Karl Ristikivi (3)

Sissejuhatus.
Selles referaadis keskendun peamiselt Karl Ristikivi isiklikule elule ja sellest sündinud teostele. Referaadis üritan kirjeldada kirjaniku tähtsamaid elusündmusi, sest just need tegid Ristikivist selle, kes ta oli. Palju abi oli Endel Nirgi ning Ivar Grünthali teostest, samuti internetist avaldatud artiklitest.
Pikemalt kirjeldatakse ka teost „Kahekordne mäng“, mida lugesin seoses kohustusliku kirjandusega. Raamat on pärit kirjaniku loomingu lõpuperioodist ning ilmus aastal 1972. „Kahekordne mäng“ lõpetab Ristikivi ajaloolise romaanidesarja triloogia .
Teose teeb huvitavaks asjaolu, et Ristikivi žanriteks olid pigem proosa ja novellid , mitte kriminaalromaanid . Peale selle suutis kirjanik üllatada lugejaid ka luule ning reisikirjeldustega. Tema reisikirjeldusi on peetud vägagi kaasaegseteks ning huvitavateks. Ristikivi mitmekülgsus on hämmastav ning referaadi tegemise käigus on minu arvamus temast muutunud. Kui alguses pidasin kirjanikku ühekülgseks, siis uurimustöö käigus leian, et eksisin. Karl Ristikivil on asendamatu tähtsus meie eesti kirjandusele.
Karl Ristikivi elu Eestis
Kodutunde puudumine.
Karl Ristikivi sündis 3.oktoobril 1912 aastal Uue-Varblas Kadaka külas Sipka talus ja ristiti 22 päeva hiljem Paadremaa õigeusu kirikus. Elu polnud tulevasel kirjanikul lihtne. Tema ema, Liisu Ristikivi, pidi poega üksinda kasvatama, sest isa ei tunnistanud last omaks. Naine otsis aina paremat kohta, kus töötada ja elada, et toita kahte suud . Pidev kolimine mõjus poisile sügavalt ning andis tunda kirjaniku hilisemates teostes. Oma elu lõpu poole kirjutas Ristikivi raamatu, kus tegelasel puudus kodutunne . „Olin kunagi varases lapsepõlves väga kiindunud oma kodukohta. Aga kui ma kolm korda järgemööda, pärast mõneaastast vaheaega jälle pidin lahkuma kohast, mida olin harjunud oma koduks pidama , kadus kodutunne lõplikult.“ (Vello Sermatile 30.03 1977 Kanadasse). Suhted emaga polnud ka nii lähedased ja ehk see oligi põhjus, miks Ristikivi ei mõistnud vastassugupoolt ning tundis end pidevalt kodutuna.
Ristikivi õpinguaastad.
Karl Ristikivi alustas oma haridusteed 1922.aasta sügisel Vana-Varbla endises mõisahoones. Kuigi poiss oli juba 8.aastaselt küps ning imekombel lugemise selgeks saanud, pandi ta kooli alles 10.aastaselt ning rohkem siiski vallavalitsuse meeldetuletuse kui ema soovi tõttu. Õppimisega aga polnud Ristikivil raskusi. Ta isegi tõsteti peaaegu kohe esimesest teise klassi üle. Kahjuks tuli tal aga internaadis taluda pilkeid, kuna ta oli vallaslaps ning vaene. Ristikivi polnud kunagi vastuhakkaja, vaid kannatas vaikselt kõik ära. Koolivennad on hiljemgi meenutanud, et kui nemad tegid lollusi ning proovisid suitsu, siis Karl on rahulik ning teda huvitasid rohkem raamatud. Seda märkasid ka õpetajad ning talle anti lugeda Tuglast ja teisi klassikuid. Poiss neelas raamatuid himuga.14-aastasena lõpetas Karl Ristikivi 1927.aasta kevadel Varbla 6-klassilise algkooli parima lõputunnistusega, mis saada võis. Samal aastal kolisid nad emaga Kullamaa kihelkonda ning poiss asus õppima Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis. Elamiseks oli tal mõisahärra Tonkmanni korter, kelle alluvuses tema ema töötas. Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis keskenduti palju keelteõpetusele, mis tuli kasuks, sest nüüd sai Ristikivi oma lugemisala laiendada, tutvudes ka väliskirjandusega ( Scott , Sudermann, Thomas Mann). Kodumaisest kirjandusest jäid tähtsale kohale Tuglas , mingil määral ka Luts , Tammsaare ning Gailiti ja Vallaku novellid. Ristikivi kirjutas siis juba ise ka ning korraks, teise Tallinna kooliaasta algul, oli tal isegi edu: „Uudislehele“ saadetud lühijutt „Ohver“ avaldati ajakirjas 1928 aasta novembris K. Rolandi pseudonüümi all. Siinkohal märgiksin, et Ristikivil oli kombeks enda kirjutisi avaldada varjunimede all.
1930.a. kevadel lõpetas ta kooli ning paar tema joonealusvestet, Ivo Kari nime all, avaldati ka väiksema tiraažiga ajalehtedes. Ristikivi pöördus söekalt oma töödega ka Tartus tegutseva „Noor-Eesti“ poole, kuid nemad keeldusid nii algaja kirjaniku töid avaldamast. Augustis 1931 esitas Ristikivi sisseastumisavalduse Tallinna Kolledžisse ning 1.septembrist kuulus ta selle õppeasutuse liikmete hulka. Mees jätkas oma lühijuttude avaldamist Ivo Kari nime all. 1936.aastal täitus tema ammune soov: jätkata õpinguid Tartu ülikoolis. Seda tänu „Perekonnalehes“ järjejutuna ilmunud „Viikingite jälgedes“ ja kahe teise konkursi võitnud lasteraamatu saadud honorari eest. Oma erialaks valis ta olude sunnil geograafia kuigi hing ihkas filosoofiateaduskonna järele - polnud lihtsalt kohti. Ülikoolis õppides, tutvus kirjanik 1937.aastal veljestolastega. Ta võeti kohe tunnustusega omaks ning 1939.a. aprillis valiti ta „Veljesto“ abiesimeheks. Seltsi eesmärk oli toodud välja nii: „…tahab kasvatada mitte härrasharitlasi, vaid rahvainimesi, kes oma ylesandeks loevad rahvast teenida, temaga yhenduses, tema vaimus ja tema sihtide kohaselt töötada“. Võib öelda, et üliõpilasaastad ongi Ristikivi esimene loominguline kordaminek, mis tõstis ta korrapealt silmapaistvale kohale eesti romaanikirjanike seas.
Läbilöömine eesti kirjanduses.
1937.a. detsembris kuulutas kirjastus „Loodus“ välja järjekordse romaanivõistluse, mille käigus valmis Ristikivi „Tuli ja raud“. Raamat on sümboolse tähendusega. Selle keskseks tegelaseks on küll metallitööline Jüri Säävel, mis annab ka raamatule pealkirja, kuid põhiprobleemid on üksnes minimaalsel määral kokkupuutes töölisliikumise ning sellega seostuvaga. Teos keskendub inimesele. Kuidas püüeldakse paremuse poole ning lõpuks loobutakse sellest teiste heaks. Eesti Ekspressis on Rait Milistver kirjutanud: „Lugu ise tundub tavaline, kuid eriliseks teeb selle Ristikivi viis kujutada igapäevast värskelt ja elavalt , kohati poeetiliselt.“ Toonaseid kirjandusringkonnad olid šokeeritud, saades teada, et raamatule iseloomulik veenvus, küps stiil, eepiline haare ja detailne teematundmine oli tulnud 25.aastase kirjaniku sulest. „Tuli ja raud“ võitis konkursi ning tegi noorukist korrapealt maineka kirjaniku.
Okupeeritud Eesti.
1940.aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Kirjandus allutati tsensuurile. Pea kõik vabariigiaegsed üliõpilasorganisatsioonid likvideeriti. Ristikivi pidi isegi ühe oma kuulsaima teose „Ühe mehe koda“ muutma ümber „Võõras majas “, et raamat vastaks eeskirjadele. Algas marksismi-leninismi juurutamine. Ristikivist prooviti teha nõukogude kirjanikku, kuid ta ei olnud nõus loobuma oma maailmavaadetest nii lihtsalt. 1941.aastal andsid okupatsioonivõimud loa korraldada lõpueksameid ning Ristikivi lõpetaski Tartu ülikooli geograafia ainerühma cum laude . 1942.aastal ilmus „ Rohtaed “ - teos, kus Ristikivi jutustustehnika võtab teise suuna. Raamatu algust hakkas ta kirjutama enne sõda 1938.a. hilissuvel ning lõpetas 4 aastat hiljem. Teoses seguneb objektiivne minevik kirjaniku isiklike muljete ja kogemustega subjektiivsest pildist kaasajal. Ristikivi on ka ise tõdenud, et tegelikust elust on selles romaanis rohkem kirjutatud kui eelmistes. Esile kerkivad tusk ning pidev mõtisklus probleemide üle. Teose eest sai Ristikivi honorari, millega suutis end üleval pidada. 1943.aastal ühines ta sõjaväega, kuid see, mida ta nägi oli kohutav. Kord oleks ta äärepealt isegi Tartus sõjaohvriks langenud. Olles sõjaväest puhkusel, põgenes mees pagulasena Soome ning asus Helsingisse elama. Seal töötas ta Eesti Büroos sekretäri ning asjaajajana. Ta kirjutas ka artikleid Helsingis ilmunud eestlaste ajalehele „Eesti Looming“. Ristikivi oli seotud ka vabariikliku vastupanuliikumisega nagu paljud selle aja kirjanikud . 1944.aastal läks aga olukord Soomes pingeliseks ning esimesel võimalusel sõitis Ristikivi Rootsi, uskudes, et kunagi pöördub ta tagasi oma kallile kodumaale.
Ristikivi elu paguluses .
Ristikivi paguluskirjanduse algusperiood.
Paguluses olles kirjutas mees peamiselt proosat ja belletristikat. Oma esimeste Rootsi-aastate lühijutud on kirjanik avaldanud sealsetes ajakirjades „Vabariiklane“, „Välis-Eesti“, „Kodukolle“ ja „Sõna“. Väga palju leidub nendes loomingutes filosofeerimist maailmavaatelistel teemadel ning usu sisendamine inimestesse, et veel ei ole kadunud kõik. Pagulasperioodi algust iseloomustavad kõige paremini teosed „Kõik, mis kunagi oli“ ja „Ei juhtunud midagi“, mis ilmusid aastatel 1946 ja 1947 Vadstenas. Teostes kujutatakse ühiskonda, kes ei aima veel oma saatust Teise Maailmasõja ajal. Ühiskonna all mõistame muidugi eestlasi. Sealt edasi algab kirjaniku uus kujutamislaad : traagilisem, tõsisem, kurvem.
1950.aastal ajakirja „Tulimuld“ esiknumbris üllatas proosakirjanik Ristikivi lugejaid oma luuledebüüdiga „Hårsfjärden. Fantasia g- moll “. Peale selle hakkas Ristikivi tihedalt puhkusreisidel käima, tänu millele on tema sulest ilmunud ka mitu reisipäevikut. Külastatud paigad andsid inspiratsiooni edasistele raamatutele.
Paguluse varjuküljed.
Luuletustes „Hårsfjärden. Fantasia g-moll“ kirjeldatakse võõrsilolekut kui sihitult ekslemist, pidevat võitlust iseendaga . Alatoon on nendel melanhooliline ning näitab inimese igatsust millegi erilise järele. Peamise kirjanikku rusunud meeleolu toob välja, aga romaan „Hingede öö“, ilmunud 1953. Teos tõlgendab eesti pagulaskonna hingevaevu, mille kirjeldamine sai alguse just välis-eesti perioodikas. Ristikivi raamatuga oldi nõus ka kodumaal avaldatud kirjutistes. On öeldud, et „Hingede öö“ pole mitte kirjutatud tervikliku, kooskõlalise vaadete esitamiseks, vaid kujutab enesest nimelt üht sisemiselt vastuoluliste otsingute etappi ja osutub sel kombel kogu oma keerukuses eriliselt huvipakkuvaks . Huvitav on aga see, et hiljem, pärast sõda, tõlgendati raamatut ühekülgselt ning varem osaks saanud pooldav vastuvõtt külmenes. Seda on peetud ka põhjuseks, miks kirjaniku sulest mitu aastat midagi suurt ei ilmunud. Ajakirjanik Erkki Luuk on kirjutanud oma artiklis: „Ristikivile oli väga oluline, mida lugejad arvavad temast kui inimesest. Ses mõttes on ta erakordselt vanamoodne autor. Ta pühendub endast avaneva pildi eest hoolitsemisele nii südantliigutava tõsidusega, et unustab kohati kõik muu. Just siis lööb tema jaoks kirjanduse kuldne tund – tema töödesse (ja võimalik, et ka ellu) sugeneb eriline väljapeetus, resigneerunud nukrus, ka üksindus. Juhuslikul või õnnelikul kombel on need kõik ka pagulusega üldisemalt seostuvad märksõnad, mis tingivad tema loomingu interpreteerimise nimetatud vaatenurgast – pagulus kui vaimuseisund jne. Kahtlemata on selleski oma, kuid nähtavasti mitte kogu tõde.“ Siin ilmnebki väike vastuolulisus: ühelt poolt oli Ristikivi iseseisev oma loomingus, kuid samas läks talle teiste arvamus korda.
Ristikivi paguluskirjanduse lõpuperiood.
1961.aastal, pärast 8-aastast pausi, ilmus kirjaniku välja romaan „Põlev lipp “, mis tekitas suurt ootuspõnevust – ja pettumust veelgi rohkem, sest raamat ei rääkinud nüüdisaja eesti rahvast ega lähematest paikadestki, vaid oli taandunud kaugesse keskaega . Pagulastest lugejate seisukohti väljendavad kriitikud arvasid, et sääraseid raamatuid oleks võinud kirjutada sõjaeelses Eestis, mitte aga siin ja praegu, kus kirjanduselt oodati hoopis midagi muud. Seekord ei lasknud Ristikivi end sellest heidutada ning ajavahemikul 1961-1976 sai ta valmis 11 romaaniga, lisaks üks raamat novelle ja jutustusi. Tema teostesari keskendub eelkõige Euroopa keskajale. See Ristikivi suur, oma mahult ja haardeulatuselt eesti kirjanduses ainulaadseks kujunenud romaanidetsükkel on kõige tihedamalt seotud 20.sajandi teise poole Läänemaailma suundumustega. Kirjanikku huvitas sajanditetaguse elu heitlused-võitlused ning see andis tema arvates inimestele võimaluse maailma paremini mõista. Teostes tuleb välja ka muudatused meie ühiskonnas ning mis jääb tänapäeval vajaka meie elus.
Tähtsaks võib veel pidada ka Ristikivi kirjutatud „ Rooma päevikut“. Teos keskendub ühe inimese eneseleidmise teekonnale. Märkimisväärne on see, et selles raamatus pole autor peegeldanud omi elamusi, vaid esitanud neid vahepeal mõne kõrvaltegelase kaudu. Peategelasega on Ristikivi vaimselt vähe seotud.
Kirjanik on kunagi öelnud, et arvab , et üks teostest peab lõppema tekstikatkestusega, mis pidi viitama tema surmale. Oma elu viimastel aastatel hakkas „hall depressioon “ ühe rohkem Ristikivi üle võimust võtma. Seetõttu on tema viimased teosedki veidi süngema alatooniga. Varem väikesena tundunud terviseprobleemid hakkasid 1977.aastal üha rohkem tunda andma. 19.juulil 1977.aastal sai Ristikivi insuldi ning suri oma korteris . Põrm tuhastati ning maeti Rootsis Stockholmi Metsakalmistule. Endel Nirk on oma raamatus öelnud: „ Urni tuhaga võttis nüüd hoiule see maa, nagu oli kord andnud varjupaiga ka tundmatule sõjapõgenikule; ei võinud see maa rahvas teada, missugust mõõtu vaimuinimene õigupoolest oli see põgenik ja millega täidetud tema väliselt silmapaistev elu“.
Teose “Kahekordne mäng“ analüüs.
Kirjastus Varrak kiidab raamatut „Kahekordne mäng“ ja peab seda Ristikivi kriminaalkirjandushuvi kõige õnnestunumaks väljenduseks. Pole ka imestada, sest see on igatpidi oskuslikult kirjutatud ning ladusasti loetav, küllalt põneva sündmustikuga ning tegelastest tekib piisav ettekujutus. Tegevus toimub 1922.aastal Kopenhaagenis, kus ühele asjaarmastajast detektiiv Jens Buhlile antakse ülesandeks lahendada ajalooline kriminaalmõistatus – 240 aastat tagasi kordasaadetud mõrv Viinis, mida ähvardas parasjagu türklaste rünnak. Huvitavaks on kirjaniku lähenemine teose probleemidesse tegelaste, Jens Buhli, politseitöötajate ning krahv Tolnai, dialoogide kaudu, kuigi eks muidugi leidub ka kirjanikupoolset jutustamist .
„Kahekordne mäng“ maalib üpriski hea pildi tolleaegsest ühiskonnast. Tundub, et rüütlikombed säilisid ka 20.sajandi alguses: viisakus oli suhtluses väga tähtis ning solvamine tõi kaasa teatud tagajärjed. Duelle ei tohtinud küll pidada, aga mehed tegid seda sellegipoolest. Sündmustekeeris algabki sellest, et toimub illegaalne kahevõitlus, mille tagamaid ja põhjusi detektiiv, ning samas ka teose peategelane, Jens Buhl uurima asub. Ta on teadmistehimuline ning viib alustatu alati lõpuni. Ta ei lepi sellega, et eksisteerib juhus , vaid üritab leida põhjust. See juhatab teda, aga pidevalt sekeldustesse, isegi eluohtlikesse situatsioonidesse. Kuid see on omadus, mis teebki heast detektiivist suurepärase. Kohati tundub ta hajameelne ning kangekaelne, kuid need omadused avalduvad liiga vähe, et häirida.
Mida rohkem detektiiv teada saab, seda enam hakkavad uued sündmused rääkima vastu algsele tõele. Raamatu lõpus saab lugeja selgelt aru, miks teose nimeks on „Kahekordne mäng“.
Teos on kirjutatud nii, et seda on hea lugeda. Laused on lihtsad ning, jumal tänatud, mitte liiga keeruliseks aetud. Vähe on jutustamist ning kirjeldamist, rohkem keskendutakse sündmuste edasiandmiseks tegelaste dialoogidele. Kohati oleks võinud aga rohkem sümboleid ja mõnda tegelast paremini lahti mõtestada. Heaks näiteks oleks Irina Orlova . Müstiline naine püstitas teose alguses palju ootusi, kuid kirjanik jättis otsad liiga lahti ning seetõttu tundus tegelane teoses mõttetu augutäitena. Võib olla on asi Ristikivi erootilises pärsituses, mida on tihti ette heidetud kriitiku poolt, või mehe alalhoidlikkuses. Endel Nirk on oma teoses avaldanud arvamust, et Ristikivis polnud mäslevat ega tormilist elujõudu, mis jätab paljud romaanid keskpärasteks, sest ei paku piisavalt pinget. Võib olla on see nii, aga tõdema peab ka seda, et Ristikivi polnud kriminaalromaanide kirjutaja. Kirjanik keskendus pigem elulistele teemadele ja inimhinge lahti mõtestamisele.
Kokkuvõte.
Siirdumine emigratsiooni ja pöördumatuks osutunud võõrsile jäämine oli ränk, mis Ristikivi hilisloomingule jättis oma erilise pitseri. Samas tänu lahusolule kodumaast , suutis kirjanik välja tulla ohust vajuda tollesse provintialismi, milles suur osa eesti kirjandusest on vindunud. Ristikivi toonitatud eurooplus oligi eeskätt vastuhakk Eestis valitsevale provintsile. Kirjandus, millele ta orienteerus, eeldas euroopaliku silmaringiga lugejaskonda. Kahjuks aga ei tehtud vähimaidki pingutusi tema teoste vahendamiseks teistele rahvastele.
Tänapäeval leidub palju inimesi välismaalt, kes tunnustavad Ristikivi mõttekäiku ja maailmavaateid. Ta oli esimene kirjanik, kes tõi eesti kirjandusse modernismi ning euroopalikkuse. Seda muidugi soodustas paguluses viibimine.
Ajakirjanik Erkki Luuk on leidnud, et Ristikivi suudab igaühele midagi pakkuda. Kellele ei meeldi humoristlikud külaainelised novellid, võivad huvituda tema reisikirjadest või pagulusaastate nukrusest. Viimast tõstab Luuk eriti esile. Võib isegi nõustuda, sest tema luulekogu „Hingede öö“ tekitas vastakaid arvamusi , oli väga filosofeeriv ning pakub kõneainet tänaseni.
Karl Ristikivi on tihtipeale võetud kui ühekülgset eesti pagulaskirjanikku. Tõsi on aga see, et ta ise ei otsinud enesele kirjanikuna kergemaid teid, vaid leidis enamasti just selle kõige raskema ja keerukama, suutes käia oma teekonna lõpuni imetlusväärse sõltumatuse ja väärikusega Ühe artikli põhjal saabki võtta kokku Ristikivi kõige suurema panuse meie kultuuri: „Olles maailmas tuntust kogunud, suutis ta eesti- ning pagulaskirjanduse, kui kaheks haruks kasvanud puu, siduda üheks tervikuks ning viia neid koos edasi tuleviku suunas.“
GUSTAV ADOLFI GÜMNAASIUM
KÄRT KELDER
XII e klass
KARL RISTIKIVI
Referaat
Juhendaja : Inga Laidna
Koostaja : Kärt Kelder
Tallinn 2008
Sisukord.
Sissejuhatus…………………………………………………………………………………....1
Karl Ristikivi elu Eestis……………………………………………………………………….2

• Kodutunde puudumine………………………………………………………………...2
  
• Ristikivi õpinguaastad………………………………………………………………2-3
  
• Läbilöömine eesti kirjanduses………………………………………………………...3
  
• Okupeeritud Eesti……………………………………………………………………..4
  

Ristikivi elu paguluses………………………………………………………………………..5

• Ristikivi paguluskirjanduse algusperiood…………………………………………….5
  
• Paguluse varjuküljed……………………………………………………………….5-6
  
• Ristikivi paguluskirjanduse lõpuperiood……………………………………………..6
  

Teose „Kahekordne mäng“ analüüs…………………………………………………………..7
Kokkuvõte…………………………………………………………………………………….8
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………………..9
Kasutatud kirjandus.

• Endel Nirk „Teeline ja tähed“
  
• Ivar Grünthal „Müütide maagia“
  
• Anne Nahkur „Lühike eesti kirjanduslugu “
  
• Internetist leitud artiklid ajalehtedest Eesti Päevaleht, Postimees
  

11