Oskar Lutsu näidendid (0)

Kool: Meremäe- Obinitsa PK

Oskar Lutsu näidendid

Koosta : Peeter Tammik
7. klass
Meremäe 2009

   Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 Tartumaal , Palamuse kihelkonna Järvepere küla Posti talus , mis asus Kuremaa järve idakaldal. Kui Oskar oli 4-aastane, kolis pere Palamusele, kus isa avas kingsepatöökoja ning ehitas varsti Veskijärve äärde ka väikese maja.
Oskar, nagu ta nimi koguduse personaalraamatusse ristimisel kirjutati, oli oma pere esimene laps. Vend Arnold , kes sündis 1893. aastal, suri vaid kolmeaastasena, noorim vend Theodor (1896-1980) jäädvustas end eesti kultuurilukku aga filmioperaatori ja -lavastajana.
 Oskar Lutsu koolitee algas 1894. aastal Änkküla külakoolis, jätkus Palamuse kihelkonnakoolis 1895 -1899 ja Tartu Reaalkoolis 1899- 1902 . Aastatel 1911-1913 õppis ta Tartu Ülikoolis farmaatsiat. Ühestki koolist ei ole tal lõputunnistust – raskused matemaatikaga panid kirjaniku selle saamisele käega lööma. Siiski sai ta oma aja kohta suhteliselt korraliku hariduse ning meenutas hea sõnaga oma vene ja saksa keele ning kirjanduse õpetajaid. Mõlemat keelt valdas kirjanik vabalt, lisaks luges ta raamatuid prantsuse, poola ja soome keeles. Kui otsida Oskar Lutsu elust üht ja läbivat kirge, siis näeme, et selliseks teda maast-madalast vallanud hasartseks kireks oli lugemine. Tähed sai ta selgeks viieselt, kuueaastaselt aga luges juba kõike, mis kätte juhtus, nii raamatuid kui ka ajalehti.
Raamatuarmastus, aukartus kirjasõna ees on Lutsu elu läbiv, kogu tema elukäiku määrav  tung ja pürgimus: Shakespeare , Molière, Racine , Goethe, Schiller , Lessing, Gogol, Puškin, Lermontov , Tolstoi, eesti autoritest Saal , Bornhöhe, Vilde ja  Kitzberg olid kõige suuremat elamust pakkunud klassikud. Lugemine polnud Lutsule kunagi üksnes harjumuspärane ajaviide; selle taga seisis juba varajases lapsepõlves tärganud täitmatu huvi inimloomuste mõistatamise vastu, tung tabada ja jäädvustada kohatud karaktereid.
Mõnede meenutuste kohaselt asus Oskar Luts „ Kevadet ” kirjutama just siis, kui oli rohkest lugemisest küllastunud ja tüdinud ning leidis, et tahaks ka ise midagi öelda.
 Esimesena ilmus trükist luuletus „elu” 15.02.1907 „Postimehes”.
 Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala Toomas Oskari nime all.
 1911. a. valmis esimene näidend „Paunvere”, 1912. a. „Ärimehed” ja „Kapsapea”, trükis ilmusid kõik kolm 1913. aastal. 1912. aastal ilmus „Kevade” I osa .
Oskar Luts võttis osa Maailmasõjast, mida siis veel keegi esimeseks ei nimetanud, olles farmatseut tegevväes Peterburis, Pihkvas, Vilnos (Vilniuses), Varssavis, Dvinskis (Daugavpils) ja Vitebskis. Sõjatee viis ta välja Volgani. Augustis 1918 vabastati Oskar Luts sõjaväest ja ta hakkas koos abikaasa Valentinaga, kellega abiellus Vitebskis 2. juulil 1917, ja poeg Georgiga, kes sündis 11. aprillil 1918, tagasi koju rändama. Sellest teekonnast jutustab värvikalt „Inderlin”.
Veidi üle aasta (1919-1920) töötas Oskar Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, siis avas ta oma raamatukaupluse Riia tänaval, kuid osutus kehvaks ärimeheks, kellel hiljem veel mitme raamatu honorar võlgade katteks ära kulus. 8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanikkude Liit ja Oskar Luts oli üks 33-st vastuvõetud liikmest. Sellest ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. Selleks et ennast ja perekonda ära elatada, tuli „Noor-Eesti” kirjastusele anda aastas vähemalt kaks käsikirja. Luts ja Tammsaare olid ainsad kirjanikud, kes said „Noor-Eestilt” honoraride ja avansside näol sisuliselt kuupalka – Luts sai 200 krooni kuus. Koos arvukate kordustrükkidega avaldas „Noor-Eesti” kirjastus Lutsult aastatel 1913-1940 kokku 92 raamatut. Ka Lutsu aastakümneid vaevanud korteriprobleemi lahendamisel on suured teened „Noor-Eesti” ärijuhil, kes tegi talle ettepaneku ise maja ehitada – just nii, nagu oli omal kulul teoks saanud „Kevade” väljaandmine. Sõlmiti leping kõigi kordustrükkide ja 30-köitelise kogutud teoste väljaandmiseks.  Suvel 1936 alustati Arnold Matteuse projekti järgi ehitust. Krundi kinkis Tartu linnavalitsus kirjanikule läheneva juubeli puhul. Jõuluks 1936 elas kirjanik juba oma majas . „Kogutud teostest” jäi aga seoses riigipöördega ja „Noor-Eesti” kirjastuse likvideerimisega ilmumata 7 köidet. Saksa okupatsiooni ajal ilmus „Kevade” I osa kordustrükk uskumatus tiraažis – 34 125 eksemplari, ning II osa 25 125 eksemplari. Sõja ajal oli raamat kindel vahetuskaup, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna.
Ka Stalini ajal käis Oskar Lutsu käsi võrreldes paljude teiste kirjanikega päris hästi, aastatel 1944-1953 ilmus tema teostest 7 kordustrükki, ja ehkki eriti mälestusi tsenseeriti hoolikalt, ilmusid nad oma aja kohta suurtes tiraažides ning rahuldasid rahva lugemisnälga üldise nõukoguliku propagandakirjanduse uputuse taustal. 20. juulil 1945 sai Oskar Luts esimesena ENSV rahvakirjaniku tiitli ja 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu Ordeniga. 1950. aastal koostatud keelatud kirjanduse nimestikus on vaid 2 Lutsu raamatut –  „Inderlin” ja „Skoudid”. Poolkeelatud raamat oli pikka aega „Sügis”. 1950-ndate aastate alguse kõige vingem parteiline kriitika suhtus Lutsusse võrdlemisi sallivalt: oli ju vaja vähemalt ühte elavat vanemat rahvakirjanikku, muidu oleks plats hoopis lagedaks jäänud.
Kirjaniku viimaseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud „Jüri Pügal”, mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks . 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada.
1949-1950 kirjutati palju „ellujäämisluuletusi” (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka „ellujäämisartikleid” – patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt – peaasi, et kirjanik aeg-ajalt „häält tegi”, mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja.
    Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel põhjustel ilmumata.  Küll aga ilmusid mitmed tõlkeraamatud, samuti tõlkis ja redigeeris ta näidendeid teatri jaoks.
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953 ja teda olid Ropka - Tamme (Pauluse) kalmistule saatmas kümned tuhanded inimesed.

Elukäik

• 1894 Õppis Änkküla külakoolis.
  
• 1895–1899 Palamuse kihelkonnakool .
  
• 1899–1902 Tartu reaalkool .
  
• alates 1903 töötas apteekriõpilasena Tartus ja Narvas, alates 1908 Tallinnas ja Peterburis.
  
• 1911–1914 õppis Tartu Ülikoolis rohuteadust.
  
• Võttis farmatseudina osa Esimesest maailmasõjast
  
• 1919–1920 töötas ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidajana.
  
• alates 1922 oli kutseline kirjanik Tartus.
  
• 1941 sai temast Eesti esimene personaalpensionär.
  
• 1946 pälvis ta Tööpunalipu ordeni. Oskar Luts on olnud meie teatri „igapäevane leib”, teda on lavastatud pidevalt varsti sada aastat.
  

Kümnendite kaupa oleks ülevaade selline:
LOOMING
Oskar Luts on olnud meie teatri „igapäevane leib”, teda on lavastatud pidevalt varsti sada aastat.
Kümnendite kaupa oleks ülevaade selline:
1910-1919 – 23 korda                   1960-1969 – 11 korda
1920-1929 – 25 korda                   1970-1979 – 5 korda
1930-1939 – 31 korda                   1980-1989 – 9 korda
1940-1949 – 14 korda                   1990-1999 – 11 korda
1950- 1959 – 10 korda                   2000-2005 – 4 korda

Astunud kirjandusse sajandi teise kümnendi algul, võitis Oskar Luts kiiresti lugejaskonna tunnustuse oma eripärase andega, mis kõige ilmekamalt avaldus kirjaniku esimestes töödes. Menukas „Kevade” kujunes kirjanduslikuks sündmuseks. Esimese maailmasõja eelpäevadel rikastas noor Luts meie realistlikku kirjandust.

Ajaliselt hõlmab siin vaadeldud varasem loomingujärk kümmekonda aastat, mahuliselt - pika ja produktiivse loominguperioodi väiksemat osa. See on apteekritöö kõrval sündinud spontaanne andeväljendus, kohati jõuliselt värske kunstilise mõjuga ja huvipakkuv stiilitaotlusteltki. Noorele Lutsule on põhiainet pakkunud isiklikud mälestused ja tähelepanekud maaelust. Külaelu realistliku kujutuse kunstiline õnnestumine toetub kõigepealt kirjaniku loomupärasele jutustaja-andele. Rahvalikul fraseoloogial baseeruva sõnastuse võlus ja koomilise vahetus väljendamises peitub O. Lutsu varase populaarsuse saladus. Alustanud jämedajoonelise följetonikoomikaga, rikastus Lutsu kui realisti suhtumisskaala paljude varjunditega, kus valdavaks sai rahvapärane ja elurõõmus huumor. Varasemates realistlikes näidendites ilmutas ta satiirilist teravust, vihjates kaudselt ka küla sotsiaalsetele vastuoludele. Näitekirjanikuna lisas ta komöödiapäraste tüüpidega oma panuse kriitilise realismi näitekirjanduses.

Maailmavaate ja huviringi ahtusest tingitult ei jõudnud Luts oma loomingus sügavamate sotsiaalfilosoofiliste probleemide tõstatamiseni. Lutsu spontaanselt loov anne seadis piirid ainevallas- kunstiliselt õnnestunudteoste loomisel lähtus ta eelkõige isiklikust kogemustepagasist, milline asjaolu põhjustas tagasipöördumisi tuntud miljöö ja korduvate tüüpide juurde. Loomupärane jutuosavus, murtus sõnalise viimistluse suhtes progresseerus aegamööda ning viis mõttekordustesse ja stiilistampidesse.

Lutsu loominguline areng, mille algus oli paljutõotav, ei kulgenud vaadeldaval perioodil elu kunstilise mõtestamise sügavuse ja avaruse suunas. Väheste tulemustega järgis kirjanik uusromantilise moevoole, teiselt poolt hakkas juba varasemal loominguperioodilgi Lutsu ähvardama enesekordamise hädaoht. Uusromantilises hoovuses taandus lutsulik huumor sentimentaalsete nootide ees, tema kirjanikuloomuse selgesti tajutavas kahesuses tõusis juhtivale kohale traagiline elutunnetus. Pärast kunstiliselt väheütlevaks jäänud katsetusi pöördus Luts 20- ndate aastate algul uuesti realistliku miljöö- ja karakterkirjanduse juurde.

Mitmesugust

• 1964 Oskar Lutsu Majamuuseum
  
• 1954 hauamonument (autorid M. Saks ja Endel Taniloo)
  
• 1987 mälestussammas Tartus (autor A. Rimm )
  
• 1987 kihelkonnakoolimuuseum Palamusel
  

Lisaks Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile on Oskar Lutsu järgi nime saanud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu ja O. Lutsu tänav Palamusel.
Alates 5. jaanuarist 1987 antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat.

Kirjandus

• "Mälestusi Oskar Lutsust". Koostanud Meelik Kahu ja Eerik Teder. Eesti Raamat, Tallinn 1966, 468 lk.
  
• "Oskar Luts". Kirjandusnimestik. Koostanud Külliki Tohver, Tallinn 1986, 144 lk.
  
• Külliki Kuusk, Liivi Rosendberg "Tartu kirjanik Oskar Luts". Oskar Lutsu majamuuseum, Tartu 2005, 32 lk.
  
• Aivar Kull , "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest". Sari Eesti kirjanikke, Ilmamaa, Tartu 2007, 488 Viited
  

Kasutatud kirjandus:

1. http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Luts
(külastatud:11.04.2009)
2. http://www.neti.ee/cgi-bin/otsing?query=Oskar+Luts&src=web
(külastatud:12.04.2009)
3. Eesti Kirjanuse Ajalugu, Köide III, H. Puhvel, Kirjastus Eesti Raamat Tallinn 1969 ( 26.04.2009)
8