Eesti naisvõimlemine muutuvas ajas (0)

Tartu Ülikool
Kehakultuuriteaduskond
Eesti naisvõimlemine muutuvas ajas
Helin Sinisalu
AÜ III kursus
Valga 2012
Naisvõimlemise arendamine ja juurutamine massidesse on olnud üks Eesti ajaloo tähtsamaid küsimusi spordiajaloo vaatenurgast. Naisvõimlemise areng esimeses Eesti Vabariigis vaatamata raskustele ja pedagoogide puudumisele on olnud imekspandav , seejärel nõukogude võimu all olles naisvõimlemise jätkuv areng niiöelda „ varjus “.
Pärast antiikkultuuri hävimist jäi hoolitsus tütarlaste ja naiste kehalise arengu eest kauaks unustusse. Alles XIX sajandil, seoses vajadusega naisi üha enam rakendada ühiskondlikus tootmises, kerkis uuesti päevakorda nende kehaline areng.
Eesti naisvõimlemise sünniajaks loetakse 1915.aastat, mil Anna Raudkats lõpetas õpingud Helsingi Ülikooli võimlemisinstituudis ja naasis kodumaale . Siin alustas ta energiliselt õpitu propageerimist, rühmade moodustamist ja juhendamist. Anna Raudkats leidis aktiivseid kaasalööjaid oma õpilaste seast Tallinna Tütarlaste gümnaasiumis ja toetust Kalevi võimlemisosakonna poolt. Peagi moodustati tema initsiatiivil esimene Kalevi naisvõimlemisrühm.
Õnneks ei pidanud Anna Raudkats alustama päris tühjalt kohalt. Naiste tervise ja tütarlaste kehalise kasvatuse olukord oli ajakirjanduse vahendusel juba tõusnud eestlaste ühiskondliku tähelepanu keskpunkti. Ajakirjanduses rõhutati, et võimlemine on vajalik mitte üksnes meestele, vaid ka naistele ja tütarlastele. Kuid see ei olnud veel kaugeltki naisvõimlemine. Seisukoht, et naiste võimlemine peab meeste omast sisuliselt erinema, alles küpses. Anna Raudkatsi Soomes õppimise ajal sealnegi naisvõimlemine alles püüdis iseseisvuda, vabaneda Lingi ja sookolite võimlemise jäikusest, muutuda dünaamilisemaks ja plastilisemaks. Selle nimel töötasid Elin Kallio ja Elli Björksten, töö viis lõpule Hilma Jalkanen, kes oli eelnevalt tutvunud saksa võimlemiskoolkondadega Berliinis ja Münchenis.
Erilise hoo ja suurema sisulise arenguga edenes Eesti naisvõimlemine 1920. Aastate teisel poolel. 1925.aastal saabus energiline organisaator ja andekas pedagoog Ernst Idla diplomeeritud spordiõpetajana tagasi Saksamaalt, kus ta õppis Kalevi stipendiaadina. Berliinis tutvus ta põhjalikult Rudolf Bode ja teiste Lääne-Euroopas levinud võimlemissüsteemidega. Neile olid iseloomulikud mitmekülgsed käteharjutused (tõuked, tõmbed, surumised, silitused), vetrumised, hoo -ja laineharjutused. Ernst Idla lülitas õpitu loominguliselt oma originaalsesse naiste võimlemise süsteemi, sidudes selle oskuslikult kõnni –ja jooksuvormidega, kehakooli harjutustega ning rangete nõuetega õige tervisliku rühi koolitamisel. Ta rühutas ka liigutuste sisemise tunnetamise, kaasaelamise vajalikkust , st väljenduslikkust, nagu seda tehti Bode koolis.
A.Raudkatsi ja E.Idla ümber koondusid mitmed enrgilised ja andekad inimesed, kes olid end võimlemise alal täiendanud Saksamaal, Rootsis või Soomes.
Nagu kogu Euroopas ja Ameerikas levima hakanud tantsulise liikumise koolkonnad , avaldasid ka Eesti naisvõimlemise arengule soodsat mõju kohalikud tantsustuudiod ja tantsijad.
1930. aastatel muutus nais võimlemine Eestis tõeliseks massiharrastuseks. Üle kogu maa tegutsesid rühmad rahvamajade juures. Tallinna ja Tartu kõrvale kerkisid uued keskused, nagu Viljandi, Pärnu, Võru, Narva, Rakvere, Kuressaare jt. E.Idla juhendamisel kujunesid välja tavarühmad ja „musterrühmad“. Tavarühmade laialdasemat levikut ergutasid esinemise võimalused lihtsate kavadega mitmesugustel spordi –ja pargipidudel. Musterrühmad käisid ala propageerimise eesmärgil esinemas paljudes kohtades üle maa. Musterrühmadest kasvasid välja paljud hilisemad silmapaistvad võimlemisjuhid. Musterrühmades olid stiimuliks esinemised võimlemisõhtutel Estonias ja Vanemuises, eriti aga võimalused osaleda Põhjamaade, eeskätt Soome ja Rootsi võimlemispidustustel. Välisesinemistel saatis Eesti rühmi reeglina silmapaistev menu – ajakirjanduses kiideti eestlannade uuenduslikku ja moodsat laadi .
Eriline oli kahtlemata suurejooneliste I ja II Eesti Mängude (1934 ja 1939) võimlemispidude mõju naisvõimlemise arengule nii sisulise täiustumise kui masside kaasahaaramise poolest.
Naisvõimlemise nende aastate arengu kindlustasid organisatsiooniliselt Ülemaailmne Eesti Noorsoo Ühenduse spordi kesktoimkond, spordiselts kalev, Idla Võimlemise Instituut, 1934. aastal loodud Eesti Võimlejate Liit ja ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse soosiv suhtumine. Ala edasisele arengule aitasid samuti kaasa mitmed olulised ühiskondliku elu ilmingud.
II maailmasõda pidurdas paratamatult senise hoogsa arengu.
Pärast sõda hakkas kogu võimlemist juhtima ja korraldama ENSV Kehakultuuri - ja Spordikomitee. Peatähelepanu pöörati võistlusvõimlemisele: riistvõimlemisele, akrobaatikale ja uuele, spetsiaalselt naistele loodud spordialale – kunstilisele võimlemisele. Sellega algas naisvõimlemise uus ajajärk ning tähelepanu hakati pöörama uutele võimlemisstiilidele, kuid kahjuks jäid teised võimlemise harrastamise vormid, mis olid saavutanud kõrge taseme Eesti Vabariigis tahaplaanile.
Naisvõimlemise rühmade tegevus hakkas elavnema alles 1950. aastate keskel. Selleks ajaks oli selgunud , et iluvõimlemisest ei saagi naistele sobivat massilise harrastamise ala. Samal ajal oli olemas nii riiklik kui ka ühiskondlik nõudlus naiste sportimise elavdamiseks. Selles situatsioonis pääses naisvõimlemine senisest nõukogulikust ebasoosingust ja leidis toetajaid. Mitmed sõjaeelsel perioodil hea ettevalmistuse saanud spetsialistid olid senini mitmesuguste kattevarjude all oma rühmi edasi juhendanud. Paljud töötasid suurte asutuste-ettevõtete juures töövõimlemise instruktoritena.
Kuna võimlemist viidi edasi nii-öelda „varjus“ päästis see naisvõimlemise täielikust hukust.
Uskumatu oli see, et nõukogulik võim suutis olemasolevad ja toimivad asjad enda kasuks pöörata ja näidata neid kui enese leiutisi.
Ametkondlike spartakiaadide programmi lülitati ametiühingute nõudel üheks kohustuslikuks alaks naisvõimlemise rühmade võistlus. Kunstilise isetegevuse ülevaatusel oli vaja ettevõtte või õppeasutuse au kaitsta.
Eestis pikaajaliste traditsioonidega ala uue esilekerkimise mõjul moodustati 1962. aastal ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee kunstilise võimlemise presiidiumi juurde naisvõimlemise komisjon . Seega oli ala Eesti spordijuhtide poolt ametlikult tunnustatud, mis võimaldas organisaatoritel suunata ja koordineerida tegevust. Rühmi tekkis juurde koolides , klubides, asutustes.
1966. aastal reorganiseeriti vastavalt üleliidulisele korraldusele kohalikud kehakultuuri- ja spordikomiteed. Spordialade otseseks juhtimiseks tuli moodustada föderatsioonid. Nii sündis ENSV kunstilise võimlemise föderatsioon, mille ülesandeks seati üksnes võistlusspordi arendamine. Naisvõimlemine jäi kõrvale, kuna Nõukogude Liidu spordiklassifikatsioonis sellist ala ei esinenud . Selles tunnustati spetsiaalse naiste võimlemisharrastusena üksnes 1940. aastate lõpul loodud uut spordiala – kunstilist võimlemist. 1968. aastast kannab see ala eesti keelset nimetust – iluvõimlemine.
Naisvõimlemist ei olnud aga selleks ajaks enam võimalik maha vaikida ja katusorganisatsioonita jätta. Alaga tegelesid kõrgkoolid ja spordiühingud. Naisvõimlemise organisatsiooniliseks juhtijaks jäi 1984. aastani spordiühing Kalev. 1984. aastal moodustati ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee juurde rahvavõimlemise föderatsioon.
1970. aastal jätkus eelnevalt väljakujunenud tegevusvormides naisvõimlemise kandepinna laienemine. Spetsialistid, eeskätt kõrgkoolide õppejõud püüdsid naisvõimlemise sisu ja arengusuundi mõjutada aktiivse osavõtuga kohtunikutegevustest, programmkavade koostamisest ja kirjeldamisest. Kavade kirjeldused ilmusid perioodikas. Nii said autorite poolt valitud ja komisjoni heakskiidu saanud harjutused laialdaselt kasutatavaks ja suunavaks õppematerjaliks eeskätt kehalise kasvatuse õpetajatele ja võimlemise rühmajuhtidele. Tähtsaks peeti ka teoreetilist ja metoodilist tööd.
1970. aastad on naisvõimlemise ajaloos erilise tähtsusega - ala jõudis üleliidulise tunnustuseni. Sporditeadlased olid teravalt tõstatanud küsimuse rahvatervise halvast olukorrast ja naiste vähesest sportlikust aktiivsusest. Ametiühingute spordiühingute üleliidulise nõukogu tervisespordi osakond asus otsima uusi võimalusi naiste kaasamiseks sportimisse. Kuuldust ajendatuna korraldati 1970. aastal Tallinnas üleliiduline seminar naisvõimlemise rühmajuhtide koolitamiseks. Seminari õppekava koostati toetudes naisvõimlemise kogemustele Eestis ja Leningradis. Paljud lektorid olid Eestist. Iga üleliidulise seminariga, mis toimusid 1984. aastani kaasnesid ka trükitud metoodilised soovitused ja võistluste kohustuslike kavade kirjeldused.
1980. aastatel toimus naisvõimlemise kandepinna plahvatuslik laienemine. Selgepiiriliselt kujunesid välja erinevad tegutsemisvaldkonnad – tervisevõimlemisena naisvõimlemist harrastavad rühmad ja valikrühmad, kelle eesmärgiks olid esinemine ja võistlemine. Kui 1970. aastate naisvõimlemises olid tähelepanu keskmes rühmade võistlemine, siis 1980. aastatel hakkasid ilmnema olulised muutused nii treeningtöö sisus kui võimlemise vormis. Töövõimlemine samastus naisvõimlemistega. Masskavadega esinemised kandusid laulupidudele.
1990. aastate ja sajandivahetuse spordielu suur reorganiseerimine muutis järjekordselt naisvõimlemise seni kehtinud organisatsiooni ja ürituste süsteemi, ka sisu muutus seoses rühmvõimlemise kui võistlusvormi kiire arenemisega. Organisatsiooniliste ümberkorralduste rida lõppes 1995. aastal Eesti Võimlemisliidu moodustamisega.
Naisvõimlemine on läbi aja teinud läbi uskumatuid muutusi. Olnud kord kohustuslik, kord vajalik, olnud võistlusala kui ka harrastusspordiala jne. Antud ajahetkel oleme sunnitud tõdema, et naisvõimlemine on praktiliselt hääbunud, asendunud on see erinevate aeroobika stiilidega ja teiste võimlemisliikidega. Kurvastuseks tuleb öelda, et aeg on võitnud naisvõimlemise. Või siiski mitte…
Kasutatud kirjandus:
„Võimlemisest Tartu õppeasutustes“ L.Martis, E.Mainla 2009
„Naisvõimlemine“ L.Martis, E.Kudu, H.Tidriksaar, L. Uustal 1982
www. eevl .ee