Kreutzwald (0)

Kreutzwald alustas oma ajakirjanduslikku tegevust Tartu nädala lehes "Das Inland" avaldades sõnumeid kohaliku elu sündmustest ja kirjutisi eesti rahvakombestiku ning –uskumuste kohta. Juba siis oli tema loomingus kuulda kriitikat valitsevate olude kohta, mis äratas ümbruskonna aadlis meelepaha.
1846. aastal hakati Tartus välja andma "Maarahva Kasulist Kalendrit ", mille lisa toimetas Kreutzwald 1874 . aastani. Kalendris ilmus peale õpetlike kirjutiste ka värsse ja jutuloomingut. õpetlike ja rahvavalgustuslike töödega püüdis ta avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ning arendada iseseisvat mõtlemist, võideldes irooniaga tagurluse ja vaimupimeduse vastu. Nii avaldaski ta teosed "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on", "Ma ja Merrepiltid", "Lühhikenne õpetus terwisse hoidmissest" ja "Kodutohter".
Eriti suurt viha kandis Kreutzwald kõigi volditud mustkuubede vastu, isegi surivoodil sallimata ühegi tolle klanni esindaja varju. Hoidsid ju pastorid rahvast pimeduses ja kurnasid talupoegi kui ehtsad feodaalisandad, jutlustades samal ajal kuuletumisest ülemaile.
Kreutzwald ja "Kalevipoeg"
Kreutzwaldi loomingu suurimaks saavutuseks peetakse eesti rahvuseepose "Kalevipoja" koostamist. Mõtte algatajaks oli Faehlmann , kes alustas ka materjali kogumist. Osalt Faehlmanni suutmatuse tõttu ühendada katked terviklikuks teoseks, teisalt ka sõbra surma tõttu 1850. aastal, võttis ülesande õpetatud Eesti Seltsi palvel enda peale Kreutzwald.
Paar nädalat hiljem Tartusse kirjutades tähendab ta: "Kalevipoeg peab minu elutööks saama, kui mitte surm enne selle lõpetamist mind ei sunni sulge käest viskama . "Paikene, kulla surm!" tahan teda siis paluda : "viivita natuke aega, kuni tööga valmis saan."" Eepos ilmuski 1857-1861 õES-i toimetistes.
Rahvaväljaanne trükiti 1862 . aastal Soomes. "Kalevipoja" ilmumine tähistab murrangut eesti kirjanduses ja rahvusliku kirjanduse tõelist algust. Eepos mõjutas kogu järgneva rahvusliku liikumise kirjandust, ka ühikondliku mõtteviisi arengut. 1866. a. lõpul ilmus Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi toetusel "Eesti rahva ennemuistsed jutud" sisaldades 43 muinasjuttu ja 18 muistendit. Ainet muinasjuttudeks sai Kreutzwald rahvalt eneselt.
Sel raamatul on suur tähtsus eesti proosa arengus. Oli ju välja kujunemata proosakeel üheks põhjuseks, miks Kreutzwald otsustas avalda "Kalevipoja" luules, millega ta julges vabamalt ringi käia.
Kreutzwald pidas tihedat sidet ka teiste ärkamisaja tegelastega. Olles uue kirjaviisi fanaatiline pooldaja , innustas ta C. R. Jakobsonigi seda kasutama ja avaldas oma kirjatükkidega "Sakalas" toetust Jakobsoni tegevusele, kes jällegi õpikutes toonitas "Kalevipoja" tähtsust eesti rahvale.
Kirjavahetuses Lydia Koidulaga arutati päevakajalisi sündmusi ning poliitilist olukorda. Ometi takistas nende vahelist lähemat suhtlemist Kreutzwaldi teravad vastuolud Koidula isa – "postipapa" Jannseniga, mille tulemusena jättis Kreutzwald minemata isegi esimesele laulupeole.
26./14. XII 1803 – 25./13. VIII 1882

ELU
Fr. R. Kreutzwald sündis Virumaal Kadrina kihelkonnas Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana . Tema lapsepõlv möödus Virumaal Kaarli (Vana-Sõmeru) mõisas Rakvere lähedal. 1815 vabastas mõisaomanik perekonna pärisorjusest.

Tulevane kirjanik õppis 1815-18 Rakvere saksakeelses linnaalgkoolis ja kreiskoolis, oli lühikest aega Tallinnas äriõpilane, seejärel viibis vanemate uues elukohas Lääne- Harjumaal Hageri kihelkonnas. Ohulepa mõisas. 1819. a. algul pääses Kreutzwald õpinguid jätkama Tallinna kreiskoolis kui kavatsetava külakoolmeistrite seminari õpetajakandidaat. Lisaks koolituskursusele sai ta ka täiendavat pedagoogilist ettevalmistust. Pärast kreiskooli lõpetamist 1820 oli Kreutzwald õpetaja Tallinna 2. poistealgkoolis. Töö kõrvalt jätkas ta edasiõppimist ja sooritas 1823 algkooliõpetaja eksami. 1924-25 oli koduõpetaja Peterburis.
1826. a. algul tegi ta Tartu ülikooli sisseastumiseksamid ja immatrikuleeriti arstiteaduskonna üliõpilaseks. Tutvumine ja lähem kontakt F. R. Faehlmanniga sai oluliseks teguriks Kreutzwaldi vaadete kujunemisel, ennekõike tema rahvusliku mõtteviisi arengus. Eesti üliõpilaste sõprusringis (kuhu kuulusid veel D. H. Jürgenson ja J. J. Nocks) saadud äratus on suurel määral mõjustanud Kreutzwaldi kogu hilisemat elutööd. Oma meditsiinialaste põhiõpingute kõrval kuulas Kreutzwald ka humanitaarainete loenguid ja luges rohkesti kirjandust. Ülikooliaastail kujunes välja tema valgustuslik maailmavaade.
Lõpetanud ülikooli 1833, asus Kreutzwald linnaarsti kohale Võrus, kus töötas pidevalt 44 aastat. Oma kirjandusliku ja publitsistliku tegevusega tõusis Kreutzwald ärkamisajal tekkiva eesti kultuurielu keskseks kujuks.
Tema kui rahvaluule ja -keele hea tundja maine ulatus ka kaugemate asjahuviliste ringkondadeni. 1849 valiti Kreutzwald ÕESi auliikmeks, 1855 SKSi kirjavahetajaliikmeks ja 1871 Ungari TA välisliikmeks.
Laialdane oli Kreutzwaldi kirjavahetus nii estofiilsete baltisaksa literaatidega kui ka teadlastega Peterburis, Helsingis ja Berliinis, samuti eesti haritlaskonna nooremate jõududega.
Arstiametist Võrus vabanes Kreutzwald 1877 ja asus elama Tartusse. Aktiivse kaastöölisena toetas ta C. R. Jakobsoni “Sakalat”, kuid – osalt vastasleeri intriigide mõjul – tõmbus hiljem tagasi ja taandus 1881 Jakobsoni mõtteosaliste hulgast.
Kreutzwald suri Tartus, ta on maetud Raadi kalmistule.
 
 
NOORPÕLVELOOMING
Noorpõlves kirjutas Kreutzwald saksakeelseid värsse, millest osa avaldas hiljem (1846) ka kohalikus perioodikas. Tähelepandav on tema saksakeelne publitsistika Tartu nädalalehes “Das Inland” (eriti 1837 -43): nii sõnumikes kohaliku elu sündmustest kui ka kirjutistes eestlaste rahvakombestiku ja -uskumuste üle kõlab kriitilisi noote valitsevate olude kohta, mis kutsusid esile aadli ägeda meelepaha. Mitmel puhul, eriti 1843, põhjustasid Kreutzwaldi sõnumikud “Inlandis” sekeldusi ametivõimudega.
 
RAHVA- JA KALENDRIKIRJANIK
Pärast ÕESi asutamist sai alguse Kreutzwaldi laialdane ja mitmekesine tegevus rahvakirjanikuna
Alates 1846. aastast hakkas kirjastaja H. Laakmann Tartus välja andma “Kasulist Kalendrit”, mille lisa Kreutzwald toimetas kuni 1874. aastani (välja arvatud aastad 1861-64). Kalendris ilmus peale mitmesuguste õpetlike kirjutiste ka värsse (1850. aastast alates kuusalmikud) ja enamik Kreutzwaldi jututoodangust: “Üks öö-pilt” ( 1853 ), “Videvik” (1854), “Põllumees ja ammetmees” (1858), “Tuisulased” ( 1859 ), nn. “Mihkel Põllulapp” (1865-73) ja “Uus koolmeister” (1874). Kõige enam poolehoidu võitis “Reinowadder Rebbane” (kalendris 1848-51, rmt. Tartu 1850; Lisaks 2 salatrükki, 6. tr. Tartu 1922, 7. tr. Tln. 1953, 8. tr. 1974; peamiseks eeskujuks Goethe “Reineke Fuchs”). Eraldi väljaannetena ilmusid veel “Paar sammokest rändamise-teed” (Tartu 1853, 3. tr. Tartu 1922; osalt Jean Pauli motiividel) ja “Kilplaste imevärklikud […] jutud ja teud” (Tartu 1857, 2. tr. 1878, 3. tr. 1903, 4. tr. 1923; G. O. Marbachi rahvaraamatu “Schildbürger” j.).ˇ
Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust “Der Einfältigen Ehsten…”. Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena.
 
“EESTI RAHVA ENNEMUISTSED JUTUD”
Ka K. teine peateos “Eestirahva Ennemuistsed jutud” on otseselt välja kasvanud rahvaloomingust. Põhiliselt valmisid need muinasjutud 1850. aastail, osa nendest ilmus kolmes väikeses raamatus (1860, 1864, 1865); kogu teose – 43 muinasjuttu, 18 muistendit – avaldamine sai teoks SKSi väljaandel (Helsingi 1866, 4. tr. Tartu 1924, 8. tr. 1967, 9.tr. 1978).
Rahvasuust kuuldud jutuaineid, osalt ka saksa muinaskogudest ja mujalt tuttavaid motiive rahvapärases laadis arendades on Kreutzwald loonud neist terviklikud kunstiteosed , mille põhihoiakus väljendub rahvalik elukäsitus. “Ennemuistsetel juttudel”, nagu ka mitmetel varem ilmunud Kreutzwaldi jutustustel, oli tähelepandav osa eesti proosa arengus, sealhulgas ka proosastiili, rahvaliku jutustamislaadi väljakujundamisel. Kreutzwaldi muinasjutte on avaldatud rohketes tõlgetes.
Luuletajana esines Kreutzwald peamiselt saksa eeskujudele tuginevate või vabalt tõlgitud värssidega ja avaldas regivärsivormilise poeemi “Sõda” (Tartu 1854, 2. tr. Tartu 1861).
 “LEMBITU”
Alates 1870. aastast kuni elu lõpuni tegeles Kreutzwald ulatusliku maailmavaatepoeemiga “Lembitu”, mille eeskujuks oli šveitslase J. V. Widmanni “ Buddha ”. Teos avaldati postuumselt (Helsingi 1885).
Kreutzwaldi tegevusel ja loomingul oli eriti 1850.-60. aastail teedrajav tähtsus nii kirjanduse kui kogu rahvusliku kultuuri kujunemisele. Olulisi teeneid on tal ka eesti kirjakeele arendamisel ja uue kirjaviisi võiduleviimisel.