Õigusakt (0)

Õigusakt. Õiguse realiseerimine . Õiguse tõlgendamine
Õigus (objekt mõttes) – riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid. ( Subjekt mõttes) – objektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes. Nt saada juhiluba, kui eksamid on tehtud, arstitõend olemas jm nõuded täidetud.
Õigusakt on eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel kehtestavad riigiorganid vastavalt oma pädevusele ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad peale kohustusi
Üldakt – õigustloov ,sellega antakse üldnorme (õigusnorme), mis reguleerivad abstraktset hulka juhtumeid. Näiteks seadused, määrused, seadlused.
Üksikakt – õigustrakendav akt, lahendatakse õiguslikus elus üksikjuhtumeid. Üksikaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks. Nt otsused, korraldused , käskkirjad
Seadus on üldkohustuslik käitumisreegelite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt, kõrgeimat juriidilist jõudu omav õigusakt, mis võetakse vastu Riigikogus või rahvahääletusel.
Õigusaktide hierarhia : kõrgeimaks aktiks on seadus
Riigivõimuinstitsioon
Üldakt
Üksikakt
1) Põhiseadus
2) Põhiseaduslikud seadused
3) Seadused
4) Seadlused 
5) Määrused 
6) Kohaliku omavlitsuseõigusaktid
riigikogu
Seadus
otsus
Vabariigi president
seadlus
Otsus,käskkiri
Vabariigi valitsus
määrus
korraldus
Minister
määrus
Käskkiri, korraldus
Maavanem
Valla- ja linnavolikogu
määrus
otsus
Valla- ja linnavalitsus
määrus
korraldus
Seaduste liigid: 1).Lihtseadused - vajavad vastuvõtmiseks Riigikogu istungil Riigikogu poolthäälte enamust (kohalolijatest rohkem poolt kui vastu) 2).Konstitutsioonilised on seadused, milliste vastuvõtmine on Riigikogule kohustuslik ning mis võetakse vastu vähemalt kahe lugemise tulemusel ja Riigikogu koosseisu häälteenamusega. 3).Põhiseadus - tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid, vastuvõtmiseks ette nähtud eriline kord.
Põhiseadus - õigusnormide süsteemi, mille normidel on teiste õigusnormide suhtes kõrgem juriidiline jõud ning millega määratakse kindlaks kõige fundamentaalsemad suhted inimeste ja riigi vahel ning riigikorralduse põhialused.
Seadlus on seaduse jõuga õigusakt, mida annab Vabariigi President . Põhiseaduse kohaselt võib president anda:  * nn eriseadlusi ja erakorralisi edasilükkamatute riiklike vajaduste korral, kui Riigikogu ei saa kokku tulla.
Määrused on õiguse allikad, mida annavad seaduse alusel ja täitmiseks valitsus ja ministrid . Valitsusel ja ministritel on õigus anda intra legem (seadusi täpsustavad) määrusi. Valitsuse ja ministrite määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avaldamist. Kohaliku tähtsusega küsimuste korraldamiseks või seaduses sätestatud juhtudel on õigus anda määrusi ka kohalike omavalitsuste volikogudel. Määrustel hierarhia puudub.   Praeter legem määrus – seadusi muutuvad või tühistavad määrused.
Otsus on õigusakt, mille abil ühenduse institutsioonid võtavad vastu seisukoha konkreetsete juhtumite puhul. O. on individaalne ja otsuse adressaadid peavad otsuses olema ära näidatud – see eristab otsust määrusest. O.võtavad seadustest tulenevalt üksikaktidena vastu oma pädevuse piires nt: Vabariigi President –nimetab ametisse kohtunikud ja kõrgemad ametiisikud, kuulutab välja seadused, annab armu jne. Riigikogu, KOV volikogu , Eesti Panga nõukogu ja kohus - kohtuotsus.
Käskkiri – üksikakt s.t. reguleerib üksikjuhtumeid. Võtavad üksikaktidena oma pädevuse piires vastu nt: minister – teenistusalastes vm üksikküsimustes, riigisekretär, ministeeriumi kantsler , ameti ja inspektsiooni peadirektor, vallavanem , linnapea , Eesti Panga President.
Korraldus on nõue või käsk, mis antakse alluvatele suuliselt või kirjalikult igapäevase töö korraldamiseks ja üksikjuhtumite lahendamiseks. K on piiratud kehtimisajaga ja puudutab kitsast ametiisikute ringi. Korraldusi võtavad oma pädevuse piires üksikküsimustes vastu nt: Vabariigi Valitsus, peaminister , maavanem, valla- või linnavalitsus.
Õigusakti ajaline kehtivus . 1). Kehtimahakkamine – algus sõltub nende tüübist. Näiteks hakkavad valitsuse korraldused kehtima alates allakirjutamise hetkest, kui korralduses endas ei ole määratud teisiti. Seadused tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud kahel juhul: *see on seaduses sõnaselgelt öeldud; * kriminaalõigust puudutavad seadused sel juhul, kui nad kõrvaldavad teo karistatavuse või kergendavad seda; 2)- Kehtivuse lõpp- õigusakti võib kehtetuks tunnistada selleks pädev organ kas eraldi aktiga või uue samasisulise akti vastuvõtmisega, mis tunnistab vana kehtetuks.Õigusakt võib kaotada kehtivuse ka tähtaja saabumisel, kuigi enamasti on õigusaktid tähtajatud.
Õigusakti kehtivus isikute ringi suhtes.Õigusakt kehtib reeglina kõigi selle vastu võtnud riigi territooriumil asuvate isikute suhtes (kodanikud, apatriidid, välismaalased). Sageli võib õigusakt puudutada aga ka ainult teatud isikuid. (Näiteks sõjaväekohustus kehtib Eestis ainult meestele, Vabariigi presidendi seadus puudutab ainult presidenti.) Diplomaatilist immuniteeti omavate isikud ei allu asukohamaa kohtusüsteemile. Nende küsimus lahendatakse diplomaatiliste kanalite kaudu.
Õigusakti territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu territooriumil. Kohaliku riigivõimu üldaktid kehtivad vastava haldusüksuse territooriumil.
Õigusaktide süstematiseerimine – õigusliku materjali ratsionaalse ja mugava kasutamise huvides toimub selle materjali seadmine kindlasse, mingitele põhimõtetele ülesehitatud süsteemi. Süstematiseerimist teostatakse: 1).inkorporeerimise teel seatakse õigusaktid mingisse (kronoloogilisse, alfabeetilisse vms järjestusse), inkorporeerimise korral ei toimu õigusaktide sisulist töötlemist; 2). kodifitseerimise teel kus õigusaktid töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisuliselt. Tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab nime seadustik , määrustik vms.
Õiguse realiseerimine - õigusnormide elluviimine õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises. Võib toimuda 3 vormis: õigusnormide nõuetest kinnipidamine , õiguse kasutamine, õiguse kohaldamine.
Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Siinkohal alajaotus: 1). Keelavate normid – subjekt passiivselt hoiduma teatud käitumisest, nt mitte ületama piirkiirust. 2).Kohustavate normid – subjekt sooritama aktiivseid tegusid , nt esitama nõuetekohaselt ja õigeaegselt tuludeklaratsiooni.
Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes. Realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda, nt töölepingulises suhtes töötasu saamine.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne), kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku pädevuse ehk kompetentsiga. Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva riigivõimu organitele - Vabariigi Valitsus koos allasutustega, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid jne - ning kohtule. Õiguse rakendamine seisneb individuaalse õigusakti ehk üksikakti väljaandmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse (nt ametniku avalikku teenistusse võtmine).
Õiguse rakendamise protsess:1). asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. 2). õigusnormi valik ja analüüs – see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. 3). kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja vormistatakse see nõuetele vastaval kujul otsusena, käskkirjana, korraldusena vm üksikaktina. 4). asjas tehtud otsuse täitmise tagamine – nt , isiku teenistusse lubamine .
Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded: 1). seaduslikkuse nõue – rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest; 2). põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ning otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele; 3). õigluse nõue - õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.
Õigusaktide tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigusnormi teksti arusaadavaks .
Õigusaktide tõlg.viisid: 1. Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest. 2. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine - normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus. 3. Ajalooline tõlgendamine - annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru selle looja, mis oli tema tahe selle normi loomisel. 4. Objektiiv- teleoloogiline tõlgendamine eesmärgist lähtuv tõlgendamine on samuti nagu ajalooline tõlgendaminegi subjektiivne, lähtub normi eesmärgist. kehtiv õigus ja väärtussüsteem.
Lüngad õiguses - Igas õiguskorras esineb lünki, st seadusandja on jätnud midagi reguleerimata ja me ei leia teatud elulistele asjaoludele vastavaid abstraktseid õigusnorme. Sellisel juhul võib olla tegemist lüngaga õiguses, mida saab mõnedel juhtudel ületada analoogia abil
Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist.
Seaduse analoogia – otsustuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsustuse tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased.
Õiguse analoogia puhul ei lähtuta aga õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, õigusprintsiipidest.