Maateaduste alused (2)

1 . Mineraalide ja kivimite porsumistundlikus. Erineva porsumistundlikkusega mineraalide/kivimite suhteline järjestus . Kivimi ja mineraali porsumistundlikkus sõltub eelkõige veest. Valdav osa mineraalidest rohkem või vähem lahustuvad ka neutraalses ja mõõdukalt happelises keskkonnas. pH= 4-9. Lahustuvus sõltub oluliselt keemiliste ühendite mineraalvormide kristalliseeritusest. Näiteks: kristalse kvartsi lahustuvus pH= 5-8 juures on ~6 ppm (parts per million) kuid amorfse , kristalliseerumata räni ainese (nt. opaal) korral ulatub see 115 ppm-ni. Praktiliselt lahustumatud normaaltingimustes on Al oksiidid ja Fe3+ oksühüdraadid.
2. Rabenemise ja porsumine tüüpilised klimaatilised tingimused. Rabenemine toimub aladel, kus on suhteliselt suure amplituudiga ja lühiperioodilised õhutemperatuuri kõikumised ning väike sademete hulk. Porsumine toimub aladel, kus on piisaval hulgal sademeid (vihmana) ja kus valitseb suhteliselt soe kliima.
3. Setendite lõimise skaalad (lõimise klassid ) , sorteerituse, ümardatuse ja keskmise terasuuruse mõiste ning geoloogilise interpretatsiooni võimalused. Purdsetete teresuuruse klassifikatsioon /lõimis. Terasuuruse klassifitseerimise printsiipe on mitmeid ning sõltuvalt eesmärkidest ning traditsioonidest kasutatakse praktikas erinevaid struktuurseid klassifikatsioone. Maailmapraktikas on levinuim Udden-Wentworth'i klassifikatsioon e. fii - skaala, mis põhineb osakeste terasuuruse klasside logaritmilisel jaotusel. [f = - log2(dmm)]. Eestis on varasematel aastatel kasutatud ka purdsetete kümnendsüsteemset klassifikatsiooni. Osakeste terasuuruse varieeruvust või ühtlust setendis iseloomustatakse lõimise sorteeritusega. Praktikas kasutatakse eelkõige purdosade ümardatuse astet, mida saab määrata vastavate etalonide järgi. Osakeste ümardatus sõltub valdavalt koostisest (mehhaanilisest vastupidavusest) ja osakeste transporditeekonna pikkusest. Keskmine terasuurus – lõimise aritmeetiline keskmine.
4. Stratigraafia põhireeglid ja nende rakendamine – superpositsiooni printsiip, pindalaline pidevus, Smith’i protseduur (indeksfossiil) jt. stratigraafia kirjeldab ja süstematiseerib kivimikihte. Põhireeglid: (1)superpositsiooni printsiip – tuletab kivimite ruumilistest ainetest nende ajalised suhted. (2)pindalaline pidevus – settekiht ulatub pidevana lateraalselt igas suunas kuni väljakildumiseni või kontaktini settebasseini äärel. (3)algse horisontaalse lasuvuse printsiip – väidab, et gravitatsiooniliselt nt. vees settinud osakesed ladestuvad horisontaalsete kihtidena. Seega, kui läbilõikes on tegemist tugevalt kallutatud/ümberpööratud kihtidega, siis on see toimunud peale nende kihtide moodustumist ja kivistumist. (4)põiksete suhete meetod - horisontaal-lasuvuses kihte (ka kallutatud läbilõigetes) lõikavad murrangud, intrusioonid (nt daik'id) on nooremad kui vastavad ümbriskivimid. Raskem on määrata samuti horisontaal-lasuvusega sille ja laavavoole/katteid, kuid siin on võimalik jälgida mitmeid magma või laava kuumusest põhjustatud sekundaarseid muutusi ümbriskivimites. (5)suletise meetod - mingis settekihis leiduvad kivimite tükid( fragmendid ) ja/või suletised on vanemad kui vaadeldav settekiht. Selliselt on võimalik määrata samuti intrusioonide ja neid ümbritsevate settekivimite vanuselisi suhteid. Nt. kuna  laiguti Soomes säilinud  Proteorozoikumi ealised Jotniumi liivakivid sisaldavad rabakivi plutoonidest erodeeritud kivimitükke, siis võib väita, et need liivakivid on nooremad kui rabakivide plutoonid, mis moodustusid u. 1.4-1.7 Ga tagasi. NB! rabakivid moodustuvad magma aeglasel tardumisel u. 1.5-2 km sügavusel maakoores ... st. Jotniumi liivakivide moodustumise ajaks oli erosioonisügavuse ulatus juba vähemalt 1.5 km (6)paleontoloogiline meetod - Stratigraafia alguspäevil 17. sajandil peeti igat ruumiliselt pidevat kihti iseenesestmõistetavalt ka üheaegseks, teisisõnu, kihtide superpositsiooni loeti piiramatult kehtivaks. Niisuguse lähenemise heaks näiteks on inglise mäeinseneri W. Smithi reegel (protseduur), mille kohaselt on igal kihil ainult temale omased kivistised nn juhtkivistised (index fossils), millede püsiv järjestus mistahes läbilõikes lubab neid sisaldavaid kihte vanuseliselt korrastada.
5. Geoloogilise ajaskaala põhiüksused – aegkonnad ja ajastud ja nende vanuselised piirid. Geokronoloogilise skaala põhiüksuseks on ajastu, mis jaotatakse 2-5 ajastikuks. Ajastikud omakorda igadeks, millede arv igas ajastikus võib olla väga erinev. Ajastuid rühmitatakse aegkondadeks, mis omakorda moodustavad eoone. Aegkonnad(10): Kainosoikum , Mesosoikum, Palesoikum, Neoproterosoikum, Mesoproterosoikum, Paleoproterosoikum, Neoarhaikum, Mesoarhaikum, Paleoarhaikum, Eoarhaikum. Ajastud: näiteks Kambrium , Juua jt. Geokronoloogiline skaala: eoon - aegkond -ajastu-ajastik-iga
6. Põhjavee teke, paiknemine ja likumine pinnases. Põhjavee teke: jaguneb 3 rühma: (1)infiltratsiooniveed – põhjavesi, mis moodustub pinnvee ja sademete infiltreerumisel. Sedasi on tekkinud valdav osa põhjaveest. (2) sedimentatsiooniveed - vesi, mis on suletud setenditesse nende moodustumisel nt merelistes basseinides või, mis migreerus omaaegsetes setetes ning mattus koos nendega. Selline põhjavesi on olnud hüdroloogilisest tsüklist eraldatud pika geoloogilise aja vältel. Vee mattumisaegne keemiline koostis on säilinud ning sageli on need veed kõrge mineralisatsiooniga. (3)juveniilsed  - põhjaveed, mis ei ole kunagi varem olnud hüdrosfääri osa ja tekkivad magma ning moondeprotsessides vabaneva vee arvelt. Neid jagatakse detailsemalt kahte gruppi: magmalised - ja metamorfsed. Paiknemine ja liikumine: Põhjavesi liigub raskusjõu (vertikaalne liikumine) toimel ning rõhu alanemise suunas (vertikaalne ja horisontaalne) läbi kivimipooride ja –lõhede. Maapinnast esimese veepidemeni levivat põhjaveekihti nimetatakse maapinnalähedaseks põhjaveeks ning see on surveta põhjavesi. Põhjavett, mis asetseb piiravate veepidemete vahel olevas veelademes, nimetatakse kihtidevaheliseks veeks . 
7. Setteosakeste valdavad transpordiviisid vee- ja õhukeskkonnas. (1)Voolusängi põhjal veeretades (bed load ) või saltatsioonilises liikumises. (2)Kaasa haaratud hõljumina ( suspended load). (3)Lahustunud ainetena (dissolved load)
8. Setendite erosioon , transport ja settimine voolusängis (sh mõisted tasakaaluprofiil, alluuvium, terass, soot jn). Setete erosiooniks loetakse nii tahkete osakeste kui ka lahustunud komponentide (füüsikalist) eemaldamist algsetest kivimi-/settekehadest. Voolusängi oõhjas veeretades liiguvad kõige jämedamad osakesed. Tasakaaluprofiil - jõe voolusängi pikkiprofiil, kus sängi erosioon ja setete akumulatsioon jõesängis on tasakaalus. Sisuliselt erodeeritakse igas tasakaaluprofiili punktis igal ajahetkel täpselt niipalju setteid kui samast punktist neid läbi transporditakse ja samas punktis setteid settib. Vooluvee setteid (vooluvee poolt setitatud sete) sängis ja orundis nimetatakse alluuvium'iks. Terrass  on suurveest mitte üleujutatav (vana) lammitasandik, mis reeglina kujuneb jõe erosioonibaasi langemisest tingitud jõesängi sisselõikumisel/sügavnemisel. Soot - tugevalt mendreerunud sängi läbimurdel eraldunud sängilõik; jõesängist eraldunud seisuveekogu.
9. Setete kuhjumine jõgede suudmealadel ja settematerjali sissekande bilanss maailmameres. Deltas toimub voolukiiruste kiire langus ning selle tulemusena käivitub aktiivne akumulatsioon. Sõltuvalt sellest kas voolusäng suubub basseini või avaneb nt ariidsetel aladel mäestikuesisele tasandikule eristatakse: (1) delta (2)uhtekoonus ehk kuivamaadelta
Merelised deltad moodustavad reeglina tasaseid, nõrgalt mere/ookeani poole kallutatud settelavasid mille veepealset ja suudmelähedast osa liigestavad arvukad hargnevad jõekanalid. Deltade settekehad ulatuvad tavaliselt kaugele eemale füüsiliselt määratlevast jõesuudmest ning neil eristatakse kask põhilist osa: (1)subakvaalne delta  - veealune deltatasandik (2)subaeraalne delta - veepealne (ajuti üleujutatud) deltatasandik
Kuigi voolukiiruse langemisel on deltade akumuleerumisel mängida suurim roll on settimine deltas kontrollitud kolme faktoriga: (1) mehhaaniline settimine - voolukiirus/ voolamise turbulentsus langeb ja hakkavad settima ka kõige väiksemad osakesed (2)elektrolüütiline koagulatsioon  - magedas st madala ioonkontsentratsiooniga vees on saviosakeste ja ka kolloidide ümber oaks elektriline kaksik-kiht, mis ei lase neil osakestel üksteise külge kleepuda, kuid juba vähegi soolasemas vees surutakse see kaksik-kiht kokku ja saviosakesed/ kolloidid kleepuvad üksteise külge moodustades suuremaid ja seega ka kiiremini settivaid osakesi nn koagulaate/flookuleid. Elektrolüütiline koagulatsioon teeb võimalikuks muidu praktiliselt mittesettivate saviliblede väljalangemise suspensioonist. (3)orgaaniline - soodi ja järve/soo setted - delta pinnal moodustuvad paljudel juhtudel soised seisva vee järvikud, mangroovisood jn)
Deltasetteid iseloomustab spetsiifiline vertikaalne ehitus, mille alusel jagunevad setted kolme üksusesse: (a)delta põhjasetted (bottomset beds) - põjasetted on horisontaalkihilised peened kuni ülipeeneteralised aleuriidi ja savi setted, mis moodustavad delta distaalses osas st välimisel serval. Need on kõige suspendeerunud peenemad osakesed, millede koaguleerumine ja settimine nõuab hüdrodünaamilisemalt vaiksemaid ja (normaalsoolsusega) tingimusi (b)nõlvasetted (foreset beds) - kallak-põimjaskihiline liivad ja jäme aleuriidi setted, mis moodustuvad subakvaalse delta basseini poolsel nõlval. Nõlvasetted moodustavad põhilise osa delta settekehast. (c)pinnasetted (topset beds) - õhuke, valdavalt horisontaalkihiline settekiht nõlvasetete peal, mis moodustuvad subaeraalse delta osas. Pinnasetted moodustuvad kas delta pinnal hargnevates jõeharudes (kruusad-liivad, analoogia sängisetetega) või  (peamiselt)  suurvee/üleujutuste perioodidel üle kogu delta ala (peeneteralised setted)
10. Peamised liustikulise tekkega kulutuslikud , kulutuslikud-kuhjelised ning kuhjelised pinnavormid ning vastavad setted. Kulutuslikud: (1)kaarid ehk orvandid (2)tsirkusorud (3)troogid ehk ruhiorud (fjordid) (4)rippuvad orud (5)jääkriimud (6)silekaljud, nunatakid , kaljuvoored (7)jäänuksambad ehk karlingud ja Arete’ (8)kulutusnõod ja vagumused. Setted: Moreen: (1)primaarne moreen: põhimoreen, ablatsioonimoreen (2) sekundaarne moreen: voolumoreen, basseinimoreen. Pinnavormid: (1)moreentasandik (2) otsmoreen (kuhjelised otsmoreenid). (3) voored (4)mõhnad (5)saarvõrgustikud.
11. Karsti mõiste ja peamised karstivormid . Karst – reljeefivormide moodustumine, kui ka vett läbilaskvate kivimite purustamine ja lahustamine pinna ning põhjavete poolt. Esineb seal, kus aluspõhja kivimid on vees teatud määral lahustunud. Karstivormid: (sügavuse järgi) (1) pindmine karst (2)süvakarst. Lasuva pinnakatte paksuse järgi: (1)avatud karst (puudub muld , taimestik ) (2)suletud karst (karstuvad kivimid kaetud kvaternaarsete setetega (Eestis).
12. Peamised eoolsed pinnavormid ja eoolsete setete iseloomulikud struktuursed/tekstuursed tunnused. Eoolsed pinnavormid: luited - eelluide, vall -luide, luite tasakaaluline ristiprofiil, luidete liikumine (barhaan, barhaanahelik, ristiluide, pikiluide, paraboolluide, püramidaalluide); tuulevired - amplituud 0.1-100 cm, lainepikkus kuni 20 m.; löss/lösstasandik - homogeenne stratifitseerumata peeneteraline setend mida iseloomustab suur poorsus ja võime hoida vertikaalseid või selle lähedasi seinu. Paksus kuni 100m. Keskmiselt 50% settest moodustab 0.01-0.05 mm materjal. Mineraalselt: kvarts , päevakivid, karbonaadid ja savimineraalid. Teke (hüpotees) - periglatsiaalsed tuulesetted . Püsiva suunaga (tugevad) tuuled liustiku serva ees.
13. Peamised avaookeani setendite tüübi ja nende levikut piiravad tingimused. Avaookeani abüsaalsete tasandike tähtsamateks setenditeks on pelaagilised  valdavalt peeneteralised setted, mis võivad olla väga erineva koostise ja geneesiga. Kogu pelaagilist ala iseloomustab väga aeglane settimine. Ainus jämedateralisem materjal pelaagilistes seendites on kas (a) püroklastiline või (b) jäämägedega transporditud ja nende sulamisel laialilevitatud liv/kruus ja veerised (nn. kukkekivid).  Pealaagiliste setete paksus varieerub maksimaalselt 600-m Vaikses ookeanis kuni 500-1000 m Atlandi ookeanis. Avaookeani keskaladel (kitsamas mõttes pelaagilised alad) on keskmine settimiskiirus 1 cm 5000 kuni 50 000 aasta kohta ehk 0.002-0.0002 mm/aastas! Samas on suurte jõesüsteemide esistel aladel settimiskiirused märgatavalt suuremad (nt. Amazonas ).   
Abüsaalsete tasandike sisealadel (st eemal mandritest ja ookeanikeskahelikest) moodustuvad kahte tüüpi pelaagilised setted: (1) punasevärvilised savid, mis tekivad ülipeenest savihõljumist, tuulega toodud tolmust ja vulkaanilisest tuhast,  autigeensetest keemilistest setenditest (Fe/Mn-oksühüdraatidest) ja mingil määral isegi kosmilisest tolmust. Fe/Mn- konkrektsioonid ja koorikud omavad tähtsust ka majanduslikus mõttes. Sisuliselt on tegemist väga aeglaselt (kasvukiirus 0.001-0.2 mm/100 aasta kohta) mereveest väljasettivate mineraal -agregaatidega. (2) süvaookeani mudad (ooz), mis moodustuvad mikroskooplise zoo- ja fütoplanktoni jäänustest. Ülalpool karbonaatse kompensatsiooni piiri (keskmiselt vähem kui 4,5 km) moodustuvad tavaliselt lubimudad, mis koosnevad peamiselt foraminifeeride kodadest .. Sügavamal kui 4.5 km moodustuvad ränimudad, mis koosnevad radiolaaride skelettidest (zooplankton) ja diatomeedest (fütoplankton). Ränimudad on iseloomulikumad kõrgematele laiuskraadidele, kuid ulatuvad hoovuste piirkonnas ka madalamatele laiustele. Koos ränimudadega eristatakse nn fosfaatseid mudasid, mille moodustuvad mitmesuguste loomorganismide Ca-fosfaatsed skeletiosad (haihambad nt). Omaette nähtus on ookeani keskahelike vulkaanilistes orgudes toimuv intensiivne hüdrotermaalne mineralisatsioon kus moodustuvad polümetallide sulfiidide ja kipsi/anhüdriidi lasundid, mis peale majandusliku tähtsuse  omavad huvitavat rolli omapärase ökoloogilise nišši kujundajatena. Majandusest - nt Atlantis II süviku sulfiidne maagistumine Punases meres sisaldab hinnanguliselt 100 miljonit tonni Fe, Zn, Cu, Ag ja Au sulfiide, mis on samas suurusjärgus suurimate maiste leiukohtadega. 
14. Liustike liikumise tüübid ja mehhanismid . Plastiline voolamine  on iseloomulik külmadele liustikele (põhjakihi temperatuur 0°C), kus liustik libiseb jää rõhulisel sulamisel moodustunud veekihil nõlvast alla. Väga tähtsat rolli mängib liustike liikumisel jää rõhuline lahustumine , mis tekitab kristalliitide pinnale veekile, mis oluliselt hõlbustab kristalliitide nihkumist ja teatud tingimustel võib rõhulisel lahustumisel moodustunud veekile/veega küllastunud liustikujää kiht põhjustada liustikujää massiivset plokilist liikumist. 
15. Peamised tekstuuride(kihilisuse) tüübid. Kihipind väljendab katkestust. Kihipinnal eraldatakse: (1)virgmärke (2)kuivalõhesid (3)organismide elutegevuse jälgi. Karbonaatkivimites ka (4)stüloliitpinnad. Kihisisene struktuur võib olla  massiivne , orienteeritud või väljenduda kihikeste e. lamellide esinemises.
16. Setendite klassifikatsiooni viisid (geneetiline, struktuurne , koostiseline). Allotigeensed-autigeensed komponendid. Geneetiline: (1)purdkivimid: (a)setteosakeste terasuuruse järgi (b)koostise järgi (2)kemogeensed settekivimid : (a) evaporiidid (b)karbonaadid (dolomiidid) (c)ferroliidid (d)manganoliidid (e)lateriidid ja boksiidid (3)kemo-biogeensed ja biogeensed: (a)ränikivimid (b)karbonaadid (c)fosforiidid (d)kaustobioliidid. Struktuurne: Udden-Wentworth’i skaala. Koostiseline: (1)allotigeensed - settekivimi koostiskomponendid, mis pole tekkinud settekivimi lasumiskohas, vaid on sinna kantud mujalt. (2)autigeensed - Mineraalid , mis moodustuvad lahustest keemilisel või biokeemilisel teel settekivimi lasumiskohas, või on tekkinud diageneesi käigus (3)orgaaniline aines
17. Setendite absoluutse vanuse määramise meetodid. Radioaktiivsete isotoopide meetodid. (14C meetod).
18. Setendite transport rannikuvööndis, ranniku elemendid. Lainebaas. Kuhjerannikud – valdava settematerjali transport ja akumulatsioon (ümbersettimine). Ranniku elemendid: kulutus -kuhjerannikud. Lainebaas – piirkond, kus veeosakeste liikumine on praktiliselt seiskunud (poole lainepikkuse sügavusel).
19. Hjulströmi diagramm – settematerjali erosiooni(denudatsiooni)/transpordi/settimise sõltuvus terasuurusest ja voolu kiirusest
20. Maalibisemiste/varingute peamised tüübid. Maalihe = varing – kivimassi allalibisemine nõlval raskusjõu mõjul. Peamised tüübid: (1)delapsiivne maalihe – lihkepind kõrgemal nõlva jalamist – tekib vaba libisemine (2)detrusiivne maalihe – lihkepind ulatub nõlva jalami alla, siis lihkekeha surve toimel tekib survekühm.