Kuldkala (0)

Referaat
Kuldkala
Kalad
Kalad on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemeetilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud. Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes ja mageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid. Kaladel on ka reaktsiooniline ja asteeniline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteks akvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides.
Kuldkala:
Kuldkala on Hiinast pärit akvaariumkala, mida on hakatud kasvatama juba 4500 aastat tagasi. Hiinast Euroopasse jõudsid kuldkalad aga alates 17.sajandil. Selleks ajaks oli algsest hõbekogrest aretatud väga palju erinevaid ja kauneid liike. Kuldkala on koduloomana peetud kauem kui ühtki teist kala.
Elupaik:
Nad elavad ainult akvaariumides ilukaladena. Kuldkala on lihtne ja odav pidada ning ta sobib suurepäraselt ka algajale akvaristile. Sellegipoolest on kuldkalal oma erivajadused ja tema eest tuleb kogu ta elu õigesti hoolt kanda. Kuldkalad on külmaveekalad, nad on suhteliselt vastupidavad ja kohanduvad kergesti erinevate vetega. Neid on keelatud kasutada söödana. Looduses ei saaks kuldkala ise väga hästi hakkama – suurel sabauimel praktilist otstarvet ei ole ja oma kirka värvi tõttu oleks ta vaenlasele väga kergesti nähtav. Kui oma lemmiku eest hästi hoolitseda, võib ta elada 15 (dekoratiivvormid) kuni 25 (harilik kala) aastat vanaks . Teadaolevalt vanim kuldkala Fred elas 41-aastaseks. Kaaslase lisamisel akvaariumisse võib soovitud tulemuse asemel tekkida kalal hoopis stress . Kaaslase puudumisel või igavusest kuldkalal stressi ei teki. Kuldkala on hea sõber kõigile.
Välimus:
Kuldkalu on kuldseid, hõbedasi , siniseid, punaseid ja valgeid. Soomused aina siravad, kui nad kergelt uimi hõljutades ujuvad roheliste kasvude vahel. Värvus on harilikult kalal kuldpunakas. Täiskasvanud kuldkalad, kes elavad lemmiklooma elu, on tavaliselt 25-40 millimeetri pikad. Metsikud kuldkalad on tihti aga lausa 80 millimeetri pikad. Kuldkala käitumine on suhteliselt rahulik.
Hooldus :
Kuna kuldkala on külmaveekala, siis nende akvaariumisse- kui hoolitseda selle eest, et vesi oleks toasoe (16-18kraadi)- soojendit üldjuhul vaja pole. Küll aga vajavad need kalakesed palju hapnikku (365 cm2 õhuga kokku puutuvat veepinda ühe kalasentimeetri kohta), mistõttu õhupump on pea kohustuslik aksessuaar. Kindlasti peaks kuldkala akvaariumis olema palju taimi, näiteks tuntuim akvaariumitaim vallisneeria, vesikatk, vesikuusk, sagittarius ning valgustus . Mugav akvaarium peaks olema umbes meetri pikkune , kuldkalasi mahub sinna päris mitu. Vette peaks kindlasti paigaldama filtri ja kasutama kloorieemaldajat või uuel veel laskma vähemalt ööpäeva jagu seista. Kala hea tervise kindlaks tegemine, eriti kui tegemist pole väljaspoolt paistva haigusega on tunnetuse küsimus. Kõige kindlam märk kala heast tervisest on hea söögiisu.
Toitumine:
Kuldkalade jaoks on saadaval spetsiaalseid toiduhelbeid ja –terasid (mida tuleks anda kalale iga päev), kuid aeg ajalt tasub akvaariumielanikule pakkuda ka elustoitu: soolavähke, suusääse vastseid . Kalade toitmisel on kõige tähtsam jälgida, et ei toidetaks üle. See on paljude algajate viga, mille tagajärjel kalad varem või hiljem surevad – toidu ülejäägid reostavad akvaariumivett ning selle kvaliteet halveneb. Liigne toitmine põhjustab samuti vetikate ja tigude vohamist . Kaladel puudub üldse magu , tema seedetrakt koosneb vaid pikast soolest, seega on ta võimeline etteantud toitu lõplikult õgima ning seda tegelikult korralikult läbiseedimata välja laskma, reostades oma elukeskkonna nõnda väga kiiresti. Suuremast toidukogusest võivad kaladel tekkida ka seedehäired, mille tulemusena ei suuda ta enam oma keha asendit kontrollida. Kord nädalas soovitatakse kaladele teha paastupäeva ja neile süüa üldse mitte anda. Selline dieedikuur on kaladele väga kasulik. Kuldkalade pidamisel võib neid toita ka ülepäeviti, kuna madalama veetemperatuuri juures on kalade ainevahetus aeglasem ning nad tarbivad ka vähem toitu. Kuldkalale toidu valimisel osta talle võimalusel spetsiaalseid kuldkaladele mõeldud toite – need on aeglaselt langevad tabletid /graanulid/ helbed ning kuldkala toitub nendest vee keskmistes ja alumistes kihtides. Kui toita kuldkalu harilike troopiliste kaladele mõeldud helvestega, mis jäävad pikemaks ajaks veepinnale hõljuma, siis neelab kuldkala pinnalt helbeid ahmides liiga palju õhku, mille tagajärjel võib tema ujupõis haigestuda ning kala ei saa enam õiges asendis ujuda. Kuldkalad ei söö pimedas – seetõttu tuleb neid toita siis, kui valgustus põleb. 1, 2 korda nädalas kalale anda spetsiaalselt neile mõeldud vitamiinilisandeid, mida saab osta akvaariumipoodidest. Vitamiinid aitavad ära hoida haigusi ning tugevdavad kalade immuunsüsteemi.
Paljunemine:
Kuldkala sigimisaeg jääb kevadesse. See on tegelikult ainuke aeg, kui kuldkalade sugu saab määrata – emase kõht läheb marjast pungi ja isase kehale tekivad valged laigud. Kui mari on heidetud ja viljastatud tuleb see panna rohkete taimedega, umbes 21 kraadi veega kudemisakvaariumisse – muidu söövad tulevased lapsevanemad selle ära kalakesed peaksid kooruma 5-7 päeva pärast , alguses meenutavad nad pisikesi taimevarte külge kinnitunud karvakesi. Nad alustavad aktiivset toitumist kolmandal elupäeval, seni tuleb neid väga hoolikalt toita spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud eritoiduga.
Kogu maailmas on olemas ligikaudu 100 erinevat liiki kuldkalu.