Mitokonder mitokondris toimub rakuhingamine, raku varustamine energiaga. Golgi kompleks valkude lõplik töötlemine ja pakkimine põiekestesse. Rakumembraani ja kesta ning lüsosoomide moodustumine. Lüsosoomid surnud ja mittevajalike rakustruktuuride ning ainete lagundamine. Rakusisene seedimine (pino- ja fagotsütoos). 3. Trihhoom on niitjate sinivetikate rida, mida ei ümbritse limatupp. Niidi moodustavad rakud koos limatupega. 4. Ribosoomide ülesandeks sinivetika rakus on valkude süntees. Kaasaegne prokarüootide (sh sinivetikate) süstemaatika baseerub peamiselt 16S rRNA nukleotiidide järjestusel. 5. Tülakoidides 6. Kromaatiline adaptsioon on nähtus, kus vetikad on võimelised muutma oma pigmentide koosseisu vastavalt sellele, milline hulk ja millise spektraalse koostisega valgus ulatub vetikarakuni teatud sügavusel veekogus. See on omane C-fükoerütriini ja C-fükotsüaniini omavatele vetikatele. 7. Antennpigmendid, karotinoidid, limakiht. 8
78. Eukarüoodid on monofüleetiline takson. 79. Plastiidi ja endosümbiondi erinevus on peamiselt 80. Mitokondri eellane oli vabalt elav proteobakter. 81. Mitokondrid on kaetud kahemembraanilise kattega 82. Protistid moodustavad parafüleetilise eurarüootse rühma. 83. Kõigil kaasaegsetel eukarüootidel on endosümbiotset päritolu rakuorganellid 84. Endosümbioositeooria väidab, et plastiidid ja mitokondrid on endosümbiontset päritolu 85. Plastiidi primaarne endosümbios on sinivetika omastamine prokarüoodi poolt ja esmase eukarüootse raku tekkmine. 86. Kõigil kaasajal elavatel eukarüootidel on 87. Amitokondriaalsetel protistidel on rakud sootuks ilma mitokondriteta 88. Primaarsete plastiididega on muuhulgas kõik klorofülli c sisaldavad eukarüootsed vetikad ? 89. Punavetikate on tülakoidid plastiidis üksikult, mitte lamellidena. 90. Fükobolisoomid on struktuurid sinivetikate tülakoidide pinnal, mis sisaldavad fotosünteetilisi antennpigmente. 91
77 Amitokondriaalsetel protistidel on rakud sootuks ilma mitokondriteta 78 Primaarsete plastiididega on muuhulgas rohevetikad ja maismaataimed 79 Punavetikate on tülakoidid plastiidis üksikult, mitte lamellides 80 Fükobilisoomid on punavetika varuainete säilitamise paigad kloroplasti pinnal 81 Primaarsete plastiididega vetikatel on plastiid ümbritsetud kahemembraanilise kattega 82 Plastiidide eellane on olnud vabalt elav sinivetikas 83 Plastiidi genoom on umbes 10% sinivetika genoomis suurusest 84 Nukleomorf on jäänuk eukarüootset päritolu plastiidi eellase tuumast 85 Nukleomorf esineb osadel sekundaarsete plastiididega vetikatel 86 Eugleniidid kuuluvad protistide hulka millel on ketasjate kristadega mitokondrid 87 Fototroofsed eugleniidid on pigmentatsioonilt sarnased rohevetikatega, neil on klorofüllid a ja b 88 Eugleniidide rakku katab pelliikula 89 Eugleniidide plastiid, kui see esineb, on tõenäoliselt tekkelt rohevetikas
edukalt hakkama saada. Rasketes oludes on rakkude kasvukiirus üsna aeglane, aga see ei sega, sest konkurents teiste vetikatega on peaaegu olematu. Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse ehk troofsuse kasvuga. Väga reostunud järves võivad hüppekihist alguse saanud õitsengud levida ajapikku ka ülemistesse veekihtidesse. Valdavalt on niisugused vohangud seotud niitja sinivetika Planktothrix perekonna liikidega. Sinivetikad tekitavad veeõitsenguid. Sinivetikate domineerimise põhjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vältel üsna püsivad, muutuvad vetikakooslused ühtesoodu. Kiiresti muutuva keskkonna tõttu, eeskätt temperatuuri ja toitesoolade koguste kõikumise pärast, asenduvad labiilsemad kooslused stabiilsematega.
Vajab aeglase vooluga jõgesid. Kudemiseks liigub ülesvoolu ja mari hõljub veega allavoolu. Pakslauba keskmine pikkus on 60 – 100 cm ning kaal 16 kg ringis. Pikimad kalad on kuni 140 cm pikad ning võivad kaaluda 45 kg. Toitumine Toiduks tarvitab fütoplanktonit. Kevadel ka detriiti. Selletõttu kasutatakse pakslaupa tihti vee kvaliteeti parendamiseks, eriti sinivetikate vohamise ohjeldamiseks. Kahjuks võib pakslauba sellel eesmärgil kasvatamine mõnikord ka ebaõnnestuda. Mõned sinivetika liigid, näiteks mürgine Microcystis, võib läbida kala süsteemi ilma olulist kahju saamata ja kala seedesüsteemist isegi toitaineid saada. Seega võib pakslauba kohalolek olukorda isegi halvendada. Katsed on näidanud , et Microcystis toodab koosluses pakslauba isegi rohkem toksiine. Kuigi kala need toksiinid ei mõjuta, võivad need jääda pidama tema süsteemi ja muuta ta seeläbi ohtlikuks toiduks inimesele. Levik
Rakusein koosneb: () peridiniinist; () sporopolleniinist; (x) peptidoglüaanist; (mureiin); () tselluloosist; () kitiinist; () räisoomustest; () orgaanilisest ainest plaatidest Gaasivakuoolid on: () mureiinist seinaga; () tselluloosist seinaga; (x) valgulise seinaga; () sisaldavad lipiiditilgakesi; (x) gaase läbilaskva seinaga; () vedelikke läbilaskva seinaga Gaasivakuoolide funktsioon on: (x) tagada raku ujuvust ja selle reguleerimist; () raku energia varu; () sinivetika respiratoorne organell () polüosfaatide varu; () ATP süteesi koht Heterotsütides toimub: (x) lämastiku fikseerimine; () süihappegaasi sidumine; () hapniku tootmine; () fosfori omastamine veest; () heterotroofne toidu seedimine Prochlorophyta e proklorofüüdid 2 Füogneetiliselt kuuluvad: (x) sinivetikate hulka; (x) gram(-) eubakterite hulka; () arhebakterite
fenoolid, vaha, parkained (ainult lehtpuudel), sterool, vaik, tärpentin,Tuhk (0,1-0,5 %, vihmametsapuudel kuni 5 %) Põlevkivid-on kerogeeni sisaldav peenkihiline musta või pruuni värvi settekivim.Põlevkivi koosneb mittetäielikult lagunenud orgaanilisest ainest ning mitmesugustest mineraalidest. Orgaaniline aines koosneb enamasti vetikate või bakterite jäänustest moodustunud kerogeenist. Kukersiit-on põlevkivide hulka kuuluv settekivim.Kukersiidi orgaaniline osa on moodustunud sinivetika jäänustest. Diktüoneemakilt-tumepruun orgaanikarikas argilliit ehk kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savi. Kerogeen-erinevate loomsete ning taimsete materjalide looduslikes tingimustes muundumiseprodukt, moodustades huumuselisi ja sapropeelsetteid Fraktsioneeriv destilleerimine- protseduur vedelike eraldamiseks lahustest, mis põhineb nende erinevatel keemistemperatuuridel (erineval lenduvusel).
Sümbioos -1) Samblike suur vastupidavus vees tuleneb sellest, et nad koosnevad seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest või tsüanobakteritest. Seeneniidid on võimelised võtma keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste (nii-öelda päikesepatareisid). Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. 2)Endosümbioos sinivetika ja rohevetika vahel. Sellel juhul elab sinivetikas rohevetika rakus ning rohevetikas on endosümbiont ehk peremeesrakk. Kui selles sümbioosis sinivetikas hukkub, siis ei juhtu rohevetikaga midagi, kuid kui rohevetikas hukkub, siis hukkub ka sinivetikas. Parasitism Paeluss Hymenolepis diminuta valmikutel on tsirkadiaalne migratsioonmööda soolt vastavuses toidu paiknemisega. Kui peremehe magu on toitu täis asub paelussi pea väga lähedal püloorilisele sfinkterile (kohale, kus toit
Fotosünteesivad väävlibakterid on siis rohelised ja purpursed väävlibakterid. Need fotosünteesivad väävelbakterid on obligatoorsed anaeroobid, sest sulfitid õhukeskkonnas oksüdeeruksid kiiresti. Teine rühm fotosünteesivaid baktereid on sinivetikad. Sinivetikate teke tõi kaasa vaba õhuhapniku, mille tõttu suri välja enamik toonasest elust. Algas hingamisprotsess. Miks on maismaataimedel fotosüntees samasugune kui sinivetikatel? Sest kloroplastid tekkisid sinivetika endosümbioosi tulemusena. Sinivetikaid on maailmas teada umbes 2000 liiki. Sinivetikate rakkudes on kloroplastide sarnaseid lamellstruktuure, kuid mitte nii täiuslikud. Sisemembraanistikku on vaja elektri (elektronide (energia)) isoleerimiseks. Tsüanobakteritel on kitiinist rakukest ja limakapsel. Paljud sinivetikad seovad õhulämmastikku, mis on sinivetikate puhul unikaalne, teistel vetikatel seda omadust pole. Õhu lämmastikku suudavad kasutada ainult eeltuumsed. 12/10/09 /..
Kuna sinivetikaid on nii kiirekasvulisi kui aeglasema kasvuga, siis nad domineerivad eri aegadel. Vetikate vohamise tagajärjeks võib järveökosüsteemis olla teiste liikide surm, nii kalade kui ka teiste vetikate oma. Inimestele mõjub halvasti sinivetikate eraldatavad toksiinid, mis võivad tekitada inimesele tõsise mürgituse, millest maailmas 1% lõppeb surmaga. Sinivetikate mürgi vastu ei aita ka vee keetmine, kuna see vabastab veelgi rohkem toksiine. Sinivetika mürgituse põhilised sümptomid on peavalu, palavik, seedehäired, kõhulahtisus, oksendamine ja teadvusehäired. Vohamise ajal vees ujudes võib tekkida ka nahale allergiline reaktsioon: nahk hakkab sügelema ja kipitama 17 Veeõitsengut võivad põhjustada ka teist liiki vetikad, kuid need ei muuda vee värvust ning pole inimesele nii ohtlikud kui sinivetikad. Liigid, mis põhjustavad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
