võltsist. Näiteks toob ta Disneylandi ja Lahesõja. Disneyland on jäljend idealiseeritud mineviku stseenidest ja kuna seda on ilustatud , on see parem kui tegelikkus. Suurele enamusele maailma rahvast oli Lahesõda TV ekraanil näidatav konflikt. Tegelikkuseks sai inimeste jaoks see, mida valikuliselt näidati televiisoris, mitte aga see, mis päriselus toimus. Baudrillard üritab ümber lükata või ületada kapitalismi mõju, suunates oma tähelepanu igapäevaelu praktilisusele. Ta kontsentreerub väikestele poliitikale jalgu jäänud gruppidele nagu afroameeriklased ja homoseksualistid, kes taotlevad omi vajadusi domineerivas kapitalistlikus kultuuris.
Postmodernismi sotsiaalse teooria kohaselt on olemas 3 sorti analüüse

• Ülemõistusliku tähenduse lammutamine
  
• Killustumine ja hajumine
  
• Võimu roll
  

Posmodernistlikus sotsiaalses teoorias kajastatakse samuti 2 sorti vastaseise.

• Analüüside mikropoliitika. Erinevus ja välistamine on mikropoliitilised fenomenid postmodernses sotsiaalses teoorias. Postmodernistid vaatavad vähem strukturaalsete piirangute ja mõjude poole (nt Marksism ), vaid rohkem kohaliku mikropoliitika ja võimu igapäeva operatsioonidele.
  
• Vastupanu mikropoliitika. Kui postmodernismi sotsiaalne teooria keskendub mikropoliitikale kui võimu mõjuväljale, siis samuti näeb seda kui vastupanu erinevate vormide alguspunktiks. Lyotardi meelest on igasugune üksmeel terrorismi alguseks. Teised postmodernistid on keskendunud sellele, kuidas sarnaste huvidega inimesed ühendada. Parim lahendus on lasta inimestel kujundada endale oma meetodid.
  

Kas planeerimine on moderne või postmoderne?

Postmodernne mõtlemine nii epohhi kui ka sotsiaalse teooriana omavad mõlemad tähtsust planeerimise jaoks. Näiteks loetakse maakasutuse planeerimist modernseks ning perioodi, milles planeerimine on tänapäeval postmodernseks. Postmodernne sotsiaalne teooria on andnud uusi võimalusi, kuidas mõista planeerimise rolli ühiskonnas vastamisi ühiskondliku kontrolli ja võimuga. Planeerimine on osa modernsusest ning peab muutuma , selleks et suudaks rohkem mõista võimusuhteid, kohalikke vajadusi ja nõudmisi.
Leonie Sandercock on öelnud: „Tänapäeva planeerimine on mittedemokraatlik, ei arvesta rassi ega sugu ning on kultuuriliselt homogeenne.“
Postmodernistliku planeerimist iseloomustab läbi mõeldud planeerimine, ehk planeerija on kursis kõikide oludega selles piirkonnas, kus planeeringut hakatakse läbi viima. On samuti võtnud arvesse kõiki aspekte ning soovitus, mis on temani jõudnud, see on ainuke viis tagamaks terviku loomisel. Postmodernse planeerimise läbilõikavaks teemaks on maakasutuse efektiivsus, kõikide planeerimises kaasnevate objektide seisukohalt. Planeerijad peavad olema teadlikud, kellelest lähtuvalt nad planeeringu koostavad ja see nõuab tingimata erapooletust ja mõjutatavate gruppide kaasamist planeeringuprotsessi. Tekib olukord, kus avalik arvamus ja eksperdi analüüs tuleb ühitada ehk peab toimuma süntees kodanike eelistuste ja tehniliste projektsioonide vahel.
Postmodernistlik maastikukujundus
Modernne urbanistlik maastik
Modernistlik teooria nägi ette, et loodust saab linna tuua parkide näol. See tekitas linnade kujunduses sageli nähtuse, kus ainsateks rohealadeks olidki klassikalised kõigile avatud pargid, kus inimesed said vabalt ringi jalutada ning oma aega veeta. Linn aga laienes edasi ning näiteks tööstusrajoonides polnud mitte mingit rohelust.
Arhitektid mõistsid, et tuleb läbi viia muutusi, mis muudaksid linnad ning looduse kooseksisteerimise võimalikult loomulikuks. Selleks arvati, et loodus peab inimesi ümbritsema igal pool. Kahekümnenda sajandi maastiku visiooniks oli tuua loodus linnadesse.
C. Tunnardi raamat „Gardens in modern landscape “ oli manifestiks uue arhitektuurilise suuna saavutamisele , mis hõlmas endast palju päiksevalgust, avarust ja vabadust. Ei mingeid kiviktaimlaid, jõgesid, piiritletud murulappe enam, aitab rangest puude istutamise reglemendist. Loodust tuleb säilitada, kuid see peab loomulikult linnakeskkonnda sulanduma, mitte muudetud ja moonutatud kiujul. Ainult nii moodustub tervislik roheala , piirideta aed. Kui arhitektid nägid, et modernistlik maastikukujundus tekitab probleeme, hakati mõtlema uute lahenduste peale kuidas loodust ja linna omavahel siduda.
Sotsiaalne ja keskkonnaalane kriitika urbanistlike rohealade suhtes
Modernistlik maastikuplaneerimine suutis küll kokku tuua erinevad linnarajoonid, kuid sel puudus muu funktsioon. Üldjuhul oli suur osa nendest ühendavateks rohealadeks mõeldud kohtadest ilma nime ning kindla otstarbeta. Need olid avalikud rohealad , millega kaasnes palju probleeme.
Esiteks puudus nendel parkidel kindel hooldaja, kes haljastustöid korraldaks. Kui kohalik omavalisusüksus palkaks kõigile rohealadele aednikud ning hoolitsejad, siis läheks see väga kalliks maksma. Selle tagajärjel oli enamik nendest avalikest aladest täis umbrohtu, mis levis edasi inimeste aedadesse. Sel põhjusel jäeti palju avalikeks rohealadeks mõeldud ruumist minimaalse roheluse alla, mis muutis nende eksisteerimise mõttetuks.
Teiseks muutusid need alad ohtlikeks, sest nende hoolitsemata jätmise tulemusena kasvas haljastus kõrgeks ning oli justkui metsiku looduse käepikendus linnas. Selle tulemusena juhtus sageli, et metsloomad tulid metsadest linnadesse olles seal ohuks linnainimestele.
Kolmandaks , kuna need alad olid suhteliselt hüljatud välimusega ning neid külastas vähe inimesi, siis kasutasid neid alasid oma kohtumispaikadeks noortegängid, mis seadis samuti linnainimeste turvalisuse ohtu.
Uute piiride loomine
Kahekümnenda sajandi teasel poolel oli rohealadele antud antiurbanistlikud väärtused. Saksa maastikuarhitekt Peter Latz vaatas 2000. aastal tagasi tollast aega ja nägi selles kadunud võimalust. Ta mõistis, et muutus peab tulema .
Uus lähenemine haaras enda alla rohealad, sulandades need ehitiste vahele. Nii vähenes avaliku roheala tähtsus ja suurenes n.ö kinnise roheala tähtsus. Seega kasutati üldiselt modernistlikku ideed – sulandada loodus loomulikult linnaga. Kuid muutusena suunata põhirõhk just kinnistele parkidele, tehes neist niinimetatud teemapargid, kus inimesel oleks tegevust. Samas leidis uus, postmodernistlik liikumine, et ka avalikud rohealad peaksid säilima, kuid vähesemal määral kui neid kahekümnendel sajandil planeeriti. Avalikke rohealasid kujutati nüüd ette pigem mõne murulapina tee ääres või taimena majaküljel, mis ei nõua hooldamist. Selline lähenemine viib roheluse töökoha taha, elukoha juurde – luues nii mõnusa linnaruumi.
Piirid ja nende funktsionaalsus
Vaadates näiteks Ida-Manchesteri kanti, avaneb meile küllaltki häiriv vaade. Kasutatakse definitsiooni „land going to waste“. Osa sellest raisatud maast moodustavad vanad tööstushooned, kuid enamjaolt on see lihtsalt vaba ruum, mis on planeerimise käigus lihtsalt „üle jäänud“.
Paljude 20. sajandil rajatud elamumaade ning kortermajade ümbrusesse on jäetud lihtsalt tühjad platsid , ilma kindla eesmäärgita, sisutud kohad või mõnel juhul halvasti planeeritud kultuurmaastik. Selline vaba ruumi üleküllus soodustab selle rajooni hülgamist. Ehk siis nagu inimgeograafiast teama on vahemaal summutav toime, tänu millele on peaaegu pooled eluruumid ja kauplused tühjad ja hüljatud.
Paljudes linnapiirkondades on liiga palju avalike ruume nagu haljasalad, pargid ja muud platsid, millest enamus on halvasti disainitud ja korraldatud ning nende eest ei hoolitseta korralikult. Nüüd, kompaktsuse parandamiseks, vaadatakse uuesti üle pargid ja tühjad alad, et need kaasajastada moodsateks parkideks või ehitada sinna kaasaegsemaid hooneid .
Jane Jacob väitis 15 aastat tagasi, et inimestele ei meeldi lihtsalt maastikualad vaid nad eelistavad „parke“, kus oleksid mänguväljakud, pingid istumiseks, lauad jne. Linnalikku keskkonnaga harjunud generatsioon vajab rohelust ning parke. Aga kui sellised kohad ei ole korrastatud, reguleeritud ning teatud taimed aedadega piiratud, siis ei suuda need pargid sellist mitmekesisut korralikult edasi anda. Naabruses olevatel parkidel on oluline mõju ökosüsteemide mõjutamisel nii temperatuuri, kui vee muutustel. Urbanistlikus kohas on pargid hädavajalikud, et ruum otsa ei saaks. Parkide arhitekti on teinud samuti majade äravoolud parki jooksma , et soodustada hüdrolatsiooni parkides.
Järgmine samm urbanistlikus rohealades oleks kinniste rohealade ehk parkide suurendamine, et parandada linna üldist muljet. Jällegi peavad pargid täitma mitut rolli, puhastama õhku, imema tänvatelt vett endasse jne. Kui me isegi loome keset linna veidike metsikut loodust, siis peab ka nende parkide eest korralikult hoolitsema, et teed oleksid puhtad ning nähtavus hea.
Pärnu rannapark kui näide Eesti postmodernistlikust pargist
Üheks ehedaks postmodernistliku linnaplaneerimise näiteks Eesti mastaabis võib tuua Pärnu Rannapargi kogualaga 48,4 ha. Tegelikult on park kuurortlinnas olnud juba pea 130 aastat, kuid oma postmodernistlikumale väljanägemisele läks ta üle 2010. aasta suvel, kui viidi lõpule rannapargi rekonstrueerimine, millega anti uus funktsioon pargi 9,6 hektarilisele alale .
Rekonstrueeritava pargi projekti eesmärgiks oli tagada Pärnu linna elanikele ning linna külastavatele turistidele atraktiivne , aasta läbi kasutatav ja turvaline keskkond vabaaja veetmiseks. Pärnu Rannapargi rekonstrueerimisprojekt hõlmas Rannapargi ala, mis jääb Tammsaare , Lehe, Supeluse tänavate ja Ranna puiestee vahele ning Ranna puiesteest mere poole jäävat ala Lehe ja Supeluse tänavate pikenduste vahel. (Pärnu Rannapargi rekonstrueerimine)
Joonis 1
Antud park on huvitav kooslus liigirohke looduse ja linnaläheduse poolest. Park kuulub liigirohkuse tõttu ka looduskaitse alla. Näiteks võib leiab Pärnu rannapargist järgnevaid taimi: niidu-kuremõõk, kaunis kuldking , Siberi võhamõõl, näsiniin, soojumikas, harilik jugapuu, karulauk , randogaputk jt. (Urmas Lekk)
Rekonstrueeritud 9,6 hektarit on jaotatud mitkmeks alaks, kus linnaelanikud saavad oma vaba aega sisukalt ja huvitavalt veeta. On olemas peaväljak, kus suvel saab korraldada turupäevi, vabaõhukontserte, väljakult leiab ka kohviku . Kunstiväljak, kus saab näha kunstiinstallatsioone. Lisaks veel maleväljak, veeväljak koos mõnus istumisalaga, rannaväljak, lasteväljak ning piknikuala. Kogu töö käigus istutati 71 puud, 547 põõsast ja 9200 püsilille. Paigaldati 69 pinki , 20 piknikulauda ja 210 uut valgustuselementi. (Pärnu Rannapark uueneb)
Joonis 2
 
Thames Barrieri park Inglismaal
Thames Barrieri park on esimene jõeäärne park, mida on ehitatud juba 50 aastat. Asub Ida-Londonis, 8,9 ha maalapil. Park on saanud nime oma asukoha tõttu. Asub Thamesi barjääri kõrval, Thamesi jõe kaldal .
Thames Barrier- – tõke, mis on ehitatud kaitsma linna paar korda aastas tekkivate hiidtulvade eest nendel päevadel, kui tuuled ja tõus suunavad jõesuudmest Londoni poole tavalisest sootuks kogukamad veemassid. Neid päevi on aastas vähem kui kümme, ent siis päästab jõepõhjast tõusev neljameetrine terassein olulise osa linnast, mis muidu kipuks vee alla jääma. Kuigi Barrier on kõige efektsem tulva peatavas tegevuses, näeb ta ka jõudeolekus välja suursugune . Tegu oleks justkui kosmoselaevaga, mille ulmelised vormid on kuskilt orbiidilt jõkke pudenenud.
Park, mis taas-avati 2000 aastal, on ehitatud kaasaegse disaniga. Tänu omapärasele disainile on park saanud mitmeid arhitektuurilisi tunnustusi. Thames Barrieri park on üks populaarsemaid külastuskohti suvel. Pargis on suurepärased sportimisvõimalused, seal asub 32 düüsiga purskkaevuväljak.
Barrier’i juurde pääseb DLRiga (Docklands Light Railway) – see on nüüdisaegne raudteeliin, kus kõrgele maapinna kohale tõstetud betoonrajal kulgevad juhita rongid. Akendest avanevad vaated piirkonnale, kuhu linn lähitulevikus laieneb . (Killukesi Londonist)
(Joonis 3)
(Joonis 4)
(Joonis 5)