Kommunism (4)

Minu Gümnaasium
Kommunism
Referaat
Autor: Ees- ja perekonnanimi
klass
koht ja aasta
Sissejuhatus, e. Väike ülevaade Kommunistlikust riigist
Valisin selle teema kuna tegelikult nii lähedal olnud ja väga võimalik, et ka praegu elutseva suure organiga, mille kohta saadud lisateadmised on ainult boonus, minu teadmiste pagasis.
Kommunistlik riik on kommunistlik partei ainuvõimu all olev riik.
Nimetus kommunistlik riik on vastuoluline . Enamik neid riike ei nimetanud endid ise kommunistlikeks, vaid sotsialistlikeks riikideks, kuna vastavalt marksismi teooriale pidi saabuma alles hiljem kommunism. Termin läks käibele lääneriikides mittemarksistide hulgas, kes marksismi ei tundnud või ei võtnud seda tõsiselt.
Kõik kommunistlikud riigid on tekkinud vägivaldselt või vägivallaga ähvardades. Esimene kommunistlik riik oli Nõukogude Venemaa (1922. aastast nimega Nõukogude Liit), mis sai alguse kommunistide (bolševike) vägivaldsest võimuhaaramisest (oktoobrirevolutsioonist) 1917. aastal. Enamik järgmisi kommunistlikke riike tekkisid Nõukogude ekspansioonipoliitika ja otsese sõjalise sekkumise tulemusena.
Kommunistlik riik on üldreeglina totaalne riik. Kõik teised poliitilised parteid ja organisatsioonid likvideeritakse või allutatakse kommunistliku partei täielikule kontrollile. Riigi valitsemine toimub partei diktatuuri alusel. Kommunistliku partei ladvikust kujuneb välja valitsev eliit; partei juhist saab faktiline riigipea ja diktaator .
Valimised jm demokraatlikud institutsioonid kaotatakse või muudetakse farsiks. Ajakirjandus , massimeedia, trükisõna, kunstilooming allutatakse tsensuuril.
Majandus riigistatakse ning seda juhitakse käsumajanduse korras, partei diktaadi kohaselt. Eraomand ja ettevõtlus likvideeritakse ja keelustatakse. Välismajanduslikes suhetes eelistatakse autarkiat.
Sõjaväe kõrgem juhtkond kujuneb üheks priviligeeritud seisuseks. Relvastuse arendamisel on pea- tähelepanu ründerelvastusel. Majandusharudest eelistatakse sõjatööstuse vajadusi: rasketööstust, metallurgia , energeetikat. Pärast II Maailmasõda pälvib erilist tähelepanu tuumaenergeetika ja raketitehnoloogia.
Toimuvad massilised arreteerimised, küüditamised, tapmised jm inimsusevastased kuriteod. Valitseb salapolitsei terror , hirmu ja usaldamatuse õhkkond. Vangide töö rakendatakse eelkõige sõjamajanduse edendamiseks.
Elatakse pideva kaubapuuduse (defitsiidi) tingimustes. Tarbekaupade ja teenuste kvaliteet langeb. Rahva elatustase võib langeda kuni näljahädade ja massilise suremuseni.
Välispoliitika on reeglina endassetõmbunud, usaldamatu ja agressiivne. Mittekommunistlikke riike peetakse vaenlasteks. Sageli ei usaldata ka teisi kommunistlikke riike.
Kommunism
Sõna "kommunism" tulid kasutusele Prantsusmaal pärast 1830. aasta revolutsiooni. Tavakeelde jõudsid nad 1840ndatel. Aastal 1840 korraldati Pariisis esimene communist banquet. Terminit kasutati ka utoopilise sotsialisti Etienne Cabet' toetajate nimetamisel. Sõna 'kommunism' tuleb prantsuse keelest, kus seda võib tõlkida nii kommuun , omavalitsuslik küla ehk kogukond kui ka communauté, ühisomand. Hiljem marksistid kasutasid seda sõna nii, et selles sisaldusid mõlemad elemendid. Sõna 'kommunism' tuli kasutusele Inglismaal prantsuse kommunistidest maapagulaste kaudu ja sel oli võitluslik tähendus vastandina rahumeelsele mõistele 'sotsialism'. Seepärast kasutasid Karl Marx ja Friedrich Engels seda sõna 'kommunism' Kommunistliku partei manifestis.
Kommunismi algus
Et rääkida kommunismist tuleb alustada hoopis marksimi lahti seletamisega.
Marksismile pani aluse Karl Marx. Tinglikult võib marksismi ehk sotsialismiõpetuse, mis hakkas kujunema XIX sajandi keskpaigas, jagada kaheks. Ühelt poolt on tegemist kapitalistliku ühiskonna kritiseerimisega, teisalt aga ideaalse tulevikuühiskonna väljapakkumisega. Ühest ühiskonnast teise liikumist pidi kiirendama Marxi ja Engelsi koostöös valminud “Kommunistliku partei manifest”, mis kutsus kõigi maade proletaarlasi ühinema. Seda manifest võib niisiis pidada kahe suure jaotise vahelüliks.
Kapitalistlik ühiskond – see on ühiskond, kus toimub töölisklassi ekspluateerimine . Marxi ekspluateerimisteooria rajaneb kahel alusel: tööväärtusteoorial ja sellest välja arendatud lisaväärtusteoorial ning kapitalistide monopoolsel tootmisvahendite omandusel. Kui turumajandussüsteemis vahetatakse kõiki kaupu vastavalt nende väärtusele, kuidas saab sellises olukorras tekkida kasum, küsib Marx. Tema meelest leidub vastus ühes erilises kaubas – tööjõus. Marxi arvates on tööjõu väärtus määratud nende tarbeesemete väärtusega, mida tööline enda elushoidmiseks ja perekonna ülalpidamiseks vajab. Selleks ei kulu aga kogu tööpäev ning ülejäänud aja töötabki ta ettevõtja heaks. Marx jaotas seepärast tööpäeva vajalikuks ja lisaajaks. Viimase vältel loobki tööline lisaväärtust. Sellest tuleneb kapitalisti kasum ehk teisisõnu võetakse tööliselt tasuta ära tema poolt loodud produkt, teda ekspluateeritakse. Töölise ekspluateerimine sai võimalikuks tänu sellele, et feodaalühiskonna lagunemisel haarasid kapitalistid kui klass oma kätte tohutult vara ning tootmisvahendid said nende monopoolseks omanduseks.
Läbi klassivõitluse jõuab ühiskond kommunismi, külluse ühiskonda, marksistlikus sotsiaalteoorias ühiskonna kõrgeimale arengutasemele . Kommunism on tööinimeste kõrgtootlik ning humanistlik tulevikuühiskond, milles saab teoks isiksuse igakülgne areng. Esimeseks etapiks sinna jõudmisel on sotsialism koos proletariaadi diktatuuriga. Kehtib põhimõte: igaühelt tema võimete kohaselt igaühele tema töö järgi. Külluse ühiskond on järgmine etapp ja see saabub siis, kui igaüks annab vastavalt oma võimetele ja saab vastavalt vajadustele. Majanduses toimub tootmine ühiskonnale kuuluvate tootmisvahenditega. Ebavõrdsust tekitavad individualism ja eraalgatus on asendatud ühistegevuse ning kollektivismiga. Olgu öeldud, et sotsialistid pidasid inimloomuse põhielemendiks koostööd.
Selle töö sisuks aga peab rääkima aga hoopis marksismist välja kujunenud: Leninismist ja Stalinismist, mis on märksa tähtsamad selle kirjatöö puhul.
Leninism
Leninism (ka marksism-leninism) on Lenini poolt marksismi tõlgendamisel loodud ideoloogia, mida Lenin kasutas oma valitsemise ajal Nõukogude Venemaal ( 7.novembrist 1917- 31.jaanuarini 1918) ja Vene SFNV-s (31. jaanuarist 1918 30.detsembrini 1922) ning mida järgisid ka teiste maade kommunistlikud parteid.
Lenin väitis, et imperialism on kapitalismi kõrgeim arengujärk, et kapitalismi saab kukutada ainult revolutsiooniga ning et kõik katsed kapitalismi reformida, nii et see viiks sotsialismi, on määratud läbikukkumisele. Lenin ei arvestanud Karl Marxi väidet, et revolutsioon peab toimuma kõigis riikides ühel ajal, vaid lootis, et revolutsioon ühes riigis kutsub selle esile ka kõigis teistes riikides. Nagu ajalugu näitas, oli Leninil õigus selles, et Oktoobrirevolutsioon kutsus tõesti esile revolutsioone teistes riikides, kuid ta eksis, arvates, et see kulutulena üle maailma uusi revolutsioone sütitab ning niiviisi maailmarevolutioonini viib.
Leninism oli Nõukogude Liidus ja ka mujal maailmas levinud eponüüm paljudele liikumistele ja poliitikatele. Leninlikeks, leninistlikeks, leninlasteks jne nimetasid endid sajad erinevad isikud ja rühmitused.
Leninism oli ühtlasi ka Lenini kultus . Lenini nime kandsid Nõukogude Liidus mitmed linnad, kolhoosid ja sovhoosid, sõjaväeüksused, asutused, organisatsioonid, ehitised, riiklikud preemiad, ordenid ja muud autasud . Kõigis suuremais linnades asus Lenini monument , suurtes asutustes oli Lenini portree või büst. Suuremad rahatähed ja paljud postmargid kandsid Lenini portreed. Lenini surnukeha balsameeriti ning paigutati Moskvasse Punasele väljakule avalikuks vaatamiseks mausoleumi.
Lenin ja kommunism
Ajaloolane Richard Pipes osutab oma teoses “Kommunism”, et Lenin ei tundnud mingit sisetundepiina armutu despotismi kehtestamisel. Ta defineeris mis tahes diktatuuri kui “võimu, mida ei piira miski, ei ükski seadus, mida ei takista absoluutselt mingid reeglid ja mis toetub otseselt sunnivõimule”. Ta viis ellu piiramatut terrorit, et oma vastased hävitada ja hoida ülejäänud elanikkonda hirmu all.
Proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks ei kõhelnud Lenin kasutamast ühtegi vahendit, oluline oli vaid hävitada võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju isiklikke ja klassivaenlasi. See oli persoon , kes lõi käitumisstandardi talle järgnevatele rõhujatele ja diktaatoritele, nii punastele kui pruunidele.
Kommunism on kahtlemata inimajaloo võikaim ideoloogia, kui arvestada ainult kahjusid inimohvrites või rahanumbrites. Rääkimata traditsiooniliste ühiskondade ja kultuuride purustamisest, mida see totalitaarsus kaasa tõi.
Ainuüksi Nõukogude Liidus suudeti ajaloo prügikasti pühkida pea sada rahvust. See on paradigma , mida “ületada” on üliraske. Kuid ärgem unustagem professor Pipes’i osutust selle kohta, et ei ole võimalik teha selget vahet sotsialismi ja kommunismi vahel.
Kes olid Lenini taga?
Alles viimasel ajal on hakanud ajaloolased sõlmima sügavamalt lahti kommunismi mõistatust ja seda, kes võisid olla kommunismi ja selle revolutsionääride taga. Silmapaistva Austrias elava ajaloolase Elisabeth Hereschi teos “Parvuse toimikud: ostetud revolutsioon”, mis on ilmunud ka eesti keeles, avab meile põneva maailma.
Tuleb välja, et üheks võtmeisikuks Lenini selja taga oli Izrail Lazarevitš Helphand ehk Aleksander Parvus, kes visandas 1914. aastal plaani, mille eesmärk oli tsaaririigi purustamine ja võimu ülevõtmine Venemaal kommunistide poolt, kes alustasid sealt oma võidukäiku üle poole maailma. Tema plaani hakkas ellu viima Saksamaa valitsus ja see läks neile maksma miljon marka . See kava sisaldas kõiki vajalikke koostisosi, et panna sobival hetkel Venemaad kokku varisema ja asendada see kommunistlike revolutsionääridega.
Parvuseta poleks Lenin Petrogradi jõudnud, Parvuseta poleks punastel olnud vajalikke rahalisi vahendeid. Aga Parvuse selja taga oli Hereschi kinnitusel veel teisigi jõude, näiteks määrasid tema tegevuse ameeriklase Jacob Schiffi suguste relvakaupmeeste kaudu maksvusele pääsevad huvid ja sõlmitised. Need on hirmutavad faktid, mis näitavad, et kommunistide selja taga oli jõude, kelle huviks olid hävinguideoloogia levik ja efektiivne toime.
Kommunism vs Natsism
Millal siis saab Lenini kommunism maailmas vähemalt võrdseks Hitleri natsismiga? Alguses tsiteeritud Ian Kershaw’ hoiak on seni omane paljudele lääne arvajatele, isegi mõnele, kes pigem tsentristliku või parempoolse ilmavaatega. Natslikku režiimi on edukalt paljastatud pea kuuekümne aasta jooksul alates Nürnbergi tribunalist kuni paljude üleilmse levikuga raamatute, linateoste ja muuseumideni.
Kommunismi kordasaadetu on aga maailmas enamjaolt käsitlemata ja teadvustamata. Prantsuse ajaloolase Stéphane Courtois’ hinnangul ulatub kommunismiohvrite arv aga vähemalt 100 miljonini, sealhulgas Hiinas 65 miljonit ja Nõukogu Liidus 20 miljonit. Kuid need arvud on mitme ajaloolase meelest tagasihoidlikud, üha tugevamalt räägitakse pigem 200 miljonist hukkunust. Samal ajal on Hiina arhiivid siiani suletud.
Stalinism
Algselt tähendas stalinism 1920. aastatel Jossif Stalin poolt juhitud enamust Üleliidulises Kommunistlikus Parteis. Võitluses Lenini poliitilise ja teoreetilise pärandi tõlgendamise pärast vastandus see trotskismile. Stalini sõnul oli stalinism leninism eriti energiline kaitsmine.
Stalini 55. sünnipäeva ajal 1934 tõstis Karl Radeki artikkel Stalini ideed ja poliitika iseseisvaks saavutuseks. Tekkis väljend „marksism-leninism-stalinism". Stalinismi teooria nurgakivid olid sotsialismi areng ühel eraldivõetud maal ning sellega kaasnev klassivõitluse teravnemine . Viimasega legitimeeriti repressioone ja stalinlikke puhastusi, mille ohvrid mõrvati või viidi Gulagi poolt juhitud Nõukogude sunnitöölaagritest. Selle poliitika ohvrite arv arvatakse olevat vähemalt 20 miljonit.
Lev Trotski kriitika Nõukogude Liidu poliitiliste olude pihta ja dissidentlikke kommunistide publikatsioonid muutsid sõna "stalinism" lääneriikides nii sotsiaalteadustes kui ka tavakeeles Nõukogude Liidu ning pärast II maailmasõda tekkinud reaalsotsialistlike riikide ideoloogilise dogmatismi ja totalitarismi ning Komiternis teostunud Stalini ja NLKP ülemvõimu sünonüümiks.
Trotski järgi tekkis Stalini ajal "uus privilegeeritud kiht (...) mis võimu järele janunedes, eluhüvede järele janunedes kardab oma positsioonide pärast, tunneb hirmu masside ees – ja vihkab kohutavalt igasugust opositsiooni."
Nõukogude Liidus ja teistes reaalsotsialistlikes riikides ja kommunistlikes parteides nimetati oma kriitikat stalinismi aadressil pärast NLKP 20.kongressi 1956 isikukultuse kriitikaks. 1970.aastatel ja pärast 1989. aastat räägiti stalinismist ka eurokommunistlikes ja postkommunistlikes parteides stalinismist, kuigi sellele mõistele ei antud selgepiirilist ajaloolist, teoreetilist ega poliitilist sisu.
Stalinism on marksismist ja leninismisist lähtunud ideoloogia ja poliitika ning (Jossif Stalini) terrolistlik diktatuur.
Stalinismi iseloomustavad totalitaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine bolševistliku parteiga (VK(b)P ehk NLKP-ga), ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine (OGPU, NKVD ), primitiivne üldkohustuslik bolševistlik–kommunistlik ideoloogia, juhikultus , tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas vene šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja klassivõitluse nimel korda saadetud massiterror, vaenulike (talupojad, aadelkond jt eraomandit valdavate) klasside, vähemusrahvuste ( ksenofoobia , antisemitism , haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaenlaste otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega.
Lisana ajalehest:
Euroopa silmad avanevad
Läänes hakatakse lõpuks aru saama, et kommunismil ja fashismil ei ole erilist vahet. Enamgi veel - kommunismiohvrite arv 100 miljonit on fashismiohvrite omast neli korda suurem.
tekst: Mart Laar
Kui Nürnbergis mõisteti kohut nii natside kui ka natsismi üle, siis kohus kommunismi üle on jäänud pidamata. Vähe sellest. Olles Läänes viinud läbi vahel äärmusteni läinud denatsifitseerimiskampaania, astusid sealsed demokraatiad vastu väiksemalegi katsele Ida- ja Kesk-Euroopas midagi analoogset teostada. Ainsana võttis endiste juhtivate kommunistide tegevust piirava seaduse vastu Tshehhi, langedes selle tagajärjel Euroopa Nõukogu terava kriitika alla. Euroopa Nõukogu eeskuju järgides tõkestas president Lennart Meri vetoga 1993. aasta talvel ka Eesti parlamendis vastu võetud veelgi piiratuma iseloomuga tõkendi.
Tagantjärele on Euroopas küll tõdetud, et mida järsumalt mõnes riigis kommunistlikust pärandist ja seda kandnud tegelastest end lahti rebiti, seda edukamalt uuendused kulgesid. Mingit ulatuslikumat järeldust sellest aga tehtud ei ole.

Tõde tungib ka Läände

Pikkamööda hakkab ka Läände jõudma kommunismi ikkes elanud rahvaste seas kinnistunud arusaamine, et natsismil ja kommunismil pole suuremat vahet. Eelmisel aastal ilmus Pariisis kogumik, mis on tuntuks saanud kommunismi kuritegude «musta raamatuna» («Le livre noir du communisme. Crimes, Terreur, Repression», Editions Robert Laffont, Paris). Teos on Prantsusmaal tekitanud elava poleemika , mis kiirelt jõudis ka parlamendi seinte vahele.
1998. aastal avaldab Piperi kirjastus Münchenis «musta raamatu» saksakeelse tõlke, kuid juba praegu on poleemika sel teemal ka Saksamaal alanud. 26. novembril 1997. aastal ilmus ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung kokkuvõte Stephane Courtois’ eessõnast «mustale raamatule» pealkirja all «Sadu miljoneid surnuid». Sissejuhatuses artiklile rõhutatakse, et Stephane Courtois teab, millest räägib. Oli ta ju ise pikka aega seotud kommunistliku liikumisega Prantsusmaal.
Stephane Courtois annab oma kirjutises algatuseks ülevaate kommunistide kuritegudest, rõhutades terrori ja vägivalla osa kommunismi tekkes ja püsimises. Isegi kui suuremad vägivallateod hiljem samade kommunistide poolt eksituseks kuulutatakse, ei muuda see süsteemi olemust. Selleks on igasuguse vastupanu halastamatu mahasurumine ning armutu terror.

Kommunistliku terrori ohvrid

Kui palju siis on kogu maailmas kommunistliku terrori ohvriks langenud inimesi?

• Nõukogude Liit - 20 miljonit inimest
  
• Hiina - 65 miljonit inimest
  
• Vietnam - 1 miljon inimest
  
• Põhja-Korea - 2 miljonit inimest
  
• Kampuchea - 2 miljonit inimest
  
• Ida-Euroopa - 1 miljon inimest
  
• Ladina-Ameerika - 150 000 inimest
  
• Aafrika - 1,7 miljonit inimest
  
• Afganistan - 1,5 miljonit inimest
  

Kommunismiohvrite - mõrvatute, vangistuses või küüditamisel surnute ja nälga surnute arv küünib peaaegu 100 miljonini. Kui seda võrrelda natside poolt surmatud 25 miljoni inimesega, tuleb tõdeda, et kommunism on maailma laastanud tunduvalt raskemalt kui natsism. Ometi peetakse kommunismi siiani kuidagi paremaks või auväärsemaks süsteemiks. Seejuures rõhutab Stephane Courtois, et Lenini alustatud ja Stalini jätkatud punane terror oli omalaadseks eeskujuks natsidele, kes kasutasid mitmeid selle võtteid ja meetodeid oma terroriaparaadi ülesehitamisel.
Analüüsinud pruuni ja punast terrorit, jõuab Stephane Courtois järeldusele, et suuremat erinevust neil pole. Kerkib küsimus, miks siis pole maailm kommunismi natsismi kombel hukka mõistnud? Stephane Courtois küsib otse: miks on maailm eelistanud valet tõele, miks pole aastakümneid julgetud tegelikkusele silma vaadata?

Kommunism on olnud osavam

Üritades sellele küsimusele vastata, toob Courtois välja mitu aspekti. Esiteks on kommunistid teinud oma kuritegude varjamiseks kõik endast sõltuva. Tõhusamaks meetodiks on olnud kuriteod osaliselt omaks võtta ning hukka mõista. Parim näide selle kohta on Stalini ühe lähima abilise N. Hrushtshovi stalinlike kuritegude vastu suunatud «paljastuskampaania». Tunnistades üles mõned väiksemad kuriteod - peamiselt ühtede kommunistide tapmise teiste poolt - jätkati seda edukamalt suuremate ja jubedamate varjamist. Kõigi vahenditega üritati nii kodu- kui ka välismaal suu sulgeda neil, kes püüdsid kommunistlikust süsteemist täit tõtt rääkida.
Mis aga veelgi olulisem: revolutsiooni-idee on Läänes endiselt elav. Punalipud ja Che Guevara pildid tõmbavad jätkuvalt lihtsameelseid ligi. Tähtis on seegi, et Nõukogude Liit etendas otsustavat osa võidus natside üle. Kommunistid võitlesid kõikjal okupeeritud maades aktiivselt natside vastu, kattes end kangelaslikkuse ja ohvrimeelsuse oreooliga. Teatav tänulikkus ja relvavendlus sundisid Lääne demokraatiaid alla suruma õiglustunde ning lähtuma põhimõttest «võitjate üle kohut ei mõisteta!». Selgelt ilmnes see Nürnbergi protsessil, kus juba eos välistati igasugused vihjed natside ja kommunistide koostööle Teise maailmasõja vallapäästmisel. Seevastu asuti eriliselt rõhutama juutide vastu suunatud genotsiidi kohutavust.

Aktuaalne ka Eestis

Stephane Courtois’ väiteid lugedes pole imestada, et need on Läänes sellise tormi tekitanud. Mingil määral on samalaadne suhtumine levinud ju ka Eestis. Kommunismi kui süsteemi hukkamõistmises ollakse küll ühel meelel , aga kui keegi katsub tõstatada küsimust näiteks kommunistliku partei või selle juhtgrupi kuulutamisest kuritegelikuks organisatsiooniks, põrkaks ta otsustavale vastuseisule.
Siiski on seda teemat Eestis üritatud tõstatada. Hiljuti ilmus trükist tagasihoidliku välimusega, kuid sisult seda kandvam Enn Sarve uurimus «Õiguse vastu ei saa ükski». Nii natside kui ka kommunistide ajal sama süüdistuse alusel vangis istunud Enn Sarv käsitleb selles õiguslikust aspektist lähtudes nõukogude okupatsiooni Eestis ning vaatleb siinset genotsiidipoliitikat. Samas antakse ülevaade tänapäeva maailma suhtumistest inimsusevastastesse kuritegudesse ja sõjakuritegudesse ning vastavatest seadustest.
Enn Sarv kritiseerib Eestit hoolimatu suhtumise pärast rahvusvahelistesse konventsioonidesse, mis nõuavad inimsusevastastes kuritegudes süüdi olevate isikute vastutusele võtmist. Seejuures ei kutsu Enn Sarv üles kommunistliku partei lihtliikmete karistamisele ega pea ilmselt ka võimalikuks kommunistliku partei kuulutamist kuritegelikuks organisatsiooniks. Ei kuulutatud ju Nürnbergiski kuritegelikuks kogu natsiparteid. Küll tuleb aga Eestil võtta selge seisukoht isikute suhtes, kes Moskvast tulnud käske täites siin genotsiidipoliitikat ellu viisid.