Johannes Aavik (1)

Johannes Aavik
elu ja tegevus
Eesti keeleuuendusliikumise juhi ja õigekeelsuse arendaja, väljapaistva keeleteadlaste Johannes Aaviku elulugu on lahutamatult seotud Saaremaaga, kust pärinevad ta esiisad ja esiemad, kus elasid ja töötasid ta vanemad ja kus on möödunud tema oma lapse- ja koolipõlv ning rida viljakaid tööaastaid.
Pöide sünnimeetrikast (kanne 42) võime lugeda, et 26. nov. (8. dets. ukj.) 1880 sündis Kõigustes Mihkel ja Ann Aavikul poeglaps, kellele 1. dets. kirikumõisas korraldatud risteil pandi eesnimeks J o h a n n e s.
Lapsepõlves kiindub Aavik nii oma sünnipaika Randveresse kui ka Saaremaa loodusse, selle kadakaväljadesse ja nõmmemaadesse. Õppides Ne˛ini instituudis, tekib tal “ kange nõu” sõita suvevaheajal Kõigustesse, “et vaadata oma sündimise kohta, et jälle näha neid paiku, seda küla, kus ta oma esimesed eluaastad elanud, neid rihvaaukusid, küla väljasid, saueauku, kus lapsepõlves mänginud”, kus tal iga kivi, iga küngas selgesti veel meeles oli.
J. Aaviku oli kuue- või seitsmeaastane, kui ema õpetas talle lugemise selgeks. “Õppisin vist kerge vaevaga lugema,” mainib J. Aavik kirjas. “Pöide tolleaegne pastor von Nolcken ... käis oma koguduseliikmete juures laste lugemisoskust kontrollimas. Mäletan, et ma temale lugesin yht kohta Vanast Testamendist. Olin siis vist 7-aastane.” Sel lühiajalisel linnas viibimisel hakkas tulevane keeleteadlane esmakordselt tähele panema , et linnakeel erineb mitmeti talle nii omaseks saanud kodumurdest.
Seitsmendal eluaastal algas J. Aaviku koolitee. Tema esimeses koolis õpetati vähe, rohkem tegeldi heade kommete kasvatamisega . Kahe aasta pärast pandi J. Aavik köster J. Etrucki algkooli. Selles eesti õppekeelega koolis sai ta õhukust eesti teoste lugemiseks. Suure vaimustusega luges ta ajaloolisi jutustusi, muuseas E. Bornhöhe “Tasujat” ja A. Saali “Vambolat”. 1891 . a. sügisel astus J. Aavik Reutzi elementaarkooli, kus ta õppis kaks aastat. Selles vene õppekeelega koolis ta matemaatikat, deograafiat ja ajalugu vene keeles. Saksa keeles aga õpetati usuõpetust. Keeletundides harjutati õpilaste vene ja saksa keele praktilist oskust.
Kaheksa aastat õppis J. Aavik Kuressaare gümnaasiumis. Hoolimata koolis valitsevast saksa keelest ja meelest, ei unustanud ta eesti kirjandust. Õppeainetest huvitasid Aavikut eeskätt võõrkeeled - gümnaasiumi alamais ja keskmistes klassides ladina ja saksa keel, viimastes klassides aga prantsuse keel.
Vabatahtliku õppeainena õppinud Aavik koos teiste eesti poistega kahes gümnaasiumi viimases klassis eesti keelt. Neid tunde andnud üks kord nädalas pärast lõunat Kaarma pastor Fr. W. Ederberg. Olles gümnaasiumi viimaseis klassides, õppis Aavik kodus omaalgatuslikus korras soome keelt.
Johannes Aavik alustas oma ülikooliõpinguid Tartus, astudes 1902 . a. sügisel Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna vanade keelte osakonda. Lähemasse kontakti astus ta Tartu kroonugümnaasiumi vanema klassi õpilase Gustav Suitsuga, kes toimetas kirjandushuviliste noorte albumit “Kiired”. J. Aavik käis mitu korda kunstnik M. Pukitsa juures , kord külastas teda Friedebert Tuglas , kes tollal oli Tartu linnakooli õpilane.
Aavik lahkus 1903. a. juuni algul Tartu ülikoolist, ilma et ta ühtki eksamit oleks sooritanud, ja sõitis suveks Kuressaarde vanemate juurde. Ta otsustas astuda Ne˛ini ajaloo-filoloogia instituuti, kus elamine, toit stuudium oli üliõpilastele tasuta ja kus valmistati ette gümnaasiumi õpetajaid vene keele, ajaloo ja vanade keelte alal.
1905. a. revolutsioonilise liikumise laine ulatus ka Ne˛inisse, kus puhkes rahutusi kohaliku rahva ja üliõpilasnoorsoo hulgas. Et poliitiline olukord Ne˛inis paari kuu jooksul ei normaliseerunud, katkestati 1905. a. detsembri keskpaiku ajutiselt Ne˛ini instituudis õppetöö. Aavik sõitis Ne˛inist esiteks Tartu ja sealt varsti Peterburi kaudu Helsingisse, kus ta kavatses ülikooli astuda, et seal oma poolelijäänud õpinguid jätkata.
Esimese pikema keelealase artikli “Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest” avaldas Aavik “Noor-Eesti” I albumis (1905). Siin nendib keeleuuendaja motiveeritult, et eesti kirjakeele sõnavara on liiga väike: puuduvad paljud kõige igapäevasemaid mõisteid märkivad sõnad. Eesti kirjakeele sõnavara rikastamiseks soovitab J. Aavik kasutada sõnade tuletamist liidete varal olemasolevaist tüvedest ja sõnade laenamist eesti murdeist, soome keelest ja võõrkeeltest. Ta peab tarvilikuks moodustada seesugused tuletatud käänd- ja pöördsõnad, nagu arusaadavus, kalduvus ; eksimatus, lõpmatus; kaugendama, valgendama; kattuma, käänduma jt.
Artiklis “Abstraktlikud substantivid Eesti keeles”, mis ilmus “Noor-Eesti” II albumis 1907, arutleb J. Aavik küsimust, kuidas tuleks ne-, kas-, lane -, line-, lik-, ta- ja tu-liitega omadussõnadest tuletada us-liitelisi nimisõnu, ilma milleta on võimatu käsitella ajalehtedes mitmesuguseid politilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke päevasündmusi. Toetudes soome keele eeskujule, soovitab ta kasutusele võtta sellised abstraktseid mõisteid märkivad substantiivid, nagu kombelisus, neitsilisus, saladuslikkus, sõbralikkus, arusaamatus , nurjatus jne.
Ilukirjandusliku töö “Ruth” kirjutas Aavik Helsingis üliõpilasena a. 1907 või 1908, esiti prantsuse keeles. Aavik näitas G. Suitsule “Ruthi” käsikirja. Suits oli “Ruthist” huvitatud ja soovitas selle avaldada eesti keeles järgmises “Noor-Eesti” albumis. Sellega soostus autor ja kirjutas “Ruthi” eesti keelde ümber mitmete täiendustega. Autor ülistab olematud ideaalset naist, kes on väljapaistvate intelektuaalsete omadustega, haruldaste muusikaliste ja kirjanduslike huvidega ning peenendatud kunstimaistega ja kes imetlusega naudib prantsuse, soome ning uueaegset eesti ilukirjandust.
Soome Kirjanduse Seltsi ülesandel jätkab Aavik soome-eesti sõnaraamatu koostamist. Võrreldes soome ja eesti keelt teineteisega, paistab talle silma “soome keele supeoriteet iluduse, suurtsugususe, pretsisiooni, paenduvuse ja rikkuse poolest.
1909. a. sügissemestril koostab Aavik oma kandidaadi väitekirja prantsuse keeles Paul Bourget loomingu üle. Enne ülikooli lõpetamist avaldas J. Aavik üles soome keeleteaduslikus ajakirjas prantsuskeelse artikli prantsuse keele puuduste üle, soovitades kasutada prantsuse keeles uusi sõnu, nende hulgas omadussõna innaturel ‘ebaloomulik’, mis prantsuse keeles puudub.
1910 . a. sooritas Aavik Helsingi ülikoolis lõpueksamid: cum laude approbaturi ( keskastme ) eksamid romaani filoloogias, soome keeles, kirjanduses, rahvaluules ja laudaturi (ülemastme) eksami. Aaviku palvel atesteeris Helsingi ülikool 27. mail 1920 tema kandidaadikraadi ümber filosoofia magistri teaduslikuks kraadiks.
Aavik määratakse alates 15. sept. 1910 Jalta Aleksandri gümnaasiumi prantsuse keele õpetajaks. Lugedes Krimmi kaunis looduses prantsuse ja soome ilukirjanduse meistriteoseid, tärkab Aavikul eesti keele uuendamise idee. Tema unistuseks on arendada eesti keel niisama sõnavararikkaks, nagu seda olid teised kultuurkeeled.
Keeleuuendusliikumise tõusuperiood landeb aastaisse 1912 - 1926, millal Aavik esitas oma põhilised ettepanekud eesti keele struktuuri uuendamiseks ja sõnavara rikastamiseks ning demonstreeris tõlketeoseis keeleuuendite ja uute sõnade kasutamist keeles.
Neist mõjutegureist, mis andsid Aavikule tõuke uuendada ja rikastada eesti keelt, tuleb ennekõike esile tõsta tema täheldavat soome keele oskust ning harrastust. Teiseks faktoriks, mis suunas Aavikut keeleuuendamise teele, oli prantsuse keel, mida ta perfektselt valdas.
Kui Aavik alustab 1911. a. suvel Kuressaares laiadast keeleuuenduslikku tegevust, tekib tal “idee võtta massiliselt eesti keelesse soome laensõnu. Ta esitab tähestikulises järjestuses 85 sõna, mis võiks soome laenudena eesti keeles kasutusele võtta.
Keelemehed J. Jõgever ja J. V. Veski aga ei poolda eesti sõnavara rikastamist soome laenudega sellises ulatuses, nagu seda Aavik ja Ridala tegid. Veski ei pea sobivaks kasutusele võtta selliseid soome leane, nagu hurmama, kiinduma, korvama, moodustama, omama, üllatama, ometi on kõik need sõnad hiljem üldtarvitusele tulnud.
Kirjutises “Ilusa keele kõlaline inetus” propageeris Aavik i-mitmuse kasutamist, et vältida t(d) liiga segedast kordumist lauses , näit. maid - mais, mailt; jälg, jälgi aga jälil; keel, keeli - keelil jne.
“Noor-Eesti” IV albumis (1912) esitab J. Aavik keeleuuendamise programmi põhijooned artiklis “Tuleviku Eesti-keel”. Ta rõhutab, et eesti keel on alles õige vaene sõnavara poolest, ja toob hulga saksa- ning venekeelseid sõnu, mille vasted meie keeles tol ajal veel puudusid, näiteks Abenteuer - lšcze˛÷åkcå, Erfolg - ónlåõ, Lücke - lšiiåe jt.
Keele kaunima kõlavuse nimel esitatud Aaviku ettepanekuist leidsid teiste keelemeeste poolt erilist heaksliitmist lühemad mitmuse osastava lõpud. Ta soovitab nimisõna laiendina kasutada enese asemal oma, näit. o m a koduse keele (mitte “enese koduse keele”).
“Postimehe” 1913. a. kuulutuses teatatakse, et lehes ilmuvad võimalikult igal nädalal keeleteadlase cand. phil. J. Aaviku sulest “ Keelelised märkused”, milles ta hoiatab “arusaadaval vestetoonil keelevigade eest.
1912. aastast J. Aavik töötas eesti ja prantsuse keele õpetajana Tartu kaheksaklassilises kommertskoolis.
Alates 1912. a. detsembrist hakkab J. Aavik välja andma perioodikas ilmuvate artiklite kõrval väikesi brošüüre, milles ta selgitab üksikküsimusi nii õigekeelsuse kui ka keeleuuenduse alalt.
Keeleuuendusettepanekute tegelikuks rakendamiseks andis Aavik välja sarja “Katsed ja näited” I-IV (1915-1920), mille grammatilises sissejuhatuses tutvustas ta uusi keelendeid ja tekstinäidetes demonstreeris nende tarvitamist.
1920. aastal ilmuvad Aaviku sulest brošüürid “Kas ü vői y? Y!” “uma-lõpulised refleksiivid”, “Rahvamurded ja kirjakeel”. Nõjatudes soome keele eeskujule, soovitab ta kirjas tarvitusele võtta ü asemel y. See uuendusettepanek leiab vastuvõttu ainult keeleuuendusliikumisele lähedal seisvais ringkonnis.