VETIKAD Kalev Peil 8b Vetikad 1. Ehitus 2. Elupaik 3. Vetikate paljunemine 4. Mittesuguline paljunemine 5. Suguline paljunemine 6. Sümbioos 7. Eestis elavad vetikad 8. Vetikate õitsemine 9. Kokkuvõte 10. Kasutatud allikad Ehitus 1. Vibur 2. rakukest 3. rakutuum 4. silmtäpp 5. vakuool 6. tsüutoplasma. Elupaik 1. Veekogudes 2. niisked kohad maismaal 3. piisav valgus 4. magevetes 5. merevetes. Vetikate paljunemine Vetikad paljunevad eostega või suguliselt, on ka erinevaid paljunemis viise näiteks: mittesuguline paljunemine ja suguline paljunemine Sümbioos Elavad seeneniidistikkudes, vetikad annavad taimele vett ja toitained. Eestis elavad vetikad Eestis on kõige rohkemüherakulisi rohevetikaid näiteks: põisadru ja lehtadru Vetikate õitsemine Võib tuua kaasa veeloomade hukkumise, väheneb veeläbipaistvus, kiire muda settimine Pildid
Haugi ladina keelne nimetus on Esox lucius, kuulub hauglaste sugukonda ja on lõheline. Keskmiselt on 30 80 cm pikkune, kaalub kuni 20 kg (tavaliselt 0,3 2,5 kg). Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Levinud on haug kogu Põhja-Euroopas. Eestis elab sisevetes: pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes ning ka riimivees. Elutseb veetaimetihnikus on erakliku eluviisiga ning päeval tegutsev röövkala. Toitub peamiselt ahvenatest, kiiskadest, latikatest, viidikatest, suuremad haugid söövad isegi konni ja pardipoegi. Toidupuudusel võivad süüa isegi nõrgemaid liigikaaslaseid. Haug koeb kohe peale jää sulamist aprillis mais, madalas umbes 50 cm sügavuses vees
Kilu Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja
Referaat ,,KILU" 06.04.09 Õpilane Diaana-Gerttu Nooren Klass 7C Õpetaja Inga Kast Tallinna Pelgulinna Gümnaasium SISUKORD LK. 2-3 ,,Kilu liigikirjeldus" LK. 4 ,,Pildid kiludest" 1 KILU LIIGIKIRJELDUS Välimus: Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Elutingimused: Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kudemine: Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala
SEEPIAD ELUVIIS Kõik peajalgsed on eranditult mereloomad. Nad elavad ainult ookeanides ning normaalse (ehk okeaanilise) soolsusega meredes. Seepia elutseb madalates merevetes. Ta eelistab liivase põhjaga piirkondi. Päeval lesib merepõhjas kivide vahel peidus. Tema värvus maskeerib teda suurepäraselt. Öösel ujub välja jahti pidama. TOITUMINE Öösiti püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud. Kui saak vastavas kauguses paikneb, sirutab seepia enda
Isegi herbaariumis heledaks pleekinud taimed muutuvad pärast täielikus pimeduses hoidmises uuesti tumedaks. (Trei, 1991) EHITUS Punavetikaid on olemas nii üherakulisi kui ka hulkrakseid. Viimane neist on tavalisem. Kõikide hulkraksete punavetikate talluse aluseks on rakuline niit, mis võib olla harunenud, lame ja terveservaline või lõhestunud ja liigestunud plaatidena. Tallused on suuruselt väga erinevad, mikroskoopilised kuni 1-2 meetri pikkusued. Eesti merevetes kasvavad põõsakujulised punavetikad, väheste eranditega. Rakulise niidi koorkiht ehk assimilatsioonikiht eritab rakkudevahelist ainet, mis seob niidid ühtseks koeks. (Trei, 1991) Rakkude keskosas asub suur vakuool, tsütoplasma on viskoosne ja paikneb seinmiselt. Rakukest koosneb kahest kihist seesmisest tselluloosikihist ja välimisest pektiinkihist. Pektiinkiht koosneb pektiinhapete kaltsiumi ja magneesiumi sooladest. Pektiinainete rühma kuuluvad ka erilised
Suurim pikkus on emastel haugidel 1,75m (Soomes), isastel 0.90m, mass emastel 34 kg ja isastel 10,15kg. Eestis on pikim püütud haug 122 cm. Keskmiselt elab 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid.Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta vanuseks. Levik ja elupaik Haug on levinud kogu Põhja-Euroopas, Põhja- ja Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis elab sisevetes pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes. Haug on suhteliselt paikne kala, kes hoidub enamasti kalda lähedale taimestikku või teistesse varju pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes elavad avavees ja jälitavad pisemaid parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. Eluviis ja toitumine Haug on erakliku eluviisiga, kes veedab aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes.
Sügisräim on suhteliselt vähearvukas; mõlemad moodustavad paikseid asurkondi. Räim on Läänemere tähtsaim töönduskala. Räime turustatakse värskelt, suitsutatult, konserveeritult, ka soolatult. Soolaräime nimetatakse silguks. 2007 valiti räim Eesti rahvuskalaks. -3- -4- 2. Kilu Kilu ( Sprattus sprattus balticus ) on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja
Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu. KILU Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja.
) keeles Rahvapäraseid Havi, aavi, avi, purikas, purik. nimesid Kehamõõtmed Keskmine pikkus 30...80 cm, emased on suuremad kui isased. Eestis on pikim püütud haug 122 cm. Kehamass Kaalub tavaliselt kuni 0,3...2,5 kg, suurimad isendid võivad olla isegi 20 kg. Levik Levinud kogu Põhja-Euroopas. Eestis elab sisevetes: pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes. Arvukus Haug on Eesti sisevete levinuim kalaliik. Elupaik ja -viis Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Toitumine Haug on röövkala
Vaatamata sellele, et meres pole kindlaid ,,piire", võib Läänemere kalafauna jaotada sellegipoolest kolmeks suureks koosluseks: avaveekooslus, kes asustab valdavat osa põhjakihist kõrgemal asuvast veemassist; põhjakooslus, kes elab põhjavööndis (ökoloogilises piirkonnas mere põhjas), ning litoraalne ehk rannikukoondis. Kilu Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub
balticus) on väike, saleda kehakujuga, sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu pikkus ulatub kuni 17 cm-ni ja mass kuni 28 grammini. Ühtlasi liigitatakse kilu Euroopa rannikumere heeringlaste alla. Antud kalaliiki leidub peamiselt Atlandi ookeani kirdeosas ning ka suuremas osas Läänemerest. Liik ei levi vaid Põhjalahes ja Soome lahe idaosas. Kilu on ka Eesti merevetes laialdaselt levinud. Kala ise ei elutse kunagi kallaste lähedal. Kogu oma elu veedab liik avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille kogupikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kala leviku määravad talvitumistingimused ja üldine soolsus, kuna viimasest sõltub kudemise edukus. Seda seetõttu, et liiga madala soolsuse tagajärjel võib mari hukkuda. Marja areng aga saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsuse korral vajub aga mari põhja
Talveperioodil jäävad nad 70-100 meetri sügavusele, tõustes kevadel ja suvel soojematesse ülemistesse kihtidesse, ning tõmbuvad sügisel taas sügavamale. Kilu seljauim on kõhuuimest taga pool. Ta kõht on saagjas. Kilu on omaette kalaliik. Ta veedab terve oma elu avamerel ja ei tule mitte kunagi ranniku lähedale. Kilu veedab talve väheliikuvates parvedes kuni 100 meetri sügavusel merepõhjas. Kilu on kuni 14 cm pikk. Ta koeb avamerel. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud. Temast tehakse konserve ja vürtsikilu. Eesti vetest püütud vanim kilu tabati Soela väina piirkonnast 1976. a ja see oli kahekümnesuvine (19+). Samal aastal tabati Ahvenamaa juurest 21 aastane kilu, mis on ilmselt ka rekordvanuseks kogu euroopa kilu jaoks. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest
ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. SÜGISRÄIM. KILU. Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. VINTRÄIM. 13
Üks tavalisematest peajalgsetest on harilik seepia (Sepia officinalis). Seepiateks nimetatakse ka perekondi Rossia ja Sepiola. Kõik need kuuluvad rühma Sepioida. Tema lähisugulased on ka näiteks laevukesed (Nautilus) ja paberlaevukesed (Argonauta). Seepia ehk tindikala (Sepia officinalis) on loomade perekond limuste hõimkonna peajalgsete klassi kümnehaarmeliste seltsist. Nende perekonda kuulub umbes 90 liiki. Seepiad elavad väga soolaste merede pelagiaalis. Seepia elutseb madalates merevetes. Ta eelistab liivase põhjaga piirkondi. Päeval lesib merepõhjas kivide vahel peidus. Tema värvus maskeerib teda suurepäraselt. Öösel ujub välja jahti pidama. Ta püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Seepia liigub pikkamööda edasi keha külgedel paiknevate uimede abil, mis lainetades teda edasi viivad. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud
Selle informatsiooni põhjal on grupi liikmetel võimalik teha edasisi oletusi tuleviku suhtes. Vastuste kõrvutamise ja ekspertide oletuste küsimise toiminguid korratakse nii kaua, kuni grupi liikmete vahel hakkavad tekkima ühised arvamused ja oletused ning seejärel kasutatakse saavutatud tulemust prognoosina. [2] Delfi meetodi kasutust saab illustreerida järgneva näitega: ettevõte, mis tegeleb nafta kaevandamisega merevetes, soovib teada saada, millal oleks võimalik veealuste platvormide kontrollimiseks kasutusele võtta tuukrite asemel robotid. Esimese sammuna tuleb ettevõttel ühendust võtta mitmete ekspertidega, kes peaksid olema antud tootmisharu erinevate valdkondade esindajad (tuukrid, laevade kaptenid, naftaettevõtete insenerid, robotite tootjad ja robotite hooldamisega tegelevad spetsialistid. Esimese küsitlusetapi järjel võib ekspertide arvamus hõlmata väga pikka perioodi (näiteks
Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju. Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest. Jõeforellil on kõrgelt hinnatud liha, kuid ta on ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mis on tingitud jõgede tõkestamisest tammidega ja metsatöödest jõe kallastel. Looduskaitse alla ei kuulu. Kilu Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja
kuulub värvuliste seltsi. Järgnevad kurvitsalised (71 liiki), hanelised (37), haukalised (27), kakulised (12), toonekurelised (10) jt. Nüüdisajal on Eestis kindlaks tehtud 64 imetajaliiki. Esindatud on putuktoiduliste, käsitiivaliste, näriliste, jäneseliste, kiskjaliste, loivaliste, vaalaliste ja sõraliste selts. Nimekirjale lisanduvad eksikülalistena kolm vaalaliiki – küürvaal ehk pikkloib-vaal ja silmikdelfiin ehk afaliin (mõlemaid kohati Eesti merevetes 19. sajandil) ning valgevaal (nähti meie vetes 20. sajandi algul ja 1985. aastal). Viimastel aastakümnetel puuduvad andmed unilaste kohta. Ohustatud ja kaitsealused selgroogsed Eesti virtuaalses punases raamatus (2008) kasutatud kategooriate järgi kuulub Eestist hävinute hulka üks liik (euroopa naarits), äärmiselt ohustatud on 12, ohustatud 11, ohualtid 28, ohulähedased 39 ja puuduliku andmestikuga 42 liiki, Looduskaitseseaduse
annaabi.ee 
