Oskar Lutsu elu (1)

C. R. Jakobsoni nim Torma Põhikool
REFERAAT
Jakob Hurt
Koostaja : Danno Nool
Juhendaja : Toomas Aavasalu
Torma 2010
Sisukord
Oskar Luts 3
Lapsepõlv 3
Haridustee 3
Läbimurre kirjandusse 3
Kevade 5
Elu keerdkäigud 5
Elutee lõpp 6
Lõppsõna 7
Kasutatud materjalid 8

Oskar Luts

1887-1953

Lapsepõlv

Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 Tartumaal , Palamuse kihelkonna Järvepere küla Posti talus, mis asus Kuremaa järve idakaldal. Mitte järves, nagu kirjanik oma perekonnanimele vihjates on  armastanud rõhutada. Kui Oskar oli 4-aastane, kolis pere Palamusele, kus isa avas kingsepatöökoja ning ehitas varsti Veskijärve äärde ka väikese maja. Oscar, nagu ta nimi koguduse personaalraamatusse ristimisel kirjutati, oli oma pere esimene laps. Vend Arno (ld), kes sündis 1893. aastal, suri vaid kolmeaastasena, noorim vend Theodor (1896-1980) jäädvustas end eesti kultuurilukku aga filmioperaatori ja -lavastajana.

Haridustee

Oskar Lutsu koolitee algas 1894. aastal Änkküla külakoolis, jätkus Palamuse kihelkonnakoolis 1895 -1899 ja Tartu Reaalkoolis 1899- 1902 . Linnaoludega pikaldaselt harjuv, sõnakehv ja pelgliku olekuga poiss ilmutas reaalkoolis kirjanduslikke huvisuundi: teda köitsid ühtviisi seiklusjutud ning Gogoli looming. Lutsu esimesed kokkupuuted kirjasõnaga olid toimunud piiblilugude, „Isamaa Kalendri“, „Valguse“ jutunurga ja mõne tõlkelise rahvaraamatu kaudu. Olulist osa noore Lutsu kirjandusliku maitse ja edasise elukäigu suunamisel etendas ülikooli raamatukoguhoidja ajalookanditaat A. Rastorgujev. Tema soovitusel hakkaski Luts valmistuma apteekrikutseks. 1902. aastal pärast apteekri õpilase eksami sooritamist sai talle 1903. aastal osaks kibe töö Kivisilla apteegis, kus ta oli sunnitud lahkuma Tartu apteekrite streigist osavõtu tõttu. Kuid ta jätkas apteekriõpilase elukutset. 1905. aasta detsembrist töötas ta Narvas Joaoru apteegis, kuid primitiivsete tingimuste tõttu lahkus ta taas Tartusse .

Läbimurre kirjandusse

Sooritanud 1907. aasta mais apteekriabilise eksami, asus ta ajutiselt elama vanemate juurde Rakkesse. Seal kirjutas Luts näidendi „ Joosep Ärkla“, mille A. Jürgenstein täielikult maha laitis. Kuid vanemate soovil tuli teha lõpp sulemehe elule: Luts saadeti assistendina tööle Oppermanni pärijate apteeki Tallinnas. Sealsed vabamad tööolud võimaldasid jätkata kirjanduslikke katseid. Debüteerinud 1907. aasta veebruaris „Postimehes“ Thomas Oskary varjunime all kohmaka luuletusega „Elu“, hakkas Luts nüüd ajakirjanik J. Weidenstrauchi õhtusel kaastööd tegema „Päevalehele“.
Kuid siis saabus kutse sõjaväeteenistusse. Taskus „Kevade“ käsikirja esimesed peatükid, sõitis Luts 1909. aasta jaanuari algul Poolamaale Holmi, kust ta peatselt viidi üle Peterburi Semjonovi Aleksandri sõjaväehaigla apteeki. Seal leidis ta teisel teenistusaastal mahti „Kevade“ juurde asuda. Jutustuse käsikiri äratas valvsa staabikapteni tähelepanu ning ta käskis tõlkida „Kevadest“ mõned peatükid, et veenduda selle poliitilises ohutuses. Kuid see oli rikkunud Lutsu töötuju.
Sõpraderohkus ja teenistus suurlinnas ahvatles nooremat apteekrivelskrit pärast ajateenimise lõppu 1910 . aasta detsembris edasi töötama Peterburi apteekides . Seal valmis ka konkreetsetele faktidele tuginev näidend „Pildikesed Paunverest“, mille jaoks kirjanikule andis materjali sünnikoha külastamine ja kirjavahetus omastega. Kuid 1911. aasta augustis pöördus Luts tagasi vaiksesse Tartusse, kus jätkas oma õpinguid. Aastatel 1911-1913 õppis ta Tartu Ülikoolis farmaatsiat. Ühestki koolist ei ole tal lõputunnistust – raskused matemaatikaga panid kirjaniku selle saamisele käega lööma. Siiski sai ta oma aja kohta suhteliselt korraliku hariduse ning meenutas hea sõnaga oma vene ja saksa keele ning kirjanduse õpetajaid. Apteekri elus kujunes pöördeliseks 1912. aasta 8. aprill, kus Eesti Kirjanduse Seltsi näitemänguvõistluse auhinnakomisjon määras Lutsule ergutusauhinna lustmängu „Pildikesed Paunverest“ eest. Pärast seda väljus ta Toomas Oskari varjunime alt ning alustas tööd pooleli jäänud „Kevadega“. Samal ajal esietendus 17. novembril 1912 „Kapsapää“, mis andis Lutsule noore andeka näitekirjaniku nime. „Ometi kordki elus siiski läheb mul toredasti. – Niihästi linnades kui maal lõhutakse mu „kapsapäid“ ning autoritasu tuleb rohkesti“, meenutas Luts seda ajajärku.

Kevade

Mõni päev enne „ Kapsapea “ esietendust alustas „Postimehe“ raamatukauplusest võidukäiku realistlikus laadis „Kevade“, mille trükikulude katmine oli valmistanud algajale kirjanikule tõsiseid raskusi. Laiemale üldsusele tundmatu autori jutustusese väljaandmisest ei tahtnud kirjastajad midagi kuulda. Luts oli sunnitud riskeerima - palga arvelt saadud avansiga laskis ta trükkida 2100 eksemplari, mis hilissügisel müügile tulles läksid erakordse eduga. Kriitika võttis Lutsu esikraamatu vastu pinnaliste sõnavõttudega uudse ande ilmsikstulekust. Lugejaskonna siiras tunnustus tõi autorile üha kasvava populaarsuse ning esikteosega jäigi Luts rahva teadvusesse kustumatult püsima.
Järgmisel 1913. aastal ilmusid „Noor Eesti“ kirjastusel „Kevade“ II, rida ühevaatuselisi olupilte („Kapsapää“, „Ärimehed“, „Pärijad“), komöödia „Paunvere“ ja stiililiste ebakõladega draama „Laul õnnest“. Neile järgnesid 1914. aastal skits „Mahajäetud maja“, terava arvustuse osaliseks saanud romantilis - sümbolistlik jutustus „Kirjutatud on…“ ja Gogoli „Revidendi“ tõlge.

Elu keerdkäigud

A lanud Esimene maailmasõda viis Lutsu 1914. aasta septembris farmatseudina tegevväkke. Peterburist suunati ta Pihkva välihaigla apteeki, sealt viidi detsembri lõpul üle Vilno (nüüdse Vilniuse ) välihospidali apteeki. 1915. aasta jaanuarist augustini töötas Luts lahingutest ohustatud Varssavi haiglaapteegis, millele järgnesid evakueerimine Dvinski ja Vilnosse ning Vitebski. Vitebski väliapteegis oli Luts sõja lõpuni osakonnajuhatajaks. Ta ei viibinud küll lahingutules, kuid haiglate ja väliapteekide miljöö, sõja meeleheites lõtvunud ohvitserkonnaga tagala laastas mitmeti noormehe vaimu. Tervisehäirete tõttu süvenesid pessimistlikud eneseanalüüsid ja sünged meeleolud, mida mõneti leevendas vabal ajal kätte võetud raamat. Sõja rahutuid olusid trotsides proovis Luts jätkata ka loomingulist tegevust. Samal ajal tutvus Luts Holopovitši politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses. Juulis 1917 laulatati nad Vitebski Uspenski kirikus. Demobiliseerituna jõudis ta pärast vaevarikast teekonda 1917. aasta sügisel Tartu. Jälle leidis ta tööd apteegis, kuid aasta hiljem vahetas ta ametikohta, asudes tööle Tartu ülikooli raamatukokku.
Samal ajal ilmusid ka „Suvi“ I ja II (1918-1919) ning romantilis-sümbolistlikud jutustused „Kirjad Maariale“ (1919) ja „ Karavan “ ning „ Nukitsamees “ (1920). Veidi üle aasta (1919-1920) töötas Oskar Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, siis avas ta oma raamatukaupluse Riia tänaval, kuid osutus kehvaks ärimeheks, kellel hiljem veel mitme raamatu honorar võlgade katteks ära kulus. Peale seda tegutses aastal 1921 O. Luts vabakirjanikuna Tartus. Sellel ajal ilmus ka uusromantilises laadis kirjutatud „ Harald tegutseb“
Aasta pärast, 8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanikkude Liit ja Oskar Luts oli üks 33-st vastuvõetud liikmest. Sellest ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. Selleks et ennast ja perekonda ära elatada, tuli „Noor-Eesti” kirjastusele anda aastas vähemalt kaks käsikirja. Luts ja Tammsaare olid ainsad kirjanikud, kes said „Noor-Eestilt” honoraride ja avansside näol sisuliselt kuupalka – Luts sai 200 krooni kuus. Koos arvukate kordustrükkidega avaldas „Noor-Eesti” kirjastus Lutsult aastatel 1913-1940 kokku 92 raamatut. Ka Lutsu aastakümneid vaevanud korteriprobleemi lahendamisel on suured teened „Noor-Eesti” ärijuhil, kes tegi talle ettepaneku ise maja ehitada – just nii, nagu oli omal kulul teoks saanud „Kevade” väljaandmine. Sõlmiti leping kõigi kordustrükkide ja 30-köitelise kogutud teoste väljaandmiseks. Suvel 1936 alustati Arnold Matteuse projekti järgi ehitust. Krundi kinkis Tartu linnavalitsus kirjanikule läheneva juubeli puhul. Jõuluks 1936 elas kirjanik juba oma majas . „Kogutud teostest” jäi aga seoses riigipöördega ja „Noor-Eesti” kirjastuse likvideerimisega ilmumata 7 köidet.
Saksa okupatsiooni ajal ilmus „Kevade” I osa kordustrükk uskumatus tiraažis – 34 125 eksemplari, ning II osa 25 125 eksemplari. Sõja ajal oli raamat kindel vahetuskaup, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna.
Ka Stalini ajal käis Oskar Lutsu käsi võrreldes paljude teiste kirjanikega päris hästi, aastatel 1944-1953 ilmus tema teostest 7 kordustrükki, ja ehkki eriti mälestusi tsenseeriti hoolikalt, ilmusid nad oma aja kohta suurtes tiraažides ning rahuldasid rahva lugemisnälga üldise nõukoguliku propagandakirjanduse uputuse taustal. 20. juulil 1945 sai Oskar Luts esimesena ENSV rahvakirjaniku tiitli ja 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu Ordeniga. 1950. aastal koostatud keelatud kirjanduse nimestikus on vaid 2 Lutsu raamatut –  „Inderlin” ja „Skoudid”. Poolkeelatud raamat oli pikka aega „Sügis”. 1950-ndate aastate alguse kõige vingem parteiline kriitika suhtus Lutsusse võrdlemisi sallivalt: oli ju vaja vähemalt ühte elavat vanemat rahvakirjanikku, muidu oleks plats hoopis lagedaks jäänud. Kirjaniku viimaseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud „Jüri Pügal”, mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks. 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada.

Elutee lõpp

O.Luts on meie väheseid rahvakirjanikke selle sõna ehedas tähenduses. Valides aine ja tegelastüübid rahva hulgast, on ta neid väärtustanud rahvaliku keele ja huumoriga. Lutsu jutustamislaad ja teoste mälestuslik tagapõhi on avanud tema loomingule tee lugejate südameisse.
Lutsu kirjanduslikku tegevust hinnati kõrgelt. Esimese eesti kirjanikuna määrati talle 1941. personaalpension ja anti 1945. aastal Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus, 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu ordeniga.
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953. aastal. Kirjanik maeti Tartu Tamme kalmistule, saatmas kümned tuhanded inimesed. Talle püstitati Tartu monument (autorid M. Saks ja E. Taniloo). Rahvakirjaniku kodus Tartus Riia tänavas avati 1946. aastal majamuuseum . Palamusel andtakse välja iga aasta Oskar lutsu nimelisi huumoripreemiaid.1987 loodi Palamusele tema nimeline muuseum . Lisaks Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile on Oskar Lutsu järgi nime saanud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu ja O. Lutsu tänav Palamusel.

Lõppsõna

Kui otsida Oskar Lutsu elust üht ja läbivat kirge, siis näeme, et selliseks teda maast-madalast vallanud hasartseks kireks oli lugemine. Tähed sai ta selgeks viieselt, kuueaastaselt aga luges juba kõike, mis kätte juhtus, nii raamatuid kui ka ajalehti. Raamatuarmastus, aukartus kirjasõna ees on Lutsu elu läbiv, kogu tema elukäiku määrav tung ja pürgimus: Shakespeare , Molière, Racine , Goethe, Schiller , Lessing, Gogol, Puškin, Lermontov , Tolstoi, eesti autoritest Saal , Bornhöhe, Vilde ja Kitzberg olid kõige suuremat elamust pakkunud klassikud. Lugemine polnud Lutsule kunagi üksnes harjumuspärane ajaviide; selle taga seisis juba varajases lapsepõlves tärganud täitmatu huvi inimloomuste mõistatamise vastu, tung tabada ja jäädvustada kohatud karaktereid.

Kasutatud materjalid

http://www.luts.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=724&Itemid=33
http://images.google.com/images?hl=en&q=Oskar+Luts&btnG=Search
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/luts.ht m
www.raamatumaailm.ee/taxonomy/ term /101
http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Luts
Märt Hennoste „Kirjanduse lugemik “ 1993, kirjastus „Koolibri“
8