Oskar Luts (2)

Elulugu

Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 Tartumaal , Palamuse kihelkonna Järvepere küla Posti talus, mis asus Kuremaa järve idakaldal. Mitte järves, nagu kirjanik oma perekonnanimele vihjates on  armastanud rõhutada.
Kirjaniku isa, Kaarepere mõisakupja sulasest poeg Hindrik Luts, oli 1886 . aastal nainud Posti talu noorima tütre Leena Jobso ning elatas oma peret puutööga, hiljem Kui Oskar oli 4-aastane, kolis pere Palamusele, kus isa avas kingsepatöökoja ning ehitas varsti Veskijärve äärde ka väikese maja.
Oscar, nagu ta nimi koguduse personaalraamatusse ristimisel kirjutati, oli oma pere esimene laps.
Hindrik ja Leena Lutsul oli veel kaks poega : Arno(ld), kes sündis 1893. aastal, suri vaid kolmeaastasena, noorim poeg Theodor (1896-1980) jäädvustas end eesti kultuurilukku aga filmioperaatori ja -lavastajana.
Arvestatavaid mõjutusi Oskar Lutsu vestmisande ja sünnipärase huumorimeele väljakujunemisel on andnud vaimuerksam emapoolne Jobsode suguvõsa. Eriti, aga kirjaniku vanaema Triino, kes oli hea muinasjutuvestja . Vanaisa Mardilt oli poiss kuulnud aga pajatusi päris- ja teoorjuse ajast. Lutsu lapsepõlv möödus Palamuse kirikualevis, kuhu koliti Oskari neljanda eluaasta paiku. Lutsud elasid Palamusel esialgu kehvas üürikorteris, hiljem enda ehitatud veskis järveäärses majas . Siin puutus Oskar maast-madalast kokku maa- ja alevikurahvaga, nende kõnekeele kujukuse ja rikkusega, millele andsid hiljem lisa Tartu tagahoovid ja apteegid.
Oskar Lutsu koolitee algas 1894.aastal Änkküla külakoolis. 1895.aastal astus ta Palamuse kihelkonnakooli, kus ta käis aastani 1899. Sama aasta sügisel sai Oskarist 2.klassi õpilane Tartu Reaalkoolis, kus ta käis aastani 1902 .
Üheski koolist ei ole tal lõputunnistust – raskused matemaatikaga panid kirjaniku selle saamisele käega lööma.Siiski sai ta oma aja kohta suhteliselt korraliku hariduse ning meenutas hea sõnaga oma vene ja saksa keele ning kirjanduse õpetajaid.Mõlemat keelt valdas kirjanik vabalt, lisaks luges ta raamatuid prantsuse, poola ja soome keeles.
Linnaoludega pikaldaselt harjuv, sõnakehv ja pelgliku olekuga poiss ilmutas reaalkoolis kirjanduslikke huvisuundi. Teda köitsid ühtviisi seiklusjutud ning Gogoli looming. Lutsu esimesed kokkupuuted kirjasõnaga olid toimunud piiblilugude, "Isamaa Kalendri", "Valguse" jutunurga ja mõne tõlkelise rahvaraamatu kaudu. Olulist osa noore Lutsu kirjandusliku maitse ja edasise elukäigu suunamisel etendas ülikooli raamatukoguhoidja ajalookanditaat A.Rastorgujev. Tema soovitusel hakkaski Luts valmistuma apteekrikutseks. 1902. aastal pärast apteekri õpilase eksami sooritamist sai talle 1903. aastal osaks kibe töö Kivisilla apteegis, kus ta oli sunnitud lahkuma Tartu apteekrite streigist osavõtu tõttu. Kuid ta jätkas apteekriõpilase elukutset. 1905. aasta detsembrist töötas ta Narvas Joaoru apteegis, aga primitiivsete tingimuste tõttu lahkus ta taas Tartusse .
1907.aasta mais sooritas Oskar apteekriabilise eksami ja asus ajutiselt elama vanemate juurde Rakkesse. Seal kirjutas Luts näidendi ” Joosepi Ärkla”, mille A.Jürgenstein täielikult maha laitis. Kuid vanemate soovil tuli teha lõpp sulemehe elule. Ta saadeti assistendina tööle Oppermanni pärijate apteeki Tallinnas. Sealsed vabamad tööolud võimaldasid jätkata kirjanduslikke katseid. Debüteerinud 1907. aasta veebruaris "Postimehes" Thomas Oskary varjunime all kohmaka luuletusega "Elu", hakkas Luts nüüd ajakirjanik J. Weidenstrauchi õhutusel kaastööd tegema "Päevalehele".
Kuid siis saabus kutse sõjaväeteenistusse. Taskus "Kevade" käsikirja esimesed peatükid, sõitis Luts 1909. aasta jaanuari algul Poolamaale Holmi, kust ta peatselt viidi üle Peterburi Semjonovi Aleksandri sõjaväehaigla apteeki. Seal leidis ta teisel teenistusaastal mahti "Kevade" juurde asuda . Jutustuse käsikiri äratas valvsa staabikapteni tähelepanu ning ta käskis tõlkida "Kevadest" mõned peatükid, et veenduda selle poliitilises ohutuses. Kuid see oli rikkunud Lutsu töötuju.
Sõpraderohkus ja teenistus suurlinnas ahvatles nooremat apteekrivelskrit pärast ajateenimise lõppu 1910 . aasta detsembris edasi töötama Peterburi apteekides . Seal valmis ka konkreetsetele faktidele tuginev näidend "Pildikesed  Paunverest", mille jaoks kirjanikule andis materjali sünnikoha külastamine ja kirjavahetus omastega. Kuid 1911. aasta augustis pöördus Luts tagasi vaiksesse Tartusse, kus jätkas oma õpinguid. Apteekri elus kujunes pöördeliseks 1912. aasta 8. aprill, kus Eesti Kirjanduse Seltsi näitemänguvõistluse auhinnakomisjon määras Lutsule ergutusauhinna lustmängu "Pildikesed Paunverest" eest. Pärast seda väljus ta Toomas Oskari varjunime alt ning alustas tööd pooleli jäänud "Kevadega". Samal ajal esietendus 17. novembril 1912 "Kapsapää", mis andis Lutsule noore andeka näitekirjaniku nime. "Ometi kordki elus siiski läheb mul toredasti. – Niihästi linnades kui maal lõhutakse mu "kapsapäid" ning autoritasu tuleb rohkesti", meenutas Luts seda ajajärku.
Oskar Luts võttis osa Maailmasõjast, mida siis veel keegi esimeseks ei nimetanud, olles farmatseut tegevväes Peterburis, Pihkvas, Vilnos (Vilniuses), Varssavis, Dvinskis (Daugavpils) ja Vitebskis. Sõjatee viis ta välja Volgani. Augustis 1918 vabastati Oskar Luts sõjaväest ja ta hakkas koos abikaasa Valentinaga, kellega abiellus Vitebskis 2. juulil 1917, ja poeg Georgiga, kes sündis 11. aprillil 1918, tagasi koju rändama. Sellest teekonnast jutustab värvikalt „Inderlin”.
Veidi üle aasta (1919-1920) töötas Oskar Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, siis avas ta oma raamatukaupluse Riia tänaval, kuid osutus kehvaks ärimeheks, kellel hiljem veel mitme raamatu honorar võlgade katteks ära kulus.
8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanikkude Liit ja Oskar Luts oli üks 33-st vastuvõetud liikmest. Sellest ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. Selleks et ennast ja perekonda ära elatada, tuli „Noor-Eesti” kirjastusele anda aastas vähemalt kaks käsikirja. Luts ja Tammsaare olid ainsad kirjanikud , kes said „Noor-Eestilt” honoraride ja avansside näol sisuliselt kuupalka – Luts sai 200 krooni kuus. Koos arvukate kordustrükkidega avaldas „Noor-Eesti” kirjastus Lutsult aastatel 1913-1940 kokku 92 raamatut. Ka Lutsu aastakümneid vaevanud korteriprobleemi lahendamisel on suured teened „Noor-Eesti” ärijuhil, kes tegi talle ettepaneku ise maja ehitada – just nii, nagu oli omal kulul teoks saanud „Kevade” väljaandmine. Sõlmiti leping kõigi kordustrükkide ja 30-köitelise kogutud teoste väljaandmiseks.  Suvel 1936 alustati Arnold Matteuse projekti järgi ehitust. Krundi kinkis Tartu linnavalitsus kirjanikule läheneva juubeli puhul. Jõuluks 1936 elas kirjanik juba oma majas. „Kogutud teostest” jäi aga seoses riigipöördega ja „Noor-Eesti” kirjastuse likvideerimisega ilmumata 7 köidet.
Saksa okupatsiooni ajal ilmus „Kevade” I osa kordustrükk uskumatus tiraažis – 34 125 eksemplari, ning II osa 25 125 eksemplari. Sõja ajal oli raamat kindel vahetuskaup, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna.
Ka Stalini ajal käis Oskar Lutsu käsi võrreldes paljude teiste kirjanikega päris hästi, aastatel 1944-1953 ilmus tema teostest 7 kordustrükki, ja ehkki eriti mälestusi tsenseeriti hoolikalt, ilmusid nad oma aja kohta suurtes tiraažides ning rahuldasid rahva lugemisnälga üldise nõukoguliku propagandakirjanduse uputuse taustal.
20. juulil 1945 sai Oskar Luts esimesena ENSV rahvakirjaniku tiitli ja 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu Ordeniga.
1950. aastal koostatud keelatud kirjanduse nimestikus on vaid 2 Lutsu raamatut –  „Inderlin” ja „Skoudid”. Poolkeelatud raamat oli pikka aega „Sügis”.
1950-ndate aastate alguse kõige vingem parteiline kriitika suhtus Lutsusse võrdlemisi sallivalt: oli ju vaja vähemalt ühte elavat vanemat rahvakirjanikku, muidu oleks plats hoopis lagedaks jäänud.
Kirjaniku viimaseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud „Jüri Pügal”, mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks. 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada.
1949-1950 kirjutati palju „ellujäämisluuletusi” (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka „ellujäämisartikleid” – patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt – peaasi, et kirjanik aeg-ajalt „häält tegi”, mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja.
Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel põhjustel ilmumata.  Küll aga ilmusid mitmed tõlkeraamatud, samuti tõlkis ja redigeeris ta näidendeid teatri jaoks.
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953 ja teda olid Ropka -Tamme (Pauluse) kalmistule saatmas kümned tuhanded inimesed.

Looming

Lutsu rahvalik rikas koomikuanne ja seda varjundav nukker alatoon ilmnesid kooskõlas ta esimeses ning populaarseimas teoses, koolipõlvemälestustel põhinevas jutustuses "Kevade" I–II (1912–1913). Sellest kasvas hiljem Tootsi- lugude sari ("Suvi" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulm", 1921; "Argipäev", 1924; "Sügis", 1938, II osa 1988).
Menukad olid ka varased, realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", " Kapsapea ", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).
Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920).
Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal -naturalistlik linnaaineline proosa: süžeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrott", 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust (" Tagahoovis ", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).
Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja (13 köidet, 1930–1941, sealhulgas "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931 , "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932), rohkesti följetone ja vesteid ( kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte (" Nukitsamees " ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist Maailmasõda jutustuse "Jüri Pügal" (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest.

Mitmesugust

Lisaks Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile on Oskar Lutsu järgi nime saanud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu ja O. Lutsu tänav Palamusel.
Alates 5. jaanuarist 1987 antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat.
9