Tarapita+selle liikmed (5)

Tarapita

Tarapita oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921-1922. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistel trükisõnas korraldas "Tarapita" 1921 aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette progrmmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses vaid nii lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks".
Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema ja võib kindel olla, et osaliselt just tänu Tarapitalastele.

Tarapita liikmed

• Albert Kivikas
  
• Johannes Semper
  
• Marie Under
  
• Artur Adson
  
• Johannes Vares - Barbarus
  
• Friedebert Tuglas ("Tarapita" toimetaja)
  
• August Alle
  
• Jaan Kärner
  
• Aleksander Tassa
  

Tarapita manifest

-"Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku, kui nyyd - tõusikluse joovastuspäivil? Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik."

Albert Kivikas

Albert Kivikas — ( 1898 -1978) proosakirjanik . Hakkas 1917 kirjutama realistlikke jutte kasvukoha külamiljööst, debüteeris novellikoguga "Sookaelad" (1919, pseudonüüm Mart Karus ). Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Selle ajajärgu loomingut iseloomustab kogu "Lendavad sead" (1919). Avaldas koos Erni Hiirega futuristliku vihiku "Ohverdet konn" (1919). Samasse aega kuulub ekspressionistlik proosapoeem "Mina" (1920), milles lähtuti erinevatest kehaosadest. Kritiseerides siurulaste uusromantilist loomingut, taotleb Kivikas realistlikumat eluvaatlust brošüüris "Maha lüüriline shokolaad !" (1920). Novellikogus "Verimust" (1920) taunib kirjanik sõjakoledusi. Patsifistlikku hoiakut väljendab ka publitsistlik romaan "Ristimine tulega" (1923). Kivikas osales vasakpoolses ajakirjas "Murrang" (1921) ja kuulus "Tarapita" (1921-1922) rühmitusse. 1920. aastatel kujunes ta triloogiaga "Jüripäev" (1921), "Jaanipäev" ja "Mihklipäev" (1924) uustalunike elu käsitleva asunikuromaani esimeseks viljelejaks. Hilisemast loomingust pälvis riiklikku tähelepanu Vabadussõja- aineline romaan "Nimed marmortahvlil" I (1936).

Johannes Semper

Johannes Semper — (1892-1970) luuletaja, prosaist , kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses. Õppis koos Johannes Vares- Barbarusega Pärnu gümnaasiumis (1905- 1910 ), jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia alal (1910-1914), Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri alal (1915-1916), Moskva sõjakoolis (1916-1917) ja Berliini ülikoolis (1921-1925), elas Pariisis (1926-1927). Lõpetas 1928. a. Tartu ülikooli mag. philos. kraadiga, väitekirjaks oli “André Gide’i stiili struktuur". 1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli “Loomingu" toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas “Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati “Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus “Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt “Tarapita" tegevuses. Luule esikkogu “Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus “Jäljed liival " (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus “Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu “Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes “Ellinor" ja “Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis “Armukadedus" (1933). Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm. (nt. kogumikud “Näokatted", 1919 ja “Meie kirjanduse teeed", 1927). J. Semperi “Kalevipoja rahvaluule -motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante “Uus elu" (1924) ja V. Hugo “ Jumalaema kirik Pariisis" (1924) jpm.

Marie Under

Marie Under (Marie Hacker, Marie Adson ) — (1883-1980) luuletaja, keda on nimetatud eesti luule hingeks, eesti suurtest naisluuletajatest on temaga võrreldav Betti Alver . Ta luule väljendab intensiivset siseelu nooruse vaimustunud hümnidest, läbi küpsemise kahtlustest kuni valulise kirgastumiseni. Oma esimesed koolitüdrukuvärsid kirjutas Marie Under saksa keeles. Murranguliseks kujunes töötamine ajalehe "Teataja" talituses, kus ta tutvus Ants Laikmaa , Eduard Vilde jt eesti säravate loojatega saades nendelt innustust tegelemiseks emakeelse luuleloominguga. Esimesed ilmunud luuletused pälvisid tähelepanu "Noor–Eesti" väljaannetes, luuletaja ise pühendus sel ajal oma tütarde kasvatamisele, tema kodust Tallinnas kujunes eesti kultuuriavalikkuse esimesi salonge. Underi tõeline luuletajadebüüt oli seotud kirjandusliku rühmituse "Siuru" esilekerkimisega (1917) olles seotud 20. sajandi eesti luule teise tõuslainega. Aastatel 1917–1918 ilmusid Underilt luulekogud "Sonetid", "Eelõitseng" ja "Sinine puri ", mis tegid ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti . Eesti kirjandusavalikkus ei olnud toona veel harjunud nii julge, isikliku ja ebatavaliselt vahetu ning elujaatava luulelise eneseväljendusega. Underi varasem luule on sensuaalne , täis intensiivseid loodus ja armastuselamusi. Järgnevates kahes luulekogus "Verivalla (1920) ja "Pärisosa" (1923 ) toimub luuletaja loomingus oluline teisenemine. Ta luule temaatika muutub ja isiklike elamuste kõrval väljendab ta enam ka ajastu kollektiivseid meeleolusid ja tundeid, I maailmasõja järgset ängistust ja inimliku pärisosa otsimist. Impulsse teisenemiseks sai ta maailma teisenemise kõrval ka saksa ekspressionismi luuletajate loomingust, mida ta tol perioodil tõlkis. Alates 1920. aastate teisest poolest kujuneb Underist eesti luule säravamaid ja kunstiküpsemaid esindajaid, kelle loomingus on kristalliseerunud inimolemuse sügavam põhi: rõõmu ja mure kaksikvendlus, elamuste nägemuslik intensiivsus, tõetunnetus, õnneigatsus. Luulekogude pealkirjad "Hääl varjust" (1927), "Rõõm ühest ilusast päevast"(1928), "Õnnevarjutus" (1929), "Lageda taeva all" (1930), "Kivi südamelt" (1935) markeerivad ta värsside haaret, mis ulatub romantilise varjundiga intensiivsetest ballaadidest (kogus "Õnnevarjutus") keskendunud pihtimuste ja elu valguse- ja varjupoolte süvenenud vaatlemiseni. Nõukogude ja saksa okupatsioonide ajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid kogus "Mureliku suuga " (1942). Pagulasperioodil Rootsis veetis Under koos oma abikaasa luuletaja Artur Adsoniga elu pikad viimased kümnendid Stockholmis, avaldades kaks luulekogu "Sädemed tuhas " (1954) ja "Ääremail" (1963), millest viimane sisaldas ka tõlkeid. Under hakkas tõlkima alates 1919. aastast, 1920. aasate kontekstis on oluline saksa ekspressionistlike luuletajate kogumik "Valik saksa uuemat lüürikat" (1920); tõlketegevus saksa, vene, prantsuse, soome ja rootsi keele vahendusel jätkus kuni hilise eani (nt Fr. Schiller, J. Baudelaire , M. Maeterlinck, M. Lermontov , A. Ahmatova jpt). Underi enda luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Underi loomingut on interpreteerinud eesti kirjanduse parimad tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.

Artur Adson

Artur Adson — (1889- 1977) luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna 1913 tutvumine Marie Underiga, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson kuni lõpuni. Oluline kujunemisel oli ühinemine rühmitusega Siuru (1917). Varasemal loominguperioodil kinnistunud hüüdnimed Sänna Trubaduur ja Paaž tabavad nii tema loomingu kui isiksuse tuuma. Lõuna-Eestist, Sännast pärit Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt " Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna " (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

Johannes Vares-Barbarus

Johannes Barbarus (Johannes Vares) — (1889-1946) luuletaja ja literaat. Üks vähestest kirjanikest, kes hea arstipraksise tõttu Pärnus ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. 1920. aastatel oli Barbarus tuntud kui viljakas ja ekspansiivne luuletaja ning frankomaan. Tuli kirjandusse uusromantiliste luuletustega ajakirjas "Noor-Eesti" (1910). Kuulus "Siuru" lähikonda, tema esimesed värsikogud "Fata-Morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919) ja "Katastroofid" (1920) on kantud sensuaalsust ja naudinguid ülistavast paatosest, mis trotsis seniseid traditsioone ja moraalinorme kirjanduses. Barbarus võttis aktiivselt osa opositsioonilise rühmituse "Tarapita" (1921-1922) tegevusest. Ajalaulude kogu " Vahekorrad " (1922) on mõjutatud ekspressionismist. Ideeliselt oli lähedane rahvusvahelise kirjandusorganisatsiooni "Clarté" vaadetele, oli nende tutvustajaks Eestis. Tegi katset reformida eesti luulet prantsuse eeskujul püüdes eesti kirjandusse tuua teaduse ja tehnika edusammudele vastavaid kiireid rütme. Kogus "Geomeetriline inimene" (1924) on valdav graafiline eksperiment ja kubistlik- konstruktivistlik tehnika. Järgmine kogu "Multiplitseerit inimene" (1927) jätkab käibetõdede lammutamist. Autori ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad vormieksperimendid ei leidnud 1920. aastate kirjanduselus küllaldaselt mõistmist. Kaasajal võib Barbaruse varasemasse loomingusse suhtumist segada teadmine, et tegu on hilisema nõukogude riigimehe Johannes Varesega (1940-1946).

Friedebert Tuglas

Friedebert Tuglas (Friedebert Mihkelson , kuni 1923) — (1886- 1971 ) prosaist, kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija. Kujunes G. Suitsu kõrval XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks, oli pöördelist rolli mänginud rühmituse "Noor-Eesti" keskseid kujusid. Oma sotsiaaldemokraatilike veendumuste pärast oli Fr. Tuglas peale 1905. aasta revolutsiooni kuni tsaarivõimu kukutamiseni poliitiline pagulane (1906-1917), asus põhiliselt Soomes, Pariisis ja Saksamaal, kuid reisis võõraste nimede all veel paljudes teistes Euroopa riikides, millest talletas rikkaliku kultuurikogemuse. Kodumaale jõudes kujunes Tuglas eesti kirjanduselu juhtfiguuriks. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" (1917-1919) ja "Tarapita" (1921-1922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell " Hingemaa " (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks " Liivakell " I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung , millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar " (I—II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt.

August Alle

August Alle — (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist. Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas "Noor-Eesti" väljaannetes, kuulus "Siuru" ringkonda. Esikkogu "Üksinduse saartele" (1918) allusioonid näitavad head antiikmütoloogia ja ajalootundmist. 1920. aastate alguseks oli Alle oma teravate kirjalike ja suuliste väljaastumisetga tuntuks saanud kui sõjakas ja skandaalilembene kirjandustegelane, kellel oli oma aja noortele suur mõju. Ta võttis aktiivselt osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" väljaandmisest (1921-1922). Ajalaulude kogus "Carmina burana "(1921) ründab Alle Eesti tõusikkodanlust ja kujutab revolutsiooni Venemaal; nendele motiividele resoneerivad autori isiklikud läbielamised. Pihitmuspoeemis "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" (1925) põimuvad mälestused noorusajast, revolutsioonilisest Petrogradist ning sõjajärgsest Tartust. Kriitiliste groteskide ja följetonide kogu "Lilla elevant" (1923) annab groteskse ja värvika pildi omaaegsest boheemlaskonnast. Kuigi Allest kujunes välja eesti kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid epigrammimeistreid, jääb tema kirjanduslik tuntus põhinema siiski 1920. aastate esimese poole loomingul.

Jaan Kärner

Jaan Kärner — ( 1891 -1958) luuletaja ja kriitik, kirjutanud ka näite- ja proosateoseid ning pikemaid käsitlusi kirjandusloost. Luuletusi ja artikleid hakkas ajakirjanduses avaldama 1906. Esikteos, melanhoolne ja pessimistlik värsivihik "Tähtede varjud " (1913) on valdavalt epigoonlik. Järgnesid luulekogud " Maises ringis" (1919), mis sisaldab "Siuru" laadis armastus- ja looduslüürikat, ning ekspressionistlik "Aja laulud" (1921). 1920. aastatel Kärner luulest varasem sotsiaalne paatos taandub, selle asemele tuleb tundlik looduslüürika, millest tõstetakse esile lüürilis-filosoofilist värssromaani "Bianka ja Ruth" (1923) ja luuletuskogu "Lõikuskuu" (1925). J. Kärneri looduslüürika läbivaks jooneks on loodusvaatluste ja tundeelu põimumine. Triviaalromaan "Inimene ilma eluloota" (1923) jälgib noore naise õnneotsinguid.

Aleksander Tassa

Aleksander Tassa — (1882-1955) kunstnik ja kirjanik, kuulus rühmituste "Noor-Eesti", "Siuru" ja "Tarapita" rühmitustesse. Oma kunstiõpinguid alustas Stieglitzi kunstikoolis Peterburis ( 1904 ), peale 1905. aastat jätkas õpinguid pagulasena Helsingis, seejärel õppis ja töötas Pariisis jm (1907-1913), võttis tsaariarmee koosseisus osa I maailmasõjast. Kuulus 1918. aastal kunstikooli ja -ühingu Pallas asutajate hulka (1918) olles ka edaspidi aktiivselt tegev mitmetes kunstiinstitutsioonis. Kirjanduslikku tegevust alustas vene ja poola autorite (V. Žukovski, A. Tšehhov, B. Prus jt) teoste vahendamisest ( 1902 -1903). Pagulasperioodil saatis nii ajakirjale "Noor-Eesti" (jm) kunstikirju (nt "Soome kunstinäitus Pariisis", 1908; "Salon d'Automne", 1909 jt) ning ka kirjanduslikku kaastööd. Kõige viljakam kirjanduslik loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil avaldas fantastiliste novellide kogu "Nõiasõrmus" (1919) ja legendidel põhinevate novellide kogumiku "Hõbelinik" (1921). Ajakirjas "Looming" ilmusid piibliainelised näidendeid "Lihavõttemäng", "Põrgumäng" ja "Mooramaa isand" (1924), seejärel lühinäidendid "Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat" (1927). Tassa stiili iseloomustab dekoratiivsus ja detailirohkus, süžeelisele liikuvusele on pööratud vähem tähelepanu. Peale 1920. aastaid avaldas Tassa põhiliselt ERM-i kunstikoguga seotud teateid, tema ilukirjanduslik pärand on säilinud käsikirjalisena.
Kasutatud kirjandus:

http://www.kirmus.ee/erni/autor/semp_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/kivi_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/unde_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/adso_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/barb_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/tugl_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/alle_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/karn_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/tass_b.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Tarapita _(r%C3%BChmitus)