Noor-Eesti ja Gustav Suitsu osa selles (0)

Lauri Piisang
Noor-Eesti ja Gustav Suitsu osa selles
Referaat
Tallinna Polütehnikum
2008
Noor-Eesti
Noor-Eesti on 20. sajandi alguses Tartus kokku tulnud kirjalik rühmitus, mis aastatel 1905-1915 muutis Eesti kirjanduse, kunsti ja muusika arengut – modernism ning uus- romantism võttis üle realismi. Noor-Eesti tegevus kajastus nende ajakirjades ning albumites. Albumeid oli kokku viis, need ilmusid aastatel 1905, 1907, 1909, 1912 ja 1915. Tänaseks on need albumid internetis vabalt kättesaadavad, ning kõigile kasutamiseks . Need albumid olid kirjutatud vanas Eesti keeles ning koosnesid enamasti luuletustest ning mõistujuttudest rahvale lugemiseks. Nende albumite abil üritati süvendada uut mõttelaadi, mis muudaks Eesti ühiskonda ning süvendaks mõtteid vabast Eestist. Selle tõttu kirjeldasid osad Noor-Eestit kui „agressiivset poliitilist liikumist”.
Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik -poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti " Kiirte " neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel. Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogenenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits(1883-1956), Friedebert Tuglas( 1886 -1971), Johannes Aavik(1880-1973), Bernhard Linde(1886-1954) ja Villem Grünthal- Ridala (1885-1942). Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare . Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest. Kuigi Noor-Eesti ideoloog ja juht oli luuletaja Gustav Suits, ei ole Noor-Eesti tähendus ainult kirjanduse uuendamises - samamoodi uuendati kujutavat kunsti ja muusikat. Noor-Eesti tähtsaimateks saavutusteks olid:

• 1905 – 1919. aasta kultuuri elavdamine
  
• Kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri tõstmine
  
• Kirjanduskriitika paremale tasemele viimine
  
• Raamatukirjanduse taseme tõstmine
  
• Kunstielu elavdamine
  
• Eesti keele arendamine ja sõnavara rikastamine
  
• Eesti lugejaskonnale maailma filosoofiliste suundade tutvustamine
  
• Rühmitusele „Siuru” aluse panemine
  
• Rühmituse ridades alustas oma keeleuuendaja tööd Johannes Aavik.
  

Esimese "Noor-Eesti" albumi (1905) ava-artiklis "Noorte püüded" kuulutas Gustav Suits:
"Ennemalt öeldi: Noblesse oblige – aadel kohustab! Meie ütleme: Jeunesse oblige – noorus kohustab! Ja meie seisame teelahkmel. On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal, aga noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada avaramaks, tarvituste kohasemaks teha! See, mis olusid inimestele ja rahvastele aitab tarvituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus . Ja meie hüüe on: Enam kultuuri! See on kõigi vabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased aga saagem ka eurooplasteks!
Viimast lauset sellest tsitaadist kasutatakse poliitikas tänapäevani.
Gustav Suits
Gustav Suits sündis 30. novembril 1883 Tartumaal Kastre-Võnnu koolimajas põlises õpetajate perekonnas. Suits õppis kokku viies koolis ning töötas veel kolmes . Suits käis korduvalt teaduslikel välisreisidel ning sai mitme seltsi oluliseks liikmeks (sealhulgas Noor-Eesti, Soome Kirjanduse Seltsi ja Prantsuse „Academie Septentrionale’i”). Suits suri 23. mail 1956, maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Keskne koht Suitsu elutöös kuulub luulele. Värsse hakkas ta avaldama 1899 ajalehes „Uus Aeg”. Esikkogu „Elu tuli” tuumik on kantud Esimese Vene revolutsiooni tõusulainest. Sellega tõi Suits sajandi alguse luulesse mehise ühiskondliku haarde, mässulise vabadustahte. Võitleva sisu ja mõjuka vormi tõttu sai „Elu tuli” ajajärgu luule tähtteoseks, sajandi alguse revolutsiooniliste meeleolude väljendajaks. Soe vastuvõtt rahva, eriti noorte hulgas andis aluse mitmeks kordustrükiks. Reaktsiooniajal sündinud „Tuulemaas” pöördus „Elu Tule” võitluspateetikast uusromantilisse elamuslüürikasse. Seni valdava Eino Leino mõju asemele astusid impressionistliku ja sümbolistliku luule sisendused. Põhiteemaks sai traagilisi murranguid läbielanud inimese sisemaailm , unistused ja pettumused , inimsusideaalide vastuolu reaktsiooniaja tegelikkusega. Kõrgele tasemele tõstis Suitsu „Tuulemaas” muusikalise värsi väljendusvahendid, kujundas tiheda varjundirikka luulekeele, rakendas uusi ilmekaid stroofivorme. Oma viljakaimal loomingujärgul (1913-1922) avaldas Suits valiku armastusluulet („Ohvrisuits”), regivärsilise ballaadi („Lapse sünd”) ja kolmanda luulekogu („Kõik on kokku unenägu”). Viimases tõusevad tähelepanu keskusse 20. saj. ühiskonna sõlmprobleemid, sõja- ja revolutsiooniaja kajastused.
Suitsu kirjandusteadusliku ja organisatsioonilise tegevuse moodustavad 20. sajandi alguskümnendid. Kirjanduslikku ellu tuli ta sajandivahetusel õpilas-noorsoo rühma „Kirjanduse sõbrad” albumi „Kiired” I-III (1901-1903) toimetajana . 1905. aastaks sai Suitsu kirjanduslik-kultuurilise rühmituse „Noor-Eesti” vaimseks juhiks. Ta oli „Noor-Eesti” väljaannete, albumite „Noor-Eesti” I-V (1905-1915), „Võitluse päivil” (1905), ajakirja „Noor-Eesti” ( 1910 -1911) toimetaja (osalt koos Friedebert Tuglasega), sõnastas juhtartiklites ideoloogilise programmi, seades liikumise põhieesmärgiks kultuurihorisondi avardamise. Need kirjutised on hiljem koondatud valimikku „Noor-Eesti nõlvakult”. Sajandivahetusest peale esines Suits enda toimetatud väljaannetes ja mujal perioodikas kirjandus- ning teatrikriitikuna ja kirjandusloolaena. Süvenemist eesti kirjanduse ajaloosse osutavad uurimus Kristjan Jaak Petersonist, artikkel „Die estnische Literatur”, samuti kirjanduslooline andmestik Suitsu koostatud „Eesti lugemiseraamatus”. „Eesti Kirjanduses” avaladus Suits kompaktseid lühiuurimusi eesti vanemast kirjandusest, eriti silmapaistva sarja Fr. R. Kreutzwaldi noorusest, artiklid Vildest, Tammsaarest, Underist, Barbarusest ja teistest. Väliskirjandusest köitsid ta huvi Holberg , Brandes, Rolland , Puškin ja hollandi uuemad luuletajad . Ta koostas ja varustas eessõnaga Koidula „Kogutud luuletused” ning Kreutzwaldi „Viru lauliku laulud”.
Elu tuli
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene;
valgustab välkudes hämaras ööski,
sütitab mõttes, vaimustub tööski -
ja kaduvikku siis kustub .
Mis küll nii kohisevad kevadised veed ,
kes need sääl sammuvad mööda teed?
Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:
noored need otsivad muinasjutu Kunglat,
kuni kord seisavad Toonela väraval.
Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,
võitluses põlevaid südameid sööb.
Loomises loidab, kumades kustub,
küll tuleasegi viimati mustub -
jääb järele peotäis tuhka .
Püha on elu tule tuha-ase.
Elu tuli punane püham on ise.
Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning salmi viimases reas välgatub nagu juhuslikult mõte kaduvusest. Viimane kaherealine stroof ühendab seniseid vastandeid, pühitsedes nii tuhka kui tuld . Luutetus loob riimiga vastandusi ja seoseid . Suitsu ühesilbiline nn meesriim mõjub võitluslikult, löövalt ja mehiselt.