Oskar Luts referaat (1)

Paide Ühisgümnaaium
Oskar Luts
Referaat
Karmen Tafitšuk
7.b klass
Paide 2010
Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887. aastal Tartumaal Palamuse kihelkonnas Kuremaa vallas Järvepere külas Posti talu vihusaunas. Kirjaniku isa, Kaarepere mõisakupja sulasest poeg Hindrik Luts, oli 1886 . aastal nainud Posti talu noorima tütre Leena Jobso ning elatas oma peret puutööga, hiljem aga kingsepaametiga Palamusel. Hindrik ja Leena Lutsul oli veel kaks poega : kolmeaastaselt surnud Arnold ja Theodor , kellest sai ärilist ettevõtlikkust ilmutav tantsuõpetaja ning kinooperaator (üks esimesi eestlasi).
Õppis 1895 -99 Palamuse kihelkonnakoolis ja 1899- 1902 Tartu reaalkoolis. Töötas aastast 1903 apteekriõpilasena Tartus ja Narvas, aastast 1908 Tallinnas ja Peterburis; õppis 1911-14, ühtlasi töötades, Tartu ülikoolis rohuteadust. Võttis farmatseudina osa I maailmasõjast, oli 1919-20 tööl ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidaja ja aastast 1922 kutseline kirjanik Tartus.
Sooritanud 1907. aasta mais apteekriabilise eksami, asus ta ajutiselt elama vanemate juurde Rakkesse. Seal kirjutas Luts näidendi “ Joosep Ärkla” , mille A. Jürgenstein täielikult maha laitis. Kuid vanemate soovil tuli teha lõpp sulemehe elule: Luts saadeti assistendina tööle Oppermanni pärijate apteeki Tallinnas. Sealsed vabamad tööolud võimaldasid jätkata kirjanduslikke katseid. Debüteerinud 1907. aasta veebruaris "Postimehes" Thomas Oskary varjunime all kohmaka luuletusega "Elu", hakkas Luts nüüd ajakirjanik J. Weidenstrauchi õhtusel kaastööd tegema "Päevalehele".
Kuid siis saabus kutse sõjaväeteenistusse. Taskus "Kevade" käsikirja esimesed peatükid, sõitis Luts 1909. aasta jaanuari algul Poolamaale Holmi, kust ta peatselt viidi üle Peterburi Semjonovi Aleksandri sõjaväehaigla apteeki. Seal leidis ta teisel teenistusaastal mahti "Kevade" juurde asuda. Jutustuse käsikiri äratas valvsa staabikapteni tähelepanu ning ta käskis tõlkida "Kevadest" mõned peatükid, et veenduda selle poliitilises ohutuses. Kuid see oli rikkunud Lutsu töötuju.
Juulis 1917 laulatati nad Vitebski Uspenski kirikus. Demobiliseerituna jõudis ta pärast vaevarikast teekonda 1917. aasta sügisel Tartu. Jälle leidis ta tööd apteegis, kuid aasta hiljem vahetas ta ametikohta, asudes tööle Tartu ülikooli raamatukokku. Samal ajal ilmusid ka "Suvi" I ja II (1918-1919) ning romantilis -sümbolistlikud jutustused "Kirjad Maariale" (1919) ja " Karavan " (1920). Oli lõppenud Oskar Lutsu rahutu apteekri amet, mis rikastas kirjaniku elukogemusi ja andis hiljem ainet mitmele mälestusraamatule. Alates 1921 aasta lõpust tegutses O. Luts vabakirjanikuna Tartus.
Mõni päev enne "Kapsapea" esietendust alustas "Postimehe" raamatukauplusest võidukäiku "Kevade" I, mille trükikulude katmine oli valmistanud algajale kirjanikule tõsiseid raskusi. Laiemale üldsusele tundmatu autori jutustusese väljaandmisest ei tahtnud kirjastajad midagi kuulda. Luts oli sunnitud riskeerima - palga arvelt saadud avansiga laskis ta trükkida 2100 eksemplari, mis hilissügisel müügile tulles läksid erakordse eduga. Kriitika võttis Lutsu esikraamatu vastu pinnaliste sõnavõttudega uudse ande ilmsikstulekust. Lugejaskonna siiras tunnustus tõi autorile üha kasvava populaarsuse ning esikteosega jäigi Luts rahva teadvusesse kustumatult püsima.
Debüteeris luuletustega, enne "Kevade" ilmumist saavutas ajakirjanduses tuntuse oma huumorikate vestetega. Oma Palamuse koolipõlve kujutava romaaniga "Kevade" I-II (1912, 1913) sai rahva seas peaaegu üleöö kõige enam loetavaks autoriks . Lisandusid lühikomöödiad "Kapsapää" (1912), "Paunvere" ja "Ärimehed" (1913). Vähem tähelepanu leidsid Lutsu katsetused sümbolistlike draamadega: "Laul õnnest" (1913), "Mahajäetud maja" (1914) ja suvitusromaan "Kirjutatud on…" (1914, hilisem pealkiri "Soo"), samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid , näiteks "Kirjad Maarjale" (1919). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918, 1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. Lutsu lasteraamatutest on tänapäevani populaarne " Nukitsamees " (1920). 1920. aastatel oli O. Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid, avaldas mitu sama miljööd kujutavat romaani: "Andrese elukäik" (1923), "Iiling" (1924), " Olga Nukrus" (1926), "Õpilane Valter " (1927), "Udu" (1928), "Pankrot" (1929). Neis kõigis olid kesksel kohal saatusega leppimise meeleolud kangelase nurjunud taotluste taustal. Vesteline laad ja memuaarne aines leidsid väljenduse raamatus " Tulilill " (1924). Omaaegne kriitika heitis autorile ette romaanide lõtva kompositsooni ning orienteerumist vähenõudlikule, laiale lugejaskonnale. O. Luts on olnud kõige enam mängitavaks autoriks eesti teatris, lisaks lühikomöödiatele "Kapsapää" (1912) jt. on korduvalt dramatiseeritud jutustusi ja romaane ("Kevade", "Suvi", "Sügis", " Tagahoovis " jt). O. Lutsu teostest on tehtud ekraniseeringuid ja animafilme.
O. Lutsu kirjanduslikku tegevust hinnati kõrgelt. Esimese eesti kirjanikuna määrati talle 1941 personaalpension ja anti 1945. Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus; 1946 autasustati teda Tööpunalipu ordeniga.
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953. aastal. Kirjanik maeti Tartu Tamme kalmistule, kuhu talle püstitati monument (autorid M. Saks ja E. Taniloo). Rahvakirjaniku kodus Tartus Riia tänavas avati 1946. aastal majamuuseum. 
Oskar Luts
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=105&ItemID=219
http://www.annaabi.com/materjal-2840-oskar-luts