Veel peab olema ka piisavas koguses vett. Jaaguarid ronivad osavalt puudel, kuid toitu hangivad nad siiski peamiselt maapinnalt ja öösiti. Jaaguar on suuteline jooksma väga kiiresti, kuid ta väsib kiiresti. Et olla jahil edukas, peab ta ohvrile ligi hiilima ja teda edukalt ründama. Ta võib rünnata igasuguseid loomi-hiirest hirveni. Ta püüab toitu ka veest kuna on osav ujuja. Looduslikes tingimustes saavad emas-ja isasloom kokku ainult innaajal. Isane lahkub kohe pärast emase viljastamist. Emane kasvatab pojad üles üksinda. Emane toob ilmale kuni neli poega, kes on sündides pimedad ja kaaluvad 700-900 grammi. Täiskasvanud jaaguarid elavad eraldi. Koos elavad nad vaid innaajal. Pojad ei lahku esimestel aastatel ema juurest. Kohas, kus on rikkalikult toitu, võib jaaguari vajadusteks sobiv territoorium olla ligikaudu 5 ruutkilomeetri suurune. Jaaguarit peetakse ööloomaks, kuid ta on aktiivne ka päeval. Tema lemmikaeg on hämarik
merepõhjas kivide vahel peidus. Tema värvus maskeerib teda suurepäraselt. Öösel ujub välja jahti pidama. TOITUMINE Öösiti püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud. Kui saak vastavas kauguses paikneb, sirutab seepia enda ette välja kaks pikka kombitsat, haarab nendega saagist ning tõmbab suhu, kus toit hõõrla abil peenestatakse. PALJUNEMINE Innaajal on isastel seepiatel silmatorkavad kreemikad ja purpursed ristivöödid. Kui isasloomale mõni teine seepia läheneb, tõstab ta ühe kombitsatest püsti. See on seemnerakkude liigutamiseks kohastunud kombits. Juhul, kui see teine seepia samamoodi ei reageeri, näeb isane, et tegemist on emasloomaga ning ta läheneb emasele, et panna spermatofoorid emasele mantliõõne alla suukoonuse kurdude või seemnehoidlate külge. Seejärel muneb emasloom 20-kaupa umbes 300 muna
Kõige tähtsam osa peaaju; tunnevad hästi lõhna; näevad hästi; hea kuulmine; maitse tundmine keelega. 7. Toitumine ja seedimine Suu->neel->söögitoru->magu->sooltoru->pärak. 8. Hingamine Hästi arenenud kopsud; sisepind suur niiet hapnik pääseb kiiresti verre ning süsihappegaas eraldub kiiresti. 9. Vereringe Sarnaneb lindude omaga; süda neljaosaline. 10. Erituselundkond Neerud->kusepõis. Kui see täitub paisatakse jäägid organismid kehast välja. 11. Sigimine, areng Innaajal on emane viljastumisvõimeline. Emase munajuhas toimub muna- ja seemneraku ühinemine. Tiinus on järglase areng emakas. Poegimine on kõigil erinev. Imetamine piimanäärmete ja nisade abil. 12. Kiskja ja rohusööja võrdlemine jne... 13. Mõisted Mäletseja – loom, kes neelab toidu eelmakku, rõhitseb tagasi suhu ja hakkab edasi sööma. Nt lehm Ürgimetaja – Muneb. Nisasid pole. Nt nokkloom Alamimetaja – Kukkurloomad. Nt känguru Pärisimetaja – Poegib, nisad arenenud. Nt koer
Ta asutab tihedaid metsi ja astelpõõsaste tihnikuid, kus üllatava kergusega liigub kõige tihedamas rohus ja oksarägas. Seda võimaldab ta keha ehitus. Puudele ronib jaguarundi vaid äärmise vajaduse korral. Ta on tegev nii päeval kui öösel. See päevase eluviisiga kass kütib enamasti maapinnal. Toiduks tarvitab väga mitmesuguseid loomi näiteks pisiimetajaid, närilisi, küülikuid, roomajaid, selgrootuid , ka koduline. Valdava osa aastast elab erakuna. Sigib kaks korda aastas. Innaajal võitlevad isased vihaselt ja kräunuvad valjusti. Tiinus kestab 62 kuni 70 päeva. Pojad (2 kuni 4) sünnivad tavaliselt mätsis ja augustis. Suguküpseks saavad nad kahe kuni kolme aastaselt. -5- Jaguarundil on väga kurvad kuid salakavalad silmad. Neil on kikkis, ümarate otstega kõrvad. Jaguarundil on armas ümar nina. -6- Kokkuvõte :
Hommikuks oli ta surnud. Nooremad mullikad olid 56-kesi pandud aedikusse, kus virtsa koht nii paks, et sinna pikali visata ei oleks mingit soovi. Mullikate laut oli pool tühi, mingid trossid, traadid laest rippumas, kõle ja külm. Kui aknad on osaliselt kaetud kilega ning uste vahel praod, pole see ka ime, et seal sama temperatuur on mis väljas. Edasi läbi koridori jõudsime lehmadeni. Esimene pilk lehmade osas oli paistes jalga üleval hoidev lehm. Ka teisel lehmadel olid vigastused- innaajal hüplemisest tagumikukontidel marrastused ja osaliselt maha nühitud karv. Tõsi neil oli jalgealune puhtam, kuid allapanuks siiski vaid mõned üksikud libled saepuru. Loomad olid kõhnad ja õnnetud. Uste ja osaliselt akende katteks olid ka siin suured kiled, augud laes olid ka täis topitud. 1. Milliseid loomakaitse seaduse punkte Põima farmi omanik eirab? Loomapidamine Loomapidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale:
purustada mistahes luu. Täissöönud lõvid kustutavad janu ja heidavad puhkama. Arvatakse et neljast isendist koosnevale praidile piisab ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikuid, tavaliselt haigeid või vanadusest väetid loomad, kes ei suuda tabada enam sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. Paaritumine pole seotud kindla aastaajaga, mistõttu võib üheaegselt kohata emalõvisid kõige erinevamas vanuses kutsikate seltsis. Innaajal toimuvad isaste verised võitlused võivad mõnikord lõppeda isegi surmavalt. Tiinus kestab 105-112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvem 2, 4 või 5 kutsikat. Pesapaigaks on kõrvalises kohas asetsev koobas, lõhe või auk. Vastsündinud on väga väikesed (umbes 30 cm pikad) ja pugalad, hiljem muutub karvastik ühetooniliseks. Mõnikord püsivad täpid väga kaua, isegi kuni laka tekkimiseni (mõnel isendil jäävad püsima elu lõpuni)
küüru sisse. Järjest võimsamaks ja kõrgemaks muutuv küür annab tunnistust ka looma tervislikust seisundist. Kui toiduallikad kaovad, on kaamel suuteline teatud aja elama varutud tagavaradest. PALJUNEMINE Üksküürkaamelite emasloomadel on innaaeg mitu korda aastas. See suurendab võimalust viljastada poega, mis sünniks vihmaperioodil, kui isegi kuivadel kõrbealadel on toitu külluses. Üksküürkaameli isasloom on innaajal äärmiselt agressiivne. Erutatud isane puhub täis pehmes suulaes asuva kotikujulise jätke, mis paistab mokkade vahelt välja, meenutades suurt punast õhupalli. Üksküürkaamelid paarituvad istukilasendis või külje peal lamades, mis on suurte loomade puhul ebatavaline. Oma ainsa poja sünnitab kaamel püstiasendis. Vastsündinu on kaetud pehme villataolise karvaga. Sarnaselt sõraliste järglastega, on poeg võimeline peaaegu kohe pärast sündi jalgele tõusma
Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda.Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Näljane karu lammutab sipelgapesi ja kände, mesitarusid. SIGIMINE Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Pojad sünnivad enamasti jaanuaris. Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo. Paari nädala pärast arenevad kõrvad, kuu pärast saavad nägijateks. Noorel emakarul 12, vanemal 23 poega, harva kuni 5. Pojad jäävad pesasse umbes 4 kuuks ning 4 seejärel elavad emaga koos umbes 1,5-3,5 aastat
kaevab. Paljunemine Kevade hakul hakkab isane polaarrebane partnerit otsima. Olles selle leidnud, jääb ta tema juurde niikauaks kui võimalik. Sel aastaajal märgistab isasloom oma territooriumi piirid uriini ja väljaheidetega ning kaitseb seda kutsumata külaliste eest. Polaarrebased suhtlevad omavahel paljude häälitsuste abil - klähvimisest ulgumiseni. Häälitsusi lasevad nad kuuldavale peamiselt innaajal. Mais või juunikuus sünnitab emasloom kaljulõhes või kaevatud urus 1-18 pimedat poega, kellega tegelevad mõlemad vanaloomad. Vahel jagavad ühte ja sama urgu kaks emaslooma, kes hiljem ka ühiselt järeltulijaid kasvatavad. Väikesed polaarrebased avavad silmad kahe nädala vanuselt. Järgmisel nädalal on nad võimelised juba emaga uru vahetus ümbruses toiduretkedel kaasas käima. Pojad võõrutatakse 6-8 nädala möödudes. Hiljem õpivad nad vanaloomadelt jahipidamist,
põhjalaiuskraadist, samuti kitsal ribal Gröönimaa lõuna- ja läänerannikul. Isoleeritud asurkonnad on veel Iirimaal, Šotimaal, Alpides ning Sahhalini ja Hokkaido saarel. Valgejänes on aklimatiseerunud Tšiilis ja Argentinas. Minevikus oli valgejänese levila märksa laiem. Näiteks pleistotseenis elas ta Krimmis. Levila eraldatud osa Alpides näitab, et tõenäoliselt asustas ta kunagi suuremat osa Lääne-Euroopast. (wikipeedia.org) 3 PALJUNEMINE Innaajal muutuvad isased valgejänesed metsikuteks ja agressiivseteks. Nad ründavad pea koguaeg teineteist ja kutsuvad esile tülisid, et emasloomade pärast võidelda. Suures osas nende levila aladest toimub esmakordne paaritumine kevade hakul, tundras leiab see aset aga maikuus. Jänkupojad sünnivad umbes 50 päeva pärast viljastumist. Tiinus vältab veidi kauem kui teistel jäneseliikidel, sest pojad sünnivad juba täielikult väljaarenenutena. See suurendab nende
okaspuumetsadesse. Siin leiavad nad paremat kaitset külma ja tuule eest. Jänesed, kes veedavad talve avatud tundras, leiavad varjepaika ainult kivide või madalamate põõsaste vahel. Skandinaavias elutseb valgejänes mitmekesistel taigaaladel aasta läbi. Alpides elutsevad valgejänesed kõrgemal mägedes, ülemisel metspiiril, mägimändidega kaetud aladel või alpiaasadel. Talveks laskuvad nad madalamatesse, vähema lumega piirkondadesse. Paljunemine Innaajal muutuvad isased valgejänesed metsikuteks ja agrevsiivseks. Nad ründavad pea koguaeg teineteist ja kutsuvad esile tülisid, et emasloomade pärast võidelda. Suures osas nende levila aladest toimub esmakordne paaritumine kevade hakul, tundras leiab see asset aga maikuus. Jänese pojad sünnivad umbes 50 päeva pärast viljastumist. Tiinus vältab veidi kauem kui teistel jäneseliikidel, sest pojad sünnivad juba täielikult väljaarenenutena. See suurendab nende
Nii seadustati nimi okaapi, mida pügmeed olid juba aastatuhandeid kasutanud. Suurem osa infost okaapi elu kohta on saadud isendeid loomaaedades jälgides. Oma looduslikus keskkonnas elab okaapi äärmiselt varjatud elu, sest on väga pelglik. Kuna tal on suurepärane kuulmine, poeb ta ka kõige nõrgemat heli kuuldes kohe peitu. Paljunemine Isased ja emased okaapid elevad harilikult eraldi, vaid erandjuhtudel ühinevad nad ajutiselt väikesteks karjadeks. Innaajal kohtuvad emas- ja isasloomad vaid lühikeseks ajaks. Oletatakse, et mõlemad partnerid otsivad üksteist üles haistmise abil. Paaritumisvalmis emane märgistab oma territooriumi erilise lõhnaga, mis on isase jaoks üheselt mõistetavaks signaaliks. Kui isane hakkab oma väljavalituga kurameerima, jalutab ta emase eest läbi, pea tahapoole pööratud ning näitab oma kaunist valget kurgualust.
Kui toitu on piisavalt, jääb tiiger oma ala piiridesse aastaringselt. Püügiloomade nappusel juhtub, et tiiger surmab ka suuremaid koduloomi ja koeri. Sarnaselt isatiigrile märgistab ka ematiiger oma territooriumi uriiniga või kraabib küüniste abil puukoort. Tiiger kontrollib regulaarselt oma lõigul ringi patseerides oma või teiste tiigrite jäetud märke. Lõhnatunnused omavad tähendust vaid püügiterritooriumi märgistamisel, ent võimaldavad ka erinevast soost tiigritel innaajal kohtuda. Omavahel ristuvad vaid emas- ning isasloomade lõigud, kuna isatiigrid kaitsevad oma territooriumi teiste isaste eest. Isased tiigrid elavad erakuelu, emased on harilikult seltsivamad. 3.TOITUMINE Suurele jõule ja teravatele meeltele vaatamata peab tiiger veetma jahti pidades pikki tunde, kuna õnnestumisega lõpeb vaid üks katse kümnest. Tiiger roomab tasahilju oma saagile lähedale ning jääb 10-25 m kaugusele
Emakakael (cervix uteri) emakakehast kitsam, tihkem, paksuseinaline moodustis, talitleb sfinkterina Jaguneb tupe-eesseks (portio prevaginalis) ja tupeosaks (portio vaginalis). Seda läbib emakakaelakanal (canalis cervicis uteri), millel on sisemine ja välimine emakasuue (ostium uteri: internal et externum). Emakakaelakanal on tavaliselt suletub limakorgiga, avatud on innaajal ja sünnituse vältel. Siseehitus: Serooskest (perimeetrium), selle alla jääb subserooskest. Lihaskest (müomeetrium) Limaskest (endomeetrium) veresoonterikas, paks, esinevad longitudinaalkurrud, seal paiknevad emakanäärmed. Asend ja kinnitumine: Emakakeha ja –sarved paiknevad sooleosade vahel, emakakael ulatub vaagnaõõneossa. Emakas kinnitub naaberstruktuuride külge järgmiste sidemetega: 1) Emakakinniti (mesometrium) abil vaagna dorsaalsele seinale. Emaka-,
päevas ronima kaksiratsi oma kergitatud tagupoolele. Päeva või paari pärast kaotab esimene isane oma paaritamisjõu ja mõni tema puhanumatest vendadest tõrjub ta kõrvale. Selline seksuaalne jõulisus mängib rahu hoidmisel väga olulist rolli. Indlev emalõvi on võimeline rahuldama kõiki oma "abikaasasid", ja kuna kõik nad kopuleeruvad temaga palju kordi, pole keegi isastest kindel, kes on tema järgmise kutsikapesakonna isa või isad. Ühte paari järgiti Serengetis innaajal järjest kaks ja pool päeva ja selle aja jooksul paaritusid nad, uurijate arvates, 157 korda. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105–112 päeva. Pesakonnas on tavaliselt 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud kutsikad on umbes 30 cm pikkused ja laigulised ning algul pimedad. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni
Ta haarab aeglaselt ujuvaid kalu ning vähilaadseid ja okasnahkseid, mida ta põhjast korjab. Kalaan kasutab kivi limuste kodade avamiseks. Ta asetab kivi rinnale nahakurdu ja kolgib sellega limuseid. Paljunemine. Kalaani innaaeg sõltub ilmastikutingimustest ning antud hooaja toiduvõimalustest. Pojad võivad sündida aastaringselt. Enamuse aastast elavad emas- ja isasloom eraldi karjades. Nad kohtuvad vaid lühikeseks ajaks innaajal. Paaritumise järel naasevad isased ,,meestekarjadesse". Emased koos poegadega elavad oma individuaalsetel lõikudel. Kalaani omapäraks on see, et nende tiinus võib väldata 6 kuni 12 kuud. Emasloom on võimeline loote arengut pidurdama nii, et poeg sünniks kõige soodsamal ajal, kui toitu on nii ema kui poja jaoks piisavalt. Kuigi on teada kaksikute sündimise juhtumeid, sünnib reeglina siiski vaid üks poeg emasel on raske kahe poja eest hoolitseda. Poeg tuleb
1-aastaselt lahkuvad pesapaigast, mis asuvad metsas, ning lagendikel läheb pullide lahkumisega 2 aastat aega. Sotsiaalne käitumine Metsades: emahirved on enamasti sotsiaalse käitumise keskmes, pullid aga alamal sotsiaalsel tasemel. Mägistel maadel elutsevad sigimises osalevad emahirved madalamatel nõlvadel, nooremad emased asuvad kõrgemal. Pullid suvel kõigekõrgemal, talvel aga laskuvad kõige madalamale. Innaajal võitlevad pullid domineerimise pärast isased kaitsevad vasikatega emaste haarmeid või neid ümbritsevat ala, seda nimetatakse liikuvaks territooriumiks. Ülejäänud ajal on emased ja isased hirved eraldi, emased veedavad talve viljakatel aladel. Suhtlemine Indleva pulli möire näitab pulli tugevust ja võimsust. Emahirved ja vasikad ei suuda nii möirata ning nende häält kutsutakse mökitamiseks
SUGU Täkk. Täkud on ruunamata isane hobune. Alla nelja aastaseid täkke kutsutakse täkksälgudeks. Täkk on võimsa kehaehitusega, neil on tugev kael ja jässakamad kui märad. Nende käitumine erineb märade omast. Nad on ümbrusest rohkem huvitunud ja sageli pakatavad energiast. Mära. Märad on emased hobused. Alla nelja aastaseid märasid kutsutakse märasälgudeks. Märad on tavaliselt saledama kehaehitusega kui täkud ning ka pingevabamad, kuid esineb ka vastupidiseid näiteid. Innaajal võivad märad olla raskesti talitsetavad ja häiritud. Ruun. Ruunaks nimetatakse steriliseeritud või kohitsetud isast hobust. Kohitseminne muudab hobuse sigimatuks, aga ruunad on pingevabamad kui täkud, ning see ongi peamine isaste hobuste steriliseerimise põhjus. NÄGEMINE Hobuse nägemine erineb inimese omast. Silmad asetsevad pea külgedel ja seepärast näeb hobune kummagi silmagarerinevaid kujundeid jasilmab peaaegu kõike enda ümber pead pööramata
Y-kromosoom kannab geeni, mis määrab, et sünnib poiss. Poiste rakkudes on üks Y- ja üks X- kromosoom, tüdrukutel aga kaks X-kromosoomi. Ülejäänud 22 kromosoomide paari, millesse inimese genoom on pakitud, on mõlemal sool samad. Y-kromosoomi kiire evolutsiooniline muutus ei tähenda seda, et mehed arenevad naistest kiiremini. Selle kromosoomi innovatsioon tundub kajastuvat mujal inimese genoomis. Simpansist arvatakse, et tema Y-kromosoom on kiiremini muutunud, kuna emane paaritub innaajal rühma kõigi isastega, nii et eri isaste seemnerakud võistlevad üksteisega. Paljud seemnerakkude tootmist suunavad geenid asuvad Y-kromosoomis. Nende mutatsioonid võivad paljunemist soodustada. Teadlased spekuleerivad, et samalaadne olukord oli ka varajase inimese puhul ja võibolla kestab see siiamaani. Võib olla ka nii, et looduslik valik näeb nii inimese kui simpansi Y-kromosoomi ühtse üksusena, nõnda et selle ühe geeni muutus mõjutab kõigi geenide ellujäämist
Kotülosaurustest said ilmselt alguse kõik ülejäänud roomajate rühmad. Roomajad on levinud kõikidel mandritel (peale Antarktise) ja kõikides kliimavöötmetes samuti (peamiselt soojematel aladel) meredes ja ookeanides. Roomajate levik minevikus hõlmas ka külmemaid piirkondi kui tänapäeval. Praegune asustus on seotud roomajate keskkonna temperatuurist sõltuva kehatemperatuuriga. Roomajate käitumine on keerulisem kui kahepaiksete oma, näiteks esineb innaajal võitlusi isaste vahel, mitmetel roomajatel esineb algeline karja-eluviis. Suur osa praegusaja roomajaid on lihatoidulised. Hülonoomus Tsejaia 3.2 ROOMAJATE ANATOOMIA Hästi on arenenud jäsemete luustik. Roomajate jäsemeied on kahte tüüpi - keha all või keha külgedel paiknevad. Neist viimane on primitiivsem tüüp, kuid esineb ka enamikul tänapäeva roomajatest
kokku kraabitud lehtede ja sambla hunnikul ning ,,koobas" selle peale tekib tänu tema ümber kuhjunud lumele. Karud magavad talveund novembrist kuni aprillini. Sellega seoses langeb nende kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuinak erineb talveunest selle poolest, et kehatemperatuur langeb vaid paari kraadi võrra (talveune puhul langeb see nullilähedaseks). Seetõttu võib karu ka keset talve üles ärgata. Sigimine Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Sügisel on pikk latentsusperiood (loote areng peatub teatud staadiumis). Pojad sünnivad enamasti jaanuaris, siis kui ema magab. Poegadega emakarud on kevadel viimased ärkajad. Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad, hambutud ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo. Paari nädala pärast arenevad kõrvad, kuu pärast saavad nägijateks. Pojad toituvad emapiimast
Seepia elab kuni 5 - aastaseks ning võib liikuda kuni 40 km/h. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada. Seepial on harjumuspärane eluviis: seltsivad, ujuvad parvedena, meelitades ligi arvukalt röövloomi delfiine, haisid ja mitmesuguseid kalu. Seepia pole ohustatud liik. Vahemeres püütakse teda liha pärast. Üheks püügimeetodiks on innaajal emaslooma konksu otsa ajamine, mis meelitab ligi hulgaliselt isasloomi, kelle kalamehed seejärel võrguga välja tõmbavad. Seepia asustab Atlandi ookeani kirdeosa, muuhulgas La Manche´i väina ja Vahemerd. Läänemeres seepia ei elutse. Innaaeg kestab kevadest suveni ning sellel ajal on isastel seepiatel silmatorkavad kreemikad ja purpursed ristivöödid. Kui isasloomale mõni teine seepia läheneb, tõstab ta ühe kombitsatest püsti. See on seemnerakkude liigutamiseks kohastunud kombits
sugurakke Sekundaarne viljakus, mida näitab looma võime sünnitada teatud hulk järglasi. 2. Sigade viljakust mõjutavad mitmed tegurid: · Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt (kehamass 120 kg ümber). Seega peaks ta aastasena juba esmakordselt poegima. Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. · Poegimiste aastasagedus. Normaalselt poegib emis 2 korda aastas, maksimaalselt (põrsaste võõrutamisel 5 nädalaselt) 2,3 korda. · Sigimisea kestus või sigimisvõime kasutamisaeg, s.o. poegimiste arv emise eluea kestel. Emiste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast, seda enam et sellele vastab ka emiselt minimaalselt nõutav nisade arv (12). Tavaliselt on noored emised vähemviljakad, 3.4. poegimisel saadakse aga
Sigimine - Jooksuaeg on septembris ja oktoobri alguses. End suvel nuumanud pullid kaotavad ettevaatlikkuse. Välimus muutub: sarved on kasvanud ja nahast puhastunud, kael muutub jämedamaks ja ilmub tumedamatest karvadest lakk, lõhnanäärmed aktiviseeruvad. Jooksuajal kujunevad suuremad haaremid isaslooma juurde,kes muidu elavad üksikuna. Territooriumi tähistatakse lõhnamärkidega, sarvedega ja jalgadega kraapides. Hirvepullidel toimuvad innaajal väga hirmsad lähivõitlused ja hukkub palju hirvesid. Pullidel on võimas möire. Tugevad pullid koondavad enda ümber haaremi ja viljastavad kõik valmisolevad emasloomad. Võrdväärsete pullide vahel toimub võitlus, mis võib surmaga lõppeda. Pullid ei söö jooksuajal ja kaotavad kuni veerandi kehakaalust. Tiinus kestab 8 kuud (230–240 päeva). Vasikad (1–2) sünnivad mai lõpul ja juuni alguses. Toitumine - Põhilise osa toidust moodustavad rohu- ja puhmarinde taimed
tegurid. Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul (ööpäevased massiiibed võõrutamisest kuni paaritamiseni 500–600 g ja enamgi) on nende kehamass 110–120 kg ümber. Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. Arvatakse, et sellega on võimalik esimest pesakonda suurendada kuni 3 põrsa võrra. Pesakonna suurus võrdub munasarjadest vabanenud ovotsüütide arvuga, millest on maha arvatud hävinud munarakud, idulased ja looted. Mainitud kaod sõltuvad emise puhul olulisel määral söötmisest ning intervallist poegimise ja taastiinestumise vahel, s.o. emise bioloogilise puhkeaja pikkusest. Viimase optimaalseks pikkuseks peetakse 5 nädalat (4–6)
Tänapäeval seemendatakse enamus lehmi kunstlikult, loomulikku paaritamist kasutatakse vähe. Kunstliku seemenduse eeliseks on on võimalus saada ühelt pullilt palju kordi rohkem järglasi, kui loomuliku paaritamise korral. See omakorda võimaldab hoida kokku pullide ülalpidamisele tehtavaid kulutusi ja teiselt poolt annab võimaluse valida pullide hulgast parimad (paremate ja kõrgema toodanguga vanemate järglased). Lehm või mullikas paaritatakse või seemendatakse innaajal. Ind on emaslooma seisund sel ajal, kui ta on viljastatav. Inna tunnused: Lehm ammub, on rahutu, võib jätta osa sööta söömata, piimatoodang võib väheneda ja maitse muutuda (muutub piima keemiline koostis). Lehmad hüppavad üksteisele selga ja taluvad meelsasti teiste loomade pealehüppamist. Indlevad loomad moodustavad suuremas karjas gruppe, millega liitub ka mitteindlevaid loomi, kes hüppavad meelsasti indlejatele selga, aga ei talu tavaliselt endile peale hüppamist
Kõige suuremad folliikulid on tertsiaarsed e Graafi folliikulid – otsüüt paikneb ühes folliikuli servas munakühmus Suur, follikulaarvedelikuga täitunud follikulaarõõs Ootsüüti ümbritseb läbipaistev tsoon, epiteelirakkude kiht e kiirpärg ja kogu folliikulit ümbritseb kahekihiline teeka Tertsiaarsed folliikulid saavutavad lõpliku suuruse innaajal (läbimõõt lehmal 1,5cm – märal kuni 7cm) Tavaliselt on koduloomade folliikulid ainumunalised e uniovulaarsed, ainult kassil ja koeral on mitmemunalised e multiovulaarsed folliikulid Munasarjas võime näha atreetilisi folliikuleid, mis tekivad sellisel juhul, kui folliikul ei ole lõpuni arenenud Ovulatsioonil paiskub tertsiaarsest folliikulist välja sekundaarne ootsüüt koos kiirikpärjaga
suguteedesse sattunud mikroobide (emist on poegimisel abistatud, pole kinni peetud puhtusnõuestest) tõttu võib emisel tekkida emakapõletik e metriit, mis põhjustab hiljem emaka limaskesta kroonilise põletiku (endometriit) Sperma bakteriaalne saastatus - Madala viljakuse ja suure embrüonaalse suremuse põhjuseks võib olla ka sperma bakteriaalne saastatus (kunstliku seemenduse korral). Innaajal ja pärast munarakkude viljastumist tekib emakas 14 spetsiifiline kaitsereaktsioon mikroobse saastatuse vastu, mis võib nõrgeneda, kui emise suguteedesse satub liigselt patogeenseid mikroobe. Seega tuleb sperma käsitsemisel ja emise seemendamisel täita kõiki sanitaarnõudeid.
annaabi.ee 
