2008, II preemia (20 000 kr) ühiskonnateaduste ja kultuuri valdkonnas doktoriõppe üliõpilaste astmes Eesti üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil 1997, Rotary Fondi stipendium 1996, Viljandi Linnavalitsuse Jaan Lattiku nimeline stipendium 1995, TÜ Sihtasutuse Paul Saagpaku nimeline stipendium "Vedamine" (1999; novellid) "Pilved asfaldile" (2000; novellid) Samuti on Vaher "Kaval kuuldavus" (2001; novellid, luule) avaldanud perioodikas "Lugulaul" (2002; romaan) palju kirjandus- ja "Sekeldaja päevad" (2004; novellid) muusikakriitikat. "Müümata naer" (koos Tõnis Mägiga; 2006) Kasutatud allikad https://et.wikipedia.org/wiki/Berk_Vaher www.google.com/pictures/berk_vaher https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/bbd 5116e-e4bf-4858-baf4-cd5173adf6ba TÄNA N TÄHEEPANU EEST !
Helga Nõu Vastseliina G ümnaasium Semmo Hõrn Helga Nõu elulugu Helga Nõu (aastani 1957 Raukas) s ündis 22. septembril 1934 Tartus, elas Tallinnas aastatel 1936 41. Alates 1942 aastast elab ta Rootsis, kus õppis pedagoogiks ja t öötas aastaid sellel erialal. Helga Nõult on alates aastast 1950 ilmunud lühiproosat, luulet, artikleid, arvustusi, t õlkeid, joonistusi eesti perioodikas ja koguteostes, samuti ka rootsi keeles. Helga Nõu loomingust "Pea suu" Kuues sõrm "Tõmba uttu! Raamatu tegevuskoht ja natuke sisust Tegevuskoht on Rootsis. Vahel tundub, et inimesed ei ole kunagi paraja suurusega sisemiselt, t ähendab. Suured ei ole küllalt suured ja v äikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem lugu on tavaliselt vahepealsetega. Selles raamatus on lugu noortest, kelle elu pole
Luulekogu analüüs Kalju Kangur ,,Sonetiraamat" Kalju Kangur sündis 25. oktoobril 1925 Vana-Kuustes ja suri 15. jaanuaril 1989 Tartus. Ta oli eesti kirjanik (põhiliselt luuletaja) ja luuletõlkija. Aastatel 1939-1944 õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Tema värsse trükiti esimest korda Postimehes aastal 1943 ja alates 1949 ilmus tema luuletusi pidevalt perioodikas. Tema esimene luulekogu ,,Mööda jalgteid" ilmus aastal 1957. 1959 ilmunud ,,Üksainus rukkipea" oli tema võti Eesti Kirjanike Liitu. Temalt on ilmunud neli sonetikogu, haikusid, lasteraamatuid, luulekogusid, epigrammide kogu ja proosateoseid. Tema töid on tõlgitud paljudesse keeltesse, sh inglise, saksa, soome, läti, leedu, vene ja itaalia keelde. Kalju Kangur on tõlkinud vene kirjanikke (muuhulgas ka Puskinit). Kalju Kangur on pigem keskendunud loodusluulele ja lasteluuletustele
Kunder võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti sellele koolile juhatajat. Oli 18821888 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident, 18851886 toimetas kirjanduslikku nädalalehte ,,Meelejahutaja". Hariduse sisukamaks muutmise nimel koostas Kunder looduslooõpikud ,,Looduse õpetus" IIII (187785), ,,Weikene Looduse õpetus" (1879) ning avaldas menuka ,,Maakera elu ja olu" (1878), samuti esitas populaarteaduslikke ettekandeid EKmS-s ning artikleid perioodikas. Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat. Kunder oli Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta ettekandeid EKmS-s. Tema toimetatud on C. R. Jakobsoni ,,Kooli lugemise raamatu" I osa. Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi ,,Kalevipojast" kujunes tuntud rahvaraamatuks. Kunderi ,,Laste raamat" (1884) ja ,,Lu'ud lastele" (1885) sisaldavad peamiselt õpetlikke proosapalu. Menukaks raamatuks kujunes ,,Eesti
1927. aastal proosakogumik "Jepifani lüüsid" Tohutu kriitika sarjas teda nõukogude bürokraatia satiirilis kujutamise pärast 1927. aastal asus Moskvasse tööle Kaastöö ajalehtedele ja ajakirjadele (Krasnaja Nov, Novõi Mir, Oktjabr, Molodaja Gvardija) Elulugu ja looming Inspireeris revolutsioon, sõda, ülesehitustööd Kirjutas aktiivselt, kuid trükki pääsesid vähesed jutustused "Inimene iseendas" 1928 "Meistri saamine" 1929 Avaldas perioodikas kirjanduskriitikat erinevate nimede all Isamaasõjas erikorrespondent Haigestus tuberkuloosi Looming Jutustsed "Kodumaa taeva all" "Soomus" "Päikeseloojangu poole" Oli sunnitud tegelema lastekirjandusega (muinasjuttude töötlused,muinasjutukogumikud) 9 pikemat jutustust, üks romaan, üle saja lühijutu ja essee, 4 näidendit, 6 filmistsenaariumit, mitukümmend kirjanduskriitilist artiklit Looming Looming sai kättesaadavaks 1962. a kui ilmus
2006 Luulekogu ,,Mind oli kaks" 2006 Jutukogu ,,Liisu liivaaugus" 2006 Muinasjutt ,,Roosa printsess" 2007 Jutukogu ,,Liisu leiutab küünlapuhuja" 2007 Lasteluulekogu ,,Katus sõidab" 2007 Lasteluulekogu "Padjasõda" 2008 Jutukogu ,,Kurjajuurikas, Kitupunn ja Pugeja" 2008 Ulmeromaan lastele ,,Horlok ja Ürgvärava võti" 2008 - Lasteluulekogu "Kellakägu" 2008 - Jutukogu "Une-Mati udujutud" Luuletusi-jutte-aforisme on avaldatud ka: · perioodikas (Täheke, Hea Laps, Noorus, Vikerkaar, Pikker) · Leelo Tungla koostatud raamatutes ,,Isa, palun loe mulle", ,,Taadu, palun loe mulle" · luuleraamatus ,,Jõulutunne on see" · Jaanus Vaiksoo, Sirje Toomla, Kadri Ilvese ,,Aabitsas" · Ene Jundase, Riina Kippaku, Krista Kumbergi ja Silvi Põdra õpikus ,,Ilus emakeel. 2. klassi eesti keele õpik, 1. osa" · Kirjanduse õpikus 7. klassile ,,Labürint" · Luuleraamatus ,,Seitse paid" · Luuleraamatus ,,Kõik, kõik on uus septembrikuus"
suur järv. Seal kohtab ta Kerlit, kes ütleb, et nad on ääremaal ja järve kallas on piir. Seiklused lõppevad Tartus, seekord aga haiglavoodis. Tartu jõudes oli Karina kukkunud ja koomasse langenud, millest ta lõpuks ärkab. Sündmustest ei mäleta ta enam midagi. Tervena, läheb ta taas koju. Helga Nõu Helga Nõu on alates 1950. aastast avaldanud luulet, proosat ja artikleid peamiselt pagulaseesti ja Rootsi perioodikas. Esimene romaan, "Kass sööb rohtu", ilmus 1965. aastal Lundis ning sellele on järgnenud raamatuid nii lastele kui täiskasvanutele. T e i s i t e o s e i d: “Pea suu” “Tõmba uttu” “Hundi silmas” Koostaja Nimi: Kai Tiitsaar Kool: Kilingi-Nõmme Gümnaasium Klass: 8. klass
1992. a-st kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimees ja sarja "Eesti mõttelugu peatoimetaja. Hando Runnel on mitme luulekogu autor, ta kirjutab nii lastele kui täiskasvanutele, on viljakas esseist. Runnel on põhjalikult tegelnud Uku Maasingu, Hendrik Adamsoni ja Jaan Lattiku pärandi uurimisel ja trükiks ette valmistamisel. Suurima tunnustuse on Hando Runnel pälvinud luuletajana: tema luuletused on meid saatnud pea nelikümmend aastat. Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Luule probleeme keskendab kõige selgemini nägemus kodumaast.Runneli värsid on aidanud vastu seista nõukogude aja ahistusele. Ta ei ole kunagi oma luules kasutanud suuri sõnu, vaid köitnud lihtsuse ja otsekohesusega. Aastal 2002. Valiti Hando Runnel Tartu linna aukodanikuks. 2. LUULE Esimesi luulekatsetusi tegi Runnel juba algkooli ajal, tõsisem harrastus jääb 1950ndate lõpupoole. Tema luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Ta pööras
4 Tuntumad teosed Eva Lootsari poole sajandi pikkune pedagoogiline tegevus on andnud talle rohkesti võimalusi jagada ka järeltulevatele põlvedele nii oma teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi kogemusi ja nõuandeid. 1949-1985. aastail andis ta välja üle 80 artikli, brosüüri, albumi ja raamatu. Pärandi põhiosa on ilmunud artiklitena tolleaegses pedagoogilises perioodikas. Eva Lootsar on avaldanud ka hulgaliselt lastekasvatuse teemalisi artikleid. Valdkondi, millest ta kirjutas oli kolm: laste mäng ja töö, esteetiline kasvatus ning pedagoogide, lastevanemate ja avalikkuse nõustamine. Eva Lootsar oli väga hinnatud ja oodatud lektor kasvatajate/õpetajate täienduskoolitus-kursustel, kui ka teistel korraldatud avalikel loengutel. Ta oli ka üks lasteaedade õppekavade koostajaid aastal 1968 ning õppefilmi "Rõõmupäevade meistrid"
Alates 1922.aastal sai temast kutseline kirjanik Tartus. 1941 sai Oskar Lutsust Eesti esimene personaalpensionäär ja 1946 pälvis ta Tööpunalipu ordeni. Looming Mõnede meenutuste kohaselt asus Oskar Luts ,,Kevadet" kirjutama just siis, kui oli rohkest lugemisest küllastunud ja tüdinud ning leidis, et tahaks ka ise midagi öelda. Esimesena ilmus trükist luuletus ,,Elu" 15.02.1907 ,,Postimehes". Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala Toomas Oskari nime all. 1911. a. valmis esimene näidend ,,Paunvere", 1912. a. ,,Ärimehed" ja ,,Kapsapea", trükis ilmusid kõik kolm 1913. aastal. 1912. aastal ilmus ,,Kevade" I osa . Augustis 1918 vabastati Oskar Luts sõjaväest ja ta hakkas koos abikaasa Valentinaga, kellega abiellus Vitebskis 2. juulil 1917, ja poeg Georgiga, kes sündis 11. aprillil 1918, tagasi koju rändama. Sellest teekonnast jutustab värvikalt ,,Inderlin". 8
Arstiametist Võrus vabanes Kreutzwald 1877 ja asus elama Tartusse. Aktiivse kaastöölisena toetas ta C. R. Jakobsoni "Sakalat", kuid osalt vastasleeri intriigide mõjul tõmbus hiljem tagasi ja taandus 1881 Jakobsoni mõtteosaliste hulgast. Kreutzwald suri Tartus, ta on maetud Raadi kalmistule. NOORPÕLVELOOMING Noorpõlves kirjutas Kreutzwald saksakeelseid värsse, millest osa avaldas hiljem (1846) ka kohalikus perioodikas. Tähelepandav on tema saksakeelne publitsistika Tartu nädalalehes "Das Inland" (eriti 1837-43): nii sõnumikes kohaliku elu sündmustest kui ka kirjutistes eestlaste rahvakombestiku ja -uskumuste üle kõlab kriitilisi noote valitsevate olude kohta, mis kutsusid esile aadli ägeda meelepaha. Mitmel puhul, eriti 1843, põhjustasid Kreutzwaldi sõnumikud "Inlandis" sekeldusi ametivõimudega. "KALEVIPOEG"
saatnud pea nelikümmend aastat. Trükis ilmusid esimesed luuletused 1963. aastal Loomingus, esikkogu «Maa lapsed» ilmus 1965. Runneli värsid on aidanud vastu seista nõukogude aja ahistusele. Ta ei ole kunagi oma luules kasutanud suuri sõnu, vaid köitnud lihtsuse ja otsekohesusega. 1988. aastal nimetati Hando Runnel ENSV teeneliseks kirjanikuks. Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Lisaks luulele kirjutab Runnel esseid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike loomingut. 3 Lastele on Hando Runnel avaldanud neli luuleraamatut: "Miks ja miks" (1973), "Mere ääres, metsa taga" (1977), "Mõtelda on mõnus" (1982), "Taadi tütar" (1989) ja ,,Juturaamatu" (1986), milles ka mõned värsid. Enamus lasteluulest on pärit ajast, mil autori kuus last olid väikesed
Ta oli ,,Noor-Eesti" väljaannete, albumite ,,Noor-Eesti" I-V (1905-1915), ,,Võitluse päivil" (1905), ajakirja ,,Noor-Eesti" (1910-1911) toimetaja (osalt koos Friedebert Tuglasega), sõnastas juhtartiklites ideoloogilise programmi, seades liikumise põhieesmärgiks kultuurihorisondi avardamise. Need kirjutised on hiljem koondatud valimikku ,,Noor-Eesti nõlvakult". Sajandivahetusest peale esines Suits enda toimetatud väljaannetes ja mujal perioodikas kirjandus- ning teatrikriitikuna ja kirjandusloolaena. Süvenemist eesti kirjanduse ajaloosse osutavad uurimus Kristjan Jaak Petersonist, artikkel ,,Die estnische Literatur", samuti kirjanduslooline andmestik Suitsu koostatud ,,Eesti lugemiseraamatus". ,,Eesti Kirjanduses" avaladus Suits kompaktseid lühiuurimusi eesti vanemast kirjandusest, eriti silmapaistva sarja Fr. R. Kreutzwaldi noorusest, artiklid Vildest, Tammsaarest, Underist, Barbarusest ja teistest
[…] Kirjutasin oma esimesed luuleread algkooliklassides, sihipäraselt kirjutama ja harjutama hakkasin kahekümneselt. […] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. […] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule.“ Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. „Luuletajana põhimõttelist tähelepanu pööranud luuletekstide lauldavusele (s.t. ka mõningasele rahvalikkusele). Oluline osa tundelises luules on kaduva küla (kaduva kodu) motiiv. Sagedaste surmamotiivide eluliseks taustaks on isa varajane surm (1949 Amblas). On ka eesmärgita huumorit ta luules, on ka selgesuunalist ühiskonnairooniat. Mõnedest üldinimlikest teemadest hoolimata on H. R. luule lokaalne, eesti rahvuse, eestikeelse lugejaskonna enesetunde-luule.“
saatnud pea nelikümmend aastat. Trükis ilmusid esimesed luuletused 1963. aastal Loomingus, esikkogu «Maa lapsed» ilmus 1965. Runneli värsid on aidanud vastu seista nõukogude aja ahistusele. Ta ei ole kunagi oma luules kasutanud suuri sõnu, vaid köitnud lihtsuse ja otsekohesusega. 1988. aastal nimetati Hando Runnel ENSV teeneliseks kirjanikuks. Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Lisaks luulele kirjutab Runnel esseid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike loomingut. 3 Lastele on Hando Runnel avaldanud neli luuleraamatut: "Miks ja miks" (1973), "Mere ääres, metsa taga" (1977), "Mõtelda on mõnus" (1982), "Taadi tütar" (1989) ja ,,Juturaamatu" (1986), milles ka mõned värsid. Enamus lasteluulest on pärit ajast, mil autori kuus last olid väikesed
,,Ahvid ja solidaarsus" Kümme novelli, mis räägivad solidaarsusest ja selle piiridest, õigluse ja maitse-eelistuste, eetilise ja esteetilise suhetest konkreetsete elusündmuste kaudu, mis vahel on üsna grotesksed. Raamatus on maailmavaatelisi väitlusi, intensiivset tegevust ja ka üks horrori-sugemetega lugu. Kümnest novellist koosnev ,,Ahvid ja solidaarsus" on varem vaid luuleraamatuid välja andnud Maarja Kangro julge eneseavamine (tõsi küll, mõnigi novell on varem perioodikas ilmunud). Sarkastilised lood elust tuttavate tegelastega põhinevad suures osas vist tema enda läbi-elatul ja põnevamatel mõttekäikudel, näiteks kultuurilisest diskrimineerimisest või sellest, kellele on kunst ja kuidas see tema jaoks on. Nii ongi lugudel ühelt poolt elus sündmustik, tuttavlikud tegelased ja kaval iroonia, teisalt on need aga täis huvitavaid ideoloogilisi küsimusi kunsti, eksistentsi ja muudel teemadel. Kangro tegelased peavad
probleeme, domineerima pääseb ainestiku ekstravagantsus ja grotesksus. Selgemate sigtide, püsivamate suunatähisteni ning kõlavama vormini jõudis Raud värsikoguga ,,Kauge ring" (Tartu 1935). Kasvava osakaalu omandab siin mõtlev ja analüüsiv, üha enam inimest ja tööd poetiseeriv luulesõna. Tähelepandav on Raua lüürika eriline musikaalsus, värsi hoogsus, sundimatus ning riimipuhtus Paralleelselt värssidega alustas Raud aastast 1922 lühiproosa avaldamist perioodikas, 1925 ilmus ,,Päevalehe" joonealusena Raua ,,Uued inimesed", mis kuuluba tollal moes olnud nn. asunikuromaanide hulka. Märkimisväärse kinstilise kvaliteedini jõudis Raud impressionistlikult värvika kujutusviisi nong keskendatud hingeeluanalüüsiga romaanis ,,Videvikust varavalgeni", mille konflikt rajaneb psühholoogilistele kollektsioonidele, tegevus areneb ühe öö jooksul. Raud on kasutanud varjunime Villem Sarapik ning selle nime all avaldanud romaani ,,Tuulte teedel"
haritlaskonna nooremate jõududega. Arstiametist Võrus vabanes Kreutzwald 1877 ja asus elama Tartusse. Aktiivse kaastöölisena toetas ta C. R. Jakobsoni "Sakalat", kuid osalt vastasleeri intriigide mõjul tõmbus hiljem tagasi ja taandus 1881 Jakobsoni mõtteosaliste hulgast. Kreutzwald suri Tartus, ta on maetud Raadi kalmistule. NOORPÕLVELOOMING Noorpõlves kirjutas Kreutzwald saksakeelseid värsse, millest osa avaldas hiljem (1846) ka kohalikus perioodikas. Tähelepandav on tema saksakeelne publitsistika Tartu nädalalehes "Das Inland" (eriti 1837-43): nii sõnumikes kohaliku elu sündmustest kui ka kirjutistes eestlaste rahvakombestiku ja -uskumuste üle kõlab kriitilisi noote valitsevate olude kohta, mis kutsusid esile aadli ägeda meelepaha. Mitmel puhul, eriti 1843, põhjustasid Kreutzwaldi sõnumikud "Inlandis" sekeldusi ametivõimudega. RAHVA- JA KALENDRIKIRJANIK
aastani spordiühing Kalev. 1984. aastal moodustati ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee juurde rahvavõimlemise föderatsioon. 1970. aastal jätkus eelnevalt väljakujunenud tegevusvormides naisvõimlemise kandepinna laienemine. Spetsialistid, eeskätt kõrgkoolide õppejõud püüdsid naisvõimlemise sisu ja arengusuundi mõjutada aktiivse osavõtuga kohtunikutegevustest, programmkavade 4 koostamisest ja kirjeldamisest. Kavade kirjeldused ilmusid perioodikas. Nii said autorite poolt valitud ja komisjoni heakskiidu saanud harjutused laialdaselt kasutatavaks ja suunavaks õppematerjaliks eeskätt kehalise kasvatuse õpetajatele ja võimlemise rühmajuhtidele. Tähtsaks peeti ka teoreetilist ja metoodilist tööd. 1970. aastad on naisvõimlemise ajaloos erilise tähtsusega - ala jõudis üleliidulise tunnustuseni. Sporditeadlased olid teravalt tõstatanud küsimuse rahvatervise halvast
Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat, mis jäi lõpetamata. Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooli ajal, tõsisem harrastus jääb 1950ndate lõpupoole. Trükis ilmusid need 1963. aastal Loomingus, esikkogu «Maa lapsed» ilmus 1965. 1966-1971 töötas ajakirjas Looming ja seejärel on olnud Tartus vabakutseline kirjanik. Suurima tunnustuse on Hando Runnel pälvinud luuletajana: tema luuletused on meid saatnud pea nelikümmend aastat. Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Luule probleeme keskendab kõige selgemini nägemus kodumaast. Lisaks luulele kirjutab Runnel esseid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike loomingut. Runneli värsid on aidanud vastu seista nõukogude aja ahistusele. Ta ei ole kunagi oma luules kasutanud suuri sõnu, vaid köitnud lihtsuse ja otsekohesusega. Teda on korduvalt valitud Eesti Kirjanike Liidu juhatusse ja liidu Tartu osakonna büroo liikmeks
klassikud. Lugemine polnud Lutsule kunagi üksnes harjumuspärane ajaviide; selle taga seisis juba varajases lapsepõlves tärganud täitmatu huvi inimloomuste mõistatamise vastu, tung tabada ja jäädvustada kohatud karaktereid. Mõnede meenutuste kohaselt asus Oskar Luts ,,Kevadet" kirjutama just siis, kui oli rohkest lugemisest küllastunud ja tüdinud ning leidis, et tahaks ka ise midagi öelda. Esimesena ilmus trükist luuletus ,,Elu" 15.02.1907 ,,Postimehes". Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala Toomas Oskari nime all. 1911. a. valmis esimene näidend ,,Paunvere", 1912. a. ,,Ärimehed" ja ,,Kapsapea", trükis ilmusid kõik kolm 1913. aastal. 1912. aastal ilmus ,,Kevade" I osa. Oskar Luts võttis osa Maailmasõjast, mida siis veel keegi esimeseks ei nimetanud, olles farmatseut tegevväes Peterburis, Pihkvas, Vilnos (Vilniuses), Varssavis, Dvinskis (Daugavpils) ja Vitebskis. Sõjatee viis ta välja Volgani
"enese koduse keele"). "Postimehe" 1913. a. kuulutuses teatatakse, et lehes ilmuvad võimalikult igal nädalal keeleteadlase cand. phil. J. Aaviku sulest "Keelelised märkused", milles ta hoiatab "arusaadaval vestetoonil keelevigade eest. 1912. aastast J. Aavik töötas eesti ja prantsuse keele õpetajana Tartu kaheksaklassilises kommertskoolis. Alates 1912. a. detsembrist hakkab J. Aavik välja andma perioodikas ilmuvate artiklite kõrval väikesi brosüüre, milles ta selgitab üksikküsimusi nii õigekeelsuse kui ka keeleuuenduse alalt. Keeleuuendusettepanekute tegelikuks rakendamiseks andis Aavik välja sarja "Katsed ja näited" IIV (19151920), mille grammatilises sissejuhatuses tutvustas ta uusi keelendeid ja tekstinäidetes demonstreeris nende tarvitamist. 1920. aastal ilmuvad Aaviku sulest brosüürid "Kas ü vi y? Y!" "uma
Aastatel 1946-1952 oli ta "Loomingu" toimetaja. Looming Artur Alle esimeseks trükiluuletuseks oli " Lumehelbed ", dateeritud 16. septembriga 1911. See ilmus samal aastal " Postimehe " kirjakogus "Oma maa ". Ta läkitas veel nimetatud väljaandele mõned luuletused, aga need jäid avaldamata tänu kunstilisele abitusele. Järgmisel aastal tõi aga " Noor-Eesti " IV album ära juba ilmekama luuletuse " Siis kui veereb päike ", millele ajapikku lisandus perioodikas juba pidevamalt uusi värsse. Enne kodumaale naasmist avaldas ka " Siuru " I album, mõned Tuglase valduses olnud luuletused. " Siuru " väljaandel ilmus 1918. a. hilissügisel luuletaja esikkogu " Üksinduse saartele ". Tähelepanu äratas Alle eruditsioon ja uudne ainestik, mille tõi eesti luulesse antiikmüütide, piiblilegendide või renessansiajastu motiivide tõlgendajana. Need luuletused mõjusid enamasti raamatulike stiliseeringuta.
Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse ,,Siuru" kesksemaid luuletajaid. Armastus- ja looduslaulude kogu ,,Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Aastal 1944 põgenes Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse.(2;3;4) August Alle (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist. Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas ,,Noor-Eesti" väljaannetes, kuulus ,,Siuru" ringkonda. Esikkogu ,,Üksinduse saartele" (1918) allusioonid näitavad head antiikmütoloogia ja ajalootundmist. 1920. aastate alguseks oli Alle oma teravate kirjalike ja suuliste väljaastumisetga tuntuks saanud kui sõjakas ja skandaalilembene kirjandustegelane, kellel oli oma aja noortele suur mõju. Ta võttis aktiivselt osa radikaalsete ajakirjade ,,Murrang" ja ,,Tarapita" väljaandmisest.
luges rohkesti kirjandust lõpetas ülikooli 1833 asus tööle linnaarsti kohale Võrus töötas seal pidevalt 44 aastat 1849 valiti Kreutzwald ÕESi auliikmeks arstiametist Võrus vabanes 1877 asus elama Tartusse toetas C. R. Jakobsoni Sakalat tõmbus tagasi ja taandus 1881 Jakobsoni mõtteosaliste hulgast on maetud Raadi kalmistule noorpõlves kirjutas saksakeelseid värsse osa neistavaldas hiljem (1846) ka kohalikus perioodikas ÕESi väljaandel ilmus tema karskusteemaline jutt "Wina-katk" Avaldas õpetlikke kirjutusi sisaldava kogumiku "Sipelgas" I (Tartus 1843) Andis välja viies jaos ilmunud popularteadusliku iseloomuga väljaanne "Ma-ilm ja mõnda, mis sela sees leida on"(1848-49) "Sipelgas" II (1861) hiljem lisandus veel arstlik käsiraamat "Kodutohter"(1879)nende töödega püüdis ta avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja annetada iseseisvat mõtlemist
mõistatamise vastu, tung tabada ja jäädvustada kohatud karaktereid. Mõnede meenutuste kohaselt asus Oskar Luts ,,Kevadet" kirjutama just siis, kui oli rohkest lugemisest küllastunud ja tüdinud ning leidis, et tahaks ka ise midagi öelda. Esimesena ilmus trükist luuletus ,,elu" 15.02.1907 ,,Postimehes". Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala Toomas Oskari nime all. 1911. a. valmis esimene näidend ,,Paunvere", 1912. a. ,,Ärimehed" ja ,,Kapsapea", trükis ilmusid kõik kolm 1913. aastal. 1912. aastal ilmus ,,Kevade" I osa . Oskar Luts võttis osa Maailmasõjast, mida siis veel keegi esimeseks ei nimetanud, olles farmatseut tegevväes Peterburis, Pihkvas, Vilnos (Vilniuses), Varssavis, Dvinskis (Daugavpils) ja Vitebskis. Sõjatee viis ta välja Volgani
Oluline on ka intervjueeritava vahekord uuritava isikuga oli ta viimase sugulane, õpilane, töises alluvusvahekorras vm. Sellest kirjutatakse juba töö sissejuhatuses. Kasutada võib kirjalikke allikaid nagu: 1. dokumendid (arhiivis, eravalduses); 2. publitseeritud allikad (nt Henriku Liivimaa kroonika, Balthasar Russowi ,,Liivimaa kroonika" jt); 3. käsikirjad (päevikud, käsikirjalised mälestused, kodu-uurimistööd, diplomi- ja magistritööd kõrgkoolides jt); 4. kirjavahetus; 5. perioodikas ilmunud artiklid. Loetellu lülitatakse ainult selline materjal, mida töös tegelikult kasutati. Korrektsus eeldab, et tekstis oleks igale näidatud teosele/artiklile/arhivaalile vähemalt korra viidatud. Tavapäraselt ei panda loetellu üldlevinud teatmeteoseid (EE, ENE, ENEke), ehkki vajaduse korral neile töös viidatakse, samuti kooliõpikuid (välja arvatud juhul, kui töös analüüsitakse just eri ajastute õpikute sisu) nende kasutamist peetakse enesestmõistetavaks.
Suurt kasvatuslikku tähtsust omab lastevanemate õiglane hinnang laste töötulemuste kohta. (1965). 7 TUNTUMAD TEOSED Valdkondi, millest Eva Lootsar kirjutas, oli kolm: esteetiline kasvatus, laste mäng ja töö, ning pedagoogide, lastevanemate ja avalikkuse nõustamine. Aastatel 19491985 andis Eva Lootsar välja üle 80 artikli, albumi, brosüüri ja raamatu. Tema pärandi põhiosa on aga ilmunud artiklitena toonases pedagoogilises perioodikas. Samuti on ta avaldanud hulgaliselt lastekasvatuse teemalisi artikleid paljudes ajakirjandusväljaannetes. Ta oli ka üks lasteaedade õppekava koostajaid (1968) ning õppefilmi ,,Rõõmupäevade meistrid" (1976) idee autor ja üks stsenariste. 1960. aastatel alustas ta albumite, milles õpetatakse lapsi koos vanematega meisterdama, koostamist. Ilmusid albumid ,,Rebime ja lõikame"1964 , ,,Voldime"1966 .1996 on välja
Samuti on kirjanik välja astunud valevagaduse ja moraalse kitsarinnalisuse vastu. (R. Krusten 1995: 211). „Õhupallile“ järgnes praktilisi kodutöid õpetav „Kaarist on kasu“ (1971), juttude püüdeks on lastes tööhuvi äratamine. Autor juhib lapse tähelepanu tolmupühkimisele, pesemisele, köögitöödele, lauakatmisele, nööbiõmblemisele. Aino Pervik on kirjutanud ka mõtte- ja sõnamänguliste lühipalade kogu „Umbluu“ (1972). Perioodikas on ilmunud Pervikul ka novelle ja lastejutte (E. Nirk, … 1975: 270). Kaheosalises muinasjutus „Kunksmoor“ (1973) ning „Kunksmoor ja kapten Trumm“ (1975) on suurimaks saavutuseks Kunksmoor ise, tänapäevane nõid, kes lahutamatu loodusest, ürgsest rahvatarkusest ning folkloorist, teiselt poolt aga võtab vastu tsiviliseeritud maailma mõjutusi (R. Krusten 1995: 211). Raamatuid loetakse innukalt. Muinasjutt on põnev, selle huumor lastele arusaadav ja lugu õigel moel õpetlik
Suurt kasvatuslikku tähtsust omab lastevanemate õiglane hinnang laste töötulemuste kohta. (1965). 8 TUNTUMAD TEOSED Valdkondi, millest Eva Lootsar kirjutas, oli kolm: esteetiline kasvatus, laste mäng ja töö, ning pedagoogide, lastevanemate ja avalikkuse nõustamine. Aastatel 1949–1985 andis Eva Lootsar välja üle 80 artikli, albumi, brošüüri ja raamatu. Tema pärandi põhiosa on aga ilmunud artiklitena toonases pedagoogilises perioodikas. Samuti on ta avaldanud hulgaliselt lastekasvatuse teemalisi artikleid paljudes ajakirjandusväljaannetes. Ta oli ka üks lasteaedade õppekava koostajaid (1968) ning õppefilmi „Rõõmupäevade meistrid“ (1976) idee autor ja üks stsenariste. 1960. aastatel alustas ta albumite, milles õpetatakse lapsi koos vanematega meisterdama, koostamist. Ilmusid albumid „Rebime ja lõikame“1964 , „Voldime“1966 .1996 on välja
käinud, Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud Talvik elas kirjanduse, luuletamise ja vaimuinimeste maailmas. Arbujate sõpruskonnas etendas ta tooniandvat osa. 1937. aastal abielus Talvik Betti alveriga, keda oli juba aastaid tundnud. Esikkogu ,,Palavik"(1934) ilmumise järel sai Talvikust kutseline kirjanik, ent tugeva ensekriitika tõttu mitte eriti viljakas. Temalt ilmus veel teine kogu ,, Kohtupäev" (1937) ning seejärel vaid luuletusi perioodikas. 1945. aastal, teise Nõukogude okupatsiooni algul Talvik arreteeriti ning suri väljasaadetuna Siberis Tjumeni oblastis. Esikkogu ,,Palavik" sünnitas vastukaja, saavutas isegi menu, kuid selle põhjuseks polnud enamasti Talviku luule keskse sõnumi mõistmine, vaid luuletuse väline ilmekus. Dekadentlikult haiglased ja boheemlikult joobunud-hõngulised nägemused( ,,Paaria", ,,Oli sügis" jt), surmagi üle nalja viskav võllahuumor(,,Don Ramon", ,,Blasfeemiline
luuletused ka ajakirjanduses. 1971. aastast vabakutseline kirjanik, 1973. aastast elab Tartus. Töötas ajakirjas "Akadeemia" ja Tartu Ülikoolis, 1992. aastast kirjastuse ,,Ilmamaa" üks asutajaid ja omanikke, avaldab ,,Eesti mõtteloo" sarja. KL-i liige ning korduvalt selle juht. Eesti Vabariigi valitsus andis 24. veebruaril 2003. aastal Hando Runnelile elutööpreemia. 1986. aastal tunnustati teda ka kui Eesti NSV teenelist kirjanikku. Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. Lisaks luulele kirjutab Runnel esseid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike (s.h. lõunaeesti autorite Hendrik Adamsoni ja Jaan Lattiku) loomingut. H. Runnel on abielus kirjanik Katre Ligiga ning on kuue lapse isa. Looming Hando Runnel: ,,Sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule." Alguses kirjutas H. Runnel võrukeelseid luuletusi lasteraamatutele. Oma esikogus avaldas H. Runnel lasteluuletuste kõrval ka suurkirjanduse luulet
kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt. August Alle August Alle -- (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist. Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas "Noor-Eesti" väljaannetes, kuulus "Siuru" ringkonda. Esikkogu "Üksinduse saartele" (1918) allusioonid näitavad head antiikmütoloogia ja ajalootundmist. 1920. aastate alguseks oli Alle oma teravate kirjalike ja suuliste väljaastumisetga tuntuks saanud kui sõjakas ja skandaalilembene kirjandustegelane, kellel oli oma aja noortele suur mõju. Ta võttis aktiivselt osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" väljaandmisest (1921-1922).
Külastatud paigad andsid inspiratsiooni edasistele raamatutele. Paguluse varjuküljed. Luuletustes ,,Hårsfjärden. Fantasia g-moll" kirjeldatakse võõrsilolekut kui sihitult ekslemist, pidevat võitlust iseendaga. Alatoon on nendel melanhooliline ning näitab inimese igatsust millegi erilise järele. Peamise kirjanikku rusunud meeleolu toob välja, aga romaan ,,Hingede öö", ilmunud 1953. Teos tõlgendab eesti pagulaskonna hingevaevu, mille kirjeldamine sai alguse just välis-eesti perioodikas. Ristikivi raamatuga oldi nõus ka kodumaal avaldatud kirjutistes. On öeldud, et ,,Hingede öö" pole mitte kirjutatud tervikliku, kooskõlalise vaadete esitamiseks, vaid kujutab enesest nimelt üht sisemiselt vastuoluliste otsingute etappi ja osutub sel kombel kogu oma keerukuses eriliselt huvipakkuvaks. Huvitav on aga see, et hiljem, pärast sõda, tõlgendati raamatut ühekülgselt ning varem osaks saanud pooldav vastuvõtt külmenes
tõelisuse subjektiivsuse nig küsimuse: mis on tõde ja kas on tõde. Kindlasti võib siin leida ka Dostojevski mõjusid (eriti novell "Uurimisel"), vabaduse ja "piiride" proovilepanekut. Üliõpilasaastatel tutvus Tammsaare rohkem ka "Noor-Eesti" põhimõtete ja loomelaadiga ning luges ohtralt maailmakirjanduse klassikat (O. Wilde, Galsworthy, Maeterlinck, Nietzsche, Sologub), mille muljed avalduvad eelkõige tema tol perioodil kirjutatud perioodikas, kuid ka ilukirjanduslikus loomingus. Omaaegne kriitika ei võtnud linnaharitlaste temaatikaga lugusid kuigi hästi vastu, kritiseeriti vormi ja stiili, kuid ei märgatud tegelaste psühholoogilist sügavust, millegi ületamist ning uusi tasandeid, mida nad saavutavad. Väga mitmekihilised on ka osaliselt sel perioodil kirjutatud miniatuurid ja kunstmuinasjutud. Eelkõige on nende loomisel saanud Tammsaare mõjutusi ilmselt O. Wilde'lt. Oma osa oli ka ühiskondlikul
iseendasse , mis eriti avaldub seose armastusega (Tammsaare...2007). Ülemineku teosteks on 1907. aastal ilmunud jutustused ,,Raha-auk" ja ,,Uurimisel" (Kalda 1997:42). Ühtlasi tuleb novellides sisse naise manipatsiooni teema ning Tammsaare naiskäsitlused. Üliõpilalasaastatel tutvus Tammsaare rohkem ka ,,Noor-Eesti" põhimõtete ja loomelaadiga ning luges ohtralt maailmakirjanduse klassikat, mille muljed avalduvad eelkõige tema tol perioodil kirjutatud perioodikas ,kuid ka ilukirjanduslikus loomingus. Omaaegne kriitiks ei võtnud linnaharitlaste temaatikaga lugusid kuigi hästi vastu, kritiseeriti vormi ja stiili, kuid ei märgatud tegelaste psühholoogilist sügavust, millegi ületamist ning uusi tasandeid, mida nad saavutavad. Väga mitmekihilised on ka osaliselt sel perioodil kirjutatud miniatuurid ja kunstmuinasjutud (Tammsaare...2007). Üliõpilasnovellide perioodil ,,Pikad sammud" (1908) , ,,Noored hinged"
piiratud ulatuses kahele eesti algkoolile. Võimalus eesti keelt gümnaasiumis C-keeleks valida. (Kangro, Lk 93 - 94) Eesti kirjasõna eksiilis Esimene kirjasõnaliik, mis tavaliselt pagulususes tekib, on informatiivset laadi perioodika, mingi algeline ajakirjandus. Avaldati selliseid ajalehti nagu "Päris-Eesti", "Eesti teataja", "Malevlane", "Teataja", "Välis-Eesti", "St. -T Eestlastele", "Eesti Päevaleht" jne. Avaldati ka eesti keelseid tekste rootsi perioodikas, nagu näiteks "Gotlands Allehanda", "Gotlands Folkblad", "Boras Nyheter", "Aligas Tidningen", "Stockholms-Tidningen" jne. Lisaks nendele avaldati selliseid ajakirju nagu "Eesti Looming", "Kodumaa Hääled", "Kodukolle", "Vikerlane", "Sõna" jne. Peale eespool mainituile on ilmunud terve rida mitmesuguseid väljaandeid stentsileerituina, näiteks Meremeeste Unioonil, Veterinaararstide Ühingul, skautidel jt. Mitmed akadeemilised
Kuldnokk: Talvehommik: Mängulalul:Talispordilaul; Poitse laul; Talvehommik; Hiir rätsepaks Värsslood: Hiir rätsepaks; Väikese Jassi imelik õhusõit; Hiirepere; Kool neegrite maal: Jahimees Juss; Karjapoiss Juks; Aastaajad Olulisel kohal lasteproosa: Taeva Kääbus: Illi ja pisi Täts; Tillu Illi liblikat püüdmas; Kajakad karil; Aino ja Linda; Hilp-Silbi nelipühakook; Tuul;Mardiõhtu sahvris Mitmekesine ja mahukas looming E.Enno ja J.Oro looming laialipillutuna perioodikas. PROOSA 20.30 lastekirjanduse mahukaim ja sisukaim põhiliik Jaan Lattik ,,Meie noored" jutud ,,Noorte soovid"; ,,Esimene armastus", ,,Kui meil veel püksa ei olnud", ,,Imä õe" Sõna ja situatsiooni koomika looja, mõistab lapse psüühikat hästi. Kogu ,,Minu kodu" . lood ,,Kodu", ,,Jaani kiri Liisale", ,,Teine ja kolmas armastus", ,,Miinasaare Margus" Kirjeldab kodu soojalt. Ernst Peterson-Särgava ,,Ennemuistsed jutud lastele" ,,Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest"
katsetused, teateid eriti küll pole. Töötas apteekri abina ja apteekrina mitmel pool. Debüteeris 1907 värsside ja 1908 lühiproosaga, esimene luuletus "Elu". Esimeseks teadaolevaks draamakatsekson 1907. aastal valminud nelja- või viievaatuseline "Joosep Ärkla", mis pole säilinud, sel ajal oli käsil EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 25 juba "Kevade" kirjutamine. Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala varjunime alla Toomas Oskar, 1910-1911 mitte ühtegi kirjutist trükis. Palad üsna laialivalguvad, venivad, pole suuremjaolt väärtuslikud, Karl August Hindrey "Sädemetes" ka kriitika Toomas Oskarile, et pole kirjatüki kallal vaeva nähtud. 1912 määras Eesti Kirjanduse Seltsi näitemängude auhinnakomisjon Lutsule preemia "Pildikesed Paunverest", see inspireeris Lutsu edasi kirjutama "Kevadet" ja uusi lavateoseid. Luts armus kergesti, 1908
Samas on tunnetatav tema kriitikalembus. Enamik tema teostest on vaadeldavad kui ühiskonnakriitilised. Samas loob Unt ise uue taustsüsteemi, pseudoühiskonna. Ta naiivistab meie argiteadvust, õpetab, lihtsustab, lammutab - kujukas näide sellest on Jaan Krossi "lahutamine" memuaarseteks kihtideks. Mati Undi stiil on vaatamata argisele sisule ning võetud ajakriituku rollile luuleline, teatraalselt skandeeriv. Argimütoloogia sõnastiku (Unt, 1993) näol on tegemist 1983.-1993. aastal perioodikas ilmunud artiklite, vestete jms. koguga, see on suhteliselt kaootiline, jagab muljeid, teadmisi ja kuulujutte kõigest võimalikust - ajaleht, Albaania, porno, Kingissepp, Milius. Need pole otseselt õpetusliku taotlusega lood, kuigi teatav didaktilisus kumab läbi, need pole otseselt poliitilised, kuid hiilivad sellegipoolest sinnapoole - leivatalongid, sõbrad, nälg. Vastses argimütoloogias (Unt, 1996) kordub umbes kolmandik 1993. aasta väljaande juttudest
kroonikad, ajalooaineliste teoste tõlked, mugandused või ka ümberjutustused E. Bornhöhe, 9. Liiv Juhan ja tema aeg. A. Saal ja J. Järv olid kõige tähelepandavamad, 1864 -1913 eesti luuletaja. Juhan Liiv pärineb kuid mitte ainsad ajaloolise proosa viljelejad Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest kõnesoleval ajal: aastail 1880-- 1893 ilmus usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi raamatutena ja perioodikas ühtekokku luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Ta õppis kolmekümne pikema või lühema minevikuainelise Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega Tartus teose ümber.1880. aastate proosa kõige H. Treffneri gümnaasiumis ning töötas mõne aasta iseloomulikumaks ilminguks oli ajakirjanikuna Viljandis ajalehe Sakala juures ja rahvusromantiline ajalooline jutustus
(,,Lasteleht", ,,Taluperenaise" kaasanne ,,Laste Maailm" jt.). Koos M. Nurmikuga oh ta paljude aabitsate ja koolilugemikkude koostajaks. Peale mitmekümne lasteraamatu (luuletused, jutud, näidendid) on J. Oro sulest ilmunud ka luuletuskogusid täiskasvanutele (,,Meie kevad", ,,Tahkuna", ,,Aegna"), rütmilises proosas kirjutatud laevapoisilugu ,,Üle Atlandi", libreto helilooja A. Lemba ooperile ,,Armastus ja surm" ning üksikuid luuletusi ajakirjas ,,Looming" ja mujal perioodikas. Aga tema loomingu põhiline ja tuntum osa kuulub lastele. Käesolev raamat on valik J. Oro mitmekesisest lasteluulest, mis seniajani on olnud laiali pillatud omaaegsete lasteajakirjade veergudele, väikelaste pildiraamatutesse ja koolilugemikesse. Tema lastelauludest on suur osa määratud õige väikestele mudilastele: neis luuletustes antakse paari reaga pisisündmus või tegevuse kirjeldus lapse igapäevasest elust. Valdavalt on J. Oro lasteluule aineks aastaaegade
Tartus elades said sõpradeks Sass Müller, Merle Jääger, Hannes Varblane jt värvikad avaliku elu tegelased. Neid inimesi peab Vilep oma vaimumaailma kujunemisel loetud raamatute kõrval ehk peamisteks teguriteks. (Vilep 2007c). Lastekirjandusliku eeskuju ja iidolina on Vilep nimetanud Ott Arderit. Tema sõnul pani just Arderi looming teda lastekirjandusega tegelema. (Nuka 2004: 5). Vilep tunnistab, et elumere lainetel seilajana oleks ta jäänudki luuletuste perioodikas avaldajaks ja laulukirjutajaks, kui poleks kohanud oma praegust abikaasat Aulit. Ilma Auli Vilepita poleks lastekirjanikku ja luuletajat Vilepit eesti kirjanduse kaardil praegu olemas. Tema julgustamise, kiitmise ja kritiseerimise tulemusel jõudis Vilep 40. eluaasta lähenedes selgusele, et teha tuleks ainult seda, mis meeldib ja mida oskad. (Vilep 2007c). Olles 40 aastat käitunud lapsena, otsustas Vilep täiskasvanuks saada, aga last eneses säilitada lastele kirjutama hakates.
Reisberg, R., Soon, S., Soon, A. Töötervishoid ja ohutus. Näidised ja kommentaarid. Käsiraamatute kirjastus. Tallinn 2007. 646 lk. Võib ka ilma komata perekonnanime järel (soovitav eelistada): Loogna N. Kutsehaigused. Riskitegurid ja ennetamine. Teabekirjanduse OÜ. Tallinn 2007. 328 lk. Reisberg R., Soon S., Soon A. Töötervishoid ja ohutus. Näidised ja kommentaarid. Käsiraamatute kirjastus. Tallinn 2007. 646 lk. Perioodikas ilmunud artiklile viitamise kirje koosneb: 1) autori(te), koostaja(te), või toimetaja(te) nimi (nimed) (esmalt perekonnanimi, siis eesnime algustäht) artikli pealkiri; 2) ajakirja või ajalehe nimi; 3) ajakirja aastakäik, number, ajalehe ilmumiskuupäev ja number; 4) ajaleheartikli alguse ja lõpu lehekülje number. Näiteks järgnevalt: Rimmer P. Napo ohutu algus suure naeratusega. Eesti töötervishoid. 3/2007, lk. 62...64.
J.Käis jälgis tähelepanelikult pedagoogikateaduse arengut Lääne-Euroopas ja hindas kriitiliselt tolleaegsete pedagoogiliste voolude äärmuslikke suundi. Ta hoidus daltoniplaani liialdustest, töökooli all mõistis Käis lapsepärast, elulähedast ja huviküllast tööd, mis õpilase iseseisvas tegevuses pidi arendama tema individuaalseid võimeid: meeli, vaimu, keelt ja kätt, andes üjtalsi teadmisi ning oskusi ümbritsevast elust. Ta käsitles Eesti pedagoogilises perioodikas üldõpetusega seotud probleeme. J.Käis kirjutas Võru Õpetajate Seminari aastaraamatus " Teel töökoolile" I-II (1924-1925). Käis oli viljakas koolimees, kes andis välja koguteose " Uusi teid algõpetuses" I ja II. Tema õpetuse põhieesmärk oli isiksuse kujundamine aktiivse loomingulise töö kaudu. Õpilase vaimse isetegevuse saavutamisel toetus Käis F.A. Diesterwegi tuntud seisukohale " kedagi ei harita, igaüks peab end ise harima". J
Sissejuhatus 1/10 kogu töö mahust autori köögipool. Millistele allikatele toetusin, milliseid olulisemaks pean (miks?), oma probleemid mis on tekkinud, raskused, töö struktueerimine (miks just nii?) 3-4 ptk. Autori enda poolsed hinnangud ka (kuidas allikaid käsitleb jne). Kokkuvõtte aktuaalsuse tähendus Kasutatud allikad (alfabeetiline). Ajakiri akadeemia (vähemalt kolm allikat) Lisad tabelid, skeemid, fotod Vead mis esinevad: artikli pealkiri ja selle autor (perioodikas). Ajakiri akadeemia. Kolmveerand materjalidest peaks olema originaal dokumendid (mitte internet). Viitetehnika kasutamine faktid, tsitaadid peaks olema viidatud. (viidata lehekülje all numbritega). Teemale: Kuritöö ja karistus, retsensioonid, mingi idioot ... Filosoofia määratlemine: 1) Sokrates ütles, et tarkuse armastus (phileo sophia). ,,Ma tean ainult ühte asja, et ma mitte midagi ei tea". 2) J. G. Fichte (Saksa k. Wissenschaftslehre e. teadusõpetus)
Vormiliselt ei kujunda ta enam luuletusi, vaid esitab oma assotsiatsioone aforismidena, mida humoristlik-irooniliselt ise nimetab mitteteradeks, mis teoses on järjestatud atemaatiliselt. Lugeja peab ise otsustama, kas ta hoolib neist avastada terviklikku humanistlikku maailmapilti või eelistab neid nautida omaette lõpetatud pisitervikutena, nt kogu „Väike eesti luule ajalugu“ anagrammid ja nükkelised sõnaseletused. Laaban on avaldanud üksikuid luuletusi perioodikas, viljelnud „Rroosi Selavistes“ algatatud anagrammportreid, kirjutanud palindroome, eriti aga harrastanud heliplaatide või kassettidele salvestatavat foneetilist luulet – ehk häälutused. Sõna- ja häälikumängule rajatud 1- või mitmehäälsed häälutused lähenevad ürgsele luulele, aga taotlevad ka Bretoni visuaalsele eelistatud auditiivse automatismi põhimõtte edasiarendust: lahutamatus ühtsuses esinevad semantiline sisu ja keelemuusika
tõlkimist. Kirjandushuvi pidevus on kindlasti olemas. Ta sünnib 1942. aastal Paul Rummo peres. Paul Rummo puhul tuleks rõhutada seda, et hilisemas eas tegeles ka kirjanduse uurimisega. Siin tekivad ka huvitavad kattumised ja lahknemised poja ja isa vahel. Noorele Rummole pakub huvi Visnapuu loome. Visnapuu isikuloo ja loominguga tegeleb ka Rummo seenior. P.E Rummo stardipunkt on mingis mõttes parem kui mõnel teisel. Ta jõuab üsna varakult türkisõnasse, avaldab perioodikas oma esimesi luuletsi 60ndate alguses. Hakkab ka tegelema noorelt kirjanduskriitikuna. Selle tegevuse juures on iseloomulik see, et ta ka kuidagimoodi lepitab väga erinevaid luulemaitseid. Rummo mängib olulist rolli 60ndatel nii Betti Alveri tagasitulekul kirjandusse ja ka Alliksaare esimese luulekogu panebki Rummo kokku. Alliksaar ongi see, mis isa ja poega eristab. 65ndal aastal lõpetab ta Tartu Ülikooli, juba on ta kuulsust kogunud kirjanikuna
töises alluvusvahekorras vm. Sellest kirjutatakse juba töö sissejuhatuses. Kirjalike allikate alla kuuluvad: 1. dokumendid (arhiivis, eravalduses); 2. publitseeritud allikad (nt Henriku Liivimaa kroonika, Balthasar Russowi ,,Liivimaa kroonika" jt); 3. käsikirjad (päevikud, käsikirjalised mälestused, kodu-uurimistööd, diplomi- ja magistritööd kõrgkoolides jt); 4. kirjavahetus; 5. perioodikas ilmunud artiklid. Loetellu lülitatakse ainult selline materjal, mida uurimistöös tegelikult kasutati. Korrektsus eeldab, et tekstis oleks igale näidatud teosele/artiklile/arhivaalile vähemalt korra viidatud. Tavapäraselt ei panda loetellu üldlevinud teatmeteoseid (EE, ENE, ENEke), ehkki vajaduse korral neile töös viidatakse, samuti kooliõpikuid (välja arvatud juhul, kui töös analüüsitakse just eri ajastute õpikute sisu) nende kasutamist peetakse enesestmõistetavaks.
eluringi iseloomustus. "Talveõhtu", "Hoidjale", "Läkitus Siberisse", "Lill", "Eleegia", "Laulik". "Jevgeni Onegin"- tegevus toimub 1819-25, tegevus algab Peterburis, siis ta kolib maamõisa ja siis Moskva. Pilet 26 AUGUST MÄLK (4. X 1900 19. XII1987) Sündis Saaremaa Lümanda vallas. Õppis Tartu ülikooli juures kursustel. Töötas õpetajana.1936.aastast vabakirjanik. 1944.aastal põgenes Rootsi. Esimesed ilukirjanduslikud palad ilmusid perioodikas 1920. Esimesed raamatud "Kesaliblik"(1926), "Hukkumine"(1928) annavad tunnistust lugemismõjutustest ning käsitluslaadi otsingutest, mis ulatuvad uusromantismist naturalismini. Arvestatavaim sellest perioodist on pidalitõbiste elu realistlik valgustamine novellis "Surnu surm"(1926) ja jutustuses "Surnud elu"(1929). Oma parima Saaremaa ranniku inimeste ja olustiku käsitlemisel andis Mälk novellides "Rannajutud" ja "Mere tuultes". Suure populaarsuse omandas rannaromaan "Õitsev meri"(1935)
annaabi.ee 
