Limused (1)

SISSEJUHATUS
Käesolev töö on tehtud referaadina. Töö eesmärgiks seadsin vaadelda limuseid, millistesse klassidesse nad jagunevad ning milliseid alamklasse leidub. Samuti annan ülevaate milline on limuste tähtsus, millised nad välja näevad, millest toituvad ja kus elavad. Limused on ka sellepärast huvitav hõimkond, et nende põlvnemises on veel palju ebaselget ja see nõuab veel palju täpsustamist. Mina võtsin töös aluseks põhiliselt klassikaliste vana süsteemi.
1
ÜLDISELOOMUSTUS
Limused ehk molluskid moodustavad selgesti piiritletud loomarühma. Limuste hõimkonda kuuluvad järgmised klassid : teod ehk kõhtjalgsed, soomuslimused, vagellimused , torbiklimused, karbid ehk liistaklõusesed, lasnjalgsed ja peajalgsed . Limustel on hulk ainult neile iseloomulikke tunnuseid. Nende keha koosneb peast , kotikujulisest segmenteerumata kerest ja jalast . Jalg kujutab endast kere paksenenud ja laienenud kõhtmist seina. Limustele on väga iseloomulik tugev mineraalainetest koda, mis katab sageli kogu looma keha. Seestpoolt naaldub kojale mantel – nahakurd, mis ripub keha seljapoolelt külgedele vabalt alla. Kere seinte ja mantli vahele jäävat ruumi nimetatakse mantliõõneks. Seal asuvad hingamiselundid – lõpused – ja sinna avanevad erituselundite välisavad ning pärak. Enamikul juhtudel ei ole neil välis- ega sisemetameeriat. Limuste jala, koja ja teiste elundite kuju ning ehitus, samuti talitlus on hõimkonna piires väga muutuvad ning võivad erinevate klasside esindajatel olla väga erinevad. Paljudel juhtudel koda kattub mantliga ja muutub osaliselt või täielikult seesmiseks, millega seoses ta tavaliselt väheneb mõõtmeilt, kuid võib ka vahel täielikult redutseeruda. Ja lõpuks, ühtedel vormidel on jalg roomamiseks; teistel vormidel on jalg elundiks; kolmandatel on jalg teisendunud ujumiselundiks; neljandatel on ujumiselundiks moondunud vaid jala tagumine osa. Esineb ka selliseid limuseid, kes täisealistena on täiesti liikumatu eluviisiga , veetes kogu elu mingile esemele kinnitunult. Kõigist neist teravatest erinevustest hoolimata võib võrdlevanatoomilise uurimise alusel ja eriti arenguandmete põhjal konstateerida kõikide limuste organisatsooni ühtsust. Kõikidel limustel peale ühe klassi esindajate on enam või vähem selgelt eristunud pea, kus paikneb suuava. Limuste mõnede klasside esindajatel on mitmes suhtes väga suur tähtsus. Näiteks paljud karbid on filtreeriva toitumisviisiga. Sellega puhastavad nad veekogu vett hõljeainetest. Karbid ning mõned teod ja peajalgsed on põhiliseks toidukomponendiks töönduslikult tähtsatele kaladele , lindudele ja mereimetajatele. Nende klasside esindajad olid toiduks ürginimestele ja mõned neist (näiteks auster , rannakarp, korvkarp, kammkarp, viinamäetigu, kaheksahaarmelised peajalgsed jt.) on säilitanud selle tähtsuse meie päevani. Karpide ja tigude kojad on pärlmutri tooraineks ja mõned karpidest tekitavad pärleid. Limustel on suur tähtsus ka juhtkivististena.
2
Limused on küllaltki laialt levinud selgrootute loomade rühm, nad elavad nii maismaal kui ka veekogudes. Kokku on neid rohkem kui 120 000 liiki. Kõige levinumad limuste klassid on teod, karbid ja peajalgsed. Tigudele ja karpidele on iseloomulik koda. Peajalgseid võib ära tunda kotikujulise keha ja haarmete järgi. Tigude ja karpide suurus jääb tugevasti alla peajalgsetele - suurimad peajalgsed on kuni 18 meetrit pikad. Teod ja karbid erinevad omavahel eelkõige koja ehituse poolest. Karpide koda koosneb kahest poolmest, kuid tigude koja moodustab keerdunud lubirüü.
3
KLASS: VAGELLIMUSED
Vagellimustel puuduvad kojad. Nad on eriti lähedases suguluses soomuslimustega, kellest nad siiski palju erinevad, mistõttu neid eraldatigi iseseisvaks klassiks. Vagellimuse keha pikkus ületab laiuse mitu, vahel isegi palju kordi . See põhjustabki vagellimuste mõningast välist sarnasust ussidega. Enamikul vagellimustel kulgeb kõhupoolel kitsas vagu ehk renn . Veokeses asub tavaliselt peenike nahakurd. See on limuse moondunud jalg, kuid tal puuduvad siiski limuse jalale iseloomulikud tugevasti arenenud lihased. Iseloomulik on ka vagellimuste keha katete ehitus. Mõnikord on need lihtsad terava tipuga okkad, teinekord soomused ; kord on nad naaskelteravad, kord suuremal või vähemal määral nüri otsaga, kord teravad kui nuga .
Vagellimused elavad mitmesugustel sügavustel. Nad elavad kas mudasel merepõhjal või hüdraloomade ja õisloomade kolooniates, süües nende polüüpe. Vagellimused on levinud maakera peaaegu kõikides meredes Arktikast Antarktikani. Nende liikide arv on suhteliselt väike.
Vagellimuste toidu koostise ja toiduhankimisviisi kohta on andmeid väga vähe. Paljudel liikidel osutus sooltoru selle sisaldise uurimisel tühjaks.
4
KLASS: SOOMUSLIMUSED
Soomuslimuste klassi kuuluvad omapärased mereloomad. Enamikul soomuslimuste liikidel on piklikovaalne keha. Nende kumer selg on kaetud kojaga . Soomuslimuse alumisel , kõhtmisel küljel paistab lameda tallaga lihaseline jalg. Jalg talitleb liikumiselundina ning jala abil kinnitub loom tihkelt kivide, kaljude, lubivetikate ja muude sarnaste esemete külge. Keha eesotsal paistab silma poolketta kujuline pea. Soomuslimused on vagellimustest üldiselt palju suuremad. Soomuslimuste, nagu teistegi limuste hõimkonna esindajate koda eritatakse mantli poolt ja igaüks tema kaheksast plaadist koosneb mitmest kihist. Soomuslimustele on iseloomulik täiesti eripäraste kojasilmade olemasolu. Kojaplaatide kasvades tekivad nende serval pidevalt uued silmad, ja see jätkub peaaegu kogu looma elu vältel. Ühel isendil võib silmade arv ületada 11 tuhandet . Kõige intensiivsemalt on soomuslimustel värvunud keha selgmine pool, mis on sageli ookerkollane või pruun. Kuid osal liikidel kohtame mitmesugust täpilist mustrit. Soomuslimused on põhja loomad ja nad asustavad kõiki normaalse, ookeanilise soolsusega meresid, elutsedes mitmesugustel sügavustel. Enamik soomuslimuseid on väheliikuvad loomad, kuid nende seas leidub ka suhteliselt kiiresti liikuvaid vorme. Paljud soomuslimused tõusu ja mõõna ehk loodete vööndi ülemise piiri lähedal ja taluvad ilma kahjuta veest väljas olekut. Mõningaid soomuslimuseid kasutab inimene toiduks, nagu näiteks kühmulist mardiklimust, samuti stelleri peitsoomuslast ja perekonna külgogalase liike. Toiduks tarvitatakse soomuslimuste lihakat jalga, kuid vahel ka nende limuste mune.
5
KLASS: TEOD
Teod ehk kõhtjalgsed moodustavad limuste kõige liigirikkama klassi. Tigude üheks iseloomulikuks tunnuseks on ühtse koja olemasolu, mis katab looma seljapoolt. Paljudel tigudel on koda spiraalselt keerdunud, kusjuures spiraali keermed asetsevad enamasti eri tasapindadel. Olenevalt sellest, kui lamedad või kui järsud on spiraalikeermed, samuti sõltuvalt keermete arvust ja kujust , on teoliikide kojad oma kujult vägagi erinevad. Tigude koda on kaetud õhukese orgaanilisest ainest väliskihiga. Koda on ühendatud kehaga võimsa lihase abil, mille lühenemine tõmbabki teo keha koja sisse. Asudes vaatlema tigude pehmeid kehaosi, tuleb eelkõige märkida suuremal või vähemal määral eristunud pead, kus paiknevad suu, silmad ja kombitsad , ning kõhupoolel massiivset lihaselist laia tallaga jalga. Vahetult koja all asetseb mantel, mis ümbritseb sisusekotti ja mille eesmine paksenenud serv ripub vabalt looma kere peal ja katab oma all moodustuva mantliõõne.
Eesti magevetes on enamlevinud mudateod, labateod, emateod ja punnteod. Veekogude tavaline asukas on mudatigu ehk mudakukk . Kojasuudmest väljaroninud mudatigu liigub mööda põhja edasi lihaselise jala abil. Peas asuvad tal tundlad ja kombitsad. Nende puudutamisel tõmbab mudatigu end välkkiirelt kotta. Teod hoiavad tugevate lihastega oma koda suletuna, kaitstes end nõnda vaenlaste ja kuivamise eest. Teod hangivad toitu mitmesugusel viisil – osa sööb ,,karjamaadel’’ kas vee all või kuival maal, teised harpuunivad oma mürginooltega kalu ning mõni puurib mulkusid merikarpide kodadesse ja ründab neid. Toidu iseloomust sõltumata kasutab enamik kõhtjalgseid sellest palakeste saamiseks erilist keeletaolist elundit – hõõrlat ehk raadulat. Hõõrel on kaetud tuhandete tillukeste konksjate kitiinhambakestega, millega tigu toitu lahti kraabib ja peenestab.
Osa tigusid, eriti kopsteod, on hermafrodiidid – neil on nii isas - kui ka emassuguelundid . Enamik vees elavaid tigusid on aga lahksugulised. Sigimiseks peavad emased ja isased kokku saama. Emased munevad , munad on tavaliselt kogumikena, mida katab kaitsev kest. Enamasti kooruvad munadest tillukesed teod, mõnel liigil esineb aga vahevorm, vabalt ujuv purjukvastne, keda ookeanihoovused võivad väga kaugele kanda.
6
Alamklass : eeslõpusesed
Eeslõpusesed moodustavad tigude kõige liigirikkama ja mitmekesisema alamklassi. Peaaegu kõigil neil on koda hästi arenenud. Selle alamklassi teod on enamasti lahksugulised, kuid siia kuulub ka hulk mõlemasugulisi. Kõikidele eeslõpusestele on väga iseloomulikuks tunnuseks nõndanimetatud erknideme ristsus. Meeleelundeist on tavaliselt arenenud enamasti küllalt primitiivse ehitusega silmad. Tasakaaluelundid vaagpõiekesed, paar peas asuvaid kombitsaid ning tõelise lõpusega seotud meeleelund – haistel. Jalg on enamasti hästi arenenud. Primitiivsematel liikidel on see massiivne , jagunemata, roomamisel talitleva laia tallaga elund . Jala peal on tavaliselt sarvainest või lubjastunud kaaneke, millega tigu võib kajasse peitudes selle ava tihedalt sulgeda. Enamikul eeslõpusestel on hästi arenenud hõõrel. Mõned eeslõpusesed on kohastunud toituma veest sestonit filtreerides või on rööveluviisiga. On ka liike, kes söövad ainult teatud kindlat toitu, näiteks käsni või ainuõõsseid. Mõnedele röövvormidele on peamisteks saakloomadeks karbid või okasnahksed. Lisaks leidub eeslõpuseste seas ka üsna palju parasiite. Enamik eeslõpusesi elutseb meredes, kuid osa neist on siirdunud mageveekogudesse ning terve rida liike on kohastunud eluga maismaal. Ammusest ajast ei olnud teod mitte ainult toiduks ja nende kodasid kasutati mitte ainult ehteasjade ning eraldusmärkidena, vaid paljudes piirkondades muutusid nad tähtsaks väärtuste mõõdupuuks ja neid kasutati rahana.
7
Alamklass: tagalõpusesed
Tagalõpusesed jäävad vormide mitmekesisuse pooles tunduvalt maha eeslõpusestest, kuid sellest hoolimata moodustavad nad küllalt liigirikka tigude alamklassi. Tagalõpuseste alamklassi kõige primitiivsema ehitusega esindajad on säilitanud mõnes osas sarnasuse eeslõpusestega. Kuid suur osa tagalõpuseste liike on kaldunud oma evolutsioonis üsna tugevasti kõrvale oma eelaste lähtevormidest. Väga paljudel tagalõpusestel kasvab mantel ümber koja. Mõnedel vormidel kahaneb koda väikeseks ebamäärase kujuga plaadiks. Paljudel selle alamklassi esindajatel modifitseerub väga tugevasti jalg. On teada mitmeid liike, kelle jalg on arenenud erakordselt nõrgalt, kuid mõnedel liikidel on ta redutseerunud täielikult. Teistel, vastupidi, on jala külgosad arenenud laiadeks tiivakujulisteks labadeks. Tagalõpuseste juures võib tähele panna üht üldist iseloomulikku tunnust keha väliskujus – mõningat tendentsi muutud taas bilateraalsümmeetriliseks. See tunnus ilmneb mitte ainult ujuvatel, vaid ka vormidel, kes elavad mere põhjas ja liiguvad edasi roomates nagu teisedki teod. Mis puutub silmadesse, siis kuigi nad on enamikul tagalõpusestel olemas, on nad neil tigudel teisejärgulise tähtsusega ja tavaliselt nahaga kaetud. Tagalõpuseste hulgas leidub nii taimetoidulisi kui ka röövloomi. Enamikul on hõõrel hästi arenenud, kuid mõnedel on suu varustatud peale selle veel ogakeste ringiga . Peaaegu kõik tagalõpuseste alamklassi esindajad elutsevad meredes. Nende levik haarab ka maakera külmi meresid, kuigi enamik liike elab kas soojades või parasvöötme meredes. Osa tagalõpusesi elutseb liivasel või mudasel merepõhjal, kusjuures mõned elavad madalas vees, nii et mõõna ajal võib neid leida vahetult veepiiril vetikatihnikutes. Mõned bentilised liigid võivad siiski arenenud uimede abil tõusta põhjast kõrgemale ja läbida ujudes väikesi vahemaid. Teised tagalõpusesed kuuluvad tüüpiliste pelaagiliste loomade hulka. Sigides vahel tohutul hulgal, etendavad nad tähtsat osa mere aineringes, sest nad on toiduks mitmetele töönduslikele loomadele.
8
Alamklass: kopsteod
Kopsteod on evolutsioonis tigude klassi ühisest tüvest kõige enam kõrvalekaldunud alamklass. Kõik kopsteod on kohastunud eluga kas maismaal või magevees. Mõningaid selle alamklassi esindajaid vahel meres, siis ainult väga tugevasti magestunud piirkondades. Kopstigude koda on enamasti spiraalselt keerdunud ja kujult väga mitmekesine . Lõpuks võib maismaatigudel koda olla ka täielikult mantliga kaetud või hoopis kadunud. Ebasoodsate tingimuste saabumisel kasutavad kojasuudme sulgemist vahel ka vees elavad kopsteod, kes samuti sulgevad kojaava limakihiga, mille alla jääb õhu vahekiht . Selles suhtes on hoopis halvemini kaitstud ilma kojata maismaateod – nälkjad. Kõikidele kopstigudele on iseloomulik sujuv libisemine jalatallal, mille eesosas on tugevasti arenenud lima eritav nääre. Maismaatigudel on sageli kaks paari kombitsaid, kuid mõlemal liikidel esineb isegi kolmas paar kombitsakujulisi jätkeid, mis asuvad suu servadel . Silmad paiknevad maismaatigudel teisiti kui mageveetigudel, nimelt kombitsate tipul. Kopstigude iseloomulikuks tunnuseks, millest tuleneb ka alamklassi nimetus, on mantliõõne muutumine hingamiselundina talitlevaks kopsuks. Kopstigude seas kohtame nii taimetoidulisi, kõigesööjaid kui ka röövvorme. Röövvormid toituvad teistest tigudest ja harvem ussidest. Kopstigudel on hästi arenenud hõõrel ning taimetoidulistel ka paaritu hobuserauakujuline lõug. Hästi on arenenud neel. Hambad on hõõrla plaadikestel eriti pikad ning teravad ja meenutavad kujult selgroogsete kihvu . Kopsteod jagunevad kahte seltsi.
9
KLASS: LASNJALGSED
Lasnjalgsed(Scaphopoda) on väikesed merelimused. Lasnjalgsete klass hõlmab väikest rühma limuseid, kelle ehituses kummaliselt liituvad ühelt poolt mõned tigudele iseloomulikud ja teiselt poolt mitmed karpide klassi esindajatele omased tunnused. Lasnjalgsed on kohastunud eranditult kaevuva eluviisiga, asustades ainult merepõhja ja olles esindatud vaid üsna väikese arvu liikidega. Selle klassi kõige iseloomulikum ja teistest paremini uuritud esindaja on merikihv, kelle koda on väliskujult meenutav elevandi võhka või suure kiskja kihva . Koda ise kujutab endast terviklikku toru, mis on mõlemast otsast avatud ja mis ümbritseb igast küljest kogu looma keha. Tagumisest avast võib välja sopistuda ainult väike mantli serva jätke. Esimese ava kaudu pistab loom välja oma pea ja edasiliikumisel tugevasti väljasirutatud jala. See elund on suurepäraselt kohastunud põhjasetteis tuhnimiseks. Jala lõpposa on nürikoonusja kujuga. Selle aluselt lähtub külgsagarate paar. Nende olemasolu oli ka kogu klassi lasnjalgseteks nimetamise põhjuseks. Lõpused puuduvad ja hingamine puudub mantliõõne seinal olevate õhukeste mantlikurude abil. Puuduvad ka süda ja veresooned . Põhja mööda edasi liikudes korjab merikihv jala juures asuvate niitjate jätkete abil toitu, tavaliselt kambrilisi. Põhja kaevudes võtavad loomad asendi umbes 45-kraadise nurga all, sõltuvalt põhjasetete omadusest. Merikihv ei saa elada mustas ja haisvas mudasettes, mis tavaliselt asetseb rannaliiva ülemise kihi all. Kui liivakiht on õhuke, siis võtab loom horisontaalsema asendi. Kui mõõna ajal liiv paljastub, siis kaevub merikihv täielikult liivasse ja kaob vaatleja silmist. Enamik lasnjalgseid on suhteliselt väikesed loomad, ühe kuni mõne sentimeetri pikkused, kuid troopiliste merede elanike hulgas leidub ka suuremaid , kuni 8 cm pikkusi liike, nagu näiteks suur merikihv. Kuid on teada ka väga väikesi selle klassi esindajaid, kelle pikkus ei ületa 3 mm. Lasnjalgsed on levinud üsna laialdaselt ja neid leidub peaaegu kõikides meredes. Nõukogude Liidu meredes tuntakse teist merikihva perekonda kuuluvat liiki – siledat merikihva. Ta elab Barentsi meres, moodustades vahel õige suuri kogumikke limusekodadega liivasel põhjal. Teine lasnjalgsete liik elab Barentsi meres ja kuulub väiksemate vormide hulka. See limune , kelle keha pikkus ei ületa 18 mm, elab 40 – 350 m sügavusel, kuid on kõige arvukam 100 – 200 m sügavusel. Tema õhuke, klaasläbipaistev ning tagaotsal sisselõigetega koda on hoopis vähem vastupidav kui merikihva tugev paksuseinaline koda.
10
KLASS: TORBIKLIMUSED
Torbiklimused(Monoplacophora) on algelised merelimused. Torbiklimuseid peeti väljasurnuiks, kuid 1952. aastal avastati esimene nüüdisaegne liik. Veel hiljuti tunti torbilimuseid üksnes kivististe ehk fossiilidena. Alles 1952. aastal tõstis Taani süvamereekspeditsioon ootamatult laeva pardale selle klassi nüüdisaegseid esindajaid – liigi Neopilina galatheae. Neopilina koda katab üsna kõrget sisusekotti koos väikese ja nõrgalt eraldunud peaga ning ümmargust iminapakujulist jalga. Sisusekoti serv on ääristatud kurruga - mantliga. Lai mantlivagu ümbritseb jalga igast küljest. Külgedel, mantlivao põhjas asuvad omapärased lõpused, viis kummalgi küljel. Nende kõrval on neerude avad. Pärak asetseb tagapool. Jala eesserva ja suu vahel asub kaks kimpu kombitsakujulisi jätkeid. Suu on ümbritsetud sagaratega. Ei ole ka ühist arvamust selle liigi eluviisi suhtes. Pärast Neopilina avastamist, mis nagu uuesti elustas loomarühma, kes arvati olevat välja surnud juba väga ammusel geoloogilisel ajastul, leiti suurtes ookeanisügavustes ka teisi torbiklimuse klassi esindajaid. Kuid nad kõik on lähedased Neopilina`le ja liikide üldarv ulatub vaevalt üle viie.
11
KLASS: KARBID
Karbid on eranditult vee-eluviisiga limused. Nende koda koosneb kahest poolmest, millede vahele jääb pehme keha. Kojapoolmed on omavahel seotud selgmiselt asetseva " lukuga ". Karpidel puuduvad selgelt eristatav pea, lõuad ja teistele limustele väga iseloomulik hõõrel.
Karpe on maailmas ligikaudu 25 000 liiki. Nende kehapikkus varieerub mõnest millimeetrist kuni 1,5 meetrini.
Enamik karpe elab soolases vees ning vaid vähesed eelistavad elada mageveekogudes. Karbid moodustavad olulise osa põhjaloomastikust. Nad toituvad põhjalähedases vees hõljuvatest väikestest loomadest. Karbid ise on aga oluliseks komponendiks kalade menüüs. Ka inimesed tarvitavad karpe toiduks ning karpide kodadest valmistatakse väärtuslikke ehteid . Kuna karbid on vee-eluviisiga loomad, siis hingavad nad lõpustega. Lõpused paiknevad neil mantlihõlmade vahel. Omapäraste sifoonide abil pumpavad karbid vett mantlihõlmade vahelt läbi. Veest saavad nad vajaliku hapniku ning väljahingatav süsihappegaas kantakse veega väljavoolusifooni kaudu välja. Veega koos kanduvad mantlihõlmade vahele ka vees hõljuvad tillukesed loomad, mis kantakse suu juurde.
Karpidel on meeleelunditest arenenud vaid maitsmis- ja kompimismeel . Kompimiselundina kasutavad nad jalga.
Nagu enamik limuseid, on ka karbid lahksugulised. Munad muneb emane mantliõõnde. Sinna juhivad isaskarbid ka seemnerakud . Kui munadest kooruvad vastsed , kinnituvad nad emaslooma lõpuste külge. Talve aitab üle elada ema, kuid kevadel paisatakse vastsed mantliõõnest välja, kus nad edasiseks arenguks peavad kinnituma kalade lõpustele. Karpide vastsed on kalade parasiidid . Paar kuud hiljem kukutavad vastsed ennast veekogu põhja ja nendest arenevad väikesed karbid.
12
KLASS: PEAJALGSED
Peajalgsed(Cephalopoda) on kõrge arengutasemega limused. Peajalgsed on limuste hulgas kõige ebatavalisema kujuga, rööveluviisiga ning seejuures kõige täiuslikuma ehitusega. Peaaju on neil hästi arenenud, silmad on suured ja sarnanevad ehituselt selgroogsete silmadega . Väliselt ei meenuta peajalgsed esimesel pilgul millegagi oma sugulasi – tigusid ja karpe. Mõelgem veidi järele – jutt on ju kaheksahaarmelistest, kalmaarilistest ja seepjalistest – just neid loomi nimetavadki zooloogid peajalgseteks. Peajalgsete nimetuse said need loomad seetõttu, et nende peas paiknevad kombitsad ehk haarmed . Peajalgsed on väga mitmesuguse suurusega. Mõned neist kuuluvad ujumi ehk nektoni kõige pisemate esindajate hulka, teised aga on selgrootute hulgas kõige suuremateks loomadeks üldse. Peajalgsete koda on taandarenenud. Kombitsad ehk haarmed ümbritsevad peajalgsetel pärjana suud . Kombitsatel paiknevad ühe või kahe reana, harvem kolme- või neljarealiselt iminapad . Peajalgsete suu on väike. Peajalgsetel on närvisüsteem keerulisema ehitusega kui kõigil teistel selgrootutel. Peajalgsetel on ka maks ning kõhunääre. Peajalgsetel pole mitte üks, vaid kolm südant. Peajalgsete veri on ebatavaline – sinise värvusega! Kõik peajalgsed on eranditult mereloomad. Nad elavad ainult ookeanides ning normaalse soolsusega meredes. Peajalgsete põhitoiduks on kalad , krabilised ja karbid. Paljud, eriti süvaveeliigid, toituvad ka raibetest ja söövad isegi üksteist. Eranditult kõik peajalgsed on rööveluviisiga ning seejuures ülimalt aplad. Neid ei kohuta ohvri suurus ja nad ründavad ka enesest mitu korda suuremaid loomi. Nad on kahtlemata merede kõige agressiivsemad ning sõjakamad loomad. Seega on peajalgsetel vaenlasi palju. Looma kehal nähtavale tulevad arvukad taevassinised täpikesed, helenduselundid ehk fotofoorid. Harilikult arvatakse, et peajalgsete munade viljastumine on sisemine. See pole siiski õige. Viljastamine toimub väljaspool looma keha. Zooloogid on siiani kirjeldanud juba ligi kuussada peajalgsete liiki. Laevukeselistel on neli neeru, neli lõpust ning neli lõpussüdant. Seetõttu eristavad zooloogid neid neljalõpuseste peajalgsete alamklassiks. Kaheksahaarmelisi, kalmaarilisi ning seepjalisi, kellel on üksnes kaks lõpust, vaadeldakse aga kahelõpuseste alamklassi kuuluvaina.
13
Alamklass: neljalõpusesed ehk väliskojased
Laevukeselised on üpris primitiivsed, välise mitmekambrilise kojaga peajalgsed. Koda on spiraalne , eksogastriliselt käändunud ning vaheseintega mitmeks kambriks jaotunud. Loom paikneb viimases, kõige suuremas kambris. Kõik ülejäänud kambrid on täidetud gaasidega. Suuremaks kasvades siirdub laevuke uude ja avaramasse kambrisse. Laevukeseliste jala ülaosa moodustab massiivse sagara. Suures peas on pokaalikujulised, ilma läätse ja klaaskehata silmad ning samuti arvukad, ilma iminappadeta jalgkombitsad. Suu on varustatud paari võimsate lõugadega ning laia hõõrlaga. Kui laevuke tahab merepõhja laskuda, täidab ta koja veega, muutub raskeks ning laskub kergesti. Nad peavad jahti väikestele vähkidele ning söövad ka raipeid. Laevukese kodadest valmistatakse ehteid, lauanõusid ning nööpe. Vaikse ookeani paljudel saartel süüakse nende loomade liha.
14
Alamklass: kahelõpusesed ehk sisekojased
Siia kuuluvad kõrgemad peajalgsed vähearenenud sisemise kojaga. Koda on harilikult kitsa plaadikese kujuline. Vaid keeritsseepial seepjaliste alamseltsist on koda spiraalse ehitusega. Kahelõpuseste silmad on peaaegu sama täiusliku ehitusega kui kõrgematel selgroogsetel. Mõnel süvaveekalmaarilistel on varrelised või teleskoopsilmad. Vaid ühel kaheksahaarmeliste liigil on silmad täielikult taandarenenud. Silmade taga paiknevad erilised haistmiselundid. Kombitsaid on kas 8 või 10. Nad on varustatud iminappadega. Lihaselises neelus on sarvjad lõuad. Hõõrel on enamasti hästi arenenud. Mõnedel süvaveelistel kaheksahaarmelistel on hõõrel aga taandarenenud. Munad on harilikult siledad. Munad kinnituvad suurte kimpudena veealustele esemetele. Kahelõpusesed on osalt pelaagilise ning osalt põhjalähedase eluviisiga. Kõik nad on röövloomad. Väljasurnud liikide arv koos nüüdisajani elama jäänud liikidega ei ületa tuhandet.
15
KOKKUVÕTE
Valisin selle teema sellepärast, et limused on üks liigirikkam ja huvitavam hõimkond. Nende põlvnemise kohta puuduvad teadlastel veel täpsed teadmised.
Oma töös püstitasin eesmärgiks uurida vana klassikalise süsteemi järgi limuseid. Sain ülevaate, millistesse klassidesse limused jagunevad ning milliseid alamklasse leidub. Sain teada, et nende välimus võib olla väga mitmesugune, kuid kõigile on iseloomulik kolme elundi olemasolu, need on mantel, jalg ja hõõrel. Limused on üks liigirikkaim rühm lülijalgsete järel, nad elavad nii maismaal, magevetes kui ka meredes ja ookeanides. Töös selgus ka see, milline on limuste tähtsus.
Seda tööd oli huvitav teha, sest sain teada palju sellist, mida ei olnud kuulnud . Näiteks see, et mõned karbid moodustavad mantli kurdude vahele pärleid. Pärlid on väga hinnalised ehted . Pärlite kättesaamiseks tuleb karbi kojad avada ning karp surmata.
Kõikjal maailmas kannavad lained randa meres elavate tigude kodasid. Neid kodasid on paljudel meilgi kodus. Need on värvikad ja eksootilised .
Varem olid limused minu jaoks väga võõras teema, teadsin ainult tigudest, karpidest ja peajalgsetest, kuid töö käigus selgus, et neid on palju rohkem. Limused on minu meelest väga omapärane ja huvitav hõimkond.
16
KASUTATUD KIRJANDUS:
Looduse entsüklopeedia lk 148-149
1982. Loomade elu. Tallinn: Valgus. 420 lk
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.ht m