Loomapidamise mehhaniseerimise lühikursuse kordamisküsimused (0)

1. Farmi asendiplaani koostamine. Hoonete asetus , kujad, kaitsevööndid, tingmärgid.
Asendiplaani koostamisel tuleb tähelepanu pöörata:
• Tsoneerimine
• Teed
• Inimeste liikumine
• Sööda liikumine
• Tuleohutus
• Keskkonnaohutusnõuded
• Valitsevad tuuled
• Reljeef
• Edasine laienemisvõimalus
Asendiplaanile tuleb märkida:
• Krundi mõõtmed, planeeritavad ja olemasolevad ehitised, kõrgusmärgid,
teede piirid
• Kinnistute ja neid ümbritsevate alade tunnused
• Maa-ala tingmärgid
• Lammutatavad ehitised
• Kaugused piirist
• Kõrgusjooned
• Pääsud krundile , tarad
• Säilitatavad puud, puhkealad
• Põhja-lõuna suund, tingmärgid
2. Veisefarmide planeerimine ( soojustatud laut , soojustamata laut).
Külm laut ehk soojustamata .
Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. Iseteenindusliku söötmise korraldamine lihtne – vastavalt ettevalmistatud silohoidla ja heinahoidla on ühtlasi söötmiskohaks – hoitakse kokku suur hulk tööjõudu ja sööt on alati värskem kui sõimes või söödalaval söötmisel. Madala temperatuuri tõttu on pidurdatud haigustekitajate areng ja loomad samas karastunumad – viirus ja nakkushaigusi vähem, pidev liikumine tagab lihaste ja liigeste hea toonuse – vähe liigestehaigusi ja raskeid sünnitusi
Madal õhutemperatuuri tõttu on inimestel talvel sellises laudas ebamugavalt külm töötada, söödakulu on talvel mõnevõrra suurem, sest loomad kulutavad osa sellest täiendava koguse kehasoojuse tekitamiseks.
3. Veiste pidamisviisid.

Lõastatud pidamisega laudad

• Eelised:

Igal loomal on kindel koht, seetõttu on normeeritud söötmise rakendamine lihtne ja ülevaade loomadest on pidevalt olemas. Söödakulu toodanguühiku kohta on väike. Tööde organiseerimine on võrdlemisi lihtne.

• Puudused:

Väiksem tööviljakus - mehhaniseerimise ja automatiseerimise rakendamine keerukas, halb mõju loomade tervisele – liikumise piiratus ja lihaste toonuse langus ning rasked sünnitused ja jalgade hädad jms.

Vabapidamisega laudad

• Eelised:

Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. (N: mõeldav on niisugune lüpsifarm, kus käsitsitööd piirduvad udarate ettevalmistamisega ja nisakannude allapanemisega. Sellises laudas juhib kõiki töid arvuti ja peab arvet iga looma kohta eraldi. Arvuti tunneb lehma ära kaela riputatud responderi abil (magnetkood). Jõusööt antakse ette individuaalselt jõusöödaautomaatide abil. Juurviljad ja silo tuuakse sõimedesse spetsiaalsete transportööride abil. Koresöötade söötmisel on võimalik rakendada nn. iseteenenduslikku söötmist - läbi edasinihutatavate võrede.).

• Puudused:

Väga tundlik igasuguste töökorratuste ja avariide suhtes. Sööta kulub rohkem - loomad kulutavad osa energiast liikumisele ja osa sööta lihtsalt raisatakse ära).

• Lisaks:

Tänapäeval arvatakse, et loomade pidamine lõastatult suurendab stressi ja stressihormoonid ning muud kahjulikud ühendid, mis stressi tõttu organismis tekivad kanduvad edasi toodete tarbijaile ja seetõttu peetakse paljudes riikides õigeks selliste pidamisvõtete rakendamist, mille puhul stress on väiksem…
4. Karja struktuur.
Veisekari koosneb lehmadest ja noorkarjast. Noorkarja kasvatatakse kolmel eesmärgil:

• karja täienduseks (uuendkarja saamiseks);
  
• tõuloomade müügiks;
  
• nuumamiseks ja nuumveiste müügiks.
  

Nendest eesmärkidest tähtsaim on uuendkarja kasvatamine . Teised eesmärgid sõltuvad sellest, kas tõuloomadel on turgu ja kas veiseliha kokkuostuhind ületab noorveiste nuumamise kulud.
Veiste vanuserühmad on:

• vasikad (kuni kuuenda elukuuni);
  
• lehmikud ja pullikud (7...18 elukuud);
  
• seemendatud ja tiined lehmikud;
  
• lehmad ;
  
• nuumveised.
  

Nende vanuserühmade osatähtsus karjas s.o karja struktuur oleneb tootmissuunast. Piima tootmisel on lehmade osatähtsus märgatavalt suurem, veiseliha tootmisel peab aga karjas olema rohkem noorloomi. Majanduslikult tasub noorveiseid nuumata siis, kui veiseliha hind turul on soodne ja kui noorveiste tapaküpsus saavutatakse 15...18 kuuselt. Sel juhul peaks noorkarja osatähtsus karjas olema 50%, lehmi ikkagi umbes pool karjast.
5. Loomade heaolu.
Loomade heaolu tagamise all mõistetakse loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Loomade heaolu kui sellist võib määratleda loomade vajaduste, stressi, enesetunde, ja tervise kaudu. Loomade kaitsele keskenduvad arvukad nii Eesti kui Euroopa Liidu õigusaktid, lisaks mitmed konventsioonid.
Eestis reguleerib loomade heaolu kaitsmist Loomakaitseseadus, millest tulenev põhiülesanne on looduslikes ja tehistingimustes elavate loomade (imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete, kalade, putukate ja teiste elusolendite, välja arvatud mikroorganismid) kaitse inimese vägivalla eest.
Looma suhtes on lubamatu looma hukkumist, vigastamist või loomale kannatusi põhjustav tegu, kui see ei ole tingitud vajadusest looma ravida, veterinaarsest menetlusest või mingist vältimatust olukorrast.
6. Veiste söötmistehnoloogiad ( paiksed ning mobiilsed seadmed ).
Rippteel liikuv söödavagun . Rippteel (relsil) liikuvat söödavagunit rakendatakse peamiselt
lõaspidamisega lautades jõu- ja mineraalsöötade täpsemaks doseerimiseks. Söödavagun on programmeeritav
ning sõltuvalt tehnoloogilisest lahendusest mitme punkri ning dosaatoriga, mis võimaldab sööta jaotada vastavalt
vajadusele. Rippteel liikuva söödavaguni peamiseks puuduseks on tema suhteliselt kõrge hind.
Täisratsiooniline segasööt (TRSS) e. polükomponentne monosööt e. miksersööt. Polükomponenentse monosööda (miksersööda) tehnoloogiat rakendatakse peamiselt vabapidamisega lautades. Söödaratsioonis olevad söödad kaalutakse, vajadusel peenestatakse (silo, hein, põhk) ja segatakse ühtlaselt. Loomadele jaotatakse söötade segu. Miksersööda valmistamise seadmed võivad olla statsionaarsed või mobiilsed. Statsionaarse miksersööda tehnoloogia korral kaalutakse ja segatakse söödad söödaköögis. Söödalavale
transporditakse täisratsiooniline segasööt söödajaoturiga. Enamlevinud on mobiilne tehnoloogia. Ühe, tavaliselt traktori haakes oleva seadmega toimub nii söötade peenestamine, segamine kui ka jaotamine. Mikser on varustatud elektroonilise kaaluga, mis võimaldab söötasid täpselt doseerida.
Jõusöödaautomaat .Jõusöödaautomaate rakendatakse vabapidamisega lautades, tavaliselt koos täisratsioonilise segasööda tehnoloogiaga. Jõusöödaautomaatide kasutamise eesmärgiks on jõu- ja mineraalsöötade (söödalisandite) täpne ja selekteeritud (lisa)söötmine. Jõusöödaautomaatide kasutamise eelduseks on loomade automaatse identifitseerimissüsteemi (transpondrid või respondrid) olemasolu.
7. Veiste jootmine .
Puhas joogivesi peab veistele olema alati vabalt kättesaadav. Jooturi tüübi valik sõltub pidamisviisist ja pidamiskeskkonna temperatuurist. Loomade lõaspidamisel kasutatakse peamiselt individuaaljootureid ning vabapidamisel kas individuaal - või grupijootureid.
Vee sügavus jooturis peab olema vähemalt 60…70 mm. Jooturi ülemine serv peab joogivee nivoost olema 50… 100 mm võrra kõrgemal. Vabapidamise korral on avatud jooturi ülemise serva kõrgus lehma seisutasapinnast
mõõdetuna maksimaalselt 850 mm. Lõaspidamise korral peab kahe looma kohta olema vähemalt üks jootur,
mille ülemise serva kõrgus looma seisutasapinnast on maksimaalselt 750 mm.
Loomade jootmiseks tohib kasutada vaid töökorras (mitte lekkivaid) ning kergesti puhastatavaid jootureid.Jooturite puhtust tuleb kontrollida vähemalt üks kord ööpäevas.
Jooturid peaksid paiknema kohtades, kus vee reostumisoht sööda-, allapanu jms. materjalidega on minimaalne.Jootureid ei ole soovitav paigaldada söödalavale, kuna söövad ja joovad loomad hakkavad üksteist segama ning
(sügav)allapanuga alale, kuna selle ümbrust on raske kuivana hoida. Vabapidamisega lautades peaks jooturi tahajääva käigu laius olema vähemalt 3…3,5 m.
8. Veiste sõnnikumajandus (tahesõnnik, vedelsõnnik, sõnniku eemaldamine).
Tahesõnnik liigitatakse vastavalt kasutatavale allapanule turba-, põhu, põhu-turba või saepurusõnnikuks. Tahesõnniku säilitamisajast ja –tingimustest sõltuvalt eristatakse värsket ehk käärimata ja käärinud (komposteerunud) sõnnikut.
Vedelsõnnikusüsteeme (joonis 26) rakendatakse vabapidamisega lautades. Allapanu kasutatakse minimaalselt ( saepuru , hekselpõhk, turvas ) või ei kasutata üldse. Loomade väljaheited kogunevad pilupõranda või restiga kaetud kanalisse . See võib olla valgkanal (sõnnik valgub välja pidevalt), paiskanal (sõnnik lastakse välja
perioodiliselt) või uhtkanal (kanali tühjendamine toimub vedeliku joaga uhtumisel). Väljaheidete piludest läbi surumisele aitab kaasa loomade liikumine söömis- ja puhkealal.
9. Sõnnikuhoidlate tüübid.
)Sõnniku säilitamine põllul aunas e. patareis. Toitainete leostumise vältimiseks tuleb sõnnikuauna alus muuta veekindlaks kile või geotekstiiliga. Otse maapinnale rajatud sõnnikupatarei hoiukohta tohib kasutada ainult ühe
aasta jooksul. Sõnnikuaun peab olema veekogust, allikast või karstilehtrist kaugemal kui 100m .
b) Tahesõnnikuhoidlad. Lihtsaimaks tahesõnnikuhoidlaks on betoneeritud plats (joonis 5), kuhu kuhjatakse laudast eemaldatud sõnnik. Virtsa väljavalgumise takistamiseks ehitatakse sõnnikuplaadi ümber betoonist kaitserant. Eralduv virts kogutakse kokku platsi servas paiknevate kogumiskanalite abil ning hoiustatakse eraldi
hoidlas. Selline tahesõnniku ladustamise viis sobib väiksematele lautadele, kus kasutatakse suures koguses allapanu (lõas-, sügavallapanul pidamine). Vedel- ja poolvedelsõnnikuhoidlad. Sõnniku voolavuse tõttu piirab vedel- ja poolvedelsõnniku hoiustamist hoidla kõrgus. Laguun -tüüpi hoidla (joonis 7) on süvendisse ehitatud kolmest (neljast) küljest piiratud veetihe rajatis. Seinad ehitatakse monoliitsest raudbetoonist või tehases valmistatud betoonelementidest. Kuna hoidla asub süvendis, tuleb loomade ja inimeste ohutuse tagamiseks ehitada vähemalt 1,2 m kõrgune kaitsepiire. Laguun-tüüpi hoidla võib ehitada ka PVC-kilest või kummimaterjalist (butüülist). Selliste hoidlate eeliseks on odavus , ehitamise lihtsus ja kiirus. Puuduseks aga materjali purunemisohtlikus hoiustatava vedelsõnniku
homogeniseerimisel ja väljapumpamisel.
10. Lüpsmine (platsillüps, kannulüps, torusselüps, lüpsirobot).
Platsillüps . Lüpsiplatsil lüpsmist kasutatakse eelkõige lehmade lõastamata pidamise korral. Sisuliselt on tegemist lühikese piimatorustikuga torusselüpsiseadmega. Lüpsja töökoht on kanalis , mis asub lehmade asemetest ligikaudu 0,8…1,0 m võrra madalamal. See loob lüpsjale võimaluse töötada sirge seljaga.
Üldjuhul on kanal lauda põrandast madalamal, lehmade asemeid on võimalik tõsta kõrgemale. Sellisel juhul liiguvad lehmad platsile mööda kaldteed , harva ka treppi mööda.
Ämbrisselüpsiseadmed võivad olla nii paiksed kui teisaldatavad. Paiksetel on vaakumseade paigaldatud masinaruumi, kantakse lüpsimasinaid. Teisaldatavad ämbrisselüpsiseadmed on ette nähtud väikeste karjade lüpsmiseks. Nende vaakumseade on monteeritud kärule, kuhu asetatakse ka üks või kaks lüpsimasinat. Paiksel ämbrisselüpsiseadmel on kolm põhiosa: vaakumseade, lüpsimasinad ja puhastusseade. Piimajahuti lüpsiseadme koosseisu ei kuulu. Vaakumpump koos elektrimootori ja tihti ka vaakumballooniga on monteeritud ühisele alusele, mis kinnitatakse masinaruumi põrandale või seinale. Teisaldatavad ämbrisselüpsiseadmed on mõeldud väikese karja lüpsmiseks. Kärule on paigaldatud vaakumseade, elektrimootori toide saadakse järellohiseva või rippteel liikuva kaabli abil. Kärul on koht ühele või kahele lüpsiämbrile.
Torusselüpsiseadme kasutamisel liigub piim lüpsiriistast piimatorusse ja seda mööda kogurisse, kust edasi pumbatakse piim mööda transporditorustikku läbi kurna ja plaatjahuti piima jahuti -säilitisse. Torusselüpsiseadmete põhilised koostisosad on vaakumseade, lüpsimasinad, piimaliin ja puhastusseade. Lüpsimasinates on võrreldes ämbrisselüpsiga rohkem automatikaelemente.
Lehmade lüpsmine võib lüpsirobotiga laudas toimuda looma vaba tahte alusel või sunduslikult. Viimasel juhul pääsevad lehmad sööma ainult läbides lüpsiroboti koosseisu kuuluva automaatvärava. Üldjuhul peetakse lehmi lüpsirobotiga laudas aastaringselt sees.
Automaatseid lüpsisüsteeme toodetakse ühe- ja mitmekohalistena. Mitmekohalistel on üks robot tavaliselt kolme või nelja lüpsilatri kohta, kusjuures loomade udarate pesuks on spetsiaalne pesuboks. Ühekohalise robotlüpsiplatsi kohta arvestatakse kuni 60 lüpsilehma (koos kinnislehmadega ca 70). Nelja lüpsikohaga robotlüpsiplatsi kohta arvestatakse ca 160 lehma. Piima jahutamiseks paigutatakse automaatse lüpsiseadmega laudas enne põhijahutit eeljahuti. See aitab ära hoida piima jäätumist tühjas põhijahutis. Samuti võimaldab see põhijahuti pesemist pärast piima äraviimist.
11. Sigade pidamine.
Kui sigu peetakse rühmadena, tuleb ära hoida kisklemised, mis ei kuulu sigade normaalse käitumise juurde. Kui märgatakse ülemäärast kisklemist sigade vahel, tuleb viivitamata tuvastada selle põhjus ning kasutusele võtta meetmed selle ärahoidmiseks.
 (2) Sigadele tuleb anda ülemäärase kisklemise ärahoidmiseks põhku või muud sobivat materjali, mis juhib sigade tähelepanu eemale kisklemiselt. Tuhnimismaterjal ei tohi olla kahjulik sigade tervisele.
 (3) Sigade pidamisel rühmadena tuleb vältida erinevate rühmade ühendamist ja uute loomade viimist väljakujunenud rühma. Kui searühmade ühendamine on siiski vajalik, tuleb seda teha võimalikult noores eas sigadega, võimalusel enne nende võõrutamist või hiljemalt nädal aega pärast seda.
 (4) Sigade rühmade ühendamisel on sigadele rahustite manustamine lubatud üksnes veterinaararsti ettekirjutusel.
 (5) Eriti agressiivsed sead ja ründamise ohvriks sattunud sead tuleb rühmast eraldada.
Sigade pidamise ruum või ehitis peab olema ehitatud nii, et iga siga saab seal takistusteta maha heita, lamada ja üles tõusta.
 (2) Sigade pidamise ruumis või ehitises peab sigadel olema võimalik näha teisi liigikaaslasi. Erandiks on nooremised ja emised nädal enne poegimist ja poegimise ajal, keda võib pidada nii, et neil ei ole võimalik näha teisi liigikaaslasi.
 (3) Sigade magamisala peab olema puhas ja sealt tuleb tagada vedelate väljaheidete äravool või nende imendumine kohasesse allapanusse. Sigadele peab võimaldama vaba juurdepääsu magamisalale. Magamisalal peab kõikidel sigadel olema võimalus samaaegselt lamada.
 (4) Sigade pidamise ruum või ehitis, vahendid ja seadmed tuleb puhastada ja desinfitseerida vajaduse kohaselt. Samuti tuleb sigade pidamise ruumis või ehitises teha näriliste tõrjet. Roe, uriin ja söödajäänused või mahakukkunud sööt tuleb regulaarselt eemaldada, et ära hoida haisu tekkimine ja mitte meelitada ligi kahjurputukaid ja -närilisi.
 (41) Sigade pidamise ruumi või ehitist tuleb põhjalikult puhastada ja vajaduse korral desinfitseerida iga kord pärast tühjendamist ning enne uute loomade sissetoomist.
 (5) Sigade pidamise ruumis või ehitises tuleb vältida pidevat mürataset, mis ületab 85 dBA. Samuti ei tohi tekitada äkilist müra.
 (6) Sigade pidamise ruumis või ehitises peab sigadel olema pidev juurdepääs tervisele ohutule tuhnimismaterjalile, mida on piisavas koguses ja mis sobib sigade uudishimu ja tuhnimisvajaduse rahuldamiseks.
12. Sigade söötmine.
 (1) Kõikide sigade jaoks peab olema saadaval nende eale ja kehakaalule kohane ning sigade füüsilisi tarbeid rahuldav sööt.
 (2) Sigu tuleb sööta vähemalt üks kord päevas.
 (3) Kui sigu ei söödeta vabalt või automaatsel söötmismeetodil, siis peavad kõik sead pääsema sööma samaaegselt.
 (4) Üle kahe nädala vanused sead peavad saama puhast joogivett vastavalt vajadusele.
 (5) Kõrge temperatuuriga keskkonnas oleva või haige sea jaoks peab puhas joogivesi olema kogu aeg saadaval.
 (6) Mitteimetavatele tiinetele nooremistele ja emistele tuleb nälja kustutamiseks ja närimisvajaduse rahuldamiseks anda piisav kogus mahukat või kiudaineterikast sööta ning energiasööta.
 (1) Sigade söötmise ja jootmise vahendid ning seadmed ei tohi põhjustada sigade vigastumist ja need tuleb paigutada nii, et kõikidel loomadel oleks võimalik nende juurde pääseda.
 (2) Sigade söötmise ja jootmise vahendid ning seadmed peavad olema sellised, et sigadele antava sööda ja vee saastumise risk on võimalikult väike.
 (3) Nooremiste ja emiste rühmas pidamise korral tuleb kasutada selliseid söötmise vahendeid ja seadmeid, mille puhul on tagatud, et iga siga saab piisaval hulgal sööta.
13. Sõnnikukoristus sigalates.
14. Kanade pidamine (puuris, põrandal, söötmisseadmed, sõnniku eemaldamine).
1) Kanade pidamise ruum või ehitis ning vahendid ja seadmed, millega kana kokku puutub, peavad olema kergesti puhastatavast ning 
desinfitseeritavast materjalist, mis ei ole kanale kahjulik. Kanade pidamise ruumis või ehitises ei tohi olla teravaid nurki ega esemeid, mis võiksid kana vigastada.
 (2) Kanade pidamise ruumi või ehitist ning vahendeid ja seadmeid tuleb puhastada ja desinfitseerida vajaduse kohaselt. Kui kanade ülevaatamisel leitakse surnud kanu , tuleb need viivitamata eemaldada. Samuti tuleb kanade pidamise ruumis või ehitises vajaduse kohaselt teha näriliste tõrjet.
 (3) Kanade pidamise ruumi või ehitise põrand peab olema sobivast materjalist, et vältida kana vigastumist. Põranda ehitus peab tagama piisava toe kana eesmistele varbaküünistele. Kui kasutatakse võrkpõhja, siis peab traadi jämedus olema vähemalt 2,0 mm.
 (4) Kanade pidamisel kahe või enama korrusega puurides peab olema tagatud võimalus kontrollida iga korrust. Kanu peab olema võimalik puurist takistusteta eemaldada. Üksteise kohal paiknevate puuride kasutamise korral ei tohi väljaheited kukkuda alumistesse puuridesse.
 (5) Puuri ukse suurus ja ehitus peavad olema sellised, et saab kana ilma vigastamata või talle kannatusi tekitamata puurist välja võtta.
 (6) Kanade pidamise ruumis või ehitises tuleb vältida pidevat mürataset, mis ületab 65 dBA. Samuti ei tohi tekitada äkilist müra.
 (1) Kanade jaoks peab olema saadaval piisavalt sööta ja joogivett.
 (2) Kanad peavad saama nende eale ja kehakaalule kohast ning kanade füüsilisi tarbeid rahuldavat sööta, mida vajaduse korral täiendatakse mineraalainetega.
 (3) Kanade sööda koostise äkilist muutmist tuleb vältida.
 (4) Kanad peavad saama puhast joogivett vajaduse kohaselt. Kõrge temperatuuriga keskkonnas oleva või haige kana jaoks peab puhas joogivesi olema kogu aeg saadaval.
 
15. Lammaste pidamine.
Lambaid peetakse lautades enamasti sügavallapanul ja tunduvalt vähem restpõrandatel. Sügavallapanuna kasutatakse turvast ja põhku ning sõnnikut koristatakse reeglina 1 kord aastas.  Turbakord tuleb katta põhuga, et lammaste vill ei saastuks. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja talvine pidamine laudas. Sellistes lautades peab toimima välisõhu loomulik ventilatsioon , kus on tagatud värske välisõhu sissevool ning niiske õhu ja gaaside väljavool ventilatsioonikorstna (või korstnate) kaudu. Laed peavad olema soojustatud, et hakkaks toimima õhu väljavool ventilatsioonikorstnate kaudu. Loomulik ventilatsioon toimib hästi kui ventilatsioonikorstnate läbimõõt on vastavuses ruumi mahuga ning ventilatsioonikorstna seinad on soojustatud. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest . Ühes sulus soovitatakse pidada kuni 50 utte . Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on  95-100 cm kõrgused. Söödasõimedena sobivad hästi nn. skandinaavia tüüpi söödasõimed, mille sõime põhi on horisontaalne ja kus saab sööta kõiki söötasid (hein, silo, juurviljad, sool, mineraal-ja teraviljasöödad , proteiinsöödad).  Skandinaavia tüüpi söödasõimes toimub lamba poolt söödapalade valimine sõime sees ning seepärast läheb vähe sööta raisku, sest seda ei tõmmata lammaste jalgade alla. Lambalautade ruumi põrandad peavad olema ehitatud nii, et oleks tagatud vedelate väljaheidete äravool või nende imendumine allapanusse. Loomadel peab olema kasutada kuiv lamamissala, kuhu nad kõik korraga ära mahuksid. Lammaste pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või kunstliku valgustusega. Karjatamisperioodil peab olema tagatud lammaste pääs karjamaale või väliaedikusse. Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs joogiveele alates esimesest elunädalast. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne ligipääs söödasõimele. Söötmiskohal arvestatakse vähemalt 35 cm pikkuse söödafrondiga ja vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta. Ühe tallega utt vajab 60 cm, kahe tallega utt ca 70 cm söödafronti. Vaba põrandapinna vajadused sõltuvad lamba suurusest ja kehamassist ja need on esitatud tabelis.
Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel  läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga.  Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises. Sellises sulus tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, ta lakutakse ema poolt kuivaks ning tall saab esimesel päeval kätte tallele vajaliku koguse ternespiima. Külmal ajal saab sellise sulu kohale riputada tallede soojendamiseks spetsiaalsed lambid. Uttede ja tallede eraldamine individuaalsulgu kindlustab tallele suurema elujõulisuse, vähendab orvuks jäävate tallede arvu ja vähendab oluliselt tallede surevust . Vahetult peale talle sündi kontrollitakse, kas utel on ternespiima. Ternespiima vajadus talle kohta sõltub tallede kehamassist. Tall vajab esimesel elupäeval keskmiselt 200 g ternespiima talle 1 kg sünnimassi kohta. Seega 4 kg sünnimassiga tall vajab esimese 18 elutunni jooksul keskmiselt 800 g ternespiima. Kui sünnijärgselt on tall väga nõrk ja ta ei saa utelt ternespiima, siis võib tekkida tallede alajahtumine ehk hüpotermia. Hüpotermilisteks talledeks loetakse tallesid, kelle kehatemperatuur on langenud alla 37 kraadi. Selliste tallede keha tuleb üles soojendada ning nendele antakse maosondiga ternespiima. Ühel jootmiskorral on tallele vajalik ternespiima kogus 50 mg kehamassi kilogrammi kohta ehk 4 kg tall vajab ühel jootmiskorral 200 ml ternespiima. Sünnijärgselt soovitatakse talle nabanöör joodiga desinfitseerida. Alates teisest elupäevast tall identifitseeritakse, vajadusel  kastreeritakse ja kärbitakse sabad kasutades selleks vastavaid tange ja kummirõngaid.  Mahetootmises on kummirõngastega kastreerimine ja sabade kärpimine keelatud. Juba esimesest elunädalal peaksid talled saama juurdepääsu heina või mõne muu rohusööda juurde. Alates kümnendast elupäevast soovitatakse talledele kindlustama lisasöötmisala, kuhu pääsevad vaid talled ja kus söödetakse talledele teraviljasöötasid (kas kaer teradena, jämejahvatusega oder, kaera odra segujahu, tallede startersööt või jõusööt). Teraviljasöötade söötmine kindlustab talledele suurema kasvukiiruse ja hea arengu.
16. Tehnoloogiad Märja katsefarmis (lüpsmine, söötmine, sõnniku eemaldus)