Nimetu (0)

SISUKORD
SISSEJUHATUS
1. AKVAARIUMI LOOMINE JA HOOLDUS
2. AKVAARIUMI OSAD
3. AKVAARIUMI VESI NING AKVARISTIKA MINEVIKUST
3.1 Gaasid vees
3.2 Akvaristikas kasutatavad veeliigid
3.3 Ebasobiv veetemperatuur
3.4 Mis meetodidel varem veekaredust muudeti?
4. VEE KAREDUS
4.1 Vee kareduse bioloogiline tähtsus
4.2 Vee kareduse määramine
5. VEE KEEMILISE KOOSTISE MÄÄRAMINE
6. VEE pH MÄÄRAMISE TEHNIKA
7. VEE ANALÜÜS
8. KÜSITLUS
9. AKVAARIUM MILLE MINA LUUA SOOVIKS
10. KOKKUVÕTE
11. KASUTATUD KIRJANDUS
SISSEJUHATUS
Valisin uurimistöö teemaks akvaariumi vee, sest mul pole endal kunagi akvaariumi olnud ja ma tahaksin selle kohta rohkem teada saada. Uurin akvaariumivee kohta üldiselt ning ka täpsemalt selle kohta, milline peaks olema akvaarium minu kodule ning milliseid kalu ja taimi ma sinna soovin. Samuti loodan ma teada saada, kuidas kunagi akvaariumivett uuriti ning kuidas praegu. Akvaarium on mahuti, mille vähemalt üks külg on läbipaistev, ja kus elavad veeorganismid. Akvaariumis kasvatatakse organisme enamasti kas uurimiseks või täidab akvaarium esteetilisi eesmärke. Akvaariumihuvilisi inimesi ja selle pidajaid nimetatakse akvaristideks. Minu uurimistöö eesärgiks on seega ka anda ülevaade akvaariumi pidamisest, selle minevikust ning samuti loodan selle uurimistööga saada parema ülevaate sellest, milline peaks olema akvaarium minu akvaarium. Lisaks uurin ma ka enda tuttavatelt, mida nemad akvaariumidest arvavad ja uurin, kuidas erineb akvaariumivesi teistsugustest vetest.
1. AKVAARIUMI LOOMINE JA HOOLDUS
Akvaarium peaks akna suhtes paiknema nii, et valgus paistaks küljelt, sest otsene päikesevalgus pole akvaariumile hea. Miks pole hea, kui akvaariumi peale paistab otsene päikesevalgus? Sellepärast, et otsene päikesevalgus teeb '' klaasid roheliseks '', see tähendab et akvaariumi klaasid kattuvad intensiivse valguse toimel peagi tiheda rohelise vetikakihiga.
Akvaariumisse pinnaseks sobiks kruus või ehitusliiv. Terad peaksid olema vähemalt jämeda soola suurused ja voolava vee all hoolikalt pestud. Et põhja kanistada, võiks valida ka mõned suuremad puhtaks harjatud kivid.
Akvaariumi põhja ei sobi peenliiv, sest see teeb akvaariumi häguseks ja taimed ei taha seal hästi kasvada.
Akvaariumile tuleks muretseda lisaseadmed :
1. Kompressor, mis pumpab vette õhku.
2. Filter , mis kompressoriga ühendatult puhastab akvaariumi vett hõljuvast mudast.
3. Elektriline küttekeha ehk soojendaja, et hoida vee temperatuuri.
4. Kahv, et kalu kinni püüda.
5. Voolik akvaariumist vee välja laskmiseks.
6. Puhastid klaasi seinte puhastamiseks .
7. Lamp, mis toetab taimekasvu.
Akvaariumi tuleks ette valmistada. Paigutada õigele kohale. Seejärel tuleks põhja kinnitada mõni känd või puujuurikas ning midagi, et kalad saaks tekitada koopaid ja pelgupaiku. Edasi tuleks lisada kruusakiht, mis võiks olla 3-4 cm. Peamine kiht võib olla tekoratiivkruus, et akvaarium oleks ilusam. Kui kruusakiht on lisatud, saab hakata taimi istutama. Selleks tuleks lasta voolikust veidi vett, kuni kogu pinnas on veega kergelt kaetud. Siis tuleks planeerida taimede asukoht. Ette ja keskossa sobib istutada madalakasvulisi taimi ning külgedele ja tagumise klaasseina juurde sobivad kõrgemad taimed. Taimed tuleks istutada gruppidena, muidu võivad nad hakata segama akvaariumi vaatlemist. Taimi ei tohiks istutada liiga lähestikku, sest veetaimed kasvavad tavaliselt kiiresti. Kasutada võib nii elus- kui kunsttaimi. Kui taimed on istutatud, tuleks akvaariumisse paigutada kivid.
Akvaariumi täitmine veega. Täitmiseks sobib puhas vesi temperatuuriga 17-22 kraadi. Kui kodune kraanivesi peaks olema klooritatud, tuleks seda enne kasutamist hoida 3-4 päeva toas ämbris. Akvaariumisse ei sobi jõe või järve vesi, sest see sisaldab palju imetillukesi olendeid, veeloomi, vastseid ja haigusetekitajaid. Kogu akvaariumipõhi tuleks katta tugeva paberiga ja lasta ettevaatlikult veel sellele voolata. See aitab pinnasel säilitada ja veetaimed ei saa vigastada. Kui pool akvaariumi on täitunud, võib paberi ettevaatlikult ära võtta. Akvaarium on täidetud, kui veepiir ulatub umbes 1 cm allapoole klaasi ülemist serva. Kui akvaarium on veega täidetud, tuleks see katta klaaskaanega. See on vajalik vee aurumise pidurdamiseks ja kaitseks tolmu eest. Hea oleks kui klaaskaan koosneks kahest osast, sest nii on mugavam kalu toita. Tähtis on jätte õhupilu akvaariumi ja kaane vahele, et tagada õhuvahetus. Seejärel tuleks oodata, et mõne ööpäevaga eralduks akvaariumiveest õhumullid ning taimed harjuks oma uue koduga.
Kalade valimine. Alustada tuleks kaladega, kes sünnitavad oma järglased, sest nende eluviis ei ole igav, välimus pole inetu ja nende pidamine on lihtne. Kudejate kalade paljundamiseks on vaja palju põhjalikke teadmisi ja abivahendeid. Valida tuleks kalad, kes sobivad ühte akvaariumisse elama. Ette võib tulla kaladevahelisi tülisid, isegi kaklusi. Pole raske arvata, mis toimub akvaariumis, kui paigutada sinna korraga pisikesed kalad ja mõni suurem röövkala. Hoiduda tuleks akvaariumi kaladega üleasustamisest, sest kaladele peaks jätma ujumisruumi. Suuremaid kalu tuleks akvaariumisse panna vähem, väiksemaid parvkalu aga rohkem.
Kaladele toidu muretsemine. Kuivtoitu müüakse zookauplustes, sealt saab ka kalade jaoks mõeldud vetikatablette ja vitamiine. Toitu mitmekesistab sai, poolkõvaks keedeud munakollane ja kohupiim . Elustoiduna sobivad näiteks taimed või sääsevastsed. Kaladele tuleks anda väikestes kogustes , et kalad jõuaks selle kohe ära süüa, sest toidujäätmetega vesi rikneb, vesi muutub häguseks ja lõhnab ebameeldivalt. Üle jäänud toiduosakesed tuleb aegsasti akvaariumist eemaldada.
Akvaariumit tuleks jägida, sest seal võib tekkida õhupuudus. Sellest saab aru siis, kui kalad on pinnal ja ahmivad õhku. Kui õhupuudus tekibki, tuleb panna õhustaja tööle, vahetada kiiresti osa veest ja kui akvaariumis on rohelisi taimi, siis lülita valgus sisse. Jälgida tuleks ka seda, et akvaarium ei muutuks roheliseks, see tähendab et vetikad vohavad. Et seda vältida, tuleks akvaariumit õhustada ja kinni katta. Kui kalad peaks haigeks jääma, siis tuleb haige kala akvaariumist eemaldada ja kasutada ravipreparaate. Igapäevaselt tuleks kalu toita, kord nädalas võib jätta nii öelda dieedipäeva, mis on kaladele kasulik päev. Sellel päeval tuleks toita ainult maimusid ning suured kalad jätta söömata või neid vähem toita. Iga päev tuleks vaadata ka seda, et kõik kalad näevad terved välja, sest mõni haigus on nakkav ja haige kala tuleks teistest eraldada. Tuleks jälgida, et akvaarium ei lekiks. Sügisel ja talvel tuleb hommikuti valgus sisse lülitada ja õhtuti kustutada , nii et akvaariumil oleks vähemalt 7 tundi valgust. Kompressori tööd tuleb kontrollida, sest see varustab akvaariumit õhuga. Kui akvaarium pole kaladega üleasustatud, siis võib selle ööseks välja lülitada. Kord nädalas tuleb puhastada akvaariumi veefiltrit mudast, korrastada taimi, lõigates ära nende narmendavad lehed lehed ja leheotsad. Samuti tuleks kord nädalas puhastada akvaariumi klaas, kui see hakkab kattuma vetikakihiga ega ole enam täiesti läbipaistev. Iga kahe nädala tagant tuleb asendada 1/3 akvaariumiveest värske veega. Taimed, mis piiravad kalade ujumisruumi või mis on liiga tihedaks kasvanud, tuleb ümber istutada või osa neist eemaldada. Kord aastas tuleb teha suurem korrastustöö. Vahetada kogu vesi, pesta läbi põhjapinnas ja istutada kõik taimed uuesti. [6]
2. AKVAARIUMI OSAD
Vesi – akvaariumi vesikeskkonna tingimused sõltuvad palju seal elavast elustikust. Kaasaegses akvaariumis kasutatakse tavaliselt kraani vett. Akvaariumi keemia abil on võimalik puhastada, väätistada, mineraliseerida, vitaminiseerida olemas olevat kraani vett. Kui vees on ülearu ohtlikke soole või muid aineid, millega keemia ei saa hakkama – kasutatakse OSMOS filtrit. Üks tähtsamatest vee näitajatest on pH – vee happelisus . Akvaariumis pH näitaja valitakse vastavalt kalade ja taimede vajadusele. Neutraalne asend -pH=7.0. PH näitajat on võimalik muuta akvaariumi keemia või CO gaasi abil. [6,7]
Valgus – valgustus on väga tähtis just taimeakvaariumitele. Valgusallikate võimsus peab olema vahemikus 0,5-1 W/liitri kohta. See kehtib päevavalguse torude suhtes. Kõrgete akvaariumidele paigutatakse ka võimsamaid valgusteid , näitek metall -haliid prožektorid. Viimaste võimsust arvestb spetsialist. [6,7]
Soojendus – kuna peaaegu kõik akvaariumi kalad on soojaveekalad, on tähti valida õige soojusallikas. Viimase võimsus, reeglina, arvestatakse 1W/1 liitri kohta. Peaaegu kõik müügis olevad soojenduspulgad ja torud on automaatse reguleeringuga. Nende pidevaks kontrolliks akvaariumisse paigaldatakse ka termomeeter . Kuna akvaariumi valgustuse vananemisel valguse spekter mida valgus kiirgab muutub, siis tuleks seda ka tihti kontrollida. [6,7]
Õhk – Akvaariumi õhustamine on samuti väga tähtis, kuna pinna kaudu vette ei jõua kalade hingamiseks vajalik hapniku kogus. Kõige efektiivsem on õhu(hapniku) vette viimine kompressori abil. Peaaegu kõik sisefiltrid on aereerimisega. Ainuke miinus seisneb selles. Et filtreerimiselenedi ummistusel, see vool ei jõua kaasa tõmmata õhumulle, mille tõttu hapniku sisaldus vees langeb. Et vältida kalade lämbumist, soovitatakse kasutada ka väiksemates akvaariumides õhu kompressorit paralleelselt aereerimiseks. [6,7]
3. AKVAARIUMI VESI NING AVARISTIKA MINEVIKUST
Vesi koosneb kahest vesiniku- ja ühest hapnikuaatomist ning seda tähistatakse keemiliselt H2O. Puhtal kujul vaid vee molekulina ei esine seda looduses peaaegu mitte kunagi. Ta sisaldab alati veel midagi, mis tema omadusi mõjutab, sest vesi võib olla happeline, neutraalne või aluseline, kare või pehme, reostatud või mitte. Samuti sisaldab vesi gaase , ka kaladele elulise tähtsusega hapnikku. Taimed vajavad samuti hapnikku, aga ka süsinikdioksiidi. Need on vaid mõned näited. Akvaristikas kujutavad need endast aga vee kõige olulisemaid omadusi.
Merevesi saadakse akvaariumi spetsiaalsete soolasegude abil. Nende kohta on võrdlevat materjali palju. Samas tuleb olla järelduste, eriti parima soola, suhtes ettevaatlik. Nagu ikka, pole olemas objektiivset tõde ja eri koolkondade , rühmituste ning isikute omavahelised hõõrumised on sel alal tavalised . Merevee keemiline koostis on looduses suhteliselt paigas ja laias laastus akvaristid püüdlevad selle poole enamasti nii, et võetakse võimalikult puhas mage vesi kuhu lisatakse algselt vajalik kogus aineid ja kuna osa elustiku sealt üht-teist ära tarbib, siis on vaja aegajalt natukene veel midagi juurde lisada.
Magevee akvaariumite puhul on ühelt poolt varieeruvus selles osas palju suurem, et maailma eri nurkadest pärit kalad/taimed on pärit väga erineva keemilise koostisega mageveest ja see kas akvarist peab selliseid kalu, mis sobivad temal kraanist/kaevust tulevale veele või üritab seda vett erinevate vahenditega saada oma hoolealusele sobivaks või üritab oma hoolealuseid harjutada olemasoleva veega on juba valikute küsimus.
Kaasaegses akvaariumis kasutatakse tavalist kraani vett.
Akvaariumi keemia abil on võimalik puhastada, väätistada, mineraliseerida, vitaminiseerida olemas olevat kraani vett. Kui vees on ülearu ohtlikke soole või kuid aineid, millega keemia ei saa hakkama, kasutatakse OSMOS filtrit. Üks tähtsamatest vee näitajatest on pH – vee happelisus. Akvaariumi pH näitaja valitakse vastavalt kalade ja taimede vajadusele. Neitraalne asend – pH=7,0.
[4]
3.1 Gaasid vees
Vees peab olema piisavalt hapnikku, O2, sest kalad sõltuvad sellest. Seda erandiga, sest mõned liigid saavad hingata ka õhuhapnikku. Kuigi hapniku eraldamine veest on üsna raske, on hapnik akvaariumis pahatihti väga defitsiitne. Enamasti pole asi mitte hapniku vähesuses, vaid liigses süsinikdioksiidis, CO2, sisalduses, mida kalad välja hingavad. Sellised olud tekivad eelkõige siis, kui väikses akvaariumis on liiga palju kalu ning filter või õhustaja ei vasta akvaariumi mõõtmetele. Oma osa on ka taimedel, sest nad on nii hapniku tootjad kui tarbijad.
Hingamisprotsess kujutab oma olemuselt glükoosi hapendumist lõppsaaduseni, milleks on vesi ja süsihappegaas. Taimede hingamisprotsessi võib väljendada järgmise skeemina:
C6H12O6 + 6 O2 - > 6 CO2 + 6 H2O + 674 kcal [4]
3.2 Akvaristikas kasutatavad veeliigid
Kuna enamik toaakvaariumides kasvatatavatest kaladest pärinevad subtroopilistest või trooplistest piirkondadest, ei ole kõiki vajalikke tingimusi rahuldavat vett meil looduses tavaliselt olemas. Seepärast tuleb vajaliku koostisega akvaariumivesi valmistada mitme looduses olemasoleva veeliigi omavahelise segamise teel, looduslike veeliikide keemilise koostise muutumise või siis madala soolasisaldusega veele või destilleeritud veele vajalike komponentide juurdelisamise teel. [5]
1. Loodulikud veed

1) atmosfääriveed – veed, mis leiduvad atmosfääris veeauru ja jääkristallide näol ning mis satuvad maapinnale vihma või lumena. Tööstuskeskustest eemal asuvates kohtades sisaldab atmosfäärivesi lahustunud lisanditena tavaliselt ainult õhus leiduvaid gaase: lämmastikku, hapnikku, süsihappegaasi, vesinikku ja teisi gaase. Mereäärsetest piirkondades sisaldab peale ülalnimetatud gaaside vihmavesi vähesel määral ka lahustunud keedusoola ning suuremate asulate, eriti tööstuskeskuste lähedal väävel- ja väävlishapet, ammoniaaki, väävelvesinikku ja teisi lisandeid, mida atmosfäärivete kasutamisel tuleb silmas pidada. Atmosfäärivee kasutamisel tuleb peale kogumiskoha meeles pidada ka tema kogumistingimusi. [5]
2) pinnaveed – veed, mis leiduvad maapinnal jõgede, järvede, tiikide ja nii edasi näol. Pinnavett iseloomustab keskmine või madal sooladesisaldus. Tunduval määral leidub neis aga mehhaanilisi lisandeid, kolloide ja mitmesuguseid lahustunud orgaanilisi aineid. Pinnavetele on iseloomulik ka nende koostise perioodiline muutumine vastavalt aastaajale. Oma koostiselt on pinnaveed akvaariumivee vajalikule koostisele tavaliselt kõige lähedasem. Pinnavete puhastamine kahjulikest lisanditest on liiga keerukas ja aeganõudev toiming. [5]
3) põhjaveed – veed, mis paiknevad allpool maapinda: allika- ja puurkaevuveed, ka veevärgivesi. Iseloomulikud on suur sooladesisaldus ning karedus. Mehhaaniliste lisandite , kolloidide ja orgaaniliste ühendite sisaldus on põhjavees aga tavaliselt väga madal või puuduvad need lisandid täielikult. Võrreldes pinnavetega on põhjavete keemiline koostis võrdlemisi püsiv. Peamiselt leiavad akvaariumiveena kasutust kombineeritud atmosfäärivete või destilleeritud veega. Orgaaniliste ühendite ja kolloidide puudumise tõttu on põhjaveeliikide kasutamisel sageli käepäraseks ka vee koostise keemilise parandamise võtete rakendamine. Põhjavete kasutamisel on suurimaks ebamugavuseks kõrge jäävkareduse kõrvaldamine. [5]
2. Destilleeritud vesi, tööstuslikud kondentveed
Destilleeritud vee laiemat kasutamist piirab tema küllalt kõrge hind, mispärast selle kasutamine akvaariumivee põhikomponendina peab olema igakülgselt põhjendatud. Destilleeritud vee kasutamisel tuleb teada, et olenevalt destillatsiooniseadmest võib saadava vee kvaliteet siiski mõnevõrra kõikuda, mida selle kasutamisel on vaja silmas pidada.
Tööstuslike seadmete kondentsveed sisaldavad harilikult teataval hulgal mineraalõlisid, mis enne kasutamist tuleb kõrvaldada filtreerimisega läbi söe. [5]
3.3 Ebasobiv veetemperatuur
Kalade paigutamisel järsku liiga madala temperatuuriga vette põhjustab neil külmašokki. Lühiajalisele erutusele järgneb loius ning kalad surevad. Vee temperatuuri pikaldasel langemisel hävivad kaladel punalibled. Ebasobivate tingimuste püsimisel tekivad kaladel rasked häired elutegevuses – kalad on kahvatud ja loiud, ujuvad vaarudes, uimed on surutud tihedalt vastu keha. Jahedas vees hoitud kalad on eriti tundlikud parasiitidele ja kalahallitusele. Kõrgenenud veetemperatuuri korral väheneb vees hapnikuhulk, mis nõrgestab kalade loomalikku vastupanuvõimet. Selle tulemusena võivad kalad haigestuda väga rasketesse surmaga lõppevatesse haigustesse. [1]
Vee karedus
1) Karbonaatkaredus ehk mööduv karedus – selle kutsuvad esile karbonaadid (süsihappesoolad, näiteks marmor , lubjakivi ja sooda) ning leelis- muldmetallid (eelkõige kaltsium ja magneesium) vesinikkarbonaadid. Kuna need keetmisel sadestuvad, nimetatakse karbonaatset karedust ka mööduvaks kareduseks. Seda mõõdetakse kraadides ja tähistatakse lühendiga °KH. Keemikud kasutavad vee teisi omadusi, näiteks võimet siduda happeid. Akvaristikas piisab enamasti vaid karbonaatkaredusega opereerimist. [4]
2) Sulfaatkaredus ehk püsiv karedus – seda kutsuvad esile sulfaadid (väävelhappesoolad, näiteks kips). Vee kuumutamine seda ei muuda, sellest siis ka nimetus – püsiv karedus. [4]
3) Üldkaredus – selle moodustavad mööduv ja püsiv karedus kokku. Üldkaredust tähistatakse lühendiga °GH ja mõõdetakse samuti kraadides. [4]
3.4 Mis meetodidel varem veekaredust muudeti?
Vee kareduse mõjutamine on vajalik. Kuna karonaatkaredus on puhversüsteemi koostisosa, on tema vähendamine sageli eelduseks toimivale ja kestavle pH taseme alandamisele.
Vee karedust saab muuta mitut moodi:
1) Vihamvee kasutamine – varem oli see odav ja usaldusväärne meetod, kuid praegu pole niiväga soovitatav õhu saastatuse tõttu. Samuti pole vihmavett alati saada.
2) Ioonivahetus – sünteetiliste vaikudega ioonivahetuse puhul juhitakse vesi üle kunstvaigukuulikeste ühte või kahte kunstmaterjalist silindrisse, mis tänu oma omadustele bahetavad vees laetud osakeste ehk ioonide kujul sisalduvad mineraalid H- ja OH- ioonide vastu, see tähendab põhimõtteliselt vee vastu. Lõppsaaduseks on keemiliselt peaaegu puhas ja pehme vesi, millel on õhust saadava CO2 tõttu siiski madal pH väärtus. Selline vesi tuleb esmalt hariliku veega segada, sest keemiliselt puhas vesi on kaladele ja taimedele surmav .
3) Membraanfiltreerimine – vesi pressitakse torustikus oleva survega läbi mikroskoopiliselt väikeste aukudega kunstmaterjalist membraani, mis peab kinni kõik suuremad molekulid. Seejuures esialgu ilmnenud probleemid, näiteks membraanide vastuvõtlikkus bakterite lagundavale toimele või saadava puhta vee väike kogus, on vahepeal peaaegu kõrvaldatud. [4]
4. VEE KAREDUS

4.1 Vee kareduse bioloogiline tähtsus
Akvaariumipraktikas mõõdetakse sageli ainult vee kogukaredust. Juhul, kui karedust mõõta saksa kareduskraadides, võib kogukareduse astme järgi liigitada vett järgmiselt:
0-4° - väga pehme vesi
4-8° - pehme vesi
8-12° - keskmise karedusega vesi
12-18° - kare vesi
18-30° - väga kare vesi
üle 30° - eriti kare vesi
Kuna kahe võrde kogukareduse astmega vee lisandite iseloom võib tunduvalt erineda, on vee koostise täpsemal uurimisel vaja määrata peale kogukareduse ka jääv- ja muutuvkaredus. Bioloogilises mõttes on vee karedusastmel koos vee reaktsiooniga kalade ja teiste vees elavate organismide normaalse arenemise tagamisel väga suur tähtsus. Katsete käigus on tähele pandud, et väga paljude kalaliikide mari ei arene karedas vees normaalselt ja sageli isegi sureb juba varajases arengustaadiumis. Akvaristika seisukohalt on väga oluline ka vee karedust tekitavate alkaalsete kaltsium- ja magneesiumsoolade võime tasandada vee happelisuse kõikumisi. [5]
4.2 Vee kareduse määramine
Akvaariumipraktikas on senini enamkasutatavaks meetodiks vee kareduse määramine seebivee meetodil. Praktikas kasutatakse kaht meetodit mis teineteisest erinevad põhiliselt ainult kasutatava seebilahuse konsentratsiooni poolest. Need meetodid on Clarki'i meetod ja Boutron-Boudet' meetod. Seebiveemeetodid on akvaristikas piisava täpsusega, samuti on nende meetodite puhul kasutatavad kemikaalid suhteliselt kergemini hangitavad kui näiteks kareduse määramise kompleks -meetrilise puhul kasutatavad kemikaalid. Kui on võimalik vastavaid kemikaale hankida, tuleks seebiveemeetodil eelistada siiski kareduse määramise kompleks-meetsilist meetodit, sest see on täpsem, lihtsam ja kiirem.
Vee kareduse määramisel Clark 'i või Boutron-Boudet' meetodil on vaja rangelt kinni pidada nõuetest uuritava vee analüüsiks ettevalmistamise kohta. Nii on oodata katsetulemuste tugevat kõikumist või isegi katsete nurjumist kui:
1) uuritava vee karedus ületab 15° ja proovi enne katse algust vastavalt ei lahjendatud;
2) uuritav vesi sisaldab rauasooli;
3) uuritav vesi sisaldab suuri hulki Mg-sooli;
4) uuritavas vees on lahustunud huumus- ja parkained ;
5) seebilahus ei ole ettenähtud koostisega.
[2]
5. Vee keemilise koostise määramine
1) Lõhna järgi – lõhna määramiseks täidetakse hoolikalt pestud pudel umbes poole mahuni analüüsitava veega, raputatakse pudelit tugevasti ja kontrollitakse kohe seejärel lõhna. Lõhn võib olla: puhas, värske, mullalõhn, kalalõhn, turbalõhn, mädanemiselõhn, mudalõhn. Puhas ja värske lõhn on omane puhtale veele. Niinimetatud värske lõhn on iseloomulik eriti süsihappegaasirikastele vetele. Mulla- ja turbalõhn vihjab tavaliselt vees toimuvale orgaanilise aine kõdunemisprotsessidele huumusbakterite kaasabil. Turbalõhn võib esineda ka läbi turba filtreeritud vee puhul ning pole sel juhul negatiivseks näitajaks. Mädanemis- ja mudalõhn vihjavad intensiivsele bakteritegevusele ning madala kvaliteediga, sageli aga ka kõlbmatuse tunnuseks. [5]
2) Maitse järgi – akvaariumivee maitse võib olla: karge maitsetu , lääge, soolakas, hapukas, kibekas. Lääge maitse esineb tavaliselt kõrge bakterisisaldusega ning madala sooladesisaldusega aga ka süsihappegaasivaeste vete puhul. Väga pehme ja süsihappevaene vesi võib olla ka maitsetu. Soolakas maitse vihjab kõrgele sooladesisaldusele, hapukas kõrgele happesusele, kibekas sagedamini park- ja huumushapete sisaldusele (eelkõige NaCl), kuid ka kibedamaitselistele soolade (KCl, MgSO4 ) sisaldusele. Karge maitse on kõrge süsihappegaasisisalduse tunnus. [5]
3) Värvuse järgi – värvuse määramiseks vaadeldakse päevavalguses 20 cm paksust veekihti, mis on asetatud valge fooni ette. Akvaariumivee puhul võivad esineda järgmised värvused: värvusetu, kollakas, pruunikas, hallikas, sinakas ja nende toonide vahe- ja üleminekutoonid. Kollakas värvus on tavaliselt mõõduka humiin- või parkainetesisalduse tunnuseks, pruunikas, hallikas või sinakas varjund kõrgendatud parkainesisalduse tunnuseks. Kollakad ja pruunikad varjundid esinevad eriti läbi turba filtreeritud vee puhul. Rohekas, harvemini sinakas, piimjas või punakas värvus koos vees esineva hägususega on vetikate sisalduse tunnuseks.[5]
4) Läbipaistvuse järgi – vee läbipaistvust hinnatakse 20 cm paksuses kihis. Läbipaistvust võib hinnata järgmiselt: selge, läbipaistev, peaaegu selge, nõrgalt hägune, tugevasti hägune, läbipaistmatu. Uuritava vee selge või väga nõrgalt hägune välimus võib olla kolloidsete ühendite puudumise või väga madala sisalduse tunnuseks, tugev hägusus aga peale kolloidsete ühendite ka peendispersse hõljumi esinemise tunnuseks. Läbipaistmatus esineb tavaliselt vee õitsemise puhul. Vee hägusus võib esineda ka vees laguneva orgaanilise aine esinemisel, mistõttu tuleb hägususe päritolu määramisel alati arvesse võtta ka vee lõhna ja maitset . [5]
5) Reaktsiooni järgi (pH) – vee reaktsiooni mõõtmiseks kasutatakse tavaliselt indikaatoreid. Indikaatoriteks nimetatakse reaktiive, mis muudavad oma värvust olenevalt H ja OH ioonide suhtelisest kontsentratsioonist. Saab määrata happelist keskkonda, hapusid lahuseid, leeliselist keskkonda, aluselist keskkonda. [5]
6) Kareduse järgi – täpseim ja kiireim kareduse määramise meetod on määramine kompleks-meetrilisel meetodil. Vajalike kemikalide puudumisel tuleb karedus määrata teiste meetoditega. Clark'i, Boutron-Boudet' meetod ja teised. [5]
6. VEE pH MÄÄRAMISE TEHNIKA
Vesinikioonide reaktsiooni aktiivsus vees on väga tähtis. See oleneb vesinikioonide konsentratsioonist vees. PH tase määratakse vees lahustunud happeliste ja aluseliste komponentide hulgast, mis muudavad vee kas happeliseks või aluseliseks. Keemiliselt puhta vee pH tase on 7 ja seda loetakse neutraalseks veeks . Sellises vees on happelised ja aluselised komponendid tasakaalus. Mida suurem on happeliste komponentide hulk vees, seda madalam on pH tase. Vesinikioonide reaktsiooni aktiivsus ei ole püsiv. See muutub pidevalt. Kalad, taimed ja mikroorganismid on väga tundlikud pH taseme järskude muutuste suhtes. PH on tegelikult miinuslogaritm sellest kontsentrantioonist lahuses (-log [H+]). Lihtsustatud kokkuvõttena võib öelda, et pH on ühik, millega mõõdetakse lahuse happelisust või aluselisust. Laias laastus loetakse pH väärtusega 0-7 happeliseks ja väärtusega 7-14 aluseliseks. Kui lisada vette CO2'te, siis osa sellest lahustub vees, moodustades keemilise reaktsioonina süsihappe: CO2 + H2O = H2CO3. Nimetatud hape alandabki pH taset. Vee pH'd tõstab karbonaatne karedus ehk KH. Tänau KH'le omab vesi niinimetatud puhverdamisvõimet. Eeldusel, et CO2 tase on konstantne, siis mida kõrgem on KH, seda kõrgem on ka pH. [2]

7. VEE ANALÜÜS
Analüüsin ja võrdlen kraanivett, lumesulavett ja akvaariumivett.
1. pH mõõtmine
1) pH meetri abil: 1. kraanivesi 7,95
2. lumesulavesi 6,77
3. akvaariumivesi 7,04
2) universaalindikaatori abil
Süstlaga mõõdetakse katseklaasi 5,0ml uuritavat vett ning lisatakse universaalindikaatorit ning juhendis toodud tabeli järgi hinnatakse vee pH väärtust.
1. kraanivesi 7,0
2. lumesulavesi 5,2
3. akvaariumivesi 6,8
Vee pH mõõtmise tulemused [8]
2. Kaltsiumioonide määramine
Määramise käik: mõõtsin süstlaga klaaspurki 5,0ml uuritavat vett, lisasin ühe graanuli tahket naatriumhüdroksiidi, 0,1g mureksiidi sega NaCl-ga ning tiitrisin 0,02M EDTA lahusega indikaatori värvuse muutumiseni punasest violetseni. Tiitrimiseks kulunud 0,02M EDTA öahuse tilkade avu alusel arvutasin kaltsiumioonide sisalduse mg/l. 1 tilk=0,040ml.
1.Kraanivesi 10*0,040ml=0,4mg/l
2. Lumesulavesi 7*0,040ml=0,028mg/l
3. Akvaariumivesi 17*0,040ml=0,68mg/l
Kaltsiumioonide määramise tulemused [8]
3. Ammooniumiooni sisalduse määramine
Määramise käik: Võtsin süstlaga 4,0ml uuritavat vett ning asetasin katseklaasi. Lisasin 0,50ml (13 tilka) värvusreagenti, sulgesin katseklaasi korgiga ning segasin korralikult. Seejärel lisasin 0,50ml (13 tilka) naatriumdikloroisotsüanuraadi lahust ning segasin korralikult. Peale viimase reaktiivi lisamist mõõtsin, et pH oli ikka 12. Jätsin proovi seisma 60 minutiks.
Ammooniuiooni sisalduse määramise tulemused [8]
4. Raudiooni määramine
Määramise käik: Mõõtsin süstlaga katseklaasi 5,0ml uuritavat vett, lisasin 1,0ml 10% HCl lahust, 10 tilka 50% KSCN lahust ning 4,0ml destilleeritud vett. Loksutasin katseklaasi ning võrdlesin tekkinud värvust kalibreerimislahuste värvusega.
1. Kraanivesi 4mg/l
2. Lumesulavesi 4mg/l
3. Akvaariumivesi 4mg/l
Raudiooni määramise tulemused [8]
5. Kloriidiooni määramine
Määramise käik: mõõtsin süstlaga katseklaasi 5,0ml uuritavat vett, lisasin 2 tilka kaaliumkromaadi lahust ning tiitrisin 0,02M hõbenitraadi lahusega kuni püsiva pruuniga värvuse tekkimiseni. Tiitrimiseks kulunud hõbenitraadi lahuse tilkade arvu alusel arvutasin kloriidioonide sisalduse uuritavas vees. 1 tilk=0,040ml.
1. Kraanivesi 31*0,040ml=1,24mg/l
2. Lumesulavesi 13*0,040ml=0,52mg/l
3. Akvaariumivesi: tekkis sade, kuid pruun värvus kadus
Kloriidiooni määramise tulemused [8]
6. Sulfaatiooni määramine
Määramise käik: mõõtsin süstlaga katseklaasi 5,0ml uuritavat vett, lisasin 3 tilka 6M HCl lahust ning lisasin 15 tilka 5% BaCl2 lahust. Tekkiva sademe intensiivsuse järgi määrasin vastava sulfaatiooni sisalduse juhendis toodud kalibreerimislahuste abil.
1. Kraanivesi 10mg/l
2. Lumesulavesi 10mg/l
3. Akvaariumivesi 10mg/l
Sulfaatiooni määramise tulemused [8]
7. Nitratsiooni määramine
Määramise käik: mõõtsin süstlaga katseklaasi 5,0ml uuritavat vett ning lisasin 0,1g Greissi reagenti. Asetasin korgi peale ning loksutasin katseklaasi. 10 minuti möödudes määrasin uuritavas lahuses nitritiooni sisalduse kalibreerimislahusega võrreldes.
1. Kraanivesi 0mg/l
2. Lumesulavesi 0mg/l
3. Akvaariumivesi 0mg/l
Nitratsiooni määramise tulemused [8]
8. KÜSITLUS
Korraldasin küsitluse, et uurida kui paljudel minu tuttavatel on kodus akvaarium ja kui palju nad teavad akvaariumi hooldamisest.
(1. on kodus akvaarium, aga ise ei hoolda 2. on kodus akvaarium ja hooldan ka ise 3. kunagi oli kodus akvaarium 4. pole kunagi olnud akvaariumit, aga plaanin võtta 5. pole kunagi olnud akvaariumit ja ei plaani ka võtta)
Küsitlesin kokku 20 inimest, kellest 12 olid vanuses 15-20 ja 8 vanuses 21-25.
30%, ehk 6 inimest vastasid, et neil on kodus akvaarium olemas, kuid nad ise seda ei hoolda.
10%, ehk 2 inimest vastasid, et neil on kodus akvaarium ning nad hooldavad seda ise.
5%, ehk 1 inimene vastas, et tal oli kunagi kodus akvaarium.
10%, ehk 2 inimest vastasid, et neil pole kunagi akvaariumit olnud, kuid on plaanis akvaarium muretseda.
45%, ehk 9 inimest vastas, et neil pole akvaariumi kunagi olnud ja pole plaanis ka võtta.
Küsitlusest võin järeldada, et akvaarium on minu tuttavate seas suhteliselt populaarne .
9. AKVAARIUM MILLE MINA LUUA SOOVIKS
Ma olen mõelnud, et mina soovin akvaariumit oma tulevasse kodusse vannituppa. Kindlasti peaks selles akvaariumis elama klounkalad, seega lähtun ma akvaariumi loomisel sellest, et millised elutingimused sellele kalale sobivad ning mis kaladega ta koos elama sobib. See akvaarium võiks olla 250 liitrine.
Klounkalad elavad sümbioosis anemoonidega. Need taimed on klounkalade koduks , kuna seal tunnevad klounkalad ennast kõige turvalisemalt. Nimelt on anemoonid mürgised ning kõrvetavad kõike, mis neid puudutab. Kuid samas on need pisikesed kalad immuunsed anemoonide mürgi suhtes. Seega peletavad anemoonid eemale neid kalu, kes klounkalu söövad ning klounkalad peletavad anemoonidest eemale neid kalu, kes anemoone oma toiduks peavad. Seega, pean ma arvestama ka sellega, millised kalad saavad elada ühes akvaariumis koos anemoonide ning klounkaladega.
Sooviksin oma akvaariumisse siis veel peale klounkala kalu ning taimi, kes sobivad koos temaga ning aneoonidega elama ja need kalad ja taimed kes minu akvaariumis veel elada võiks, on: kuldsaba-daamkalake, neoon -kroomkala, merisiil , erakvähk, korallid , damsel.
Muidugi pean arvestama sellega, et algajana oleks mul neid kalu ehk raske pidada. Kuna mereveekalade pidamine on raskem, siis soovitatakse ju alustada mageveekaladega ning soovitatavad kalad alguses on kuldkalad või anemoonid. Arvestama peab sellega, et akvaarium tuleb valida kalade järgi, mitte kalad akvaariumi järgi. Seega olengi mina otsustanud 250 liitrise akvaariumi kasuks, sest see sobib elamiseks nendele minu soovitud kaladele. Kuna nende kalade puhul on tegemist troopiliste kaladega, siis pean jälgima, et veetemperatuur jääks 24-26 kraadi ligi.
Korallid vajavad spetsiaalset valgust, seega tuleb hoolt kanda neile sobivate lampide muretseise eest. Ka taimed vajavad elamiseks piisavalt valgust. Kalad aga valgusest suurt ei pea nind neile piisab ka päevavalgusest. Kuid lambid aitavad kalu paremini jälgida.
Kindlasti soovitatakse akvaariumisse soetada põhjakoristaja, kes aitab akvaariumipõhja puhtana hoida, süües põhjast toidujääke.
Peale kalade ja kunstkaunistuste saad akvaariuisse panna elama ka kuid vee-elukaid – nii mere- kui ka mageveekrevette ja näiteks tigusid. Akvaariumis ei pea seega elama ainult kalad.
Mereakvaarium on Eestis haruldane ning sellega tegeleb vaid tosina inimese ringis. Suure akvaariumi puhul on positiivne see, et seal saab vee näitajaid kergemini tasakaalus hoida. Väikeses peab iga päev testritega kontrollia, kas kõik on ikka korras. Akvaariumi puhul tuleb jälgida ka seda, et elanikke võib akvaariuisse tasapisi sisse tooma hakata siis, kui kõik vajalikud keeilised näitajad on tasakaalu läinud. Mida aeglasemalt uusi liike sisse tuua, seda parem. Kui kiirustada, võib tekkida akvaariumisse näiteks pruunvetikas , kelles peaks lahti saama siis, kui kõik näitajad veed on ilusti paika saadud.
Informatsiooni sellise akvaariumi loomise kohta sain vesteldes ühe akvaariumipoe müüaga, kes teadis sellest tõesti palju. Lisan ka pildid, mis näitavad umbes missugune see akvaarium peaks välja nägema ning mismoodi mu vannitoas asetsema.
Mereakvaarium [9] Akvaarium vannitoas [10]
KOKKUVÕTE
Uurimistööd tehes sain akvaariumi kohta väga palju uut teada. Akvaariumit pidada on palju raskem kui ma arvasin. Akvaariumi puhul on kõige olulisem, et vees oleks kõik tasakaalus. Vett tasakaalus aitavad hoida vee testid ja vahendid, mis vett tasakaalustavad. Sain kogemusi ka veeanalüüsi tehes ja katsetulemusi võrreldes. Koostatud katsete põhjal nägin, et akvaariumi vesi on erinev kraaniveest ja lumesulaveest. Sain akvaariumi kohta ka teada, et on eri tüüpi akvaariume. Samuti sain palju uut teada selle akvaariumi kohta, mida soovin endale kunagi soetada. See uurimistöö andis mulle väga palju juurde, sest ma tänu sellele sain ma teada kui huvitav akvaariumi pidamine olla võib ning et ma soovin endale kindlasti kunagi akvaariumi saada.

KASUTATUD KIRJANDUS
1. http://www.akvarist.ee
2. Tartu Keskkonnahariduse Keskuse koolitusmaterjal
3. '' Põhiteadmisi akvaariumist '', Claus Schaefer; Anu Viiker ja kirjastus ''Valgus'', 2002
4. '' Akvaarium '', B. Usatenko, V. Allikas, A. Roosileht; Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1963
5. '' Minu lemmikloom '', Aivar Pihelgas
6. http://www.akvabox.ee/?id=4
7. " Akvaarium ", Valgus 2002, Claus Schaefer, tõlkinud Anu Kiiver
8. Erakogu
9. http://www.osta.ee/14863648
10. http://www.interiordecoratinghome.com/accesories/wall-aquariums-for-fresh-impressions.html
18