Oskar Luts (0)

Oskar Luts
(26.12. 1886 (07.01.1887) – 23.03.1953)
Lutsu päritolu ja juured
Oskar Lutsu juured ulatuvad tagasi Viljandimaale, kust on pärit tema isapoolsed esivanemad . 1820. aasta paiku kolis Lutsu isapoolne vanavanaisa „Kalla Jägo ehk Posti Prits, nimetatud Luts” oma naise Kadriga Paistust Tartumaale Palamuse kihelkonda Järvepera külla. Nende poeg Hans (sünd. 1817), kirjaniku isapoolne vanaisa, oli Kaarepere mõisa kubjas . Sealses mõisaametimeeste majas sündis kubjas Hansu viimse lapsena 1859. a. Oskar Lutsu isa Hindrik .
Lutsu emapoolne vanaisa Mart ja vanaema Triinu olid ümbruskonna haritumad taluinimesed. Mõlemad olid paar talve koolis käinud: nad oskasid lugeda ja kirjutadagi. Vanaisa Mart pidanud lühikest aega koolmeistri ametit. Kirikhärrale meeldinud ta oma õiglase meele ja ilusa lauluhääle poolest, mistõttu tema hooleks usaldatud mõneks talveks laste õpetamine Järveperas. Sama vaimuerksad ja jutuosavad olnud vanaisa vennad. Perevanemad, mõlemad andekad jutuvestjad, heietasid muistseid lugusid sündinud ja olematuist juhtumusist. Tallu käis aastast- aastasse ajaleht, mida õhinal loeti. Kirikhärralt laenati nii vaimulikke kui ilmlikke raamatuid ja neid loeti pikil talveõhtuil. Harilikult lugenud ajalehte ja juturaamatuid teistele pereisa ise ette, kuna tüted-pojad teinud samal ajal käsitööd.
Kirjaniku vanaema vennad osutasid samuti mõningaid kirjanduslikke kalduvusi. Üks vendadest, Mihkel Sepp , tegi vemmalvärsse. Tema loodud laule mäletatakse ja lauldakse veel tänapäev Palamusel. Neist levinumad on ,Joogem viina , mehed-naised” ja „Laadalaul”, millest esimene on ilmunud koguni trükitult. Vanaema teine vend lõbustas pulmadel pidulisi väljamõeldud vestelugudega. Ta andis trükki kaks saksa keelest tõlgitud juttu .
Lapsepõlv
Viiskümmend aastat tagasi - 1886. a. detsembrikuu lõpus, teisel jõulupühal v. k. j. „Tänavale ja hüti seina äärde on tekkinud suured lumihanged… Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaseid jooni … On saabumas uus inimene siia õelusepessa”.
Nende sõnadega meenutab Luts oma sündi Posti talu vihusaunas, kus ta esimest korda „päikest… õigemini küll - lambi valgust” nägi 26. detsembril 1886. a. (7. I 1887). Ja paari nädala pärast anti talle Palamuse kirikus nimeks Oskar. Hiljem on kirjanik korduvalt peatunud oma sünnipaiga, vihusauna juures, et harduses tagasi mõtelda oma eluhakule.
Oskar Lutsu isa Hindrik Luts tegi puutööd. Ta oli ehitusmeistreil abiks majade ehitamisel ja valmistas puust majatarbeid. Pikkade kaalutluste järel tärkas tas mõte - asutada kingsepatöökoda. Selleks palkas ta Tartust paar kingsepaselli, nende nõuandel muretses tarvilikud tööriistad ja naha ning pani töökoja käima. Kingsepaameti õppis ettevõtja Luts oma sellidelt selgeks. Töökoja tegevusel polnud aga väljaäärses majakeses küllalt soodsat pinda, sestap ei jäänud muud üle kui siirduda Palamuse alevikku üürikorterisse, nn „hallimajja“. Sellessamas sünges urkataolises majalogudikus algavad ka Oskar Lutsu varasemad lapsepõlvemälestused.
,,Praegugi veel tahaksin näha seda urgast, kus seekord käperdasid mu väikesed käed,” sõnab nukrutsevalt kirjanik. „Ent seda pole enam . . .”. Urka asemel on nägus postkontori hoone.
Uues asukohas laienes märgatavalt töökoja tegevuspiirkond. Tellimusi saabus ümbruskonna talurahvalt, Palamuse ametimeestelt ja koguni mõisnikelt. Tulusid lisanes niivõrd, et Hindrik Luts võis endale ehitada veskijärve äärde ruumika maja.
Oskar Lutsu ei huvitanud kingsepaamet. Varases lapsepõlves on ta ometi saapakontsi nahatükkidest kokku kleepinud. Nii teeninud ta endale vähekese taskuraha. Juba põlvepikkuse poisina osutas ta vaimset taipu. Kingsepalaua ääres istudes püüdis ta isal abiks olla arvete tegemisel, et isa raha tagasiandmisel ei eksiks.
Nii välimuselt kui iseloomult oli Luts oma emasse ja emapoolseisse vanavanemaisse (väike kasv, hallikassinised silmad, arglik ja tagasihoidlik loomus). Nagu kirjanik ise mainib: ,, Minus pesitseb ema arglik veri ”.
Kui Oskar Postile läks, kohtlesid vanaisa ja vanaema teda erilise hellusega. Vanaisa, kellel oli loomupärast huumorimeelt, jutustas poisile kentsakaid lugusid. Veelgi suurem oli vanaema juturepertuaar. Seda teadis väike Oskar, seepärast palus ta järelejätmatult: „ Jutusta , vanaema, mulle jutukesi !” Kõige enam olnud ta huvitatud sündinud loost „Sõda Leipzigi linna all”, mida vanaema on talle kümneid kordi jutustanud. „Kena legend Siniallikast, Sootulukesest - needki on temalt pärit,” lausub kirjanik, tagasi mõteldes vanaema jutustatud lugudele, mille päritolu jäänud talle teadmatuks.
Haridustee
Nupukas Oskar õppis kodus nagu iseenesest rehkendama, samuti lugema. Tähtede õppimisel oli tal juhiks ema, kes oli kolm talve käinud Änküla koolis. Kuueaastasena oskas Luts juba lugeda näppusattuvaid raamatuid ja ajalehti. Et poisi südamesoovile vastu tulla, panid vanemad ta seitsmendal eluaastal Änküla kooli.
Tollal oli külakoolis raskuspunkt langetatud usuõpetusele - katekismusele, piiblilugudele ja kirikulauludele. Nende tuupimiseks pühendati suurem osa tunde. Riigivalitsuse nõudel jagati õpilastele ka algteadmisi vene keeles. Igatahes ei valmistanud õpingud Lutsule mingeid raskusi, ehkki ta oli kaasõpilasist 3-6 aasta võrra noorem. Ta kuulunud edasipüüdlikumate õpilaste hulka.
Külakooli õpilaste teadmisi ei hinnanud mitte koolmeister, vaid kohalik pastor Burchard Georg Sielmann, kes igal kevadel ilmus köster Nieländeri saatel kooli katsuma. Revideerimisel jättis praostihärra säärase mulje, nagu jääks ta õppimisega täiesti rahule, kuid hindamisel oli ta äärmiselt vali: nulle ja ühtesid ei saanud ta kuidagi vältida. Nii on ta hinnanud pisikese Oskar Lutsu teadmisi järgmiselt: lugemine 2, piiblilood 3-2, katekismus 3-2, kirjutamine 2. Neile hindeile on ta lisanud märkuse: „Päris k[uraasikas] poiss”. Väljapandud hinnete alusel seisab kaheksa-aastane Luts nii mõnestki vanemast õpilasest ees.
Oskar Luts käis Änküla koolis ainult ühe talve (1894/95). Neist väheseist eelteadmisist piisas Palamuse köstri- ehk kihelkonnakooli astumiseks. Uus õppeasutus sarnanes mitmeti Änküla kooliga. Esikohal oli siingi „puhas jumalasõna, piiblilood ja katekismus”. Samuti olid samasse ahtasse klassiruumi koondatud õpilased kõigist õppeaastaist. Kuid õppetöö toimus Palamuse kihelkonnakoolis regulaarselt ja süstemaatiliselt, sest kooliõpetajad polnud nii seotud kõrvalülesannetega kui Änküla koolmeister Jukk. Palamuse kihelkonnakooli vilunud õpetajaks oli tasakaalukas ning rahulik Ludvig Roose, kes õpetas vene keelt ja matemaatikat. Tema nõudlikes kätes sai Oskar Luts hea koolituse vene keeles. Roose tundidel tärkas temas huvi vene kirjanduse vastu. Visalt aga edenes Luts matemaatikas, sest tal puudus „matemaatiline närv”. Ägedaloomuline köster Nieländer (= Lender ) õpetas Lutsule usuõpetust, kirikulaulude laulmist ja eesti keelt. Pühakirja tuupimine ei pakkunud talle erilist lusti, kuid emakeele tunnid kiskusid teda kaasa.
Emakeelne kirjandus oli Lutsu harrastusalaks juba varasemast lapsepõlvest saadik. Suure andumusega luges ta kihelkonnakooli aastail Bornhöhe „Tasujat” ja Ed. Vilde naljajutte. Samuti haaranud teda indiaanlaste seikluste romantika.
Palamuse kihelkonnakool , kus õppis väga erilaadseid õpilastüüpe, jättis palju kustumatuid jälgi noore Lutsu hinge. Neid rikkalikke mälestusi kasustas ta hiljem Tootsi -lugude loomisel ja mälestusteoste koostamisel. Kurva juhtumina on püsinud kirjanikul meeles väikese valgepäise venna Arnoldi surm sarlakisse. Lutski oli raskesti haige, kuid paranes siiski.
Oskar Luts käis kihelkonnakoolis neli talve ( 1895 -1899) ja lõpetas selle parima tunnistusega. Et ta oli alles kaheteistkümneaastane, ei võetud teda naaberkihelkonnakooli eksameile. Nii ei saanudki Luts sellekohast kihelkonnakooli lõpudiplomit.
Isa nõuandel hakkas Luts Palamuse veskiomaniku Goldbergi (= Grossbergi) poja juures valmistuma Tartu reaalkooli sisseastumise eksameile. Sügisel 1899 oli Luts aegsasti Tartus. Tädi Striegeli ja härra Rastorgujevi vahendusel pääses ta eksameile ja nende sooritamisega Tartu reaalkooli teise põhiklassi. Reaalkoolis ei võitnud vaikseloomuline Luts millegi muuga kaaslaste tähelepanu kui oma kirjanditega. Tema humoristliku klassitöö ettelugemisel sattus klassirahvas kohati väga lõbusasse meeleollu, mis viitab juba tookordse Lutsu huumorimeelele. Vahetunnis sooviti talle kirjandusliku tegevuse alguse puhul õnne.
Reaalkoolis üha avardus Lutsu kirjanduslik huvipiirkond. Õpetajaskonnas leidus innustunud kirjandusinimesi, kes õpilasi juhtisid saksa ja vene klassikute juurde. Noor Luts ei piirdunud kohustusliku lektüüriga, vaid ahmis kodus kõiki silmahakkavaid teoseid lugeda. Tähelepandava õhinaga luges ta Ed. Vilde romaani „Külmale maale”, mis jättis tasse sügava elamuse, A. Kitzbergi näidendeid ja külajutte ning „Kalevipoega”, mille ta tõstis endale reaalkooli IV klassis. Maailmakirjandusest oli ta vangistatud Cervantese „Don Quijote ’st” ja Rabelais „ Gargantua ’st”. Suure huviga luges Luts ka Dickensi, Kiplingi, Maupassant’i ja Hamsuni teoseid, kuivõrd need olid talle kättesaadavad saksa- ja venekeelses tõlkes.
Kirjandus, keeled, ajalugu, loodusteadus - need olid reaalkoolis Lutsu lemmikained, milles ta osutas kõigis klassides häid teadmisi. Kuid matemaatikas, eriti algebras, ei tahtnud ta vedu võtta. Neljanda klassi lõpetamisel määrati talle eksam algebras, mille õiendamine sügisel ebaõnnestus. Härra Rastorgujevi eestkostel sai ta reaalkooli neljanda klassi lõputunnistuse. Nii lahkus 1902 . a. sügisel Luts lõplikult koolist ja hakkas eratundidel ladina keelt tuupima, et pääseda apteekriametisse.
Loomingu algusaastad
Õiendanud eksternina ladina keele eksami Aleksandri gümnaasiumi juures ümmargusele viiele , võeti ta Tartu Kivisilla äärsesse Köhler’i apteeki õpipoisiks. „Ladina köök” nõudis alatist liikvelolemist, seejuures külmas ja rõskes ruumis, kus sai alguse reuma, mille küüsis on kirjanik vaevelnud juba aastakümneid.
Mingi pahanduse pärast lahkub Luts 1905. a. lõpul Köhleri apteegist ja asub maale vanemate juurde, kes olid vahepeal endale Rakke Miku talu ostnud. Siit siirdub ta 1906. a. jaanuaris Narva Biedermanna apteeki. Ta külastab sageli „Võitleja” teatrit, kus etendatakse Lermontovi „Maskeraadi” ja Minna Canth’i draamasid. Nähtud lavateoste tõukel katsub Lutski näidendit koostada.
Sama aasta maikuus on Luts jälle Tartus Köhleri apteegis. Ta täiendab oma teadmisi rohuteaduse alal ja 1907. a. varakevadel sooritab Tartu ülikooli juures proviisori abilise eksami. Tekib uuesti tüli Köhleriga - ja Luts lahkub teiskordselt Kivisilla apteegist. Maal saab ta enam mahti pühenduda kirjandusele. Ta loeb saksakeelses tõlkes norra suurmeistrite Ibseni ja Björnsoni lavateoseid. Mõne nädala vältel kirjutab ta ise nelja- või viievaatuselise draama „ Joosep Ärkla” ja viib käsikirja Tartu, „Vanemuise” direktorile Karl Menningule läbivaatamiseks. Kuid asjatundjad tunnustasid töö nõrgaks ja saatsid käsikirja autorile tagasi.
1907. a. pikil sügisõhtuil hakkab Luts igavuse ettekäändel oma mälestusi Palamuse kihelkonnakoolist paberile panema . Oma nooremale vennale usaldab autor valmiskirjutatud peatükke ette lugeda. Väike vend kuulab neid veidraid lugusid ja siis turtsatab naerma.
Isa soovil katkestab Luts 1908. a. algul vähetasuva kirjanikuameti ja läheb Tallinna Oppermann’i pärijate apteeki proviisori abiliseks, kaasa võttes „Kevade” pooliku käsikirja. Siin tutvub ta ajakirjanikega. Maksuta kaastööna sepitseb Luts lühijutte „Päevalehele” ja vahetevahel jätkab „Kevade” kirjutamist. Tähelepandava huviga jälgib ta „Estonias” eesti lavakuulsuste kunstilist mängu, mis on talle tänuväärseks eelkooliks lavatehnika tundmaõppimisel.
O. Lutsu kirjandusliku tegevuse alguseks on märgitud ühelt poolt 1904 . a., teiselt poolt 1912. a., mil ilmus tema jutustus „Kevade” I. Need ajatähistused pole täpselt õiged kumbki. On tõsi, et Luts hakkas kirjanduse alal katsetama juba varases nooruses: esimesed sellekohased sepitsused sündisid Palamuse kihelkonnakoolis ja jätkusid Tartu reaalkoolis. Kuid need jäid enesele ja ei ilmunud trükis. Esimese pala ilmumine langeb 1907. aastasse, millega siis tulebki tähistada Lutsu kirjandusliku tegevuse algust. 1907. a. peab ka kirjanik ise oma kirjandusliku tegevuse algaastaks. Miks mõnelt poolt alles 1912. a. on peetud Lutsu esimese töö ilmumisajaks, oleneb nähtavasti sellest, et kirjanik esialgu kirjutas Toomas Oskari ( Thomas Oskary) varjunime all. Viimase varjunime taha on ta peitnud end kogu oma varasema loomingu kestes.
Luts algas oma kirjanduslikku tegevust luuletajana, mis paistab mõnelegi uskumatuna, kuid ometi on see nii. Kirjanik ise vabandab oma „vääratust” sellega, et harilikult paljud sõnasepad algavad luuletamisega.
Tema esimeseks trükitud kirjanduspalaks osutub luuletus „Elu”, mis ilmus ajalehes „ Postimees ” 1907. a. veebruarikuu 28. päeval. See koosneb 6 salmist, millest 5 on neljavärsilised ja 1 viievärsiline. Luuletuse esimene salm, mis kordub ka lõpus, kõlab järgmiselt:
    ”Üks ainus silmapilk on elu,
    kahest igavikust piiratud:
    Üks nendest see, mis enne oli,
    Ja teine, mis on pärast meid
O. Lutsul puudus luuleloominguks vastav anne ja vormitunne. Ta loobus luuletamisest jäädavalt ja andus proosaloomingule, leides seega varakult erilisi eksisõite tegemata oma õige ala.
Lutsu meelepärane ja andekohane kirjandusvorm on kõigepealt jutustus ja selle järel näidend ja följeton, sõnastatud sidumata kõnes.
Följetone kirjutas ta ajalehtedele „Postimees” ja „Päevaleht”. Hiljemini, 1912. a. algusest peale avaldas ta neid pilke- ja naljalehes „Kilk”, mida K. Pinkovski välja andis. Oma följetonide eest sai ta Pinkovskilt soliidse honorari, nimelt 10 kop. realt, mis oli tolle aja kohta kõrge reatasu.
1908. aastal ilmus tal ajalehe ,,Elu” kaasandes „Kirjandus ja teadus” kaks följeton-jutustust: „Unenägu” 62. numbris ja „ Pungad ” 70. numbris
Esimeses palas jutustab ta peost ja joomingust pritsimajas ja pidusöögist, mis oli korraldatud uue pritsi ostmise puhul ja senise pritsi juubeli puhul, mis oli saanud 500 aastat vanaks. Pidutsemised lõppesid sellega, et pritsimaja hakkas põlema, põles maani maha ja temaga ühes ka kõik pritsimehed, välja arvatud kaks, kes pääsesid.
Teises följeton-jutustuses kõneldakse punase ninaga vanamoorist, kes käis igal laupäeval apteegis reeglipäraselt raha mangumas, saades iga kord 5 kopikat. Kuid kui saabus kevade, ei andnud apteeker enam raha, vaid käskis vanamooril tuua kasepungi, mille eest lubas maksta tasu. Vanamoor punnis vastu, kuid oli siiski viimaks nõus. Kui ta jälle tuli, ei olnud tal pungi teps mitte kaasas. Apteekri küsimusele, kus pungad on, vastas vanamoor, et ta läinud metsa ja roninud kase otsa, et pungi hankida; seal parajasti tulnud pikne, toonud sooja vihma ning kased läinud silmapilk lehte ja nii jäänud ta pungadest ilma.
Need esiföljetonid avaldavad juba Lutsu loomupärast huumorimeelt ja vestmisannet. Siin on tunda kirjaniku isikupärast elukäsitust kui ka väljendusviisi. Autor on oma elemendis, mida iseloomustab heatahtlik pilge ja peen huumor.
Menukad olid ka Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", " Kapsapea ", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis tema romantilis -sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).
„Kevade“
Lutsu kirjandusliku loomingu pöördepunktiks on 1912. aasta.
Vabanenud kroonuteenistusest, sõidab ta 1911. a. sügisel Tartu rohuteadust studeerima. Rahapuuduse sunnil asub ta teenistuskohale apteegis, Uueturu ja Riia tänava nurgal . Vahepeal on „Kevade” käsikirjana valminud. Kuid ei leidu kirjastajat, kes riskiks tundmata autori noorpõlvemälestusi trükis avaldada. Lutsul ei jää muud üle kui õnne katsuda „oma kulu ja kirjadega”. Ta laenab apteegiomanikult palga arvel viiskümmend rubla ja laseb käsikirja „Postimehe” juures trükkida.
„Kevade” I ilmus 1912. a. novembri algul 2100 eksemplaris ja jäi „Postimehe” pealattu müügiks. Kirjastusäri „Postimees” hoolitses kõigiti raamatu reklaamimise ja tutvustamise eest. Kohe pärast „Kevade” I ilmumist avaldati „Postimehes” 6. nov. 1912. a. A. Jürgensteini kiitev arvustus , milles mainiti muuseas järgmist: „Jälle hulga aja tagant raamat, mida kasvava häämeelega võid lõpuni lugeda. Selle läbi on kirjanikul võimalikuks saanud meile julge käega iseloomusid joonistada, mis meie silmade ees elavad ja liiguvad. Peab ka tunnistama, et kirjanik keelega mitte kõige suurema hoolega ümber käinud ei ole ja temal seda külge edaspidi enam tuleb läbi töötada. Temal on palju andi elu tähele panna ja inimesi kujutada, armastuse ja osavõtmisega kujutada ja lukkupandud tundeilma sisse tungida”. Nagu eelolevaist lauseist nähtub, pole Jürgensteini arvustus kirjutatud ja avaldatud raamatu levitamise tagamõttega, vaid selles on kokkuvõtlikult tähistatud ,,Kevade” head küljed ja puudused.
Oskar Luts sai üle-öö kuulsaks „Kevade” I-ga, pildikestega koolipõlvest”. Seda 60-kopikalist noorsooraamatut levis lühikese aja kestel sadades eksemplarides. Kirjanik mäletab, et „Postimees” on müünud „Kevade” I ainuüksi jõululaupäeval 1912 kakssada eksemplari, mis on enneolematu minek meie raamatuturul. Seni on ilmunud „Kevade” I neljas trükis. Võime liialdamata väita, et Lutsu esikteost on levinud rohkem kui ühtki teist käesoleval sajandil ilmunud eesti ilukirjanduslikku teost. Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamiskomisjon määras autorile „Kevade” I eest 50 rubla ergutusauhinnaks.
Aasta pärast (1913) ilmus „Kevade” teine osa - nüüd juba „Noor-Eesti” kirjastusel. Raamat sai pea sama suure menu osaliseks nagu esimenegi osa.
„ Kevaded ” on murrangulise tähtsusega rahvaraamatud eesti kirjanduses. Neis realistlikku laadi teoseis väljendus sootuks optimistlikum elutunne ja hingestatum õhkkond kui tolle aja ühiskondlikke probleeme käsitlevas jututoodangus. Lugejaskonda veetlesid kujukalt joonistatud õpilastüübid ja see südamesoe ning värske huumor, mida peitsid endas „Kevaded”. Unustamatult jäid meelde „Kevade” mõlema osa kandvamad kujud: hellahingeline unistaja Arno Tali, rõugearmiline vembupoiss Joosep Toots, punajuukseline Kiir, flegmaatiline Tõnisson, suletud hingega Raja Teele, kandlemängija Imelik ja ägedaloomuline Kuslap . Veel enam pälvisid tähelepanu kentsakad juhtumused sest omapärasest koolist ja nende vahele põimitud nukrutsevad meeleolud.
Osalt loomistarbest, osalt lugejaskonna pealekäimisel jätkas Luts Tootsi-lugude sarja . Vähemate vaheaegade järel ilmusid temalt: „Suvi” (I 1918, II 1919), „Tootsi pulm” (1921) ja „Äripäev” (1924). Nimetatud teoseis esinevad küll samad tegelased, kuid neid pole kujutatud säärase plastilisusega kui „Kevadeis”. Samuti ei anna kõnesolevad jutud tunnistust sellest ladusast jutustamisoskusest, sundimatust huumorist ega leebest nukrameelsusest, mis on omased Lutsu pildikestele koolipõlvest. Vestelaadilised jutustused „Tootsi pulm” ja „Äripäev” kannavad eelkõige süvenematuse ja ruttamise pitserit, mis nende kunstilist väärtust suuresti kahandab.
Tootsi-lood, eriti „Kevade” I ja II, põhinevad kirjaniku isiklikel mälestusil Palamuse kihelkonnakoolist ja selle lähemast ümbrusest. Võib eksimatult väita, et Tootsi-lugude kunstiküpsema osa moodustavad need teosed, mis sisaldavad rohkem tõsielulisi elemente ja reaalseid inimtüüpe. Elulähedus ja kunstilähedus käivad siin käsikäes.
Lutsu „Kevade” on eesti rahvaraamat selle sõna kõige otsesemas tähenduses. See voolavas stiilis loodud meistriteos on kümneid tuhandeid eesti noori ja täiskasvanuid lõbustanud, kunstiliselt arendanud ja neid juhatanud meie kirjandussalvede juurde. „Kevade” karakteersed kujud Arno Tali ja Joosep Toots võistlevad oma tuntuselt „Tõe ja õiguse” Andrese ja Pearuga.