MEREANNID REFERAAT (0)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Allan Jürgens
021K
MEREANNID
referaat
Tallinn 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
HOMAAR 5
SEEPIA 13

SISSEJUHATUS

Mereand on üks enim kõneainet tekitav ning populaarne toiduaine , ilma milleta ei eksisteeriks Vahemaade arenenud toidukunsti meisterlikkust. Mereandide saab kas vihata või armastada , vahepealset varianti pole. Mina isiklikult jumaldan mereande ning pean ennast paadunud fänniks.. Enamjaolt arvatakse ,et mereannid on miskid rõvedad molluskid , mida ilma närimata alla peab libistama või siis krevett ja kogu moos. Selles referaadis toongi välja meremaailma suurimad staarid !
KREVETT

Krevett ehk süvameregarneel on soolases ja magedas vees elav väike koorikloom ,kellele sobib nii jahe , kui ka soe vesi.
Krevette on ligikaudu 160 liiki , kuid kõik ei ole söödavad ega maitse ühtemoodi.
Peamised krevetikasvatajariigid on USA,Jaapan,Tai ja Taiwan . Suurimad krevetisööjad ongi ameeriklased ,kes tarbivad aastas ligi 2,3 miljonit kilogrammi krevette.
Krevetil on pikk lihaseline tagakeha , viis paari jalgu ja kaks pikka tunnalt. Mõned krevetiliigid sünnivad isastena ja muutuvad 18. Ja 30. Elukuu vahel emasteks. Sõltuvalt liigist võib kreveti tugev ja pool-läbipaistev liha olla roosa , kollane,hall,pruunikas,punakas või tumepunane.
HARILIK SÜVAMEREGARNEEL (pandalus borealis ) on üks krevettide tähtsamaid liike . On umbes 7-10 cm pikk ja punakasroosat värvi . Tuntakse ka kui roosa krevett.
HIIGEL -TIIGERKREVETT (penaeus monodon) on teine väga tähtis liik , mis on enimlevinud ja kasutatav Kaug-Idas. Ka mustaks tiigerkrevetiks kutsutud hiigel-tiigerkrevett on 15-30cm pikk.
USA’s hakati 1983. Aastal krevette n-ö taastootma. Purustatud ja jahvatatud krevetiliha kuumutatakse mõni sekund tugeva surve all spetsiaalses masinas ,et valkusid omavahel siduda . Saadud massist vormitakse seejärel suur krevett , mis paneeritakse ja külmutatakse. Sellise krevetimasinaga suudetakse toota tuhandeid odavaid krevette tunnis

HOMAAR

Homaar ehk merivähk ehk merevähk (Homarus) on perekond homaarlaste sugukonnas, kuhu kuuluvad Euroopa ja Ameerika homaar. Meresügavustes elava vähkide klassi suurim esindaja võib olla üle 80 cm pikk. Varem loeti homaaride sugukonda ka Homarinus capensis, kuid 1995. aastast asub see uue perekonna – Homarinus – all.
Homaaril on viis paari jäsemeid , neist esimese paari otstes on väga tugevad sõrad . Üks sõrg on suurem ja kohastunud merisiilikute rüü ja muude molluskite karpide purustamiseks . Teine , õhem lõikesõrg , aitab kalade ja teiste saakloomade keha tükkideks jaotada. Varrelised liitsilmad tagavad avara vaatevälja .Liha poolest eelistatakse emaseid homaare ,eriti just munemise ajal . Emaste homaaride suur eelistamine siiski mingit ohtu liigile ei tekita , kuna nüüd kasvatakse neid hiigelsuurtes kasvandustes
Homaar vahetab viie aasta vältel kuni 12 korda kesta , ning täiskasvanuna kaalub homaar umbes 500 gr ja on vähemalt 30 cm pikk. Söögiks kasutatakse umbes 30 % homaarist.
Homaaride perekonda kuuluvad kaks liiki, kes on teineteisega väga sarnased. Tavaliselt eristataksegi neid geograafilise leviku järgi: euroopa homaarid on levinud Atlandi ida- ja ameerika homaarid Atlandi lääneosas.
-ameerika homaar (Homarus americanus)
-euroopa homaar (Homarus gammarus)
KRABI

Krabi elab nii soolases kui ka magedas vees . See võitlushimuline ja osav kiskja redutab tavaliselt kivistel aladel , vetikate keskel ja kaljulõhedes . Kui krabi jalg juhtub viga saama , siis hülgab ta oma jäseme ,mis kasvab kolme kestamisaja vältel tagasi.
Krabil on kumer koorik ning tagakeha on kõverdunud rindmiku alla.
Ehkki krabil on vähe liha , on veerand tema kehast söödav , sealhulgas keha ,jalad ,sõrad , maks kui ka koorikualune kreemjas aine. Lahja valge liha on kiuline ja maitsev. Ligi 4000 krabiliigist on tuntumad rannakrabi,harilik taskukrabi , sametine ujuvkrabi , roosa ämblikkrabi , lumekrabi , dungenessi krabi ja tavaline sinikrabi !
Tavaline rannakrabi on sage rannakülastaja . Tavaliselt vähe liha ja kaalub umbes 200 grammi. Haruharva müüdavat tavalist rannakrabi kasutavad kalasportlased söödana.
Harlik taskukrabi elutseb kivistel ja liivastel rannikutel ning suudab sukelduda kuni 100 meetri sügavusele . Tema ümar ja punakaspruun koorik on tavaliselt 10-20 cm läbimõõduga , kuid see võib ulatuda ka 40 cm’ni.Omast kogemusest võin öelda ,et krabi oma liha on ülimaitsev . KÜSIGA MINULT KOORIKUT NÄHA !
Sametine ujuvkrabi on 8-15 cm pikk , tema koorik ja jalad on kaetud sametiste karvadega . Tema kega katavad sinakad laigud ja tema liha on väga hinnatud.
Roosa ämblikkrabi elab rohkem kui 50m sügavuses liivastel merepõhjadel . 10-20 cm pikkused . Ka ogaja krabina tuntud on ta nagu nimigi ütleb ogaline. Nimetus tuleb sellest ,et tema jalad meenutavad ämbliku omi. Suurepärane liha !
Lumekrabi kuulub ämblikkrabi perekonda . Tema koorik on peaaegu täiuslikult ümar . Jalad on pikad ja veidi lamedad . 13 cm pikkune ja ligi 1,25 kg kaaluv lumekrabi elab külmas ja sügavas vees (20-700 m)
Dungenessi krabi elab külmas vees ja kasvab kuni 23 cm pikkuseks. Ta võib kaaluda kuni 1,8 kg ja koorik on pruuniga värvusega. Müüdakse mitmetel viisidel ning väga hinnatud.
Tavaline sinikrabi on väga menukas USA’s .Enamasti 15-20 cm sinikrabi elab Atlandi ookeani rannavetes . Pehme liha ning väga maitsev.
NORRA HOMAAR ehk LANGUSTIIN

Meresügavustes elav Norra homaar sarnaneb väikse homaari või suure krevetiga . Teda tuntakse ka norra salehomaarina või dublini lahe krevetina. Inglased ütlevad tema kohta Scampi.
Norra homaar on 8-25 cm pikkune , tal on suured esileulatuvad silmad , kaks väga pikka tunnalt , peenike keha ja pikk saba. Erinevalt teistest koorikloomadest muudab norra homaar vähem oma värvust kuumtöötlemisel.
JÕEVÄHK
Jõevähk on ablas ja agressiivne magevee koorikloom , keda võib leida jõgedest , ojadest , järvedest ja tiikidest. Talle meeldib redutada kivide vahel. Eriti menukas Euroopas ja USA lõunaosas. Jõevähke on 300 liiki aga ainult mõned on söömiseks piisavalt suured . Jõevähk on enamasti 6-14 cm pikk , kuid mõned austraalia jõevähid võivad kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Müüdavad vähid on circa 10 cm.
OGAJAS MERIVÄHK

Sarnaneb homaarile , kuid tema koorik on okkaline . Tema inglisekeelne on spiny lobster. Sooja vett eelistav ogajas merivähk veedab tavaliselt aega kaljude või vetikate vahel . Ogajat merivähki võib leida aega veetmas Atlandi ookeanist , Aadria merest , Vahemerest ja Vaiksest ookeanist.
KARBID

Karbid kuuluvad limuste ehk molluskite hõimkonda ning on suguluses nii tigude kui ka tindikalaks hüütavate seepiatega. Karbid on maailmameres, samuti jõgedes ja järvedes üpris laialt levinud loomad, kelle liikide üldarv ulatub 15 tuhandeni. Maismaal karpe ei ela. Karbid, nagu kõik teisedki limused, koosnevad peast , kotikujulisest kerest ning jalast, mis kujutab enesest kere paksenenud ja laienenud kõhtmist seina. Limustele on iseloomulik tugev mineraalainest koosnev koda, mis sageli katab looma kogu keha. Seestpoolt toetub kojale mantel - nahakurd, mis ripub keha seljapoolelt külgedele alla. Kere seinte ja mantli vahele jäävat ruumi nimetatakse mantliõõneks, kus asuvad lõpused ja kuhu avanevad eritiselundite välisavad koos pärakuga. Koda koosneb mitmes kihis paiknevatest lubjakristallikestest ja erilise orgaanilise aine- konhioliini kihist . Kõikidel limustel on enam või vähem selgelt eristunud pea, kus paikneb suuava, aga ka mitmed kombitsjad jätked ja silmad. Silmad võivad areneda ka mantli serval , aga asetseda ka seljal või kombitsate tipul.
Tavaline viilkarp ei lepi mingi koopaga, vaid ehitab endale koguni mugava pesa. Erilist liimitaolist ainet kasutades kleebib ta kokku limuste kodade kilde, kivikesi ning muud materjali. Kui selline pesa on kusagile kinnitatud, vooderdab viilkarp selle seestpoolt samast liimainest valmistatud võrgendiniitidega. Saadud mugavasse pessa asubki viilkarp elama, pistes sealt välja vaid oma mantliservade ääre, mis tekitab vajaliku veevoolu, mis tagab karbile niihästi hapniku kui ka toidu.
MERIKÕRV

Ürgteoliste seltsi kuuluvad merikõrvad on oma nime eest võlgu kujult kõrva meenutavale kojale. Oma erakordselt suure ja laia tallaga jala abil imeb merikõrv end kivide külge nii kõvasti, et peab vastu ka kõige jõulisemate lainete löökidele. Aluspinnalt saab seda tigu eemaldada ainult peitli abil, mis surutakse looma jala talla ja kalju pinna vahele. Merikõrva püütakse tema maitsva liha ning ka koja pärast, mis on väärtuslik tooraine mitmesuguste pärlmutrist nipsasjade valmistemiseks. Mõnikord leitakse merikõrvade kodadest ka hinnalisi pärleid.
OHTLIKUD TEOD

Soojasid meresid asustavad koonuskodalased on eriti huvitavad oma hästiarenenud mürginäärme poolest, mis varustab mürgiga omapärast “harpuuni”, mida see tigu kasutab toiduks olevate kalade püüdmisel. Koonuskodalase mürk on ohtlik ka inimesele, tekitades kergematel juhtudel ägedat nahapõletikku. Väga tihti võib koonuskodalase mürk kutsuda esile ka halvatuse ning inimese kiire surma.

SEEPIA

Rannikulähedastes vetes kuni 200m sügavusel elavad seepiad on jätnud inimkultuuri ülisügava jälje. Nimelt valmistatakse selle looma tindivedelikust sügava pruuni tooniga värvi- seepiat. Ka on inimesed sajandite vältel kasutanud seepiatest valmistatud tinti. Loomulikult pole seepiatel inimestest ega nende kultuurist külma ega sooja. Oma “tinti” vajavad nad vaenlaste eest pääsemiseks. Paisates põgenedes välja tindipahvaku, vajub see vees musta pilvena laiali, andes põgenejale võimaluse sellise “suitsukatte” varjus jalga lasta. Tindivedeliku värvimisvõime on haruldaselt suur. Viie sekundi vältel väljapaisatud tindi abil värvib seepia kogu vee 5500-liitrises paagis, hiidkalmaar on aga suuteline sogastama vett sadade meetrite ulatuses. Eriti meisterlikult kasutab oma tinti pisiseepia, kes paiskab välja tindiportsjoni, mis võtab seepia kuju. Kui ründaja pettusest aru saab, on mõneks ajaks värvituks muutunud ehk “lahti riietunud” pisiseepia näitelavalt kadunud
Seepiate helenduvad valgusorganid on maailma kõige ökonoomsemad valgustid. Seepia tindipauna süvendi põhi on kaetud helkivate rakkude kihiga . Sellel “taskulambil” on ka valgust koondav sültjas läbipaistev lääts. Kui seepia peab vajalikuks oma lambi kustutada, eritab ta mantli õõnde pisut tindivedelikku, mis valgub valgustandvale kihile ning “ kustutab ” selle.
KALMAAR

Kalmaarid on kiired ujujad ning väga võimalik, et kõigist mereloomadest kõige kiiremad. Isegi väikesed kalmaarid arendavad kiirust kuni 55 km/h. Õige mitmed kalmaariliigid aga on suutelised ka lendama. Üks niisuguseid on heeringa suurune lendkalmaar, kes kas saaki jälitades või vaenlase eest põgenedes sageli veest välja hüppab, jätkates liikumist vee kohal liueldes. Arendanus vees maksimaalselt reaktiivjõudu, on lendkalmaar suuteline vee kohal läbima kuni 50 meetrit ning seda sageli 4-5 meetri kõrgusel veepinnast.
Loomariigi kõige kohutavamad jõukatsumised leiavad aset meres, arvatavasti umbes ühe kilomeetri sügavusel või sügavamalgi. Osapoolteks nendes võitlustes on kašelott ja hiidkalmaar. Võitjaks osutub tavaliselt kašelott, kes haaranud kalmaari kinni, tirib selle sügavusest pinnale. Kuna aga peajalgne pole võimeline oma keha siserõhku nii kiiresti reguleerima kui kašelott, kaotab kalmaar võitlusvõime ning vaal pistab ta nahka. Kuid enne lõpplahendust leiavad vetesügavuses aset dramaatilised sündmused, millest annavad tunnistust vaalade kehale, eriti pea ümbrusse jäänud haavad.
Vabal tahtel ei tõuse hiidkalmaarid kunagi mere pinnakihtidesse, sest süvamereloomadena ei talu nad madalat rõhku. Ent kui mõnede meremeeste jutud paika peavad, olla 3.juulil 1874.a. hiidkalmaar rünnanud India ookeanis tuulevaikuse kätte jäänud 150-tonnise veeväljasurvega purjelaeva “Perle”. Nimelt märganud keegi madrustest eemal kobrutavat vett, läkitanud sellesse kohta harpuuni, mis tabanud hiigelsuurt looma. Haavatud kalmaar sööstnud laeva kallale, kahmanud oma haarmega selle mastist ning tõmmanud laeva ümber. Haarme pikkus olnuvat 30 meetrit. Selles ründes, mis tegelikult oli ju kalmaaripoolne hädakaitse, olevat hukkunud pool laeva meeskonnast.
KASUTATUD KIRJANDUS
Internet
Raamat „ Toiduained maailmast“
Oma pea