August Alle (2)

August Alle
Referaat
Autor:
Tallinn 2008
Sisukord

Sissejuhatus
Oma põlvkonnakaaslastest erines August Alle eeskätt teravdatud kriitilise meele ja loomupärase sarkasmiga. Seda puhangulise ande ja mitte väga ulatusliku loominguga kirjanikku on ta siira tõeütlemise ja keevalise temperamendi tõttu tihti nimetanud eesti kirjanduse enfant terrible’iks. August Alle poeedikutsumuse äratajaks tuleks lugeda ajaloolist Vilnot ( Vilnius ) selle arhitektuurimälestiste ja vaimse õhustikuga. Noore Alle kirjandusliku maitse kujundamisel etendasid arvestatavat osa ka klassikaline koolitus internaadis, süvenemine poola romantikute, aga ka vene sümbolistide loomingusse. August Alle loomingule on üsna algusest saati omane satiiriline kallak. Süveneva ” tasalülitatuse ” tingimustes kujuneb Alle eelistatumaks väljendusvormiks epigramm. Üldse on ta selle žanri üks eredamaid esindajaid eesti kirjanduses. Juba oma esikkogu lõppu oli ta lisanud mõned epigrammid. August Alle oli õiglane ja sirgjooneline mees.
Elulugu
August alle sündis 31. augustil 1890. aastal Viljandis kivilõhkuja pojana. Allel tuli tänu isa viinalembusele hakata taludes juba seitsmeaastasena karjaseleiba teenima . 1898-1901 õppis tulevane kirjanik Viljandi õigeusu kihelkonnakoolis, paistes silma kirjatöö- ja joonistusandega. Pere kolis 1902 . aastal Narva. Hiljem töötas ta ketruspoisina Kreenholmis, õppides samal ajal Jaanilinna õhtukoolis, kuni 1909. a. kevadel sooritas eksternina gümnaasiumi IV klassi eksamid ja sõitis Venemaale, kus töötas apteekriõpilasena Umanis ja Simbirskis.
1910 . a siirdus Alle Vilnosse. Seal elatus ta algul juhutöödest, õppis mõnda aega maalikunsti, astus siis ühte katoliikliku internaati, kus siis korraliku koolituse antiikkeeltes, ajaloos ja klassikalises kirjanduses. Ühtlasi omandas ta poola keele, mis viis ta vahetusse kontakti poola kirjanduse, eriti romantikute loominguga.
1915. aastal sooritas Alle Orjolis eksternina gümnaasiumi lõpueksamid ja hakkas sama aasta sügisel Saraatovi ülikoolis arstiteadust õppima. 1918. a. sügisel, kui jäid sooritada veel mõned eksamid lahkus ta kodusõjast ohustatud Saraatovist ja siirdus Tartusse. Üle poole aasta tegutses Alle Tallinnas ” Sotsiaaldemokraadi ” kirjandusosakonna toimetajana. Lühikest aega oli Alle ” Odamehe ” toimetaja , veidi hiljem ka ” Murrangu ” toimetaja. August Alle õppis 1922-1928 ja 1934-1937 Tartu ülikoolis, kuni lõpetas õigusteaduskonna ning oli seejärel mõnda aega vandeadvokaadi abiks.
Alle võttis aktiivselt osa mitmesugustest kirjanike ühisüritustest. Ta oli hea kõnemees ning sai tuntuks oma teravate esinemistega kirjanike kaitsel. ” Murrangu ” toimetajana tuli vastust anda ka kohtulaua ees. Mitut laadi suuliste või kirjalike ütluste pärast ei tulnud Allel pidada ainult sulesõda, vaid ka käsikähmlusi ja 1926. a. mais oli tal koguni duell ühe korporandiga. 1930. aastate ” vaikiva oleku ” päevil tekkis kirjanikul sekeldusi riigivanem K. Pätsi avaliku solvamise pärast ja muid ebameeldivusi. Sellest tuli Alle skandalisti kuulsus, mida suurendasid veel boheemlikud eluviisid ja joomine.
See kõik ei takistanud kirjanikke valimast Allet korduvalt Eesti Kirjanike Liidu juhatuse või oma esindajaks kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali valitsusse. Alle kuulus ajakirjade ” Viisnurk ” ja ” Looming ” toimkonda. Aastatel 1946-1952 oli ta ”Loomingu” toimetaja.
Looming
Artur Alle esimeseks trükiluuletuseks oli ” Lumehelbed ”, dateeritud 16. septembriga 1911. See ilmus samal aastal ” Postimehe ” kirjakogus ”Oma maa ”. Ta läkitas veel nimetatud väljaandele mõned luuletused, aga need jäid avaldamata tänu kunstilisele abitusele. Järgmisel aastal tõi aga ” Noor-Eesti ” IV album ära juba ilmekama luuletuse ” Siis kui veereb päike ”, millele ajapikku lisandus perioodikas juba pidevamalt uusi värsse. Enne kodumaale naasmist avaldas ka ” Siuru ” I album, mõned Tuglase valduses olnud luuletused. ” Siuru ” väljaandel ilmus 1918. a. hilissügisel luuletaja esikkogu ” Üksinduse saartele ”. Tähelepanu äratas Alle eruditsioon ja uudne ainestik, mille tõi eesti luulesse antiikmüütide, piiblilegendide või renessansiajastu motiivide tõlgendajana. Need luuletused mõjusid enamasti raamatulike stiliseeringuta.
Luuletus ” Eesti pastoraal ”, mis on luuletaja lapsepõlve mälestustest välja kasvanud, idüllitu, kuid nukralt tundesoe luuletus sügissajus ja uduvinas heinakuhja all kükitavast karjalapsest, kes hoiab peremehe loomi. Luuletus avaldati esimest korda ajakirjanduses 1916. aastal ja leidis kiiresti koha koolilugemikes, püsides seal tänini. Eesti luuleklassika raudvarasse kuuludes on ” Eesti pastoraal ” olnud ühtlasi Alle tõlgitavamaid luuletusi.
Kirjaniku teine luuletuskogu ” Carmina barbata ” jõudis avalikkuse ette 1921. a. kevadel, pakkudes Tuglase kinnitust mööda ” õnneliku erandi viimase aja ajalaulude hulgas ”, kuna Alle värsid olid vabad muude laulikute halemeelsusest või abstraktsusest, isikupärasemad oma naturalistliku lopsakuse, sarkasmi ja raevuka eitamispaatosega.
Motiivide, meeleolude ja mõtteviisi poolest võiks ” Carmina barbata’le ” õige lähedaseks pidada põhiosas samuti 1921. a. kevadeks valminud poeemi ” Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust ” ja luuletuskogu ” Ummiklained ”, kuna selles on rohkesti kahekümnendail aastail sündinud värsse.
Kõiki kolme eespool nimetatud luuleraamatuid ühendavaks tunnusjooneks, ehkki erinevas tonaalsuses, on nimelt ajastu ja üksikisiku vahekorrad : poeedi ängistus vaimselt vaenulikus, provintsilikult tuimas keskkonnas, tema siiras soov tõsta mässu selle ümbruse vastu või vähemalt valjuhäälsete pilkavate äikeseprahvakutega õhku puhastada . Alles süvendavad mitmed tegurid aastatega pessimismi, mis küünib viimse piirini ” Ummiklainete ” veergudel.
Tundlikus poeetilises pildistuses või satiirilises kõverpeeglis registreerib Alle kui ajalaulik kodanliku Eesti esimese aastatosina ühiskondlikku ja vaimset nägu kuni riigilaevukese isikliku elu karilejooksmiseni kapitalistliku maailma majanduskriisi päevil, et sedastada:
läbi limuliste müüri
laeva ükski vool ei kanna!
Asjatult sa otsid randa.
(Surnud veed 1)
Alle loomingule on üsna iseloomulik algusest peale olnud satiiriline kallak. Juba oma esikkogu lõppu oli ta lisanud mõned epigrammid. ” Carmina barbata’s ” ja ” Ummiklainetes ” on see žanr esindatud omaette tsükliga.ka poeemis ” Laul kleidist... ”
Leidub ohtralt teravmeelset sotsiaalset satiiri.
1934. aastaks oli valminud Alle kunstiküpseim luuletuskogu ” Karmid rütmid ”, mis jõudis lugejateni 1923.a . detsembris.
Süveneva ” tasalülitatuse ” tingimustes kujuneb Alle eelistatumaks väljendus vormiks epigramm. Üldse on ta selle žanri üks eredamaid esindajaid eesti kirjanduses.
Alle oli esimene Eesti järjekindel epigrammatik. Ta arendas deklaratiivse otseütlemise asemel välja žanriomaselt vaimuterava ning kunstimõõtmeile vastava pilasalmi. Alle saavutas oma epigrammidega enamasti täistabamuse.
Alle plahvatuslik temperament ja distsiplineerimatu anne ei kohanenud püsivamaks tööks, mistõttu ta värsside puhtvormiline külg pole viimistletult lihvitud . Pikematel luuletustel puudub teinekord keskendatus, kuid alati korvavad vormilist krobelisust luuletaja elamuste esitamise siirus ja vahenditus, ta kujundite ere pildilisus, värvikas ja lööv sõnastus. Ainulaadseiks nimetati tema kirjanduslikke vaateid. Alle oli tähelepandavamaid epigrammi viljelejaid.
August Alle suri Tallinnas 8.07.1952.
Seotus kirjanduslike rühmitustega
August Alle kuulus Eesti Kirjanikkude Liidu juhatusse ning kirjanduslikku rühmitusse Tarapita, mis tegutses aastail 1921-1922. Alle kuulus veel mõnda aega (aastal1919) kirjanduslikku rühmitusse Siuru.
Luulekogu lähivaatus
Luulekogu ”Üksinduse saartele” oli Agust Alle esimene luulekogu.
Anno Domini MCMXIV
Põud üle maa käis kõrbekuum...
Kõik leilis keetis, auras ruum.
Kus jättis kulus kõrvend jälje —
nälg — kaksikõde rabas välje.
Keskpäeval helge päike suri:
hääl rahvast rääkis: "tuleb kuri"...
Täht ilmus sabaga... kõik häda näitis,
hirm hinge ahastusel täitis.
Nii ärdalt palus rahvas taevast,
et päästaks sõjast, katku vaevast,
kuid taevad vaikisid... ilm oli rikkes:
ta rakendati sõjaikkes!
Ja "homo sapiens " kui kaotas aru
kesk rasket vaikust , enne maru ;
kui koopaelanik, kel pole särki,
ta kannab neetud Kaini marki...
Kultuuri maske ainult pettis:
veel täna inime instinkti ketis;
ta muutis ilma vere lombiks,
musttuhat ohvri hekatombiks.
Rind rinna, teras tera vastu
"kultuuri inime" ei astu:
nad roomavad kui kahepaiksed ,
kui siugud öösel saagil vaiksed...
Ja muinasjutu lendavmadu
tuld alla hingas, kuulisadu.
Kust üle lendas — auras vare,
ükskõik, kas kindlus , kirik , tare ...
Üks vette vajus, nii kui aer,
hull vägistatud naise naer...
All roomas tappes inimene hull
ja taevas piirles raisakull .. .
Kokkuvõte
August Alle sündis 31.(19.) 08.1890 Viljandis kivilõhkuja pojana.
Tema haridustee algas Viljandi kihelkonnakoolis, kust ta läks edasi õppima Narva õhtukooli. 1915. aastal sooritas ta eksternina gümnaasiumi lõpueksamid Orjolis. 1915-1918 õppis ta Saraatovi ülikoolis arstiteadust. 1937. aastal lõpetas Alle TÜ õigusteaduskonna.
Saraatovi ülikooli lõpetamise järel töötas Alle Eestis lühemat aega ametnikuna, ajakirjanikuna ja lektorina ning pärast TÜ lõpetamist vannutatud advokaadi abina, olulisema aja aga vabakutselisena. Alle kuulus EKL juhatusse ning ajakirjade "Viisnurk" ja "Looming" toimkonda. Aastatel 1946-1952 oli ta "Loomingu" toimetaja.
August Alle suri Tallinnas 8.07.1952.
August Alle luulekogud on järgmised: Üksinduse saartele (1918), Carmina Barbata (1921), Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust (1925), Ummiklained (1930), Karmid rütmid (1934), Lilla elevant (1923), Epigramme (1944).
Kasutaud kirjandus
RAAMATUD: Kalda, H. Peep, H. Puhvel, E. Sõgel, A. Vinkel . Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 1. raamat, Tallinn: Eesti raamat, 2005
INTERNET : Mihhail Lotman , Eesti värss. Kättesaadav: http://www.ut.ee/verse/
10