Namibi kõrb (0)

Namibi kõrb

Koostaja : Krista
M.R.G
8D
TARTU 2004
Namibi kõrb
Namiibia Vabariik asub Aafrika lõunaosas Atlandi ookeani ääres. Andmed Namiibia Vabariigi kohta on toodud tabelis 1.
Tabel 1. Andmed Namiibia Vabariigi kohta.
Iso koodid
NA / NAM
Ametlik nimi
Namiibia Vabariik
Pealinn
Windhoek
Rahvaarv
1 800 000
Riigikord
Vabariik
Pindala (km²)
825 418
Religioon
Kristlus
Staatus
iseseisev riik
Keel
inglise, saksa, afrikaani keeled
Valuuta lühend
NAD
Rahaühik
Namiibia dollar
Valuutakurss
1 NAD = 1.97948 EEK (01.09.2003)
Namiibia ulatub lõunas Oranje, põhjas Cunene jõe alamjooksuni. Atlandi ookeani rannik on kogu ulatuses (umbes 1500 km) vähe liigestunud. Üle poole pindalast hõlmab 1200-1600 m kõrgune kiltmaa . Sellest ida pool paikneb 900-1100 m kõrgune Kalahari kõrbe nõgu. Lääne suunas laskub kiltmaa järsult Suure Astanguna 50-130 km laiusele Atlandi-äärsele Namibi kõrbe alale . Piki rannikut põhja poole kulgeb külm Benguela hoovus.
Namibi kõrbe paiknemist maailma ja Aafrika kaardil iseloomustab joonis 1.
Joonis 1.Namiibia kõrbe asukoht.
Namibi kõrb on üks vanimaid maailmas. See tekkis ligikaudu 80 miljoni aasta eest. Kohalikus Nama keeles tähendab sõna “Namib” mõõtmatut või hiigelsuurt. Namibi kõrb ulatub Kapimaast Angolani. Kõrbeala pikkuseks on kuni 2100 km, laius on lõunas 70-130 ja põhjas 30-50 km ja pindala on 50000 km2. Seal asub ka Sossusvlei rahvuspark, kus on maailma kõrgeimad liivaluited (kuni 300m). Kütid- korilased on seal elanud juba 750.000 aastat. Peamiseks maavaraks on teemantid, mida kaevandatakse liiva seest ning jõgede põhjast. Lisaks teemanditele kaevandatakse sealt ka tsinki, tina ning volframi , plaatinat, kulda, väävlit ja soola. Sealt on otsitud ka naftat, kuid edutult. Kõrb tõuseb rannikumadalikult astanguina 700-1500 m kõrguseni. Kõrb on põhjaosas valdavalt liivakõrb, kuid lõunaosas kaljukõrb.
Kliima iseärasused
Piki rannikut põhja poole kulgeva külmaBenguela hoovuse tõttuon rannikuala kliima jahe jakuiv. Keskmine t0 jaanuaris17-19 0C , juulis 12-150C. Kalaharis on keskmine t0 suvel 25-30 0C, talvel 15-20 0C.
Namibi kõrb paikneb suvise vihma alal, mis tähendab seda, et sademed langevad oktoobri algusest kuni maini. Külma Benguela hoovuse tõttu esineb väga vähe sademeid. Sademeid langeb ebakorrapäraselt - kohati ei saja aastaid järjest, kuid sademete kogus võib olla ka mitmekordne. Aastane sademete hulk on ranniku lähedal umbes 15 mm, kuid idapoolse järsaku aladel 100 mm. Vahel sajab nn. kuiva vihma. See tähendab, et pilvedest langev vesi ei jõuagi maapinnale, sest muutub kõrge temperatuuri ja suure aurumise tõttu õhus uuesti veeauruks. Kuigi vihm on kõrbes haruldane, sajab see tavaliselt paduvihmana, millega kaasnevad tugev äike ja tulvavesi . Veevool, mis kannab endaga kaasas kivimiosakesi, uuristab kõrbepinnasesse laiu ja sügavaid jõeorge, mida nimetatakse kanjoniteks. Pärast vihma kuivavad jõed kiiresti ära, järele jääb kuiv jõesäng, mida nimetatakse vadiks.
Üheks oluliseks niiskuse allikaks on külma hoovuse tõttu mere kohal jahtunud õhk ja õhuniiskus, mis Namibi kõrbes kondenseerub uduks keskmiselt 60 päeval aastas. Udu ulatub kuni 30 km sisemaale. Väiksemad mäed ja takistused soodustavad udu kondenseerumist ja niiskuse ning piiskade talletumist kaljudes, taimedes ja mulla pinnases. Kui udust tingitud kondensvee kogus on küllaldane, hakkab enamik sukulente ja taimi kasvama ning õitsema. Udu on kõrbeelanikele eluliselt tähtis niiskuseallikas. Ka taimedel on kasteks kondenseerunud udu tähtsaks veeallikaks. Mõni loom elab ainult kastetilgakestest
Õhuniiskuse ja temperatuuri kõikumine 30-60 km kaugusel sisemaal on väga suur. Hommikused madalad temperatuurid ja kõrge õhuniiskus asendub päeval üle 40 0 C temperatuuriga ja kuivusega . Kui puhuvad kuivad ja kuumad tuuled idast, siis võib temperatuur tõusta veelgi kõrgemale. Need tuuled valitsevad peamiselt talvel aprillist augustini ja on väga tugevad ning kuumad. Nad kannavad kaasa taimede ja putukate jäänuseid ning on väikeste luidete tekke allikaks.
Luited ehk düünid on püsiva suunaga tuulte toimel tuiskliivaaladel moodustunud liivakuhjatised. Tuul kannab liivaterakesi tasapisi edasi, kuid ka tugeva tuulega ei tõuse need maapinnast kuigi kõrgele. Liivaluide hakkab kujunema sinna, kus mingi takistus, näiteks taimepuhmas, aeglustab tuult ning liiv, mida see kaasas kannab, pudeneb maha. Mida rohkem liiva koguneb, seda kõrgemaks kasvab tuuletõke, mis omakorda suurendab lisanduva liiva hulka. Tuulepealne nõlv on lauge , tuulealune aga järsk.
Luiteid võib olla mitmeid tüüpe:

• Kui kõrbes valitsevad kindlasuunalised tuuled, moodustuvad paralleelsete ridadena asetuvad luited. Et need paiknevad valitseva tuulesuunaga risti, kutsutakse neid ka ristluideteks.
  

• Täht- ehk püramiidluited sünnivad paigus , kus tuule suund pidevalt vaheldub. Mõnedes kõrbetes kasvavad sellised luited kuni 80 m kõrguseks Namibi kõrbes on liivaluidete kõrgus kuni 300 meetrit.
  
• Poolkuukujulised parabol- ehk mõrdluited tekivad kõrbe äärealadel, kus on vähe liiva ning tuul puhub valdavalt ühest suunast . Tuule suunda näitavad luite teravdunud harud. Servad on eendunud sellepärast, et liiv liigub seal palju kiiremini kui luite paksus keskosas. 
  

Taimestikuga kinnistamata luited võivad aastas kuni mitusada meetrit edasi liikuda ning põlde ja asulaid enda alla matta.  
Kõrbes võivad tekkida ka miraazid, ehk terendused. Need tekivad valguse murdudes erineva tihedusega õhukihtide piiril . Miraazide puhul inimene näeb nähtamatute esemete moonutatud ja kiiresti muutuvaid kujutusi.
Kõrbekliima iseärasused on:

SUUR TEMPERATUURI KÕIKUMINE ÖÖPÄEVA JA AASTA JOOKSUL (30 -900 C)

KÕRGE ÕHUTEMPERARUUR (absoluutne maksimum 590 C ).

PÄIKESELINE ILM (50-80 % päevadest )

SADEMETE VÄHESUS ( keskmine 50- 175 mm/a ; absoluutne miinimum 10-15 mm/ a) JA EBAKORRAPÄRASUS.

SUUR AURUMINE JA VÄIKE ÕHUNIISKUS

SAGELI PUHUB TUGEV TUUL VÕI ON TUULETU
Kõrbetaimestik
Kõige levinum ja elusolendeile kõige soodsam kõrbetüüp on liivakõrb. Kõige teravamaks momendiks tema veevarustus, sellest sõltub taimestiku iseloom, eriti selle ehitus ja aastaajalised muutused. Sellest küljest on liivakõrb kõige soodsam, kuna niiskusevarud on selles tunduvalt suuremad kui savi- ja soolakõrbetes.
Liival on tähelepanuväärne võime imeda endasse atmosfääri niiskust ja veeldada seda. Seda soodustab suur temperatuuride vahe.
Tavaliselt asub liiva niiskem kiht eri aastaaegadel eri sügavusel: kevadel asub ta otse maapinnal, suvel nihkub sügavamale või kuivab hoopiski. Peale selle pindmise niiske kihi on vee teine, püsivam kiht, mis asub tunduvalt sügavamal, 1 kuni 2 meetrit maapinnast. Kõrbet asustavad puud ja põõsad kasutavad seda sügavamal asuvat niiskust, pinnapealset niiskust kasutab aga kevadtaimestik, mis areneb kiiresti ja seejärel kuivab kõrvetavate päikesekiirte all.
Liivamuldade jämedateralisus võimaldab niiskusel sademeterikastel aastatel hõlpsasti tungida hästi sügavale, vastupidine protsess - auramine - on aga takistatud liiva vähese kapillaarsuse tõttu. Järelikult on liivakõrb võimeline koguma ja säilitama enese niiskust, mistõttu ta muutub küllaltki soodsaks
Kõrbetaimed peavad taluma suurt kuumust ja tulema toime väga vähese veega, seetõttu on neil sügav juurestik ja väikesed lehed. Paljudel taimedel on lehtede asemel okkad, sest okkad säilitavad vett paremini. Mõned taimed koguvad vett vartesse, lehtedesse või juurtesse, neid nimetatakse sukulentideks.
Taimed on kõrbes mitmeti kohastunud :

• lehed on väikesed, nahkjad või on muundunud astlateiks, et aurumine lehe pinnalt oleks võimalikult väike
  
• mõnede taimede varred või lehed on suutelised säilitama endas niiskust, selliseid taimi nimetatakse sukulentideks
  
• efemeerid ehk lühieataimed tärkavad pärast vihma ja kasvavad, õitsevad ning viljuvad väga kiiresti
  
• pikad juured, mis ulatuvad sügavale või hoiduvad maapinnale, võimaldavad koguda pinnases leiduvat niiskust, eriti liivakõrbetes
  

Taimi on kõrbes väga erinevaid. Neist mitmed on üsna omapärase kuju ja huvitavate võimetega. Kõige tavalisem nähtus on lehepinna vähenemine, mille tagajärjel real juhtudel on lehed täielikult kadunud. Näitena võib siin tuua džuzguuni - liivakõrbes elunevate põõsaste tüüpilist esindajat.
Teistel kõrbeasukatel on lehed muundunud asteldeks.
Eriti hästi avaldub see liivaakaatsial. Selle taime lehevars, millel asub mõni paar lahekesi, on naasklikujuline ja alusel kahe teravikuga, mis arenevad abilehtede asemel. Algul kannab selline lehevars ka lehti, hiljem langevad need aga ära ja taim elab kõige palavama aastaaja üle lehtedeta.
Liivakõrbe põõsastel ja mõnedel sügavamast, niiskemast liivakihist vett ammutavatel rohttaimedel on pikad juured, mis teataval sügavusel on asetunud horisontaalselt, andes hulgaliselt harusid.
Teisiti käituvad küllalt arvukad kevadtaimed, mis asustavad liivakõrbeid.
Kogu nende arenemine on kohanenud kevadega, kui liiva ülakihis on mõnesugune veevaru; olles selle kulutanud, need taimed surevad, jõudes läbida kogu oma arenemistsükli kõigest viie nädalaga. Üheaastased taimed hävivad seejuures täiesti, jättes mulda ainult oma seemned, mis nagu teada, on põuale kõige vastupidavamad taimeosad.
Mitmeaastased taimed aga säilitavad oma maa-alused organid, mis mõnikord kuivavad küll peaaegu krõbisemiseni, kuid ikkagi säilitavad oma eluvõime järgmise kevadeni, mil alla sadanud vihmad need uuesti ellu äratavad.
Kõrbes kasvavad veel kaktused , agaavid, tariskid, kokerboomid, kõrberoosid, palmliiliad, saksauulid, mürgise piimmahlaga piimalilled ja aaloed . Kokerboom - see Edela-Aafrika kuivades rohtlates kasvav draakonipuu kannatab mitmeaastast põuda, langetades lehed ning kaotades enamiku oma mahlast . Kohapeal kokerboomi nime all tuntud taim kasvab mitme meetri kõrguseks. Vanasti kasutasid bušmanid tema puitu noolte valmistamiseks.  Paljudel kõrbetaimedel on suur toiteväärtus, neid tarvitatakse toidutaimedena.. Selliseks taimeks on näiteks datlipalm . Datlipalmid elavad kuni 200 – aastaseks. Paljusid kasutatakse ka ravimtaimedena. Kõrbest pärit kultuurtaimed on arbuus ja melon . Osa kõrbetaimi kasvab ainult pärast vihma. Mõnede kõrbetaimede seemned võivad olla maapinnas aastaid vihma ootel. Pärast vihma nad kasvavad, õitsevad ning surevad mõne päeva jooksul.
Velvitšia
Velvitšia on Namibi kõrbe rikkus. Sellel kummalisel taimel on ainult kaks narmenduvat rihmataolist lehte ning vägev juurikas , mis ülalt võib olla kuni 1 meetri jämedune ja ulatub maapinnale ligi 20 cm ning moodustab seal tüve. Lehed kasvavad tüve juurest ning surevad otstest . Velvitšia on tegelikult kääbuspuu, mis võib elada üle tuhande aasta
Havortia
Havortiad kasvavad varjulistes paikades kivide või teiste taimede külje all. Pinnasest paistab neil välja vaid leheroseti ülaosa, ülejäänu on päikese eest maa sees peidus. Lehed aga vajavad valgust, et toitaineid fotosünteesida. Nõnda ongi torukujuliste lehtede ülaosas läbipaistev “aken”, mille kaudu pääseb valgus lehe sisemusse . Kuivaperioodil närbuvad selle taime lehed täiesti
Kivitaim
Kivitaim on sarnane havortiale. Teda on raske märgata, sest ta on end väga hästi ära peitnud. Maa seest ulatuvad välja vaid lehetipud, pinnas kaitseb taime muid osi kõrvetava päikese eest. Et valgus pääseks kõikjale lehe sisemusse, on lehe tippudes läbipaistvad aknad. Kivitaimed on sukulendid – nad varuvad vett oma paksudesse lehtedesse. Pärast vihma puhkevad kivitaimed õitsele, lehepaari vahele ilmub üks suur õis. Need taimed kasvavad Aafrika lõunaosas.
Samblikud on väga nõrgad taimed. Samblikke on väga palju erinevaid värve: oranžid, hallid, rohelised, pruunid või mustad.

Loomad kõrbes

Loomad vajavad oma eluks toitu, vett ja kaitset.
Toitu on kõrbes vähe. Sageli tuleb üle elada pikka aega ilma veeta. Kaitseks puudub tihnik või mets, seega ehitatakse endale urgusid. Urg kaitseb kiskjate ja päikese eest.
Kõrbes on palju putukaid, ämblikke, roomajaid, närilisi. Vähem on linde ja suuremaid imetajaid . Kuna ka loomade puhul on nii, et suurem vajab rohkem vett, tulevad sealse eluga toime vähesed.
Kohastumused

• suured kõrvad kehatemperatuuri reguleerimiseks
  
• paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest
  
• osad väiksemad imetajad ei joo üldse, nad saavad piisava vee kätte taimeseemnetest
  
• tihe karvastik kaitseb loomi päeval kuuma eest ja öösel külma eest
  
• toiduks valitakse enam-vähem kõike, mis hamba alla hakkab
  
• sageli on parim kaitse osavus ja väledad jalad
  

Nagu taimi, on ka väga erinevaid loomi
Sipelgalõvi
Sipelgalõviks kutsutakse ühe tiivulise putuka röövikut. Pärast munast koorumist kaevab ta liiva sisse lehtri taolise augu , kaevab end selle põhja nii, et välja jäävad ainult lõuad. Ta ootab seal putukaid, kes augu äärel koperdavad. Enamik ohvritest on sipelgad ja selle järgi ongi ta endale nime saanud.
Tirtsuparv
Kõrbe- ja rändtirtsud elavad Aafrika poolkõrbetes. Nad elavad kas üksikult või parvedena. Parved ilmuvad välja pärast mitmeaastast vihmaperioodi. Parvedesse koonduvad nad juba pärast munast koorumist, kui ei oska veel õieti lennatagi. Suuremaks sirgudes suunduvad nad uutele aladele toitu otsima.
Suurde tirtsuparve võib kuuluda miljardeid tirtse. Seesugune parv sööb laskumiskohas kõik taimed ning võib hävitada terveid viljapõlde. Üks tirts sööb päevas sama palju, kui ta ise kaalub. Terve parv aga 20000 tonni taimi päevas.
Rändtirtse on vaos hoitud putukamürkide abil, kuid parvede tekkimist ei õnnestu takistada, sest üksikuid tirtse ei suuda keegi hävitada.
Rändtirtsud on üheks suurimaks kõrbestumise teguriks.
Kõrbeloomastik on halva kuulsusega, selle põhjuseks on peamiselt asjatundmatus ja sellest tulenev hirm, mõningal määral ka ohtlikud loomad ise.
Ämblikulaadsete seas on mürgiseid liike kõige rohkem. Kõigepealt skorpionid , kelle vibutav tagakeha talitleb mürgisüstlana; tema salvamine tekitab inimesel kerge paistetuse. Matkajale teeb skorpion tüli sellega, et pärast öist putukapüügiretke ronib see loom telgikatte või riiete alla varju. Päeval peavad ju kõik kõrbeloomad kusagil varju leidma ja selleks sobivaid kohti on kõrbes vähe.
Teine veidi ohtlikum loom on tarantel. See ämblik on kõrbes küllalt sage. Öösel on laternavalgel näha, kuidas tema rohekad silmad hiilgavad. Nagu teistelgi ämblikel on tal silmi neli paari. Nii jätkub neid mitmeks otstarbeks, kaks vaatavad kaugele, neli väikest enda ette maha ja veel üks paar ülespoole.
Namibi kõrbes elavad sellised loomad:
Kaamel
Kaamelid on väga pikka aega olnud kõrbes autode eest. Nendega veetakse kaupu pikkade vahemaade taha. Nad ei anna alla ka siis, kui seljal üle 200 kg raskune koorem. Päevas suudab kaamel läbida 100 km. Kaamel on keskkonnaga väga hästi kohastunud. Ta võib veeta vastu pidada mitu päeva. Kaamel hakkab higistama , kui kehatemperatuur on tõusnud väga kõrgele. Seda aga juhtub väga harva. Nii hoiab ta suurel hulgal vett kokku. Toiduga on ta väga tagasihoidlik . Oma energianormi saab ta kätte kuivanud taimi närides. Küürud on kaamelil täis rasva, mitte vett. Vett säilitab kaamel kudedes. Et vett varuda, võib ta korraga ära juua 100 liitrit vett. Kaameleid on kahte liiki: dromedar ja baktrian . Erinevad nad küürude arvu poolest. Dromedar on Aafrikas levinud ühe küüruga kaamel. Namibi kõrbes elavad veel antiloobid, metsikud hobused , gasellid, saakalid, koiotid, kukkurloomad , liivahiired, kobrad, liivaboad, lõgismaod, merelinnud, pelikanid ja flamingod

Inimene kõrbes

Kõrberahvad on raskete oludega hästi kohastunud. Suurem osa neist on rändrahvad ehk nomaadid , kes liiguvad koos karjadega suurtel kõrbealadel ühest paigast teise. Kui üks karjamaa on paljaks söödetud, minnakse edasi sinna, kus on vett ning karjale uut sööta. Kariloomadest kasvatatakse peamiselt lambaid , kitsi , ja kaameleid, oaasides ka veiseid ja eesleid. Kuulsad on araabia tõugu hobused – pikkade peenikeste jalgadega väledad ning vastupidavad ratsud. Kõrbealade sobivaim koduloom on kaamel.
Kõrberändrahvas elab suurtes, jämedast villasest riidest ning kaameli-, lamba- või kitsenahakadest valmistatud telkides . Niisuguseid telkelamuid on uutele karjamaadele minnes kerge ühest kohast teise vedada. Suvel pannakse telk liivaluite harjale, kus tuul seda päeval jahutab. Palava päikese, öise külma ja tuules lendleva liiva eest kaitsevad nomaade ka nende avarad rõivad, näokatted ja turbanid.
Bušmanid
Bušmanid elavad Kalahari kõrbes. Vihma eest kaitseks ehitavad nad endale puuokstest ja nende vahele põimitud rohust onne. Sageli jäävadki need vaid vihmakaitseks. Päeval ollakse lihtsalt tuulevarjus ja öösel istutakse lõkke ääres.
Bušmanid kütivad loomi. Et loom sureks, kastetakse noole ots mürgi sisse. Pärast jälitatakse saaki, kuni see sureb . Küttides on neil väga napp riietus. Viimasel ajal riietub enamik bušmaneid tänapäevaselt ning vähesed elavad küttimisest ja taimede korjamisest.
Oaasideks nimetatakse neid kohti kõrbes, kus on suhteliselt palju vett, näiteks allikaid või kõrbekaevusid. Kõige rohkem on oaase kõrbe servaaladel ja kuivades jõeorgudes, kus põhjavesi on maapinna lähedal.
Inimtegevus: Walvis Bay on ainus sadam Namibia rannikul, kuhu saavad tulla ka suure süvisega laevad. Peamised eksporditavad kaubad on: kalatooted, erinevad mineraalid, vill ning loomanahad. Imporditakse peamiselt tarbekaupu, bensiini ja toitu. Walvis Bays elab kokku umbes 21.000 inimest. Linna juhitakse vett 35 km pikkuse toruliini kaudu linnast kagus paiknevast Kuisebi jõest.

Inimtegevuse mõju kõrbele

Pidev karjatamine hävitab kõrbekarjamaad. Kõik tuiskliivaalad on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Taimkate taastub seal aga väga aeglaselt, alles mitmekümne aastaga.
Üsna ohtlik on põldude oskamatu niisutamine, mille tagajärjel soolase põhjavee tase tõuseb, põllud soolduvad ja lõpuks on kunagiste põllumaade asemel soolakõrb. Niisuguste käestlastud põldude taastamine nõuab palju vaeva ja raha.
Kõrbevööndi jõgede vett on kulutatud põldude niisutamiseks, mistõttu paljud jõed on osaliselt või täielikult kuivanud. Kuivama on hakanud ka siseveekogud, kuhu jõed enam vett juurde ei too
Kasutatud kirjandus

Eesti Entsüklopeedia nr.4 Tallinn "Valgus"1989

Eesti Entsüklopeedia nr.5 Tallinn "Valgus"1990

Eesti Entsüklopeedia nr.8 Tallinn "Valgus"1995

Laste Entsüklopeedia Jane Elliott ja Coling King

Laste Geograafiaentsüklopeedia Carol Varley ja Lisa Miles

Loomade elu, Imetajad Tallinn "Valgus" 1987

National Geographic, January , 1992, pp. 54-85.

Interneti leheküljed
11