Referaat - Kõrb (0)

Kõrb
referaat
Sisukord :
1. Asend ja kliima
2. Luited
3. Luidete moodustumine
4. Mullastik
5. Kõrbemulla tüübid
6. Inimeste elu kõrbetes
7. Taimestik
8. Loomastik
Asend ja kliima
Kõrbed asuvad peamiselt troopilises kliimavöötmes, kuid kõrbed võivad asuda ka lähistroopilises- ja parasvöötmes. Peamiselt on kõrbed mandri sisealal ja lääneserval. Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademete hulga. Kõrbed laienevad iga aastaga mõned kilomeetrid. Teadlased on vaielnud kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Õhumassideks on troopiline õhk. Kõrbekliimale on iseloomulik temperatuuri suur kõikumine ööpäeva ja aasta jooksul (30-90 kraadini) Sageli puhub tugev tuul (samuun, tromb ) või on ilm üldse ilma tuuleta. Kõrbed on tekkinud püsiva kõrgrõhkkonna mõjul, niiskete õhumasside liikumist takistavate mäestike mõjul või mandrite lääneosas rannikualade sademevähesust soodustavate külmade hoovuste mõjul.
Luited
Luited ehk düünid on püsiva suunaga tuulte toimel tuiskliivaaladel moodustunud liivakuhjatised. Tuulepealne nõlv on lauge (5-20 °), tuulealune aga järsk (25-40°).
Tekkekoha järgi eristatakse mandri- ja rannikuluiteid. Taimestikuga kinnistamata luited võivad aastas kuni mitusada meetrit edasi liikuda ning põlde ja asulaid enda alla matta. Luidete tekkimise eeldused on püsivad ühesuunalised tuuled, taimkatteta või vähese taimestikuga liivapinnase või peeneteralise räniliiva – tuisk - ehk lendliiva esinemine.
Peamised 2 luidete liiki on :

• Tähtluited - Täht- ehk püramiidluited sünnivad paikades, kus tuule suund vaheldub. Mõnedes kõrbetes kasvavad sellised luited kuni 80 m kõrguseks.
  

• Paraboolluited - Poolkuukujulised parabool -ehk mõrdluited (ka barhaanid) tekivad kõrbe äärealadel, kus on vähe liiva ning tuul puhub valdavalt ühest suunast . Tuule suunda näitavad luite teravdunud harud. Servad on eendunud sellepärast, et liiv liigub seal palju kiiremini kui luite paksus keskosas.
  

Luite moodustumine
Tuul kannab liivaterakesi tasapisi edasi, kuid ka tugeva tuulega ei tõuse need maapinnast kuigi kõrgele. Liivaluide hakkab kujunema sinna, kus mingi takistus , näiteks taimepuhmas, aeglustab tuult ning liiv, mida see kaasas kannab, pudeneb maha. Mida rohkem liiva koguneb, seda kõrgemaks kasvab tuuletõke, mis omakorda suurendab lisanduva liiva hulka.
Mullastik
Kõrbevööndi mullad sisaldavad väga vähe huumust ja on seetõttu ühtlaselt helehallid. Parasvöötme kõrbetes on levinud hall- pruunmullad , lähistroopika kõrbetes hallmullad ja troopilistes punamullad . Paraja kunstliku niisutuse korral võivad kõrbemullad kasvatada rikkalikku viljasaaki. mullas on küll vähe huumust, kuid palju vajalikke mineraalaineid. Põhilised mullatekketegurid on :

• Kliima, mis määrab paljude mullatekkeprotsesside kulgemise .
  

• Lähtekivim, millest sõltub mulla tahke osa koostis.
  

• Taimestik ja loomastik, kelle elutegevuse jääkidest moodustub viljakas
  

huumuskiht .

• Reljeef, millest sõltub muldade läbiuhtumine.
  

• Veerežiim, mis määrab muldade niiskuse ja hapnikusisalduse.
  

• Mulla vanus, millega on seotud mullaprofiili arengutase.
  

• Inimtegevus, mille käigus looduslikud mullad muunduvad.
  

Kõrbemulla tüübid
Hallmullad - on arenenud liiva- ja lössikõrbetes. Neis on vähe huumust, sest kidurast ja hõredast taimkattest tekib vähe kõduainet. Väheste sademete ja suure aurumise tõttu on kõrbemullad sooldunud .
Pruunmullad - huumus- ja toitainevaesed mullad, paljud karbonaatsed või sooldunud.
Punamullad - sisaldavad rohkesti rauda ja alumiiniumi. Esinevad niiskes lähistroopikas ja troopikas . Punamullad on harilikult happelised ja huumusevaesed. Katavad umbes 17% maismaast.
Inimeste elu kõrbetes
Kõrbed on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on raskete oludega hästi kohastunud . Enamus inimestest, kes seal elavad, tegelevad rändkarjakasvatusega. Kasvatatakse lambaid , hobuseid ja kaameleid. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Kõrbealade sobivaim koduloom on kaamel . Kõige tuntumad on kaamelite kaks põhitõugu – Aafrikas ja Ees-Aasias elav üksküürkaamel ehk dromedar ning Kesk-Aasias ja Hiinas elav kaksküürkaamel ehk baktrian . Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud. Niisuguseid telkelamuid on
uutele karjamaadele minnes kerge ühest kohast teise vedada. Oaaside läheduses on aga asustus üsna tihe, seal on linnad. Tegeletakse rohkem põlluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutussüsteemid. Kasvatatakse nisu, otra , viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms. Oaasideks nimetatakse neid kohti kõrbes, kus on suhteliselt palju vett, näiteks allikaid või kõrbekaevusid. Kõige rohkem on oaase kõrbe servaaladel ja kuivades jõeorgudes, kus põhjavesi on maapinna lähedal. Inimtegevusega kõrbetes on tekkinud ka mitmed keskkonnaprobleemid. Liigse karjakasvatusega kaasneb kõrbealade laienemine. Oskamatu põlluharimise ja niisutamise tagajärjel võivad jõed, järved ja oaasid ära kuivada või muld soolduda ja muutuda kasutamiskõlbmatuks.
Taimestik
Kõrbetaimed on kohastunud elama kuumas ja kuivas kliimas ning taluma mulla kuivust. Eri liikudes on isesugused kaitsemeetmed, mis takistavad taimevartest ja lehtedest vee liigset aurumist. Mõnedel taimedel on
paksud pisikeste lehtedega või hoopis lehtedeta lihavad
varred. Teistel on lehed kokku rullunud või muundunud
asteldeks. Osa taimi võivad olla kaetud tiheda pehme
karvastikuga. Leidub vaid lühikeseks ajaks elule ärkavaid
värvirikkaid rohttaimi. Paljudel taimedel on väga pikad sügavale tungivad juured, mis ulatuvad niiskemate pinnakihtideni põhjavee lähedal. Või vastupidi - hästi on arenenud just pindmine juurestik , mis võimaldab vähest niiskust mullast kiiresti ja kergelt kätte saada. Kaktused säilitavad vett oma lihakas varres, mis on nagu veemahuti. Selliseid taimi nimetatakse sukulentideks. Paljudel kõrbetaimedel on suur toiteväärtus (ka pärast taime kuivamist), neid tarvitatakse sööda- ja toidutaimedena, paljusid ravim - ja tehniliste taimedena.
Loomastik
Kõrbe loomastik on kohastunud eluga maa all ja on enamasti öise eluviisiga . Sügavates urgudes pole päeval kuum, seal peetakse siis uinakut ja toidujahile minnakse öösel. Kõrbeis leidub närilisi ja kõigusoojaseid roomajaid, kes vajavad eluks vähe vett, ning nende saakloomi - mitmesuguseid lülijalgseid(ämblikud, skorpionid, putukad). Roomajaid ja närilisi jahivad omakorda väiksemad kiskjad kõrberebased, šaakalid ja hüaanid. Suured rohusööjad antiloobid võivad toitu ja vett otsides läbida suuri vahemaid. Paljude kõrbeloomade iseloomulikud tunnused on soomuseline kehakate, varjevärvus, suur kuumuse taluvus , väike veevajadus (võime omastada vett toidust või organismisse talletatud rasvast) ning hea veesäilitusvõime. Paljud liiguvad kiiresti (eriti tuiskliivas) või kaevuvad ohu korral vilkalt liiva, nende hulgas on omapäraseid hüppurvorme. Enamik on eluviisilt urulised ja öised, teevad suveuinakut (paljud lisaks taliuinakule).
Kõrbeloomadest on arvatavasti tuntuim kaamel. Põhja-Aafrikas elab üksküürkaamel ehk dromedar ning Aasias kaksküürkaamel ehk baktrian. Kaamel saab elada kõrbes ilma veeta kuni ühe nädala. Küürus on tal rasvavarud, mida ta toidu- ja veepuudusel tarvitab. Jõudes veeallika juurde,
võib kaamel kuni 114 liitrit vett ära juua. Kaameli
jõu ja vastupidavuse tõttu kasutavad kõrberahvad teda
veoloomana. Kuigi baktrian liigub kiirusega kõigest
4 km/h, võib ta läbida kuni 47 km päevas, kandes 450 kg raskust koormat. Dromedar võib liikuda aga kuni 160 km, ratsanik seljas . Kaamelilt saadakse veel piima, villa, liha ja nahka.
Surikaadid elavad kolooniatena Kalahari ja Namibi kõrbes ning mujal Lõuna-Aafrika kuivadel avamaastikel. Et lagedal kõrbemaastikul on toitu otsiv surikaat kerge saak röövlindudele, peab alati üks koloonia
liige puu või põõsa otsas vahti. Surikaatidel on
ka lapsehoidjad, kes valvavad poegade järele, siis
kui ema on koos teistega toitu otsimas.
Liivarebane elab Põhja-Aafrika ja Araabia poolsaare liiva – ja kivikõrbetes, kuhu kaevavad urgusid. Mõnikord on nad liikvel päeval, enamasti käivad väikesi loomi jahtimas öösiti. Nende käppadel on karvapadjad, mis kergendavad liival kõndimist.
Kasutatud kirjandus :
http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbed.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/9klass/keskkond/9-7-6-2.ht m
Geograafia õpik 8.klassile lk 44-51
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%B5rb
http://en.wikipedia.org/wiki/Desert
http://www.annaabi.com/materjal-11038-k%C3%B5rb
http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbeloomad.ht m