Lukkseppa tööd (3)

Lukksepa tööd
Lõikamine on selline tööoperatsioon, kus metall või toorik tükeldatakse osadeks saelehe, kääridega. Olenevalt materjalist, tooriku kujust ja mõõtmetest eristatakse metalli lõikamist laastu eraldamisega (käsisae  abil) ja lõikamist ilma laastu eraldamiseta (mitmesuguse konstruktsiooniga kääride, lõiketangide jne. abil). Järgnevalt vaatleme metalli lõikamist käsisaega.
Käsisaagi kasutatakse tavaliselt paksude lehtede, latt-, ümar- ja profiilmaterjali lõikamiseks, samuti ka soonte lõikamiseks (näiteks kruvi peadesse), toorikute väljalõikamiseks mööda kontuuri jne. Käsisaega lõikamisel peab tööst üheaegselt osa võtma mitte vähem kui 2 ... 3 hammast .
Enne, kui hakata metalli lõikama, on vaja välja valida saeleht, mis vastab saetava materjali kõvadusele, kujule ja mõõtmetele. Saega lõikamisel tuleb tükeldatav materjal kinnitada tugevalt kruustangide vahele. Saagimisel tuleb kruustangide ees seista poolpöördega, s.o. 45° nurga all kruustangide teljejoone suhtes. Toetudes vabalt natukene ettepoole asetatud vasakule jalale, tuleb parem jalg asetada vasaku suhtes 60 ... 70° nurga all. Saagimisel peab sirgelt seisma.
Sae liikumine peab olema niisugune, et töötaks umbes 2/3 tema pikkusest, mitte ainult saelehe keskmine osa. Sae liikumise kiirus oleneb lõigatava materjali kõvadusest ja on keskmiselt 30 ... 60 kaksikkäiku minutis .
Lattmaterjali (joon. 1) on kergem lõigata kitsamalt küljelt, sest sel juhul jaotub lõikejõud väiksemale pinnale ja lõikamine edeneb kiiremini. Saelehe murdumise vältimiseks on vajalik, et lõikamisel puutuks metalli mittevähem kui kolm hammast. Õhukesed lehed ja latid kinnitatakse kruustangidesse puitklotside vahel, seejärel aga lõigatakse koos klotsiga (joon.2).
Joon. 1
Joon. 2
Ümarmaterjali lõikamiseks tuleb märkejoonele kolmekandilise viiliga teha väike sisselõige. Saelehe paremaks suunamiseks  asetatakse vasaku käe suur sõrm nii, et küüs toetuks vastu  märkjoont, saeleht aga nihutatakse küüne juurde. Paremas  käes hoidvat saagi suunatakse väljasirutatud nimetissõrmega  kuni sisselõikumiseni metalli.
Ruudukujulise ristlõikega  materjali lõigatakse nagu ümarmaterjali, ainult erinevusega, et lõikamise alguses hoitakse saelehe endapoolset otsa natuke kõrgemal. Vastavalt sisselõikamisele vähendatakse järk - järgult kallet, kuni saetee on jõudnud tooriku vastasservale. Siis aga lõigatakse juba rõhtasendis.
Raiumiseks nimetatakse metallitöötlemisoperatsiooni, millega toorikult eraldatakse metallikiht meisli, ristmeisli  ja vasara abil.
Meisel on kõvast ja sitkest tööriistaterasest valmistatud kiilukujuline lõikeriist, mille lõikenurk on vahemikus 35-70°, sõltuvalt töödeldava metalli omadusest.
Meiseldamisel hoitakse meislit vasku käega (joon. 1), nii et pöial ja esimene sõrm ei suruks meisli keha liiga kõvasti, meisli laubale lüüakse aga raskema (300-500 g) vasaraga . Tavaliselt meiseldakse kas alasil või kruustangide vahel.
Joon. 1
Alasil saab tükeldada kuni 5 mm leht- või lattmaterjali (joon.2). Sel juhul seatakse meisli lõiketera märkjoone endast kaugema otsa juurde kaldu. Olles veendunud, et meisli lõikeserv on märkjoonega täpselt kohakuti, tõstetakse meisel vertikaalasendisse ja tehakse kerge vasaralöök. Iga vasaralöögi järel nihutatakse meislit piki märkjoont edasi, nii et lõikeserva tagumine nurk püsib eelmise löögiga tekkinud V-kujulises vaos . Hiljem võib selle vao korduvalt tugevate vasaralöökidega üle raiuda . Väga sügavale metalli pinda ei suuda meisli lõiketera tungida. Seepärast pööratakse toorik ringi ja raiutakse vastasküljele samasse kohta teine süvend. Kui toorik on nii paks, et osa sellest jääb kahe sisselõike vahel terveks, murtakse see pooleks edasi-tagasi painutades.
Joon. 2
Raiumise ajal tuleb meislit hoida töödeldava pinna suhtes 30 ... 35° nurga all (joon. 3). Väiksema kaldenurga puhul hakkab meisel libisema ega lõika. Suurema kaldenurga puhul aga tungib tugevasti metalli ning raiutav pind tuleb konarlik.
Joon. 3
Et õigesti raiuda, tuleb oskuslikult kasutada meislit ja vasarat, õigesti võtta löögiks hoogu ja lüüa täpselt meisli pea pihta. Meiseldamine on metalli käsitsitöötlemisel üks ohtlikumaid operatsioone.
Õgvendamise käigus kõrvaldatakse toorikult ebatasasused, kõverdumine ja teised kujudefektid. Metalli õgvendamist ei tohi silumisega ära vahetada.
Õgvendamine kujutab endast ettevalmistavat operatsiooni, mis eelneb metallide töötlemise põhioperatsioonidele.
Eristatakse metallide õgvendamise kahte viisi: käsitsi vasaraga teras- või malmplaadil ja alasil; masinaga õgvendamisel kasutatakse õgvendusmasinaid.
Metalli saab õgvendada nii külmas kui kuumas olekus. Viimasel juhul tuleb silmas pidada, et terasest toorikuid ja detaile võib õgvendada temperatuurivahemikus 850 ... 1100°C.  Kõrgemate temperatuurideni kuumutamine võib põhjustada ülekuumenemist, seejärel aga tooriku läbipõlemist, s.o. parandamatut praaki .
Käsitsiõgvendamisel tuleb vasarat hoida varre otsast. Löögid peavad olema tabavad ja tugevad, vastavalt kõverdumise suurusele, ning pidevalt vähenema, liikudes kõige rohkem kõverdunud kohast vähem kõverdunu poole. Õgvendamine loetakse lõpetatuks, kui kõik ebatasasused on kõrvaldatud ja toorik on muutunud sirgeks , mida võib kontrollida joonlaua pealeasetamisega.
Lehtmetalli õgvendamine on keerukas operatsioon (joon. 1). Kühmulist lehte õgvendatakse järgmiselt. Leht asetatakse plaadile kühmudega ülespoole ja kumeratele kohtadele tõmmatakse kriidiga joon ümber. Lehe servad toetuvad seejuures vastu plaati . Hoides lehte vasku käega kinni, antakse paremas käes oleva vasaraga lööke lehe servadest kühmu poole. Niisuguste löökide mõjul lehe tasne osa, mis liibub vastu plaati, venitatakse välja, mistõttu kühm järk-järgult õgvendub.
Joon. 1
Kui lehel on mitu kühmu, siis tuleb löögid anda kühmude vahekohtadele. Selle tulemusena leht venitatakse välja ja kõik kühmud koonduvad ühte kohta, moodustades ühe üldise kumeruse, mis õgvendatakse eespool toodud viisil.
Õhukesi lehti õgvendatakse puidustvasara või silumisklotsiga (joon. 2).
Joon. 2
Painutamist kasutatakse toorikutele kõvera kuju andmisel antud kontuuri järgi. Painutamisel mõjuvad metallile üheaegselt tõmbe- ja survejõud.
Käsitsi painutatakse tavaliselt kruustangide vahel vasara abil (joon. 1), kasutades seejuures mitmesuguseid rakiseid.
Joon. 1
Painutada võib näidise, koha, märkimise ja šablooni järgi. 
Õhukesest lattmaterjalist ja traadist toorikute painutamisel kasutatakse peente detailide haaramiseks, kinnipigistamiseks ja hoidmiseks lamemokktange.
Metalli puurimisel tekib küllalt suur lõikejõud, mis püüab toorikut kaasa vedada. Seetõttu ei toh metalldetaile hoida puurimisel käes. Väiksemate läbimõõduga avade puurimisel piisab tooriku kinnihoidmisest tangidest või käsikruustangidest (joon. 1).
Joon. 1
Suuremate avade puurimisel kinnitatakse toorik erirakisesse või masinkruustangide vahele (joon. 2).
Joon. 2
Õhukese metall-lehe puurimiseks tuleb see suruda kahe puitklotsi vahele ja üheskoos läbi puurida. Poolavade puurimiseks tuleb tooriku kõrvale seada samast materjalist lisatükk ja kinnitada need üheskoos masinkruustangide vahele (joon. 3).
Joon. 3
Metalli puurimisel on väga oluline, et kasutataks õiget lõikekiirust ja ettenihet. Lõikekiirus valitakse sõltuvalt metalli kõvadusest ja puuri läbimõõdust. Ettenihkejõud peab aga olema selline, et puur lõikaks iga pöördega ühtlase paksusega laastu. Liiga nõrga surve korral puur ainult hõõrub vastu metallipinda ja kuumeneb. Üleliia tugev surve aga muudab lõikejõu väga suureks ja puur võib murduda.
Sügavate avade puurimisel tuleb puur aeg-ajalt avast välja tõsta. Siis ei ummistu laastud spiraalsooni ja pole karta puuri murdumist. Puuri läbiminekul toorikust tuleb survet vähendada. Vastasel juhul kasvab laastu paksus järsult ja puur võib kergesti puruneda. Kui puur ja detail puurimisel üle kuumenevad, võib nenede jahutamiseks kasutada õli või seebivett. 
Umbavade puurimisel tuleb puurpingi ettenihke piirel seada vajalikku asendisse. Ava sügavust saab reguleerida ka puurile sobivasse kohta metallist või puidust piireli kinnitamisega.
Nürinenud puuri tunneb lõikeprotsessis ära selle järgi, et ta hakkab eriliselt vilistama. Selline puur tuleb koheselt teritada.
Keermetamine on keermelõikamine. Keermetamist võib teha nii käsitsi, kuid ka erinevate masinatega (sealhulgas puurpingi, treipingid ). Keermetamiseks kasutatavate lõikeriistade hulka kuuluvad keermeterad, keermekammid, keermepuurid , keermelõikurid, keermelõikepead ja keermefreesid.
Liiteid kasutatakse detailide omavaheliseks ühendamiseks. Masinates esinevad liited jagatakse kahte põhigruppi- liikuvad ja liikumatud liited. Liikuvad liited tagavad detailide suhtelise pöörlemis-, translatoorse või liitliikumise. Liikumatuid liiteid kasutatakse detailide omavahel jäigaks ühendamiseks ning masinate kinnitamiseks alustele või vundamentidele. Liikumatud liited võivad omakorda olla lahtivõetavad ja mittelahtivõetavad.
Lahtivõetavad liited

• keermesliide
  
• liistliide
  
• kiilliide
  
• hammasliide
  

Mittelahtivõetavad liited

• neetliide
  
• keevisliide
  
• liimliide
  
• pinguga liited
  
• jooteliide
  

Rööpjoonte märkimine
Rööpjoonte märkimiseks tuleb mõõtejoonlaud asetada tooriku märgitavale pinnale nii, et mõõdetud pikkuse jaotis langeks kokku tooriku otsaserva või joonega, mis on võetud märke lähteks (joon. 3). Seejärel tõmmatakse märkenõelaga joonlaua nulljaotise kohale kriips . Need märgid kantakse toorikule kahelt poolt ja ühendatakse siis sirgjoonega. Kui rööpjooni on võimalik tõmmata nurgikuga (joon. 4), siis tehakse ainult üks kriips, mis tunduvalt kiirendab märkimist.
Joon. 3
Joon. 4
Ristjoonte märkimine
Ristjooni on kõige lihtsam konstrueerida nurgiku abil (joon. 5). Ristjoonte tõmbamisel nurgiku abil lähtudes tooriku servadest, toimub nii nagu joonisel näidatud.
Joon. 5
Plekkdetailide laialt kasutatav ühendusviis on neetimine . Neetimisel seatakse ühendatavad
detailid teineteise peale ja pannakse neist läbi silindriline metallvarb - neet .
Neetliiteid kasutatakse laeva-, lennuki- ja aparaaditööstuses.
Neete liigitatakse mõõtmete, materjali, pea ja varva kuju järgi.
Kõige sagedamini leiavad pleki neetimisel kasutamist ümarpeaga terasest,
vasest või alumiiniumist needid, millel on täis- või õõnes varb .
Ümarpeaga neet
Lamepeaga neet
Peitpeaga neet
Poolpeitpeaga neet
Täis varbneet
Õõnes varbneet
Neetimisel tuleb ühendatavatesse detailidesse töödelda ava.
Seda tehakse õhukese pleki puhul torniga, paksema pleki puhul puuriga.
Tornimine on põhimõtteliselt sarnane stantsimisele,
kus templi otstarvet täidab lapiku otsaga terasvarb - torn (joon. 2),
matriitsi asemel aga terasplaat, milles on torni läbimõõdule vastav ava.
Tornimisel auguga alusplaadil on raske ava ja torniotsa täpselt kohakuti seada.
Seepärast kasutatakse sageli ka lihtsamat moodust, kus aluseks on kruustangide vahele kinnitatud kõvast puidust sirge otspinnaga klots .
Joon. 2
Kui detailide ühendamiseks kasutatakse mitut neeti, tuleb algul tornida vaid ühe needi ava.
Pärast esimese needi kinnitamist tornitakse ülejäänud neediavad.
Vastasel korral võivad detailid nihkuda ja neediavad ei lange enam kokku.
Neetimise tööriistadeks on vasar , survetorn, needipea tugi ja needipea vorm.
Viimased on ehituselt sarnased, kuid needipea tuge peab saama kinnitada kruustangide vahele (joon. 3).
Joon. 3
Enne neetima asumist määratakse kindlaks needivarva nõutav pikkus ja lõigatakse see parajaks.
Üldreeglina peab needivarb detailidest läbi ulatuma iseenda läbimõõdu võrra (joon. 4).
Joon. 4
Detailidest läbi pandud neet seatakse peaga algpea toele, liidetavad plekid aga lüüakse
survetorniga tihedasti teineteise vastu (joon. 5).
Joon. 5
Siis hakatakse needivarva otsa ettevaatlikult järk - järgult laiemaks venitama,
kuni selle servad painduvad vastu plekki . Lõpuks võetakse needipea vorm ja lüüakse sellega needipea ühtlaseks kumeraks .
Paljudel juhtudel on plekkdetailide otstarbekas ühendada jootmise teel.
Jootmisel voolab detailide
pindade vahele erisulam ( joodis ), mis tahkudes need pinnad ühendab. Jootmine on väga levinud
ühendusviis elektro- ja raadiotehnikas, aga ka majapidamisriistade. valmistamisel.
Joodisena kasutatakse värvilisi metalle ja nende sulameid, mis sulas olekus ühinevad
hästi teiste metallidega. Sulamistemperatuuri järgi jagatakse joodised kergelt sulavaks
ehk pehmejoodisteks (sulamistemperatuur alla 450 oC) ja raskelt sulavateks ehk
kõvajoodisteks (üle 450 oC).
Harilikuks joodiseks on tina ja plii sulam , milles 60  -  90%  moodustub tina.
Seetõttu nimetataksegi
tinapliijoodist mõnikord ka jootetinaks ja jootmist tinutamiseks.
Tinapliijoodise sulamistemperatuur on
olenevalt koostisest 183 – 250 oC. Sellega saab joota teras-, vask- ja messingplekki,
kuid mitte alumiiniumplekki. Eriti hästi märgab sula jootetina tsingitud plekki ja valgevaske.
Jootmisel peavad ühendatavad metallipinnad olema hoolikalt puhastatud .
Kuid kuumuse toimel tekib ka hoolikalt puhastatud pindadel oksiidikiht ,
mis takistab joodise ühinemist põhimetalliga. Selle kihi eemaldamiseks kasutatakse happelisi
ja neutraalseid räbusteid. Happelise räbustina on enamkasutatav tsinkkloriid.
See saadakse tsingi lahustamisel soolhappega, millele pärast reaktsiooni lõpetamist
lisatakse vett. Tsinkkloriidi kui happeliste kui happeliste omadustega kemikaali tuleb hoida
kummikorgiga hoolikalt suletud klaaspudelikeses.
Töö ajal tuleb vältida vedeliku sattumist kätele ja riietele.
Pärast töö lõppu tuleb kohe pesta käed ja jootekoht.
Tsinkkloriidiga on mugav töötada, kui pudelikorgi küljes on väike pintsel .
Happelistest räbustistest kasutatakse jootmisel veel ammooniumkloriidi (salmiaaki).
See valge kristalliline aine on sobiv jootekolvi pinna puhastamiseks oksiidikihist.
Neutraalse räbustina kasutatakse männivaigust saadavat kollakaspruuni kõva klaasisarnast
ainet- kampolit.
Jootmisel tuleb joodetavad pinnad kuumutada joodise sulamistemperatuurini, sulatada joodis ja
see liitekohale kanda. Seda tehakse jootekolviks (joon. 1) nimetatava tööriistaga.
Tänapäeval on  kasutusel elektrivooluga kuumutatavad jootekolvid.
Kolbe on erineva kuju ja võimsusega. Harilik elektrikolb koosneb käepidemest,
isoleeritud kuumutusspiraalist ja kiilukujulise otsaga sirgest või nurksest vaskotsikust.
Kuuma kolviga tuleb olla ettevaatlik. Jootmise vaheaegadel pane kolb alati traadist
või plekist alusele.
Joon. 1
Jootmiseks valmistumisel tuleb seada detailid sellisesse asendisse,
et need ilma lisasurvet vajamata tihedasti teineteise vastas püsiksid.
Mõnikord on otstarbekas katta liidetavad pinnad enne ükshaaval jootekihiga.
Detailide kooshoidmiseks (joon. 2) võib kasutada ka käsikruustange,
traati või muud kuumakindlat tarvikut. Kolvi tööosa puhastatakse viili või lihvpaberiga tagist,
kuumutatakse joodise sulamistemperatuurini ja kaetakse siis sulajoodisega.
Joon. 2
Seejärel kantakse jootekohale räbusti (kui joodetavad pinnad on eelnevalt kaetud joodisega,
siis pole selleks vajadust) ja asetatakse kuum kolb koos joodisega jootekohale (joon. 3).
Joon. 3
Kolbi ei tohi ühenduskohal enne liigutada, kui joodis valgub ühtladselt joodetavate
detailide vahele.
Seejärel nihutatakse kolb piki õmblust edasi ja lõpuks eemaldatakse (joon. 4).
Joon. 4
Joodetavad detailid peavad jääma liikumatuks kuni joodis täielikult tardub.
Joodist ei või kuhjata ühenduskohale ülearu. See ei suurenda liidete tugevust,
vaid muudab eseme näotuks
. Üleliigse joodise saab eemaldada “kuiva” kolviga ühenduskohta uuesti kuumutades ja
vastavalt kallutades.